Ilmus pisut kärbituna ning
retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015
Glamuur, reetmine ja litost
Viimne voor, autor
Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart
Sander ja Rauno Polman.
Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris
„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu
sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks
ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.
Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist,
mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles
näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi
ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat
kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki
või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise
analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.
Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks
nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis
kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia
ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada,
kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult)
enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel
Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju
rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.
Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist
psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab
omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate
formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne
inimene teise inimese litost’i nähes,
teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.
Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese
üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i
tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda
viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost
on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”
Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene
muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik
ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart
Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi
Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige
vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava
huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud
enesepõlguses st üldises misantroopias.
Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus
mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori
kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika. Kino
2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad
iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada
lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul
mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis
ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase
küljest ja kustutanud lavalt ka enda.
Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid –
Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu
pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi
mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.
Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega,
aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise
ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander
kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja
selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli
blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma
evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid
kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.
Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid
lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni
Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole
veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja
aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.
Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele,
et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud
Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker
erutus, koomiline lein.
Mihkel Kunnus
Tsitaadid: Milan Kundera Naeru
ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar