Kaplinski vägistamine II

algus siin

Vestlus jätkus olles osalt ka kommentaar sissekandele ”Kaplinski vägistamine I”.
Pistan selle siia vahele ja jätkan hiljem sealt, kust eelmine kord pooleli jäi.

Geaka(N): Millega konkreetselt ei ole sa seni kehtiva vägistamise definitsiooni puhul ikkagi nõus (tegemist on inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega)? Või kahtled lausa põhiseaduslikus õiguses isikupuutumatusele? (Jah keskendub see definitsioon füüsilisele riivele tõepoolest, me võime ju, ja sa paistad niiväga tahtvat rääkida ka vaimsest vägistamisest, aga mu meelest on see otsustavalt teine teema). Arvad, et peame rääkima kannatuste võrdlemisest, aga ma ei saa üldse aru, mismoodi see asjasse puutub (ja see kirjatükk ei heitnud mu meelest ka piisavalt valgust).

Mikun(M): Geaka, see seal sissekandes lausa kursiivis:
Toetuda õigusele tähendab toetuda piirile, millest üleminek on juba nii räige eksimus, et toob kaasa välise (ehk riikliku) jõukasutuse. Õigusele toetumine on toetumine madalaimale. Au ja väärikus on piirid pikalt enne õigust, väärikas inimene, auga inimene ei ületa neid piire.

Geaka(N):  Milleks siis su jutt? Kui piire nihutada soovi pole. (Ja millele see õigus küll toetuda võiks, ohahh)

Aulk(N): Mitmetel ajaloolis-ühiskondlikel põhjustel on naiste-meeste vahelise suhtumise seis Eestis selline, nagu ta on, aga võibolla oleks laiemas kontekstis (jättes JK kannustavad emotsioonid üldse kõrvale) ehk paslik siinkohal meenutada naissoole meie populaarset regilaulutüüpi "Suisa suud" ja seda, et retoorika ebaõnnestumisel ja halja tera puudumisel on teinekord põlv ka üks igati kasutuskõlblik ihuliige.
Seepeale muidugi patriarhaal-matšolik ühiskonnakord oigab, et "niimoodi see eesti rahvas välja surebki".
Ei ole midagi, õeksed-amööbid, tunded jätta ja edasi paljuneda!

Ivol(M): Hm ... üldiselt on see teema sedavõrd instinktiiv-irratsionaalsest poolest kantud, et seda vist puht mõistusliku argumentatsiooni abil lahti arutleda ongi lootusetu ülesanne.

Marki(M): Me oleme ikkagi mõistusega inimesed. Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist.

Ivol(M): Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?

Geaka(N): Signaale ei ole olemas ilma vastuvõtja tõlgenduseta.

Aulk(N):  kogu selle temaatika peale antud konkreetses kontekstis meenub vanasõna "igal oinal oma mihklipäev". huvitav küll, miks...

Mikun(M): Geaka, ma arvan, et mittereproduktiivsete seksuaalsuhete enam-vähem ainus õigustus on dialoogiline positiivsus ja asi on sügavat nihu juba ammu ENNE seda, kui jurist voodiäärele kutsutakse.
Aulk, minu arust on füüsiline vägivald sõna otseses mõttes kõige loomalik-labasem viis käitumise reguleerimisel.

Kõigepealt Marki märkus, et oleme ikkagi inimesed. Neljal korral väljenduti otsesõnu: ”Me pole loomad”.
Siin on üks oluline vääritimõistmiskoht. Õiguslased-idealistid (need, kellel on maailma suhtes nõudev hoiak), kasutavad vormilt faktiväitelisi lausungeid moraalsete ettepanekute ja nõuetena, seevastu, ütleme, vennastajad-praktikud (need, kes on lepitava hoiakuga) kasutavad selliseid lausungeid ostesõnalisemalt, need on faktid, mille raames tuleb paremaid lahendusi otsida. Näiteks väide ”vanemate patud nuheldakse laste kaela” tundub õiguslane-idealistile ülima küünilisusena, raskemal juhul peab ta seda samuti moraalseks üleskutseks ja ettepanekuks ning protesteerib, kuidas jaksab, kuigi nenditi vaid pärilikkuse fakti.
Sestap ka JK väide, et kuulume siiski loomariiki (bioloogiline triviaalsus!), kutsub õiguslases esile moraalset protesti.

Secundo: Marki teine lause - ”Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist” – on argumentum ad hominem laiendatud kujul. Peamiselt esitavad neid ebaintelligentsed inimesed…

Uku Masing on osatanud taolisi juhtumeid a la kui ma oleksin sama tark kui sina, siis ma oleksin palju targem.

Ikka üpris üldlevinud on suhtumine: kui ma oleksin sama tark kui Jaan Kaplinski, oleksin ma palju targem.

