22. jaanuar 2015

Glamuur, reetmine ja litost

Ilmus pisut kärbituna ning retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015


Glamuur, reetmine ja litost

Viimne voor, autor Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart Sander ja Rauno Polman.
Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris

„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.
Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist, mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.
Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada, kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult) enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.
Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne inimene teise inimese litost’i nähes, teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.
Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”
Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud enesepõlguses st üldises misantroopias.
Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika. Kino 2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase küljest ja kustutanud lavalt ka enda.
Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid – Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.
Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega, aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.
Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.
Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele, et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker erutus, koomiline lein.

Mihkel Kunnus



Tsitaadid: Milan Kundera Naeru ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar