algus siin
eelmine osa siin
Kõige pealt üks väike seik, mis ometigi on
valusalt kõnekas. Ühtlasi teen seks puhuks ainsa erandi žanris ja ei anna
episoodilisele karakterile oma nime. Seda kahel põhjusel. Esiteks, see juba on
isikunime varjav pseudonüüm, teiseks, see on kõnekas, tähendusega ja ka ise
esindustaotlusega.
Pealegi nii on sel suurem kaal, see pole lihtsalt väljamõeldis.
Pealegi nii on sel suurem kaal, see pole lihtsalt väljamõeldis.
Feminismi Ehitaja: Aga kui jätaks vägistamise teema korra kõrvale ja
keskenduks konsensuaalsele seksile. Kas pole absurdne, et sellal kui naiste
seksuaalsuse uuringud näitavad, et ca 70% naistest ei saa vaginaalse
penetratsiooni teel orgasmi, kiputakse heteroseksuaalset seksi ikka veel selle
kaudu defineerima (nagu seda teeb nt kaplinski), ehkki statistika põhjal võiks
ju järeldada, et konsensuaalses seksis on vaginaalsel penetratsioonil
suhteliselt marginaalne roll... seda muidugi juhul, kui lähtuda arusaamast, et
ka naiste seksuaalsel naudingul on mingi tähtsus.
7 minutes ago
Mikun(M): Ah, te naised mõtlete ainult, kuidas oma orgasmi lahti saaks
6 minutes ago
Mikun(M): (nali)
5 minutes ago
Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele,
kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega
midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda"
vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke
pistetakse"
Võrratu pärl Feminismi Ehitajalt! Naersin
kohe (ma teen seda arvuti taga harva). Kuna suur osa naistest ei saa
vaginaalset orgasmi, siis on konsensuaalses seksis penetratsioonil marginaalne
roll! Briljantne!
Mõistujutt Suurest Peetris ja Väiksest Peetrist on selle kõrval ikka väga lahja lurr!
Et ühepoolsusest lahti saada, defineerime konsensuaalsuse hoopis ainult teise poole huvidest lähtuvalt… huhuuu!
Mõistujutt Suurest Peetris ja Väiksest Peetrist on selle kõrval ikka väga lahja lurr!
Et ühepoolsusest lahti saada, defineerime konsensuaalsuse hoopis ainult teise poole huvidest lähtuvalt… huhuuu!
Eiei, ärge vaadake mu üldistusi, need kõik on lihtsustused, Feminismi Ehitaja arutlus on kunstiline tervik, mis sisaldab mitmeid orgaanilisi lõimi.
Seal juba muidugi arusaadav, sest õigus on
nõudev-sõjaka struktuuriga. Aforistlikult väljendudes: ”inimesel ei ole õigust
vendlusele” või ”inimesel ei ole õigust armastusele” (NB! st ka "inimesel ei ole õigust õnnele"!). Seda täisesti
ontoloogilisel tasandil, sest psühholoogiliselt on need vastandtendentsid. Mõistagi
ma saan aru, et noorele idealistile tundub iga väide, mis ütleb, et üks hea
välistab teise hea, küünilisus, ning ta peab tagurlikuks pessimistiks igaüht,
kes pole valmis olemasolevat süsteemi segipeksma tuues vabanduseks nürimeelse
umbusu, et padja ja tellise voorused on ühildamatud.
Pean tunnistama, et mu blogi kommentaarium
on netimaastikul täiesti reeglipäratult asjalik. See Dostojevski tsitaat väärib kordamist:
"Prantslasele – ja üldse lääne
inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi
alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda
Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda
eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu
loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei
võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei
pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse
eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva
isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see
on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe
sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina,
kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole
asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab
eralduda."
Ka paar eelmist teemat on ilusti minu eest
kokku võetud:
"Siin on mitmel korral esile kerkinud oluline tähelepanek, et inimene, olgu mees või naine, peaks mingist küpsuse järgust alates olema suuteline vastutama ehk olema teadlik _enda poolt_ välja saadetavate keemiliste, visuaalsete, auditiivsete vms signaalide eest, mida teine sugupool saab/võib ühises kultuuriruumis tõlgendada seksuaalselt tähenduslikena ning reguleerima või improviseerima/mängima nendega vastavalt olukorrale või kavatsusele. Kaldumised on seejuures ilmselt paratamatud, sest ei allu kergesti kontrollile, kuid on õpitavad, nagu osutab näiteks india iidse armukunsti filigraansus. Selline isiklikul käitumuslikul tasemel avalduv tähelepanelikkus ja küpsus ei teki üleöö ega ammugi igaühe juures.
Meenus, et Mihkel Mutt on avaldanud oma "Üleminekuajas" toredad siinse aruteluga haakuvad lood: "Mu floorake, mu faunake", "Nukuke", "Lõpp-naine" ja "Femintern". Lugesin üle. Muhe."
Kirjutan sellele lugemissoovitusele igati alla!
Veel:
Ramloff: "Siin muidugi tuleb mängu teatud
kultuuriline probleem. Nimelt ei ole meie kultuuris ilus seksi otse küsida ning
nii kasutatakse sageli vihjeid, muuhulgas ka sõna "magamine". ;)"
See on isegi väga pehme sõnastus. Liiga ühemõtteline väljendus võib olla lausa solvang, teist hingepõhjani vapustada,
mõjuda lausa traumeeriva rünnakuna. Konsensuse saavutamine saabki olla ainult järkjärguline,
ebamäärastelt ja alati taganemisvõimalusi jätvatelt märkidelt üha kindlamate ja
üksühesematele jõudmine. Kasutades JK näidet – koos alasti suudlemine tundub
päris sirgjooneline flirt juba! Või noh, ütleme… vähekahemõtteline. Ent siiski
selgelt ja olemuslikult eristuv raudkangiga peksmisest... või mõnest leebemast
vägistamisest. Ei ole meil paremaid halvemaid aegu, et see oli non-consensual... see ei pruugi selguda praegu, võiks luulelda Julian Assange..
järgneb
Mind kummastas JK artiklis peamiselt ettekujutus, et "ei"-ütlemine on igal juhul võimumängulise tagamõttega.
VastaKustutaSee on ju kõigest üks variant paljudest võimalikest praktilistest põhjustest, mis panevad "ei" ütlema nii mehi kui naisi: väljaravimata suguhaigus; hirm, et naine jääb rasedaks; penetratiivne seks on hetkel või alati talumatult valus (mida tõsi küll, püsiva probleemina esineb meestel vähem); sellised formaalsevõitu moraalipõhimõtted, mis tõmbavad lubatu ja lubamatu piiri just sinna kohta.
See võib, muide juhtuda ka siis, kui "ei"-ütleja on ise väga erutatud, nii et kogu tema kehakeel kõneleb seksi kasuks. Lihtsalt ta vaim on valmis "ei" ütlema, aga liha on nõder, arusaadav ju.
Ma aktsepteerin selliseid põhjuseid mehe öeldud "ei" puhul, ükskõik kui "blue pussy" mul on, ei argumenteeri, et "aga tal endal oli ju kõva, niisiis ta tegelikult tahtis, öelgu, mis tahab," ega arva, et mulle peaks selle loobumise eest eriliselt kaasa tundma. Vastupidi, ma oleks igavesti nõme, kui ma selle peale mööda blogisid kaebama läheks, et mehed mängivad minuga võimumänge.
Kas sa leiaksid, kui ma kaebaks, et mehel oli endal kõva, aga ütles mulle "ei", et see on minu vastu sama kuri tegu kui vägistamine?
Ma ei leia.
Selline käitumine VÕIB olla võimumäng ja manipulatsioon ja sellisena väga nõme, aga sel juhul on häda juba üleüldse võimumängudes, mitte selles, et "ma ei saanud". Kusjuures rahuldamata erutuse füsioloogilised nähud on mul samasugused nii kurja võimumängulise "ei" kui ausa ja näiteks suguhaigusest või paljunemishirmust tingitud "ei puhul.
"Mind kummastas JK artiklis peamiselt ettekujutus, et "ei"-ütlemine on igal juhul võimumängulise tagamõttega."
