Raamatusoovitus

Ilmus selline teos

„Karl Ernst von Baerilt on meil olemas mahukas autobiograafia, mille ta aastal 1864 seitsmekümne kahe aastasena Eestimaa Rüütelkonna tellimusel välja andis. Rüütelkond uskus, et ta ei saa oma kuulsat liiget väärilisemalt austada, kui teha talle ettepanek oma elulugu kirja panna ning lasta see teos üldsuse kulul välja anda. Kahtlemata on selles raamatus ära toodud Baeri elu kõik olulisemad pöördepunktid – ent seda, mis meid suure loodusuurija puhul tegelikult huvitab, saab lugeda üksnes ridade vahelt. Ja paljutki sellest, mida tingimata tema mõistmiseks vaja, ei ole üldse kirjas, sest see on tema kodumaa lugejatele enesestmõistetav.

See kodumaa – Eesti, mis on ka minu kodumaa, erineb aga nii väga sellest, mida keskeurooplased seostavad kodumaa mõistega, ja kodumaa on Baeri arengut oluliselt mõjutanud. Kodumaa mõjutab loodusuurijaid määravamalt kui kõiki teisi, keda äri või naudingud on kõike nivelleerivasse Euroopa tsivilisatsiooni tõmmanud, sest kodumaa on see, kes inimese ja looduse suhte kaudu annab esmase kaemuse ja juhib mõtlemise esmastele radadele. Mida muud leiab Kesk-Euroopa elanik linnast maale minnes kui teid, mida on ehitanud inimesed, põlde, mida on äestanud ja kündnud inimesed, aasu, mida on niitnud inimesed, ja metsi, mida inimesed on maha raiunud ja uuesti istutanud? Talupojal, kes võitleb otseselt maaga ja tunneb muret tuule ja ilma pärast, on veel aimu sellest, mida tähendab loodus, ent linnakodanikul seda enam ei ole. Tema jaoks on loodus oma tegeliku näo peitnud ja võtnud vormi, mille inimene on talle peale surunud. Nii on loodus muutunud rattakeseks moodsas inimeseks olemise suures masinavärgis.

Kes pole veel kunagi õppinud tegelikult tundma vaba merd või kõrgeid mägesid, see ei ole kunagi kohanud loodust iseseisva olendina tema õilsuses või jõhkruses. Ja kes ei ole eales kõhkleva sammuga astunud ürgmetsa, ei tea midagi sügavast saladusest, mis hoovab läbi orgaanilise maailma. Päris kindlasti ei sobi meile selle saladuse muljet vahendama Preisi riigimetsad sadade tuhandete ühekõrguste ühtmoodi kidurate mändidega, kõigil ühes kohas sama must tõrvakrae. Õnneks on eriti Kesk-Saksamaal kanaliseeritud jõgede ja köisraudteede kõrval ka imelisi metsi, kus on kodu leidnud idüll ja romantika. Aga idüll ja romantika ei ole enam puhas loodus, nad on inimese ja looduse suhte idealiseeritud väljendus. Prantsusmaal puudub ka see viimane ühenduslüli. Seal on loodus pea täielikult välja juuritud, välja arvatud lõunas, kus isegi mitte hotellid, kasiinod ja autod ei suuda täielikult alla suruda Itaalia maastiku ilu. Aga isegi soodsaimal juhul, mil loodus astub Kesk-Euroopa elanikule vastu millegi suurena, mis on kõrgem kõigest inimese tehtust, mõjub ta siiski kutsuvana ja pakub mõtetele ideaalset elu- ja kasvupaika, kus meel on lahe ja rahulik. Hoopis teisiti on lood Eestis. Seal on looduses midagi võõrast, sageli vaenulikku, suisa salakavalat ning rahutukstegevat. Ta ei ole seal ei ilus ega õilis; romantika ja idüll on seal võõrad. Sellel maal on loodus veel tugev, suisa ülivägev. Igal sammul on tunda, et ta valitseb inimeste meelte üle. Mitte ühelgi teisel maal ei ole nii ohtralt kohutavaid tondilugusid kui Eestis, alati on need lood ähvardavad nagu loodus isegi.
/.../

Kuime tahame Baeri õigesti mõista, siis peame kõrvale jätma kõik, mis on poliitiline. Baer ei olnud ei liberaal ega konservatiiv, vaid lihtsalt bioloog. Isegi konflikt ministeeriumiga küsimuses, millised oleksid parimad kaitsemeetmed koolera vastu, ei suutnud tema suhtumist tumestada. Ta möönis isegi, et peamises asjas olevat ministril olnud õigus. Baer vaatles riiki samasuguse pilguga, millega ta vaatles kõiki elavaid asju. Teatud rahvamajandusteoreetikute raevuka Preisi-vastase väljaelamise peale oleks ta vaid õlgu kehitanud, sest kriitiku parteilisus välistab tervikliku ülevaate. Riik on bioloogi silmis elav tervik, mille eri osad teevad harmoonilist koostööd. Terviku edenemiseks peab ka riigis iga üksikelement olema täie tervise juures. Ent siiski on elusorganismi ja riigi vahel põhimõtteline erinevus. Tõepoolest, riik on samasugusel moel tekkinud ja mitte valmistatud, nagu on seda masin. Elusolendi funktsionaalne ühtsus on tagatud sellega, et tema erinevad elementaarosad – rakud – eristuvad alati sellisel viisil, et nende struktuur arvestab just seda ülesannet, mida neil tuleb täita. Riigi puhul see nii ei ole. Üksikud indiviidid järgivad küll ka oma iseloomu ja struktuuri poolest teatud seadusi, ent need on liigi seadused ja mitte riigi omad. Iga loomne organism hukkuks, kui lihasealge rakkudel areneksid närvirakkude omadused. Me teame uusimatest uurimistöödest, et esimestel idurakkudel on veel võime saada igat laadi rakuks, et diferentseerumise edenedes minetavad nad üha enam erinevate struktuuride loomise võime, kuni nad on viimaks võimelised moodustama ainult seda ühte struktuuri, mis vastab nende funktsioonile.

Rahvast moodustavad üksikindiviidid ei ole seevastu oma omaduste sügavale ulatuvatest erinevustest hoolimata alati kindla elukutse esindajaks sündinud. Tallimehe pojal võivad vahel olla eeldused saada ministriks, aga ministripojal võib olla annet tallimeheametiks. On ülihuvitav teada saada, millisel viisil loomariik selle probleemi puhul lahenduse leiab. Mesilased oskavad toitu nii segada, et see surub kasvavatel vastsetel teatud omadused alla, teisi omadusi seevastu võimendatakse. Inimeste riigil ei ole seni käepärast võimalust peenelt doseeritud toiduainete pakkumisega kohandada juba imikueas oma noorte riigikodanike võimeid nende tulevase ameti jaoks. Eksisteerimiseks on inimeste riigil nagu igal teisel organismil vaja erinevaid elundeid. Ta saab oma elundite, see tähendab ametite moodustamiseks traditsioonide ja seisuste toel üksnes ebapiisavalt läbisõelutud materjali, ja siiski peab ta nõudma, et kõik indiviidid, kes on ühinenud teatud elukutseks, arendaksid neidsamu erilisi võimeid. See tähendab loomulikult, et üksikindiviidile seatakse piirangud, mis ei tohi aga kunagi välja minna indiviidi kahjustamiseni – sest ainult siis, kui kõik edenevad, edeneb ka tervik.“

Jakob von Uexküll „Karl Ernst von Baer“ (1916), raamatus „Omailmad“, Ilmamaa 2012)