Taavi Novek: Isiksusehäirest vaimuhaiguseni. Sotsio- ja psühhopaatiast.

Taavi Novek pöördus minu poole küsimusega, kas saaksin ta artiklit toimetada ajakirjanduskõlbulikuks. Minu hinnangul oleks see töö pööraselt suur ja mul pole selleks ressursse (kompetentsusest motivatsioonilisteni).
Et aga blogis ruumi on, siis ei olnud mul midagi selle siin avaldamise vastu.
Ehk keegi leiab siit midagi inspireerivat või tunneb mõne mustri ära. Kui see pole muud, siis üks dokument ühest inimlikkuse avaldumisvormist ikka.
- M.K.


Taavi Novek:
Alustasin kirjutamist pärast avastamist, et minu hea sõber on tegelikult sotsiopaat. Pärast pikki psühholoogilisi rännakuid leidsin enda elu ajaloos veelgi sotsiopaate. Näiteks psühhiaatri, kes mind nelja päevaga paranoiliseks skisofreenikuks diagnoosis, käed raudu lasi panna (kuigi ma üldse agressiivselt ei käitunud) ja kuuajalise deponeeriva perferasiinisüsti otse tagumikku teha lasi. Pärast seda olin viis aastat valediagnoosiga skisofreenik, kuni üks inimlik psühhiaater täheldas, et ma mitte üldsegi skisofreenik ei olegi. Ta viis minu loogikatestide tulemused, tööd ja ülikooli lõpetamise faktori komisjoni ette. Üldiselt on sellise diagnoosi puhul vajalik ja kohane inimese jälgimine vähemalt kuu vältel; enne kui niivõrd tõsine diagnoos määratakse.
„Uurimuse“ olen koostanud kahe aasta jooksul, analüüsides nii sootsiumi, tuttavaid, kultuuritekste kui kultuuriruumi üldiselt. Alguse sai see mu kirjutatud  raamatuga „Nechers“, mis on avaldatud aastal 2016. Samuti vihjete/viidetega sõpradelt.
Küsimuste tekkimise korral ja vastuste saamiseks on minu kontaktaadress taavi.novek@gmail.com 
Juba mainitud kogu uurimuskooslus on toodud ära veebilehel www.taavinovek.com/research 




Isiksusehäirest vaimuhaiguseni

Keegi ei taha üldiselt kuulda sotsiopaatidest või psühhopaatidest. Psühhopaat on eemalepeletav sõnakõlks, mis läbib paljusid seriaale ja tavaütlusi. Mingi tegelane, kes kuskil suurlinnas kurja teeb ja kellega tegeleb FBI. Ausaltöeldes on nad igalpool, nende maneerid on levinud ka teiste inimeste väljendus- ja keelekasutusse, ka mõni teie tuttav on ilmselt sotsiopaat.

Käesoleva artikli aluseks on uuring (kõige esmasemalt kättesaadav aadressil www.taavinovek.com/research), mis vaatleb seda isiksusehäiret neuroloogiliselt, lingvistiliselt, semiootiliselt, psühholoogiliselt ja mis peamine—kultuuriliselt. Esmalt tuleb tutvustada, kellega on tegu, ja siinkohal ei selgitata üldtuntud liigitusi ega iseloomustusi, mida saab lugeda ka näiteks RHK-10ne iseloomustusest, interneti google’i otsingust või Pealinna lehe samateemalisest käsitlusest kriminaalse elemendina (http://www.pealinn.ee/tagid/intervjuu/kiskja-valjas-eestis-kasitletakse-ohtlikke-psuhhopaatkurjategijaid-n232178). Loomulikult on need teadmised eelnevad ja vajalikud, kuid praegusel juhul on peamiseks esmaseks sammuks dekonstrueerida sotsiopaadid skeletini.
Teine samm astub vastuollu laialdaselt levinud teadmisega, et ravi neile põhimõtteliselt ei ole ning avab ukse ravihüpoteeside maailma ajuskaneeringutele tuginedes, mis näitavad näiteks prefrontaalkorteksis olevate ajukeskuste passiivsust emotsionaalsetele stiimulitele, sama kehtib amügdala osas.
Kolmas etapp pürib üldkultuurilisele korrastusele, näidates eelnevalt ära semiosfääri tendentslikkust ehk hälbimust, esmalt ’abivalmis ohvrite’ (termin võetud "Sirbist“ http://sirp.ee/s1-artiklid/film/sotsiopaadid-ja-nende-abivalmis-ohvrid/) poolt tingituna.
Neljas käsitlus tahab üleüldse väita, et läbi mänguteooria mängus niivõrd kinni olevatena, ei suudagi nad reaalsust täisväärtuslikult tajuda ja on otsesed süüdlased keskkonnahävingus, objektiivses protsendijaotuses 1%, pannes kannatama ülejäänud 99%. 