VastaKustuta- loe nüüd JK tekst uuesti üle!
Igal juhul?????
Ainuüksi: I cannot but agree with the assertion that a female no is a no when it is told seriously, not as an element in a play where woman rises the stakes, present herself as a more valuable partner asking for an effort from the male to get access to her favours.
Aga ma ikkagi ei saa aru, kuidas JK neil kahel vahet oskab teha?
KustutaMis erilised omadused on manipulatiivsel "ei-l", et see tavalise eiga võrreldes äratuntav on?
vat-vat.. ka JK ütleb, et vahel võib ette tulla vääritimõistmisi. Valdav osa sest on kultuuriliselt kodeeritud (üpris tuntud on Ühendriikide rangelt reglementeeritud kohtingukultuur).
KustutaLühimalt: asi on kultuursuses.
Ja üldiselt on ju ka sedaviisi, et mida otsesõnulisimalt ses sfääris väljendutakse, seda matslikum ja kultuuritum ollakse. Käesolev (ja paar eelmist) kommentaariumit on veel kuidagi talutavad oma metatasandilisuse tõttu.
Seksuaalkäitumise rafineeritus ja kulturiseeritus kehtestab oma kultuurisisese hierarhia, ballil ja kõrtsis koketeeritakse erinevalt, erinevas keeles.
Nagu huumorigagi, kellele Meie Mees, kellele Mihkel Mutt
mõtlesin veel: ilmselt on mu peamine probleem hoopis selles, et ma ei suuda uskuda, et "play where woman rises the stakes, present herself as a more valuable partner asking for an effort from the male to get access to her favours" üldse olemas on. Teoreetiliselt suudan ette kujutada, praktikas lihtsalt ei tunne kedagi sellist.
KustutaMa olen ise noorena kogemata andnud signaale, mida niiviisi tõlgendati, aga see ei olnud mingi "play", vaid puhas rumalus. Ma ei teadnud, et need on sellised signaalid. Õigemini, ma ei teadnud, et ükskõik, mida ma teen, võiks üldse selline signaal olla.
Ja selle põhjal tekib loomulikult kahtlus, et äkki JK või mõni teine tõlgendab üle ja ei tee kogemata-käitumisel ja manipulatiivsel käitumisel vahet.
Sellisel juhul oleks hirmus kasulik, kui see, kes TEAB, et ta on segaduses ja ei saa aru (nt mees, kes ise väljendab, et ta on autist ega oska kehakeele sõnumeid lugeda) üritaks siiski selgeks teha, millega nüüd õieti tegemist on.
Sest kui üks osaline on inimene, kes ei oska kehakeelt lugeda, aga loodab samas ainult kehakeele peale, siis ongi meil disaster waiting to happen.
... eriti kui meil nii ranget kohtingukoodi kehtimas ei ole.
KustutaIga liigutuse kohta kehtib mitu võimalikku tõlgendust: suudlus on ühe jaoks karske romantika (kategoorias "jalutuskäigud kuupaistel"), teise jaoks eelmäng.
Kui rääkida ei tohi, on emma-kumma frustratsioon sel juhul pea alati garanteeritud.
odoot.
Kustutakultuursuse kohta: ma arvasin, et on enesestmõistetav, et avalikus kohas toimuval koketeriil ja omavahelisel füüsilisel tegevusel on eri koodid ning lubatav eri eksplitsiitsusastmel sõnavara.
mõtlesin veel: ilmselt on mu peamine probleem hoopis selles, et ma ei suuda uskuda, et "play where woman rises the stakes, present herself as a more valuable partner asking for an effort from the male to get access to her favours" üldse olemas on.
Kustuta- lihtsaim on mõelda selle vastandile.
"Tere, mina olen Mihkel, meeldiv tutvuda. Kas seksime?"
(proovi nüüd ette kujutada siia ilme ja kehakeel, kus puudub igasugune iroonilisus).
On ka üks vähemõtteline omadussõna: "kergelt kättesaadav".
Ja kuule, ise tegeled tantsuga, kommunikatsiooniviisiga, mis reguleerib paljudel liikidel(sh inimesel) paaritussuhtlust...
no kuule, vahevariante on ju samuti olemas.
