Naised on neegrid on homod on ekrenatsid

„Miks varakeskajal keset kõikvõimalikke hädasid ja õnnetusi ei tekitanud nõiad kelleski iseäralikku pelgu ning kirik pidas oma kohuseks võidelda hoopiski usuga nõidusesse kui paganliku ebausuga, 15.-17. sajandil aga võttis nõiahirm hüsteerilise kuju ja kirik jälitas nõidadesse mitteuskumist kui ohtlikku ketserlust – see on tõsiasi, mis ootab seletust.

Arvatavasti on mõistatuse lahendusele kõige lähemale jõudnud need ajaloolased, kes on märganud, et nõiapaanika ajalised piirid langevad ühte renessansi (ja selle hilisjärgu – baroki) piiridega ning et paradoksaalsel moel ühtib ta dünaamikakõver teaduse ja kultuuri vallas kulgenud progressiga. Seisame silmitsi küsimusega, mille püstitas Jean Delmueau: „Mais n’existe-t-il pas une relation entre conscience des dangers et niveau de culture?“ [Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?] . Nõidade jälitamine (nagu ka juutide ja moslemite tagakiusamine) saab tõepoolest alguse 12. sajandil – ajal, mil kultuurielu tempo järsult kiireneb. Edaspidi, sedamööda kuidas levivad renessanslikud meeleolud ja kui Boccaccio sõnutsi inimest „täielik vabadus oma ihade täitmiseks ei rahulda“ („Dekameron“, kolmas päev, 1. novell), kasvab ka hirm ja levivad sellega seotud nõiaprotsessid.“

"[Kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ning] harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

-----------------------

„Khareim.“

Siis sosistas ta üle minu pea vaadates, nagu näeks ta väga kaugesse aega nii ette kui taha:

„See on mu juudi urg, Momo.“

„Nojah, siis küll.“

„Sa saad aru?“

„Ei, aga sellest pole midagi, ma olen harjunud.“

„Sinna poen ma peitu, kui mul on hirm.“

„Mida te kardate, proua Rosa?“

„Kartmiseks pole vaja mingit põhjust, Momo.“

Seda pole ma kunagi unustanud, sest see on kõige õigem asi, mis ma iial kuulnud olen.

-------------------------

„Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist.

Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?

Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.

Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised.

[...]

Niisuguste süüdistuste taga on hõlbus märgata meessoost enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas. Nõiaprotsesside antifeministlik iseloom ilmneb nõidademüüdi selles aspektis niisama selgesti, nagu rassistlikes müütides „alamrassi“ himuruses ja sugulises kõlvatuses avaldub püüe säilitada valitseva rahvuse ülemvõimu.

Seega võime nentida, et otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil teaduse, tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandaerng kohtumenetluses, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd.“

----------------------------------

„on ilmselge ja arusaadav, et kurjus peitub inimkonnas sügavamal, kui arvavad ravitsejad sotsialistid, et ühegi ühiskonnakorra juures ei väldi te kurjust“.

                        „Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim — kas või kärbsegi üle —, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga.”        

*(Juri Lotman, Romain Gary, Juri Lotman, Dostojevski, Dostojevski)