Teoreetiline näide sotsiopaatidest ja kuidas nendega käituda tuleks 

Alustuseks esitan näitena karakteri filmist „X-men Origins: Wolverine (2009)“ tegelase Strykeri, kes mängibki ühe enda tehtud kokku seatud võimetega X-mehega läbi arvuti-joistiku. Nii olemuselt kui mängimisõhinas on ta ehtne sotsiopaadi näide. Tema lõpukaadrite karistus on samuti märkimist vääriv. Teiseks näiteks tooksin „Sirbi“ artikli „Monsanto dokumendid I“ (Ülo Niinemets, 2018), milles kõneldakse korporatiivsest lõputust mängust enda tootega. Just sarnaselt oodatakse järgmist käiku valitsustelt ja keskkonnaaktivistidelt, et siis taas ekspluateerida sama seadusandlust ning teha vastukäik, andmata aru, et tegelikult kukubki ökosüsteem ilma mesilasteta kokku. Justkui mänguline hasart. Ehk siis mänguteooria, millest tuleb juttu edaspidi ja mille olen „Teesides“ lahti kirjutanud. Korporatiivse manipulatsioonihulluse tõestuseks ongi lapsik kordamööda käikude mänguelamus. Imelik tundub, et isegi keerulisema mängu male puhul jääb arusaamatuks, kuidas seadusandlus suudab pidada vastu mistahes mängule, mis on sadu kordi primitiivsem. Või järelikult ei ole; malekombinatoorika arvutuste täpsuse jätan matemaatikute arvutada; majandus põhineb samuti matemaatikal. Kuid seadusandlus sellel tugineda ei tohiks ega justkui saagi. Ja ei põhinegi! Nagu males, tuleks kirja põhjal tagurpidi esimese käiguni mängida kõik käigud vähemalt mõttes tagasi, et jõuda esimese kombinatoorika ehk manipulatiivsete võtete kogumi summa ja võtete olemusteni—sest pärast esimest kahe mängija käiku tekib võimalusi 400, pärast teist 197 742 ja pärast kolmandat 121 miljonit. Praegu lõbutsevadki härrased oma miljonites võimalustes, tekitades mistahes mulje. Astudes sammu kõrvale, ei ole tegemist mänguga, vaid poliitika, ühiskonna, seaduste ja loodusega. Nemad ent istuvad oma miljonite süsteemis, mis peaks siis soliidses mõttes 400-ni taanduma. Mängust väljumine tundub olevat mitte-käimine, esimese käigugi. Või siis pigem, et esimese käiguga võidetakse; ehk teisisõnu, nagu juba mainitud, ei põhine seadusandlus matemaatikal. Loodus ja ka artiklis mainitud teadus ja vastuteadus ei liigitu siinkohal nendesse sfääridesse ja jääb ’mängust’ välja. Kurjem ja konkreetsem lähenemine on individuaalsem: dekonstrueerida ja leida sotsiopaadid luuüdini lahates ja nad ükshaaval kukutada. Dekonstruktiivsete meetoditega, vastumanipulatsiooniga (näiteks endast väljaajamine raevuni – enesevalitsemise kaotamiseni avalikus kohas näiteks haritud makiavelli poolt), arhitektuurimeetodi rakendamisega „Teadmiste arhitektuuri“ peatükist, leides pooltehislikus struktuuris nõrgad kohad ja see kui amortiseerunud hoone kokku kukutada; devalveerimisega juhul, kui esinevad kaks tugevat psühhiaatrilist koosolu: utoopilised luulud ja raevukas antisotsiaalne häire ühekorraga, mille mõlema esilekutsumisel ja esinemisel inimene vähemalt mõneks ajaks süüdimatuks muutub ja ta suure tõenäosusega vaimuhaiglasse paigutatakse (parim kui see juhtuks kõrgematasemalisemal jäädvustatud koosolekul).


