Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes
sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks
kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline
pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui
teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ...
I. Õiglane suhtumine
1.1. Sünkrooniline
õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes
puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas
mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse
pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes
minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!
1.2. Diakrooniline
õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka
põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid
maksiprobleemidest”):
„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja
Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed
rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja
mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi
kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste
väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks
saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks
natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama
Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele,
nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida
selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma
imperialistlike unelmate kammitsas.”
Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud.
Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele
nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.
II. Rassistlik
suhtumine
2.1. „Parempoolne
rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga
robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane
on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne,
ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha
teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri
ja selle kandja vahel.
Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega
suuremate õiguste ja privileegidega.
2.2. „Vasakpoolne
rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis
võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.
2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla
lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt
meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.
2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed
nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust
oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on
omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead,
kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.
Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam
jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse
rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel
parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.
III. Pragmaatiline suhtumine
Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on
parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll
õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja
rassismid, käitume nii ja nii, sest
3.1. siis nad pole enam viies kolonn
3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu
immigrant oleks veel hullem
3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab
jne
VI. Traumaatiline
suhtumine
Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas.
Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest,
küüditamisest, repressioonidest jne
Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad
päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina,
mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...
V. Dialoogiline
suhtumine
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.