21. jaanuar 2015

Revolutsioon kui ilus haigus

Ilmunud on väga hea raamat – Revolutsioon kui ilus haigus. Leszek Kołakowski 26 esseed Hendrik Lindepuu tõlkes.


Siit üks aktuaalne näide, essee aastast 1978.



Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?
Katekismus


                        Moto: “Palun astuda edasi tahapoole!”
            (Niisugust üleskutset kuulsin ma Varssavi trammis konduktorilt; pakun seda lipukirjaks suurele ja võimsale Internatsionaalile, mida ei saa iialgi olema.)

Me mõtleme nagu konservatiivid, kui arvame:

            1. Et mitte kunagi ei ole olnud ega ka tule inimelu sellist paranemist, mis mõne nurga alt ei tooks kaasa elujärje halvenemist, ning seepärast peame igasuguseid reforme kavandades endalt küsima, milline on nende hind. Seda võib sõnastada ka teisiti: on hulgaliselt hädasid, mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses nautida; täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii täielik vabadus kui ka täielik võrdsus. Sama kehtib ka planeerimise ja autonoomia põhimõtte ning turvalisuse ja tehnika progressi kokkusobivuse kohta. Teisisõnu – inimajalool ei ole happy end’i.
            2. Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise ja kvaliteedi seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid. Pole vähimatki alust arvata, et nende vormide hävitamisega või irratsionaalseks kuulutamisega me suurendaksime õnne, rahu, turvalisuse ja vabaduse võimalusi; küll aga on alust oletada hoopis vastupidist. Nii ei tea me näiteks, mis juhtuks siis, kui hävitada monogaamne perekond või asendada traditsiooniline surnute matmise komme laipade ratsionaalse kasutamisega tööstuslikel eesmärkidel. Kuid tõenäoliselt oleks oodata kõige hullemaid tagajärgi.
            3. Et valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.


Me mõtleme nagu liberaalid, kui arvame:

            1. Et on endiselt jõus igivana põhimõte, mille kohaselt riik peab tagama kindlustunde. See on jõus ka siis, kui kindlustunde mõiste laieneb sedavõrd, et hõlmab peale isiku ja omandi õigusliku kaitse ka mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi; et töötu ei peaks nälgima või rahatu surema haigusesse, mida on võimalik ravida, et haridus peab olema tasuta — kõike seda hõlmab kindlustunde mõiste. Ometigi ei tohi mitte mingil juhul segi ajada turvalisust ja vabadust. Riik ei kindlusta vabadust mitte sellega, et ta midagi teeb või reguleerib, vaid just sellega, et ta midagi ei tee ja jätab mitmed eluvaldkonnad reguleerimata. Tegelikult saab kindlustunnet tõhustada üksnes vabaduse arvel. Ka ei ole mingil moel riigi ülesanne teha inimesi õnnelikuks.
            2. Et inimkooslusi ei ähvarda üksnes stagnatsioon, vaid ka mandumine ja lõpuks surm, kui nende organisatsiooniline korraldus ei anna arenguruumi isiksuse initsiatiivile ja leidlikkusele. Võib endale ette kujutada inimkonna enesetappu, kuid ei saa endale ette kujutada inimsipelgate ühiskonda — sel lihtsal põhjusel, et me ei ole sipelgad.
            3. Et on ülimalt ebatõenäoline oletada, nagu säiliksid loomingu ja progressi stiimulid ühiskonnas, kus on hävitatud igasugune konkurents. Võrdsuse suurendamine ei ole eesmärk omaette, vaid kõigest vahend; teisisõnu: ei tasu pürgida suurema võrdsuse poole, kui see toob kaasa üksnes paremal järjel olijate allatirimise, mitte aga ei paranda mahajäänute olukorda. Absoluutne võrdsus on seega seesmiselt vastuoluline ideaal.


Me mõtleme nagu sotsialistid, kui arvame:

            1. Et kui kasumisoov oleks ainuke tootmise reguleerimise vahend, siis ei ähvardaks kaasaegset ühiskonda mitte väiksemad, vaid võib-olla veel suuremad, ehkki hoopis teistsugused katastroofid kui juhul, mil kasu oleks reguleeriva tegurina täielikult välistatud. On kaalukaid põhjendusi, et piirata majandustegevuse vabadust enamuse turvalisuse nimel ja püüelda sinnapoole, et raha ei kasvataks automaatselt raha; kuid vabaduse piiramist tuleb nimetada vabaduse piiramiseks, mitte vabaduse eriliseks vormiks.
            2. Et silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag.
            3. Et on vaja tõhustada ühiskonna kontrolli majanduse üle, kuigi seetõttu vältimatult suureneb bürokraatlik aparaat; ometi ei ole niisugune kontroll mitte kunagi võimalik ilma esindusdemokraatiata ja seepärast on tingimata vaja mõelda, kuidas seista vastu vabadust ähvardavatele ohtudele, mida sellise kontrolli tõhustamine endaga kaasa toob.

*

Tundub, et esitatud regulatiivsete ideede kogum ei sisalda endas vastuolusid. Sel juhul on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.

2 kommentaari:

  1. Raamatuesitlus: Leszek Kolakowski “Revolutsioon kui ilus haigus” ja Stanislaw Ignacy Witkiewicz “Hullumeelne ja nunn: 14 pöörast näidendit”

    Aeg: 27.01.2015, 18:00
    Koht: Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu

    VastaKustuta
  2. Mõned (eriti ameerika) sõbrad on mulle korduvalt sõbraliku ohke saatel öelnud, et "sa oled ikka pesueht liberaal".

    Michael Oakeshott:

    „Konservatiiv on see, kes eelistab tuntut tundmatule, läbiproovitut mitteproovitule, fakte mõistatustele, käesolevat võimalikkusele, konkreetset piiritusele, lähedast kaugele, piisavat üliküllusele, käepärast täiuslikkusele, praegust naeru utopistlikule õndsusele.“

    Sõnad "tagurlane" ja "konservatiiv" on sassi läinud. Kurb.

    VastaKustuta