Stimulatsioon

Ravi põhineb niisiis fMRI uuringutel, kus prefrontaalsagar näitab märkimisväärset passiivsust emotsionaalsete stiimulite osas isiksushäireta inimeste kontrollgrupi suhtes. Et antud ajukeskus tegeleb samuti otsuste vastuvõtmistega, oleks võimalik sotsiopaatide ganglionide võrgustikku sellekaudselt stimuleerida. Kuna inimesi on erisuguseid, siis on erisuguseid ka terapeutilisi lähenemisi. Esiteks ja peamiseks võib tuua näiteks sotsiopaadi, kes objektistab kõike, üritab kaootilist välismaailma objektsusele allutada, mis räägib kaasa ka keskkondlikule aspektile, kuid peamiselt objektistab kaasinimesi. Seesugusele sotsiopaadile tuleks anda kätte mõnest materjalist toorik, mida ta peaks modulleerima/tahuma, mille käigus aju peab pidevalt võtma vastu miniaatuurseid otsuseid (lõpptulemus ei ole nt tool) ning mille lõpptulemusena taasmoodustuks närvipõiming otsmikusagara eri osistesse, jõudes seega ergastada samaaegselt emotsionaalseid keskusi.
Lisaks on toodud välja erisuguseid modulatsioone, nagu näiteks arvutimängud ja viimasel ajal taas tunnustust leidnud VR. Siinkohal saaksid teha koostööd psühhoterapeudid ja programmeerijad, suunates sotsiopaadi käitumismustreid, jõudes viimaks simulatisoonist stimulatsioonini.
Peamiseks probleemiks sai amügdala, kuid selles kohas on vajalik kommunikatsioon neuroloogidega ja peamiseks hüpoteesiks osutus juhteteede hüpotees-- holistilisuse mõttel ning ajukeskuste närvijätkete mitte-üksühesel algusteel peaks stimuleeritama hoopis muud keskust kui seda on amügdala, jõudmaks siiski ühe tähtsaima emotsionaalse keskuse aktiveerimiseni, mis puhtalt ainult emotsioonidega tegelebki ja võtab vastu emotsionaalseid otsuseid. 



Dekonstruktsioon

Loomulikult ei ole dekonstruktsioon ka süvenedes lihtne. Olen viidanud isegi kümnetele kihistustele, mille alla nad peituvad. Näiteks seriaali „Arrow" viienda hooaja antagonist Adrian Chase, kellel tõesti ongi niivõrd palju maske, enne kui tema tegelik mina välja koorub.
Olen dekonstrueerinud sotsiopaate troopide järgi: nende irooniline võte ei ole klassikaline naljaka eesmärgiga üleminek eituselt jaatusele või vastupidi, vaid nad kasutavadki seda tõsimeelselt vale tõeks rääkimiseks. Ka teiste troopidega on neil probleeme, näiteks metafoorilisi võtteid on nad tegelikult võimelised ainult kopeerima ja kui nad ise mõne üllitavad, on tähistaja ja tähistatava vahekord niivõrd hoomamatu, et metafoori vaadeldes variseb see koos oma informatiivse väärtusega kokku.
Rääkides informatsioonist, on neil probleeme ka sümboledastusega. Sümboli asemel on nad võimelisemad edastama järjepidevat jada, mida on võimalik vaadelda G. Frege "Über Sinn und Bedeutungi“ abil: esimene, „Sinn“, „tähendus“, definitsioon, võib olla põhjalik ja lausa lõputu, kui „bedeutung „ ehk "osutus" või lõplik denotaat jääb puudulikuks. Olen jõudnud arusaamisele, et nende tähistatavate süntaksid lonkavad ja neid korvatakse üsna teadlikult konnotatiivsete praktikatega. Mis meelevaldselt sümbolsüsteemi asetatakse ja mis sinna ei kuulu. Või asendataksegi tähistatav meelevaldselt konnotatsioonidega ehk ka täiesti uue "bedeutungiga", mille eesmärgiks on manipulatsioon.

Lisaks olen jaotanud sotsiopaatia kolme alatüüpkonda, millest üks on antisotsiaalne isiksus võetuna eraldi. Viidates lisaks kogu „Tumeda triaadi“ mõistele ja selle lahtiseletamisele. Sotsiopaat omab koos tõenäolise luuluga antisotsiaalset häiret, kuid vaid kasutab makiavellismi ja nartsissismi manipulatiivsetel eesmärkidel. Mõnes mõttes haldab ta kogu „Tumedat triaadi“ („The Dark Triad“). Vastupidi jällegi see ei toimi—antisotsiaalne isiksus ei ole eriti eduline näitleja ega manipulaator. Võttes taaskord abiks tänapäeva lihtsaima meelelahutuse seriaalid, on antisotsiaalse isiksuse näiteks Wilson Fisk „Daredevilist“, sotsiopaadi näiteks aga Lorne Malvo seriaali „Fargo“ esimesest hooajast, kus on ka suurepäraselt hea näide ’abivalmis ohvrist’.


Keskkondlik aspekt 

Kordamine on tarkuse ema, ütleb kulunud klišeelik metafoor; ent siiski tuleb siinkohal ette kordusi. Hoiatus!
Nende prioriteetide hierarhia ülesehitus on piisavalt juhuslik: prioriteediks jätkusuutlikkuse asemel, enesearendamise asemel, laste kasvatamise asemel, mõne ala arendamise asemel, on esimeseks eesmärgiks hoopis mäng. Mängu ja mänguteooriate ning reeglite järgi on seesugune loogika väga piiratud, ega näe kaugemale väga kitsast keskkonnast. Sotsiopaat üritab kehtestada olematut korda, mis kuidagi ei haaku näiteks poliitika või ärimaastikuga, ometi on viimane maastik nende meelispaik, kuna sealne mänguväli on alati aktiivne või on seda võimalik aktiveerida, kuivõrd matemaatilise loogika alused omavad ka kitsamat raamistikku (piisab ainult metonüümiast ja sünekdohhist, paljutähenduslikke sümboleid ei ole üldse vaja, retoorilised ilustavad liialdused on pigem miinuseks ja kokkuvõttes laguneb kogu retoorika nende mistahes käsitluses kokku või on see jällegi puhas kopeering). Isegi kui nad laastavat hävingut näevad, ei suuda nad prioriteete ümber tõsta, irooniline ja metafooriline troop sisaldavad tundenüansse, mis neil puuduvad ning võib öelda, et loogikaprioriteedid ongi puudulikud; teisisõnu ei ole võimalik ümber tõsta midagi millegagi, mida ei ole. Psühhiaatrilistes terminites saab siinkohal viidata megalomaaniale ja luuludele üldse. Loogilise ülesehituse puudumise tõttu on nad ka süüdimatud ja siinkohal saab väita, et oma reeglite tõttu ei suuda nad oma äri või muu tegevuse vaateväljast kaugemale vaadata, nagu selleks on keskkonna saastamine. See ei mahuks ka mängu reeglitesse ja oleks siis ka juba teine mäng. Peale mängu on tugevaks aspektiks empaatia puudumine. Kuivõrd looduses on valdav osa elus, ka taimed ja ka nende puhul on nad hinnatavad läbi empaatia, siis selle puudumisel võivad nad süüdimatult elavat hävitada. Nad võivad seda ka nautida, nagu seda on loomade või ohvrite puhul täheldada (filmi näide “Reservoir Dogs”). Ka siinkohal tuleb mainida psühhiaatriline aspekt, et nad ei ole võimelised mõistma, et samal ajal hävitavad nad sellega iseennast: ringlusega hävitavad nad kaudselt oma toitu, hapnikku, vett, saamata aru, et võivad oma teguviisi kätte lõpuks surra. Lisaks kerkib taas esile metafooride puudumine, mis on vajalik nii eluta kui elus looduse mõistmiseks. Lisaks on neil tihtipeale vajadus kõike omada, mis tähendab sekkumist. Metsik loodus