Aulki märkusest on ehk siin kõnekaim see reibas uhkus, mis lubab mehe vastu põlve kasutada (proovigu hea lugeja konstrueerida samasse diskursusesse situatsioon, kus saab sama uhkelt kelkida naise vastu jõu kasutamise ettepanekuga)

Geaka märkused on jälle väga kõnekad – millele siis seda õigust toetada?! Mõte, et suhtluse piirid võiks toetuda millelegi muule kui õigusele, on lausa mõeldamatu!
Ja kuna selline hoiak on nii üldine, ei suudeta isegi pentsiku alternatiivia tulla selle peale, et JK ei õigusta ei ignoreerimist, et ta üldse ei õigusta.
Siit võiks välja pakkuda isegi väikse mõtteülesande: hea lugeja, proovi mõelda välja selline käitumisregulatsioon, kus õigus ja õigustamine üldse puudub!
(ja siis võid edasi lugeda).

Mis on õiguse vastandmõisted,-hoiakud? Lühimalt: vendlus ehk solidaarsus ja au. Sellest, et õigus on (psühholoogilisel-motivatsioonilisel tasandil) vendluse ja solidaarsuse antitees, on kõige läbinägelikumalt kirjutanud Dostojevki (lühimalt ja otsesõnulisimalt ehk jutustuses ”Talviseid märkmeid suvisteist muljetest”).
Neis vestlustes tuleb see hästi välja: väga selgelt on näha kui sõjakas ja vaenulik on õiguste määratlemine.
 Au ja õiguse vastandus on selgemalt esile toodud ehk Spengleril (taas Dostokast tõukuv), au on alati seisuseau, õigus on aga demokraatliku indiviidi atribuut.
Nende järelmitest hiljem.

Üks võtmelisemaid kohti on aga Geaka küsimus vägistamise definitsioonist. Hoolimata kantseliitlik-jurisprudentslikust väljendusest on see üliähmane ja ei selgita midagi. Midagi peale liberaalhumanistiku dogma hädisuse.

”inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega”
Kristlik hing on jagamatu, ei saa rääkida poolest ega natukesest hingest. Hing on üks (et mitte öelda ükssus). Hinged on loendatavad. Humanism omistab selle atribuudi oma ülimusele Autonoomsele Tahtele.
Noh, see on vale. Autonoomne tahe on samavõrd olemas nagu surematu hing (tähendab religioosse ideena). JK on aga siin ilmalikul positsioonil. Nagu ka mina.

Lühimalt: kogu seksuaalne kommunikatsioon, keeleline ja kehaline, on teise tahte muutmine. Ei ole sellist autonoomset tahet, mida siis väljendada, ja millega teine siis arvestama peab. Tahted on ontoloogiliselt  dialoogilised.

Seda paradoksi olen näitlikustanud seoses õppeprotsessiga.

”Seega, koolist välja langemise oht mobiliseerib pisiarmee sotsiaaltöötajaid, mitte “alamotiveeritud või erivajadustega” õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.
Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”” (tsitaat pärineb siit)

Kui lapsukese Autonoome Tahe ei sihi põhiharidust, kui laps ei taha koolis käia, siis tuleb hunnik professionaale ja teeb nii, et ta tahab. NB! Üks inimene (inimesed) muudavad teise inimese tahet.
Humanistlikus mõttes võiks see olla vägivalla definitsioon.

Kordan: Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”.

Ja mis jääb järgi tahte vastasusest seal vägistamistefinitsioonis kui tahe ise on nii ähmane?

Kui ma küsin möödujalt kella, siis ma tekitan temas soovi öelda mulle kellaaeg. Enne tal seda soovi polnud. Aga ta ei ütle mulle ka kellaaega oma tahte vastaselt. Ta ise, tõesti ja siiralt ise tahab mulle seda öelda. Mina tekitasin temasse selle tahte.

Nüüd läheb asi natuke traditsiooniliseks. Seda, millisel viisil ja millises keeles võib teise inimesse (oma) tahet tekitada, on üpris kultuurispetsiifiline. Jah, ka riietus on märgisüsteem, žestid, silmapilgutused jne.



Eks tavad määravad selle, milliseid vahendeid võib teise tahte muutmiseks kasutada (tõelise ja siira tahte!).  Ka veenmine või mangumine võivad tekitada teise tahtmise.

Tsiteerin üht oma varajasemat esseed:

”Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi. See on üks suur metallikolakas, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga see on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika puhtakujulisele kiskjale lausa vastupandamatuks (emastele kassidele on palderjani mõju oluliselt väiksem).

Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas¹². Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Eks need piirid olegi mõnevõrra hägused. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, eks vast seetõttu, et siin on mehed üsna üheselt paremas seisus. Ööklubides kasutatakse ka nn vägistamisjooke. Sellisele keemiarünnakule reageeritakse üsna suure nördimusega. Aga kui uimastavat afrodisiaakumit lasta balloonist näkku? Igatahes kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja ei ole ise selle mõju all. Kui rusika impulssi (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik”.

(tsitaat pärineb siit)

Jah, siin on tugev sooline asümmeetria.