Kustutant on üsna palju taktitundelisi võimalusi verbaalselt väljendada, et "me oleme oma erootilisel suhtlemisel jõudnud sellisesse punkti, et kui me siit veel edasi läheme. oleks katkestamine mulle erakordselt raske". Kirjanik veel ka, kindlasti leiaks palju ümberütlevaid, kuid arusaadavaid väljendeid.
Soovi korral lisada meelitavaid vihjeid paarilise vastupandavuse kohta, mis katkestamise ERITI raskeks teeks.
Kamoon, see kehtib ka muudes valdkondades. Ikka veel paaritussuhtluse juurde jäädes on see ka üsna kaval moodus armastust avaldada.
Aa, okei, su kommentaar oli mängu kui niisuguse kohta, mitte selle kohta, kuidas olukorra kohta verbaalselt selgitust küsida või infot anda.
KustutaAga selle kohta ütlen ma, et oma huvi või huvipuuduse suhteliselt selge väljendumine ei pea tähendama "kergelt kättesaadav". Kas "kergelt kättesaadav" ei tähenda mitte "igaühele kättesaadav"? Ma ei ole kunagi aru saanud, et kui mulle keegi meeldib, siis miks ma peaks seda tema eest varjama. Kui ma varjan, siis ma ei saagi ju teada, kas meeldimine on vastastikune.
(eriti, eriti kui mõlemad asjaosalised on kehakeele õppeaines läbi kukkunud ja selleks, et mingi lähenemine üldse toimuda saaks, tuleb külge lüüa enam-vähem harpuuniga.)
KustutaMul võeti pind alt sellega, et noh, mats, kultuuritu.
KustutaLäksin nurka põdema.
Siis mõtlesin järele.
Mõtlesin tutvuskonna läbi kohe.
Kõige intelligentsemad kalduvad olema kõige artikuleeritumad. Mida enam ajusid, taipu ja võimet olukordi ja suhteid mõtestada, seda sõnalisem kuramaaž.
Suu ja kätega annavad sümpaatiast mõista siuksed lihtsa maapoisi tüübid enamjaolt.
ma ei suuda uskuda, et "play where woman rises the stakes [...]" üldse olemas on.
Kustuta- lihtsaim on mõelda selle vastandile.
"Tere, mina olen Mihkel, meeldiv tutvuda. Kas seksime?"
(proovi nüüd ette kujutada siia ilme ja kehakeel, kus puudub igasugune iroonilisus).
On ka üks vähemõtteline omadussõna: "kergelt kättesaadav".
odoot.
Ega sa nüüd ei väida, et kultuurse ja viisaka naise jaoks ongi see va play ainuvõimalik käitumismall, sest muidu on ta "kergesti kättesaadav", teisisõnu lits?
ja kultuurne ja viisakas mees ei tohi jälle sellistes asjades verbaalselt väljenduda ega selgust otsida, sest muidu on mats?
Sest see on ometi hullem kui leida ennast voodist naisega kaalumas, kas tema "ei-st" mitte välja teha või kannatada hirmsat survelt alumistes regioonides ja jääda haigeks?
Ühesõnaga, nende suhete saatus on see, et alati emb-kumb kannatab? või mõlemad?
Aa. nojah. On ka variant, et naine ütleb ainult ei, alati ei ja tuhat korda ei. Ja siis on kõik õnnelikud.
ah jaa.
KustutaÜle lugedes nägin, kust see "iga "ei" on võimumäng" mulje jäi - oleksin pidanud nagunii väljenduma täpsemalt, mitte lihtsalt "iga ei", vaid "iga amelemise peale tulnud "ei" on võimumäng".
Kleepisin nimelt kaks JK postituse vastandpaari - päris-ei versus mängu-ei ja kohe öeldud ei versus amelemise järel tulnud ei - üksteise peale. Võib-olla põhjendamatult. Võib-olla põhjendatult, mulje igatahes jäi, et JK samastab mängu-ei-d ja pärast liiga aktiivseks läinud seksuaalkäitumist tulnud ei-d.