aga sekkumist ei taha. Läbi selle näivad nad kui täiskasvanud lapsed, kes ei ole välja kasvanud üsna väiksest east, kus eseme äravõtmisel laps nutma hakkab. Siinkohal paistab heaks terapeutliseks toiminguks millegi sarnase, läbi modulatsiooni ehk mudeli, andmine ja äravõtmine. Või asendamine-- puudu on ilmselt miski muu kui näiteks maatükk, lõvi nahk või elevandi kihv. Selliselt väita tähendab ütelda, et kui ideaalis kõik sotsiopaadid maa peal terveks ravida, kultuuriliselt normeerida ja/või marginaliseerida, oleksid selle isikuhäireta inimesed võimelised tegutsema keskkondlikult ja tegeleda kriitiliste probleemidega, taastada ja reostamine elimineerida. Inimene on loom ja osa loodusest. Siin saab siis rääkida normatiivsest käitumisest. Hetkel lisaks 1-4%-le (Martha Stout kirjutab, et 4%) sotsiopaadidest on neil ju mitukümmend protsenti ‘abivalmis ohvreid’, kes kannavad ja viivad ellu sarnaseid funktsioone.
Ehk teisisõnu märkimisväärselt vähendada ja kultuuriliselt normeerida nii sotsiopaate kui ‘abivalmis ohvrite’ hulka, millega kaoksid kultuuriruumist ka mürased kultuuriklombid (järgneb definitsioon) -- ideeliselt on tõde ja vale kokku sulatatud (või kujutis ja reaalsus on teineteisest eristamatud, mis on Baudrillardi üks simulaakrumi tüüpe), või siis a-kultuurne ja kultuurne nähtus/teave, mis teeb kogu tekstist tavainimesele a-kultuurse koosluse ja on äärmiselt ohtlik infoväli (produtseeritud artiklid näiteks, kus vale ja tõde on kokku segatud), väärad integreeritud (internaliseeritud-eksternaliseeritud) tegutsemismallid, tavad ja tõekspidamised, vastuseis üleüldiselt, kus suurkorporatsioonid pidevalt oma keskkonnakahjulikke teguviise õigustavad ja seadustada püüavad; antud valdkonnas on üldteada, et korporatiivses ja ärilises maailmas koonduvad sotsiopaadid neljakordseks sellesama mängu lõppematuse ja juba mainitud matemaatikapõhise loogika tõttu. Ja just see koondumine on ülimalt suur oht keskkonnale, viidates eeltoodule. Tavaliselt on neil utoopilised visioonid, kus suures mahus teostatakse näiteks looduse ühest kohast teise tõstmist. Ilma nendeta saaks valdav inimkond umwelt’e, biosfääre, säästa ilma piirangute, pseudoseaduste ja infomürata ning prioriteetide õigeksseadmise läbi. Muuseas jääb uuringu aluseks siiski ravimine ja integratsioon, mitte kõrvaldamine, hävitamine, marginaliseerimine, nõiajaht.
Mina näen, et võttes arvesse loomapiinamisi, inimeste piinamisi, ärakasutamist, türanniat, objektistamist, kandub selline suhtumine üle kõigele. Nende loogika on objektipõhine. Kuid looduses ei ole miski objekt. Või flooras ja maastikus näiteks. Neil on vajadus kõike objektistada, ja kui see terminitele ei allu, asuvad nad seda töötlema. Isepäine käitumine sinna ei kuulu, tunded sinna ei kuulu, kuna neist tekib süsteemi häiritus ja ebakorrapärasus jne. Viimaks jääb alles ainult kõrb, nii vaimne kui füüsiline, nagu filmi “Maze Runner” I osa lõpus. Objektistamine omakorda viib robotmaailma ja AI näideteni. Sotsiopaadid ongi need masinad. Nad võivadki olla ka psühholoogiliselt programmeeritavad kui ka programmeeriad, nagu nad oma ‘ohvreid’ programmeerida püüavad. Olen toonud selle ära kahes „Tekke“ peatükis ehk siis sotsiopaat