Mikun(M): õigemini konflikt on selles, et Õigus on täiesti sümmeetriline (mehe ja naise õigusel pole mingit erinevust), aga konflikt tuleb kehalise ebasümmeetrilisest... traditsiooniliselt on mees nii vaimselt, ihuliselt kui hingeliselt vägistamatu-kahjustamatu

Ma arvan, et oleks üpriski mõeldamatu, et keegi meesterahvas kirjutaks populaarseimasse nädalalehte loo, kuidas käis ööklubides ja mujal naiste peal keemilisi suguatraktante proovimas.

Samuti ei suuda keegi näha JK loos seda, et seal üks oomega-isane (”good guy”) palub: ”Naised, ärge vägistage meid, kuigi teil on see õigus!”

No sellise mõttegi peale ei saa ju tulla, et mees on seal juba vägistatud, sest lapski ju teab, et seksuaalvägivald saab olla ainult naiste suhtes!

Mikun (M): Kui te natukene tähelepanelikumalt JK teksti loete, siin näete, et selle sõnum on õige lihtne: "Armas naine, ära mine üle teatud piiri (petting and kissing and lay with him in bed naked or half-naked), kui sa ei lähe teatud kaugusele lõpuni"... ka naisel on pisipisike moraalne vastutus voodis, eks
 

Sulumi (N): See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi, sellega PEAB kaasnema seks ja see seks on loomulikult eelkõige eesnäärmevähi profülaktika.

Sulumi reaktsioon on tüüpilne: etteheide lihtsalt üleserutamises saab olla ainult nõudmine ”loomuliku” lõpu ehk penetratsiooni järele, mistõttu nähakse siin ühemõttelist survet ja sundi seksile, aga selle pealegi ei tulda, et mees on juba vägistatud – ”See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi”

See on nii jabur, et seda ei usuta isegi kui see otsesõnu välja öeldakse. Kui JK kurdab, et teda on palju niisama ülesärritatud, siis pannakse rõhk sõnale "niisama" ja arvatakse et JK nõuab seksi. Ometi ei vaidlusta ta kordagi naise ei’d, vaid ütleb, et naised, ärge kasutage (oomega)mehi pettinguvahendina.


(Mis siis teha? Seekord ei saagi midagi teha. Väldi järgimist korda. Vägistamist ei saa heastada. Või kasuta mehi, keda petting ei lõhu)

Mikun(M): jah, mees peab oma keha eest vastutuse võtma, musutada ja miilustada ju võib alati (vabatsitaat S-ilt), sest see on pelgalt kehade kokkupuude, aga tuletaksin atomistide abil meelde, et tegelikult ainult see ongi võimalik, sest kus on mu peenis, pole sind, ja kus oled sina, seal pole mu peenist st vägistamine on võimatu

Sulumi(N): Ma lugesin selle asja mitu korda läbi. Mees, keda on kasvatanud ainult naised ja kes peab oma eesnäärme vähi võimalikuks süüdlaseks seda, et ta on olnud "good guy". Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda. Tal peab olema ikka mingi sadistist naine, kes on vaest meest aastaid iga päev piinanud ning mingi ebatervislikult siivas kasvatus, mis keelab iseend abistada. No sest ega ennetav ei ole ju teatud kudede omavaheline kokku puutumine vaid miski muu.

Ma tahaks talle head psühholoogi soovitada, aga ma ei saa, sest kaval vanamees krt on kommentaarid kinni keeranud.

Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele, kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda" vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke pistetakse"

JK ei ütle, et ta oleks pidanud jõudu kasutama (selline isikutüüp seda vahest ei suudagi), vaid et ta oli good guy, kes naised väntsutasid ja kasutasid pettingumasinana. JK sissekanne on paljus vägistatu pihtimus (seal ka need isiklikkused). Aga selline mõttekäik on de facto hoiakutega liiga vastuolus.

(Muidugi mingil määral võib asi olla ka minu isikus, üks sõber naeris ja ütles, et mis oomega-meeste eestkõneleja ka sina oled)


Väga olulise asja toob välja Ivol:
Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?
Kellele mu jutt tundub liiga jabur ja-või puhtteoreetiline, filosoofiline mõtteharjutus, soovitan Thomas Manni novelli ”Väike härra Friedemann”. Olen sellele korduvalt viidanud. Seal on ilus näide, kuidas oomega-meest seksuaalsete signaalidega vägistada ja lõppeks dekolteega tappa.
Ka Michel Houellebecqi ”Võitlusvälja laienemises” on see liin, kus ühel oomega-isasel (konna nägu, paksud prillid jne) ei jää muud üle kui enesetapp.

Houellebecq ja Mann on suured ja julged kirjanikud. Lausa jultunud. Nad söandavad hälbida isegi nii võimsast kultuuriuniversaalilisest imperatiivist nagu "seksuaalkäitumises rakendatakse empaatiat ainult naissoo suhtes!"

Mõistagi ühiskondlike korraldusete ökonoomia seisukohalt pole sellisele ebarepresetatiivsele vähemusele nagu oomega-mehed tähelepanu pööramine mõistik. See on peaaegu sama tobe kui see, et mees ja mees tahavad omavahel abielluda! See tähenärimine ja vähemuste värk mõjub üldisele korraldusele destruktiivselt. ”Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.”

Oomega-paraad? Teete nalja, vä!?

jätkub...