Sellest tuli ka tahtmine lisada loetelu võimalikest olukordadest, kus isegi ei-ütleja enda erutusest (ja selle poolest "ausatest kavatsustest") hoolimata võib "ei" olla tõsiselt mõeldud.
Kusjuures teise poole füüsiline frustratsioon ja oht tema tervisele on samasugune, olenemata ütleja aususest.
no üldiselt on daamidel muidki võimalusi peale vaginaalse penetratsiooni oma kavaleride meele järgi olla. ja härradel on jällegi võimalus valida daame, kes neile meele järgi on, juhul kui niigi palju ei juhtu. ei tundu väga lõikavalt sotsiaalse ülekohtuna kummalgi juhul :-D
VastaKustutaKui probleemi praktilise lahendamise võimaluse analüüsi jätkata, paistab, et just kirutud popkultuur ja porno (või ka lihtsalt n-ö rohujuure tasandi aktivistide metoodiline töö) on teinud inimkonnale selle teene, et suurem osa tütarlastest on loobunud hoiakust, et suuseks on dehumaniseeriv (vrdl Bulgakovi "Koera süda", kuskil alguses - kui nüüd midagi muud ei mõeldud selle "prantsusepäraselt" all) ja progressiivne osa meessoost on samuti taibanud, et see pole "iiiu", vaid kasulik praktiline oskus, ingliskeelse teadusterminiga "blowjob leverage". Kuna JK nii intrigeeriva teema juba lahkamisele võttis, siis oleks tegelikult kena, kui ta ka räägiks, mis hoiak tal kui 1941. aastal sündinud mehel ülaltoodud küsimuses on, puhtalt lugejate intellektuaalse uudishimu rahuldamiseks oleks hea see subjektiivne kogemus natuke detailsemalt lahti kirjutada.
VastaKustutaMnjah.. kardetavasti on isegi üpris hea maiste piiridel avameelitseva JK taktitunne ja probleemid ja lahendused teispool sellist tüüpi progressiivsust
Kustutakarta on, nii et ka teemapüstitus oli paras teasing ja cockblocking taas :-(
VastaKustutaeh, ei, kui JK kannatused on tõelised, ei ole kena nende üle ilkuda ja kindlasti ei ole kena teda sõimata, kui ta ütleb, mis ta mõtleb, see ununes mul ennist kuidagi ära.
Kustutaah, tundsin vajadust lisada tundeline räntimine, mis ajendpostituse tundelisust arvestades on asjakohane (ja esitan ette oma vabandused tarbetute üldistuste pärast: kõik mehed ei ole arvatavasti sellised, nagu ka kõik naised ei ole kehakeegegeeniused):
Kustutakuidas küll juhtub, et poisid, kes kasvueas suhtlevad tüdrukutega peamiselt neid möödaminnes tõugates, jalaga lüües, löömist teeseldes, sest on naljakas vaadata, kuidas teine võpatab, nende peale sülitades, neid lumepallidega loopides, nende juustesse nätsu pannes ja andes neile meelitavaid hüüdnimesid à la Kõõm, Krõhva, Hais ja Lehm (kui tüdrukul juhtuvad juba rinnad olema),
olles mõni aasta suuremaks kasvanud ja avastanud, et tüdrukutel on ka muid häid omadusi peale selle, et nad ei löö nii kõvasti vastu,
ei jõua mehena järsku ära imestada, miks neist tüdrukutest kasvanud naistel puudub igasugune arusaamine oma veetluse deemonlikust jõust?
(rant off)
Ma tean, et see oli nüüd teises suunas manipulatiivne, aga tõele au andes oli seda ka JK postituse vähiteema, nagu ka "oomegaisase" jutt (JK nüüd mõni oomegaisane - nalja teete).
("manipulatiivse" all pean seal silmas seda, et vastutus oma kannatuste eest seatakse eksklusiivselt kellegi teise õlule - eeldusel, et blue balls on tõepoolest tervisele nii ohtlik seisund, on sellest vabanemiseks muude võimaluste kasutamatajätmine siiski inimese enda otsus.)
Kustutanüüd mõtlesin veel vaatenurkade erinevusele: ma kardan, et naistelt võib olla raske seksuaalse frustratsiooni kirjeldamise ja oma tungide kontrollimise vajaduse peale kaastunnet saada, sest naised on sellega ise liiga harjunud. Sest ega naised nüüd nii palju vähem erutuvad ei ole, ainult et kuna seks on naistel seotud märksa suuremate riskide ja vastutusega, siis on saanud harjumuseks selle tungi kontrollimine. See on nii enesestmõistetav, et ei tundu peaaegu pingutusenagi.
VastaKustutaJa kui siis kuulda mõne mehe kaebusi, kui ta on sunnitud endale ühtäkki sellist kontrolli rakendama, siis äratab see muidugi nördimust: mis mõttess see nüüd nii suur asi on, mina tegelen sellega kogu aeg ja keegi ei anna medalit?
Liberation for women / That's what I preach
VastaKustuta(you may say I'm a dreamer)
Peab ka ikka lõugu laksutama.
VastaKustutaKehakeelt on vist võimalik mingi piirini õppida ja uurida, kuigi peab tunnistama, et mõned inimesed on selles vallas muidugi andekamad.
notsu, ma sõnastaks täpselt vastupidi:
[...] ei jõua mehena järsku ära imestada, miks neist tüdrukutest kasvanud naistel on olemas igasugune arusaamine oma veetluse deemonlikust jõust?
Ja olen nõus - pole see JK mingi oomega.
Muide, Mihkel, ma tean sellist juhtumit, kus noormees (esimest korda kohtudes, pärast paari lause vahetamist) ütleski konkreetselt: "Kas sa seksida tahad?" Ja see on nüüd näide sellest, kus igasugune kultuuritus on justkui metakultuursus, reeglitest hüpati väljapoole ja - etskae. Töötas.
Kunagi kinkisid mu vanemad mulle mingi eriti totaka raamatu, mis pidi vist olema mõeldud teismeeas tüdrukutele, kes ehmatavad ära, kui neil päevad hakkavad, ei tea, mis asi on kondoom jne. Nad jäid sellega aastaid hiljaks küll, aga ma mäletan, et seal oli kirjas, et blue balls on väga loll vabandus ja isegi vale. Et kuidas siis sellega ikka on?
Kuigi ma olen nõus, et naistel kaasneb seksiga rohkem riske jne, olen ma ainult mingi piirini nõus sellega, et naised on harjunud oma tunge kontrollima ja mehed, lollid, tahavad medalit. Neil on ikka veidi raskem see kontrollimine PLUSS nad on, nagu välja tuleb, autistid.
Sellega olen ka nõus, et mida nad siis üldse püüavad kehakeelele apelleerida, kui nad nii autistlikud on, et võta valgusfoor voodisse kaasa.
heh.
VastaKustutaKarta on, et tungidest rääkides pidasin silmas oma isiklikku teismeiga ja varaseid kahekümnendaid, kus pidi kogu aeg kontrollima. Ilmselt tegin siis vea ja üldistasin kõigile naistele.
A teine asi: isegi kui konkreetne mees on autistlik ja teisest küljest ei saa kultuurilistel põhjustel midagi verbaalselt väljendada, huvitav, miks ta endale just sellised keerulised naised valib? Lihtsamini käsitsetavaid on kõik kohad täis. Ja teate, ei ole need lihtsamad selles mõttes nii odavad midagi. Lihtsam võib olla samuti raskesti kättesaadav, sest ta valib; aga kui on välja valinud, siis tuld.
No ja teisest küljest, kui juba meeldivad sellised keerulised, siis kui just see ongi valikukriteerium, on nagu pentsik kurta, et nad keerulised on.
Oma deemonlikust jõust arusaamise juttu mõtlesin ma täpselt nii nagu kirjas. et kamoon, vaadake, mis keskkonnas tüdrukud üles kasvavad. Loomulikult nad arvavad, et nagunii keegi neid vähegi imetlevama pilguga ei vaata, järelikult võivad nad teha ükskõik mis liigutusi ja teiste nähes ümber riietuda, sest see ei tähenda midagi. Ahvatlev? Moi?
