“TARAPITA” MANIFEST
Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku kui nyyd – tõusikluse joovastuspäivil?
Ummiku on lykat meie vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlasest saand ärimees, võimumees, ametnik. Noorsoo käärivad mahlad juhitakse vaimu aladelt sporti, sõjatsevva skoutismi. Tugevast sääremarjast on kyllalt kultuuriks. Vaimlist palet ei olegi ega taheta. Ideaali- ja ideedelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. Loov vaim on orb praegusen uhiskonnan. Kultuuri all mõistetakse veel kõige enam koolipingi eest hoolitsemist. Kirjastatakse veel ainult koolikirjandust. Sest muul pole turuväärtust. Arusaamine kõrgemaist vaimlistest väärtustest ei mahu väikekodanlase aktsiatega tapitseerit pääajju.
Sama ajal aga – milline pöörane kapitaali elu- ja surmatants! Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahkerduste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?
Aeg on sekka lyvva meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuvva seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideid, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu.
Olgu naiivne loota Jeeriku myyride kokkuvarisemist ainult trompeetide häältest, olgu naiivne uvve ja parema kultuuri ylesehitamine ajal, mil veel ära mädanend pole sõjan ja terroriten tapetute ja veelgi tapetavate laibad, ajal, mil ymberringi kuuleb vaid rahapaberite krõbinat! Aga kahekordne on meie sisemine sund: paljastada ja piitsutada väikekodanlist rahulolu, anda yhtlasi kogu selle yhiskonna pahede juurte pihta – ning samal ajal kõige kiuste tuld kohendada oma loomingu paakiden.
Meid on yhte viind oppositsioon raha vastu, kuhu oleme määrat kõngema. Ei ole meie sihiks yhiselt uusi esteetilisi veendumusi kuulutada! Astugem igayks oma ette oman vaimlisen loomingun, kuid löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõnapiitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga! Tarapita!
Ilmus aastal 1921 ajakirja “Tarapita” (toimetaja F. Tuglas) esimeses numbris kui ajakirja kreedo, autoriks 27 aastane Johannes Semper. Alla olid kirjutanud veel A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, G. Suits, A. Tassa, F. Tuglas ja M. Under.
[Et mis tunde tekitab? Eelkõige melanhoolse ja naljaka]
Oleks ikka pidanud ära tegema selle kunagise plaani kirjutada see tekst tänapäeva eesti keeles ümber ja mõnda ajalehte avaldamiseks pakkuda.
VastaKustutaKuigi jah, paratamatult meenub tõik, kuidas väide "noorus on hukka läinud" oli omistatud (vist) Senecale kuni hetkeni kui sisuliselt sama leiti kuskilt Assüüria või Babüloonia savitahvlilt...
Oh need seeklitega tapetseerit maksad! (Sest arusaam ajust kui mõtlemise asupaigast ei ole mitte alati olnud loomulik. Tegemist on hoopis vere jahutamise organiga.)
„Iga põlvkond on tundnud muret selle pärast, et haridus käib alla. Üks vanimaid lühiesseesid maailmas on Sumerist pärit 4000 aastat vana tekst, kus kurdetakse selle üle, et noored on katastroofilisemalt ignorantsemad neile eelnenud põlvkonnast. Kaks tuhat nelisada aastat tagasi määratles vananev ja pahur Platon „Seaduste“ raamatus teaduslikku kirjaoskamatust nõnda:
VastaKustuta„Kes ei suuda lugeda ühe, kahe, kolmeni, või eristada paarisnumbreid paaritutest, või ei suuda üldse arve kokku lugeda, või arvestada öid ja päevi, või kes üldse ei tunne Päikese, Kuu ja teiste tähtede liikumist... Kõik vabad mehed peaksid minu arvates neid teadmisi õppima sama palju nagu iga laps Egiptuses, keda lugema õpetatakse. Sellel maal on laste jaoks välja mõeldud aritmeetilised mängud ja nad õpivad neid mõnu ja meelelahutuse pärast... Ma.. olen veel vanas eas imestusega aru saanud meie teadmatusest neis asjus; me näime rohkem sigade kui inimeste moodi olevat, ja ma tunnen suurt häbi, mitte ainult iseenda, vaid kõigi kreeklaste pärast.““
Carl Sagan „Deemonitest vaevatud maailm“
Siin on aga palju agasid: traditsiooni tugi on nõrgenenud ja üksikisiku käitumine sõltub tema haritusest/harimatusest rohkem, põlvkondi ületav mitteharituslik determineeritus on langenud ja mis tahes autoriteetsus on kõvasti vähenenud (liberaalse demokraatia kõlbeline postulaat on maailmaajalooliselt pretsedenditu: iga inimene teab ise, mis talle parim on (WTF???)), looduslik valik suuresti kõrvaldatud, ka kõige hädisemad isendid poputatakse üles ja otsustus- ja hääleõiguslikeks jne.
Pealegi ei saa välistada võimalust, et see kurtmine on kultuuri jätkusuutlikkuse vajaline komponent ja NB! selle protsessi ürgsusest ei saa tuletada selle tühirituaalsust – see võibki (nüüd) nii olla!
Ja nii nagu Carl Sagani ei veena mind ümber selle järjepidevuse avastamine... vaatan noori ja oma põlvkonda, ikka mõtlen, et jessas millised tainad – LAA-ANGUS! :´D