See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 18.05.2016

See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Mihkel Kunnus

„Mõne võitluse teeb suureks õiglus, mõne võitlejate nimed“ – selliste sõnadega alustas Jürgen Ligi oma vastulauset kultuuriinimeste ja haritlaste pöördumisele erakoolide toetuseks¹. See kõlab sütitavalt. Vähemasti siis, kui järele mitte mõelda.

Igatsus õigluse järele on saatnud õhtumaalast – ja mitte ainult õhtumaalast – tema tsivilisatsiooni algusest saati. Õigluse luges kõige hõlmavamaks vooruseks meie mõtteloo esiisa Platon ja ka viimaste aastakümnete diskuteerituim selle suuna filosoof John Rawls võtab lähtekohaks äratundmise, et „õiglus on esimene voorus ühiskonnainstitutsioonides, nii nagu tõde mõttesüsteemides“.

Aga umbes sellega see hubane üksmeel ka piirdub. Niipea, kui üritatakse seda õilist printsiipi kuidagi rakendada või konkreetsemaks muuta, minnakse raginal tülli. Sest õiglus on midagi, mille olemasolu ei tuvastata objektiivsete mõõteriistade või üheste menetlustega, vaid miski, mis annab märku tunde kaudu ja pigem ikka siis, kui tajutakse selle puudumist. Ja (eba)õiglustunded on väga erinevad ning ainus, mis neid ühendab, on mingi määratlematu sugulus võrdsusega. Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku (või näiteks katoliikliku) fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne.

Võtame illustratsiooniks ühe pisut kaugema näite. Milline oleks õiglane vanemapalk? Võime ette kujutada umbes järgmist arutelu: A: „Laps on laps. Õiglane on see, et riik toetab kõiki lapsi võrdse summaga“, B: “Õiglane on see, et lapse saamine ei mõjuta kuidagi pere sissetulekut, see palk, mis oli enne lapse saamist, olgu ka lapsega koju jäädes riiklikult tagatud. Kõigile võrdselt nii, et see, mis oli enne, see on ka pärast“. C: “Ei, pole õiglane, et niigi rikas saab riigilt ka suuremat vaemapalka, õiglane on hoopis nii, et vaesed saavad rohkem ja rikkad vähem. Õiglane on nii, et arvestatakse kõigi vajadustega võrdselt“. Taolist näidisvestlust võiks modelleerida veel pikalt, aga oluline on tähele panna kahte asja. Esiteks seda, et kõik need erinevad seisukohad apelleerivad õiglusele, ja teiseks seda, et nendele seisukohtadele vastavad praktikad on üksteist välistavad.

Thomas Manni suurteoses „Võlumägi“ on kujutatud õhtumaise vaimuilma tänini aktuaalset sisekonflikti humanist Settembrini ja jesuiit Naphta vaidlusena (see on umbes sama nagu praegu Paris-Lobjakas vs Vooglaid-Vahtre). Teise osa lõpust võib lugeda: „Niipea aga kui härra Settembrini sõna „õiglus“ kõnelusse tõi ja seda kõrget põhimõtet vältiva vahendina sise- ja välispoliitiliste katastroofide vastu soovitas, siis ilmnes, et Naphta (kes alles hiljuti oli vaimlist nii väga heaks pidanud, et selle maine kujunemine iialgi õnnestuda ei võivat ega tohtivat) püüdis just seda vaimlist ennast kahtluse alla asetada ja halvustada. Õiglus! Kas olevat see jumaldamist vääriv mõiste? Jumalik? Esmajärguline mõiste? Jumal ja loodus olid ebaõiglased, neil oli lemmikuid, nad valisid oma armust, ehtisid ühtesid ohtliku väljapaistvusega ja valmistasid teistele kerge, lihtlabase saatuse. Ja tahtev inimene? Temale oli õiglus ühelt poolt halvavaks nõrkuseks, oli kahtluseks eneseks – ja teiselt poolt fanfaariks, mis vapraile tegudele hüüdis. Kuna järelikult inimene selleks, et kõlbelisse jääda, peab alati „õiglust” ühes mõttes „õiglusega” teises mõttes korrigeerima, – kuhu jääb siis selle mõiste absoluutsus ja radikalism? Muide võis „õiglane” olla ühe vaatepunkti vastu või aga teise vastu. Kõik muu oli liberalism, ja sellega ei saanud tänapäeval enam ühtki koera ahjult alla meelitada. Õiglus oli iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat.”²

Oluline on rõhutada, et Naphta ei ülista ebaõiglust, vaid näitab, et sellise piduliku sõna nagu „õiglus“ instrumentaalne väärtus on nii nadi, et mis tahes rakenduse korral tuleb mingeid teisi printsiipe või kitsendusi appi võtta.