Mis puudutab deeminolikku jõudu, siis ma mõtlesin seda pigem niipidi, et kui sa (naine) näed, et teine (mees) on selline autist/mats, kes kisub patsist või lööb ja samal ajal sina (naine) oled n-ö normaalne või kultuurne inimene... Noh, üks (mees) on siin lihtsat ohmu või loll ja iga keskmisest (matsist) vähegi intelligentsem olevus (naine) omandab automaatselt selle deemonliku jõu. Pole mingit erilist pingutust vaja tehagi, sest nad (mehed) teevad kõik selle jaoks ise ära, et end sellesse positsiooni panna, kus vastassugupool on (deemonlikul) jõupositsioonil.
KustutaSee, kui see sinu (naise) enesehinnangut mõjutab/mõjutas, on muidugi hoopis teine asi.
Tegelikult on sul õigus ka selles osas, et ilmselt ikka peab kogu aeg kontrollima. Mitte paranoiliselt muidugi, aga mõningal määral siiski.
Muide, ma ei tea naist, kes ei valiks. Mõned valivad rangemalt ja mõned valivad kauem, mõned valivad vähem rangemalt ja mõned valivad kiiresti aga ikkagi rangelt, ent siiski - korviandmist on ikka igal juhul rohkem - ka selle vabameelse sõbranna puhul, kes igal tüdrukul olemas on.
nojah, ma pidasin silmas seda, et kui olla pikemat aega patsistsikutamise, löömise ja sülitamise objekt (mis ei tundu ka erilise jõupositsioonina, pigem selline, ee, jõuetu), läheb sellel naisel pääris kaua aega, et harjuda mõttega, et võib olla ka seksobjekt. Kõigepealt kulub roppu moodi aega, et selline mõte isegi hüpoteetilisena pähe mahuks ja sealt oletusteni, et äkki isegi praktikas... läheb veel kauem. Ja kogu see aeg on naisterahvas kõige fertiilsemas eas, järelikult füüsiliselt võttes oletatavasti oma eluea kõige atraktiivsemas lõigus, ainult et ise ei tea sellest midagi.
Kustutanovott, ja kui sellises seisus nüüd hakata sugudevahelistes suhetes rääkimise asemel (ja - Jesus H. Moses! - rääkimine ei tähenda tingimata nüri otseütlemist) eeterlike signaalide peale lootma, siis pole midagi head loota.
Vaidlen vastu sõnapaarile kus autismi ja matsi vahel on kaldkriips. Need on väga erinevad asjad.
KustutaAutisti jaoks on verbaliseerimine pea ainus võimalus üldse seksuaalsuhtesse saada, sest kogu see kehamäng on tema jaoks võõras maailm ning ei aita ka siin õppimine, sest õppida saab ülalmainitud kohtingukoodeksit, mis tänaseks päevaks aga meie kultuuris enam ei kehti.
Ehk on üks möödunud sajandite kohtingukoodeksite tekkimise mõte ka selles, et nii leiavad endale partneri ka need, kes "suhete vabaturul" konkureerides, kus igaüks saadab oma signaale just nii nagu oskab ja teine tõlgendab nagu oskab, jääks partnerist üldse ilma. Nii võib ütelda, et meie tänapäeva vabadus on hea, aga vaid parimatele.
ja nagu väga väga naine juba märkis, pigem oskavad just rafineeritumad inimesed oma kavatsusi ka peenelt verbaliseerida.
KustutaKaplinski sissekandes, millest kogu teema alguse antud juhul sai, seisab: "And besides verbal language, there is the body language too. That is sometimes not easy to understand and interpret. Especially for men who have in general less empathy, are more autistic than women." ja pisut hiljem: "But it is not always easy for a male to find out the difference between these no's. Yes, we men tend to be autistic."
KustutaMa arvan, et praeguse teema raames ei räägita mitte autistidest (meditsiiniliselt), vaid autistlikkusest ja meeste tendentsidest olla autistlik, st mitte saada aru vihjetest, käituda matslikult jne.
igasugune kultuuritus on justkui metakultuursus, reeglitest hüpati väljapoole
VastaKustutasee on ka see, millega mina ennast lohutan, kui ma vahel imestan, et miks standardsed piinlikud teemad mu jaoks piinlikud ei ole:
metatasand võib toimida ka seltskondlikus situatsioonis ja isegi flirtides, mitte ainult blogisabas.
