"Vennad Karamazovid"

Ilmus ajalehes "Postimees" 28.05.2016

Ohjeldamatu inimene

Mihkel Kunnus

Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid“ on ühe ajaloo kõige suurema ja mõjukama maailmakirjaniku viimane ja ühtlasi kõige sünteesivam suurteos.

Oma kirjanikutee alguses kirjutas Dostojevski oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“ Sellele deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Muuhulgas ka meie parim inimesetundja A.H. Tammsaare. Viimane tsiteerib näiteks päris mitmes kirjutises Leo Bergi ütlust, et Dostojevski teosed on kui jäämägi, mille otsa Lääne-Euroopal tuleb sajanded ronida, ja mitte kellegi ees kummardava Friedrich Nietzsche tunnistust, et Dostojevski olevat olnud ainus, kellelt tal oli midagi õppida. Monumentaalne Oswald Spengler õppis ära vene keele, et lugeda Dostojevskit originaalis. Kokkuvõtlikult: ainuüksi tsiteeritud tunnustustest saaks kokku klopsida iivelduseni mõõdudundetu ülistuskaleidoskoobi, miska oleks vist informatiivseim lihtsalt nentida, et Dostojevski on inimhinge komplekssuse kujutamises tänini ületamatu. Samuti on ta väga aktuaalne. Mõnes aspektis ehk isegi aktuaalsem kui kunagi varem, sest üksikindiviid pole kunagi varem olnud nii vaba kui praegu liberaalsetes demokraatiates ja vabaduse mõju inimesele oli üks Dostojevski kesksemaid uurimisteemasid. Sõna „Vabadus“ on see kolmandik Prantsuse Revolutsiooni lipukirjalt, mis on kõige visamalt säilitanud oma kütkestava jõu. Võrdsust ja vendlust ei söanda ükski poliitiline liikumine otsesõnu oma lipukirjaks võtta, aga vabadus käibib õilistava tunnusena väga paljudes valdkondades. Lääne inimeses pole vendluse alget, kirjutas Dostojevski oma muljetes Euroopa reisist, ta hoopis nõuab endale õigusi ja tahab eralduda.Vendlus mandub väljast peale sunnitud solidaarsuseks ning see on meeldiv ainult hädalistele, kellega solidaarne olemist nõutakse. Mis saab aga siis, kui võrdsus kuulutatakse ülimaks väärtuseks, teab Eesti inimene liigagi hästi. Ainult vabadus pole oma sisu veel lörtsinud.

Vabaduse kui inimtahte tähtsaima väljenduse vastuoluline loomus leiab läbinägelikku kujutamist kõigis Dostojevski suuremates romaanides, ent kontsentreeritumal vahest „Vendade Karamazovite“ tuntuimas kohas, Ivan Karamazovi poeemis „Suurinkvisiitor“.

Positiivset ideaali ja eeskuju – võib ehk öelda dostojevskilikku utoopiat – kehastab mitmes aspektis Aljoša Karamazov. Näiteks on ta psühholoogiline vaikehäälestus lausa antiteetiline oma õigusi nõudvale eurooplasele, kes tunneb püsivalt, et on rikutud mingeid tema õigusi ja talle on kuidagi ülekohut tehtud, seevastu: „Aljoša oli kindel, et ülekohut ei taha talle teha üldse keegi ega kunagi ka kogu maailmas, ja mitte ainult ei taha, vaid ka ei saa. See oli Aljoša meelest aksioom, tõde, mis ei vajanud tõestamist, ja sellest tulenevalt läks taa täiesti kõhklematult aina edasi“ (I kd, lk126-7).
Aljoša mentor, vagamees Zossima hoiatab: „Maailm kuulutab vabadust, eriti viimasel ajal, ja mida me nende vabaduses näeme – ainult orjust ja enesehävitust! Sest maailm ütleb: „Kuna sul on vajadusi, siis rahulda neid, sest sul on niisamasugused õigused nagu kõige kuulsamatel ja rikkamatel inimestel. Ära karda oma vajadusi rahuldada, vaid kasvata neid koguni juurde!“ – see on praegusaja maailma õpetus. Selles nähaksegi vabadust. Ja mis sellest vajaduste kasvatamisest tuleb? Rikastele üksindus ja vaimne enesehävitus, vaestele – kadedus ja tapmine, sest õigused on küll antud, kuid vajaduste rahuldamise vahendeid ei ole veel kätte juhatatud.“ (I kd, lk 383).

Küllap on Eesti lugejale midagi tuttavlikku ka Dostojevski suhtes Euroopasse. Ta on öelnud, et tal on kaks kodumaad, Venemaa ja Euroopa. Euroopa on talle väga kallis, ta armastab Euroopa kultuuri ja saavutusi, ent samas tunneb, et Euroopa on loojumas, et mitte öelda hullemini. Nii „Vendades Karamazovites“ kui ka näiteks teises küpse-ea romaanis „Nooruk“ võib kohata motiivi, mis Ivan Karamazovi sõnastuses kõlab järgmiselt: „Ma tahan ära käia Euroopas, Aljoša, ja nüüd asungi siit teele; aga jälle - ma tean, et lähen sinna nagu surnuaiale, nii on lood! Seal lamavad kallid kadunukesed, iga kivi nende kohal räägib kunagisest nii leegitsevast elust, mis on möödas, nii kirglikust ususust oma vägitöösse, oma tõesse, oma võitlusesse ja oma teadusesse, et ma – tean seda juba ette! – langen kummuli maha ja suudlen neid kive ning valan nende juures pisaraid, kuigi olen ise samal ajal kogu südamest veendunud, et see kõik on juba ammu vaid surnuaed ja muud ei midagi.“(I kd, lk 282)

Käesoleva uustrüki teeb veelgi väärtuslikumaks see, et tegu pole pelgalt kordustrükiga, vaid nii haruldase nähtusega nagu uustõlge (Virve Krimm) ja samuti on see väljaanne väärindatud meie parima Dostojevski spetsialisti Peeter Toropi mahuka ja ülevaatliku järelsõnaga.

Ent lõpetaksin siiski Georg Henrik von Wright'i tsitaadiga, millele kahel käel alla kirjutan: „[Dostojevski] puhul on pigem tugevuseks kui nõrkuseks, et tema filosoofiliste ideede olemus on kompleksne, lähenedes seejuures konfliktsusele ja paradoksaalsusele. Analüüsiva intellektiga pole võimalik neid lõplikult selgitada. Nende substantsiks on elav reaalsus, mille igasugune skolastiline tõlgendus paratamatult tapaks. Ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enda käest.“ („Minerva öökull“, Vagabund 1996, lk 149)