Muide, nende kahe üsna vastandliku õigluse konflikt süveneb kenasti ka koolis sees. Hindamisviis, mis ei lähtu mingist ühisest ja üldisest mõõdupuust, vaid kõrvutab lapse eelmist saavutust käesolevaga st hindab lapse individuaalset arengut, ja mis oli pikalt waldorfkoolide üks kaubamärke, leiab üha laialdasemat juurutamist ka üldises haridussüsteemis. Üha rohkem rõhutatakse kujundava hindamise tähtsust ja õpilase individuaalsusega arvestamist ning (eriti kehalises kasvatuses) sarjatakse üldiste normide võtmist hindamise aluseks. Ometi gümnaasiumi lõpus ootavad õpilasi riigieksamid, tähendab, kontrollivorm, mis lähtub täielikult sellest teisest õiglusest – kõigile täpselt üks ja sama, igasugune individuaalsus on kõrvale jäetud. Ja mitte lihtsalt kõrvale jäetud, vaid on tehtud kõik, et hindaja ei saaks mitte midagi teada eksami sooritaja isiksusest ja kujunemisloost. Eksamitööd on tähistatud koodiga, milles ei kajastu ei kool, piirkond, sugu, vanus ega midagi. See on tehtud nii, et ei saaks mingilgi alusel diskrimineerida, et oldaks maksimaalselt õiglased.

Kas õiglane oleks see, et iga laps saab ühisest potist (loe: riigilt) hariduse jaoks sama suure summa või igale lapsele tagatakse võrdsed võimalused sõltumata ta elukohast? Kui tahame tagada võrdseid võimalusi, siis kohe kindlasti ei saa hakkama võrdse summa andmisega lapse kohta, sest mastaabiefekti tõttu on neis kohtades, kus palju lapsi tihedalt koos elab, koolitamine õpilase kohta palju odavam kui hõreda asustuse korral. Nii saabki ilmuda üks suure ja spetsiifilise õiglustundega tegelinski, kes küsib bravuurikalt, et miks suuremate linnade maksumaksja peab ülal pidama väiksemate koolide õpilaste koolitamist? See pole ju õiglane!
Kohe on aga ka platsis teine tegelisnki, kelle spetsiifiline õiglustunne pole sugugi mitte väiksem, ja kes ütleb, et laps pole valinud ei oma elukohta ega vanemaid ning pole õiglane, et üks laps saab seetõttu paremad võimalused kui teine. Tõsi, see pole õiglane!

Selles suunas läksid kõige kaugemale Marx ja Engels, kes käisid välja igati loogilise lahenduse, et laste päästmiseks vanemliku ebaõigluse eest tuleks nad kohe pärast sündi täielikult riigistada. Tõsi, sest niivõrd kui laseme vanematel vabalt otsustada, kuidas nad oma lapsi kohtlevad, sedavõrd loome ruumi, kus ebavõrdsus saab esile kerkida. Ühed kasutavad seda otsustusvabadust selleks, et vedada oma võsukesi ühest trennist teise, ühest huviringist kolmandasse, teised keelduvad vaktsineerimisest ja ravivad kõike – sissekasvanud varbaküünest kõhulahtisuseni – ohtra kloordioksiidiga. Riiklikult reguleerimata perekond on ebavõrdsete võimaluste ürgpesa, selles pole kahtlustki. Kas aga võrdsus ja õiglus on laste kasvatamisel ülimad printsiibid, selles võib kahelda küll.

Kogu selle pika jutu moraal on lihtne. Kui keegi ütleb, et mingi asi on ebaõiglane ja õigluse huvides tuleb teha hoopis nii ja nii, siis poliitiline diskussioon alles algab, mitte ei lõpe.

1 „Postimees“ 3. aprill. 2016 „Jürgen Ligi: millest pöördumine ei räägi ja millest võinuks mitte rääkida“

2 Thomas Mann, „Võlumägi. Teine köide.“ Tapper, 1939, lk 559-560.