A laias laastus: kaasa tunda võiks ikka igaühele, kes kannatab, kaastunne on hea asi.
VastaKustutaAinult et süüdistamine on kaastunde saamiseks kontraproduktiivne, nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt.
Ilus!
Kustuta/takkakiitja
Kati pool oli kunagi arutelu rääkimise kasulikkusest. Pooldan. Muidu on pärast jälle see häda, et mitu kehakeelepuudelist saavad kokku ja hakkavad usinalt kehakeelt rääkima (pagan, see kõlab nagu loll anekdoot juba) ja tulemused on ette arvata.
VastaKustutaSeal tuli peaaegu sama teema üles - vähemalt sama füüsiline, nimelt kallistamisega ja kas seda on okei küsida või on see jälestusväärne:
"35. notsu | aprill 11, 2008, 7:14 p.l.
Huvitav, mina küll aru ei saa, miks on kallistamine ainult siis väärtuslik, kui teine peab selleks hirmsasti mõistatama. Kui ma tahan kallistada, siis ma küsin või kallistan ise.
Vasta
36. [kes andmeid tahab, vaatab sealt ise]
Oluline pole see kallistamine.
Oluline on see TEADMINE, et teine mõistis ISE, et kallistada oleks vaja. Et ta hoolis ja tahtis ise kallistada… Küsimise peale kallistada saamine on ju lausmõttetu pask. Ega kallistamine pole mingi füüsiline vajadus, vaid vaimne vajadus. Kes käsu peale saadud hellusega oma vajadused rahuldet saab, sellele palju õnne, teised vajavad seda tunnet, et ei pidanudki käskima ega kamandama, ollakse nii tähtsad, et kallistusi ja hoolimist ja empaatiavõimet jagub ka vabast tahtest
37. notsu | aprill 13, 2008, 1:28 e.l.
Küsimine ei ole käsk. See on tähelepanu juhtimine endale, kui seda parajasti tarvis on. ei saa ju eeldada, et teise antennid oleks lakkamatult minu peale suunatud, tal on oma asjadega kah tegemist.
/.../
Aga ega ma ise ka nende käest kallistust ei küsi, kes võiks selle peale kiljudes põgeneda. Ma küsin ikka neilt, kes pmst kallistaks iga kell, ainult et ei ole hetkel selle peale tulnud."
Seal ujus ka lõpuks välja, et nii füüsilisi asju ongi mõistlikum ajada inimesega, kes nagu hoolib ka natuke.
Absoluutselt igasugune suguvahekord, kus mõlemad pooled ei ütle selgesõnaliselt, mida tahavad, võib osutuda vägistamiseks. Sõnad ongi selleks välja mõeldud, et neid kasutada ja seaduslikult on ainus võimalus vägistamisest hoidumiseks kindlaks teha, et teine ütleb "ja". Kehakeel on inimeste poolt erinevalt tõlgendatav, sõnad ei ole. Mina isiklikult ei tõlgenda kehakeelt (v.a väga nähtavat, nagu löömine) ja kui mingi kehakeele või käitumise sümbol õigustab vägistamist, siis peaks olema mulle antud koolis leping sümbolitega, mida võib seksiga nõustumiseks legitiimselt kasutada ja kuidas neid ära tunda, vastasel juhul ei saa nende kasutamine olla seaduslik, sest tugineb eelarvamustele ja isiklikele vaadetele. Näiteks Kati arvab, et rohelise-lillatriibulise pluusi kandmine helesinise kikilipsuga tähendab kandja nõustumist seksida temast paremal pool seisva vastassoost isikuga, aga Mati arvab, et ta annab märku esimesele mööduvale Volga juhile, et see ta Tartusse ära viskaks. Ka see on veider, et inimesed ei tee enne suguühtesse või suhtesse astumist lepingut. Kuidas nad üldse teavad, mida see endas hõlmab?
VastaKustuta