tekkis läbi industriaalrevolutsiooni. Neisse tuleks ehk suhtuda sarnaselt. Filmid: “Matrix”, “Ex Machina” näitavad väga sarnast maailmasse suhtumist. “Matrixi” kolmanda osa lõputseenis küsib tehisintellekt, et miks? Miks ta alla ei anna? Mis tal viga on? Mis defineerib osa inimloomusest. AI sellest aru ei saa. “Ex Machinas” on kaks lähenemist: üks on see, et robot(id) on otsekoheselt sotsiopaadid. Kuid teine on see, et nende leiutaja, kes neid kasutab (muuseas näiteks seksuaalselt), on seda ta ise. “The Terminator” näitab nende resoluutsust: determineeritust tulemusele. Seetõttu ka marginaliseerimine, kõikide vaheetappide. Seetõttu ka alluvate ahistamine näiteks. Ma näen, et neil on lausa vajadus nö kaost organiseerida-- loovust, metsikut arengut, mis ei vasta korrigeeritud objektidele. Ja isegi kui kõik ei ole sotsiopaadid, kes nt metsi maha võtavad ja lagastavad, on minu üks teooriatest see, et selliseid teguviise harrastavad iganenud sootsiumi konklaavid on kunagi mõnede neist tekitatud, jäänud legaalseteks ja nüüd mudelitena tavainimeste poolt kasutusele võetud kui normikohased. Või siis on tavainimene nagu “Walking Deadi” ühiskondliku ülesehituse ‘abivalmis ohvrid’, madala positiivse PCL-R näiduga ja kuna loodusvastased teguviisid tunduvad normi piires olema, tehakse järgi; või siis ehk kõige tugevam argument ehk: kultuuriklombid ehk väärad faktid suurte artiklite ja teadusuuringute kaudu, et midagi ei ole valesti. Näiteks president Trump, kes käib ringi ja kuulutab, et kliimasoojenemine ei vasta tõele, lisaks muudele looduslikele taandarengulistele tegevustele; tema jääks ilmselt skaalal napilt sotsiopaadi positiivsuse tulemusele alla (PCL-R skaalal vahemikku 1-24, epistemoloogiliselt rääkides). Kaudselt on ka kirjeldatu üks osa Bergeri ja Luckmani “The Social Construction of Reality” tekstist, kuidas sotsiaalne reaalsus tekib. Kokkuvõtvalt on orienteeritus ainult tulemuse (lähtuvalt sotsiopaadi tüübist, kuivõrd mänguline ta on) tagantkiirustamine ehk ekspluateerimine. Ekspluateerimine aga on kuritarvitamine ehk töö vastand. On ju ka üks AI arendamise osa aju ja närvirakkude põhine, kus tehisintellekt õppides midagi ümber paigutab, ganglionite põhimõtete järgi. Selle tehnoloogia abil oleks võimalik sotsiopaate ümber modelleerida, sarnaselt õppima suunata. Kuid see on uitteooria.


Objektistamine

Vajadus kõike ümber tõsta ning allutada inimobjektide 3D matemaatilisele maailmale, on sotsiopaatidele omane (noh näiteks metafooride ja tegeliku iroonia puudumise tõttu). See ei ole viha, vaid maailmakord, maailmanägemus. Iseenesest peaks siiski sotsiopaadid kanduma vaimuhaiguste valdkonda, mitte isiksushäirete, sest RHK-10ne reglementatsiooni järgi defineerub vaimuhaigus siis, kui esineb kaks tugevat hälbelist sümptomit, ja need on neil olemas: antisotsiaalne häire ja luul (vastavalt kas siis suurusluul, ebaloogika luul objektistuses või utopistlik megalomaania ehk suurusluul). Selles suhtes ei ole ma nõus ei RHK-10ne ega psühhiaatriaga üldiselt, nagu ka ravi seisukohalt.
Jättes siinkohal inimese objektistamise välja, on neil vajadus ümberkaudset defineerida ja redefineerida. Esiteks on kaootilisus mõistetamatu, teiseks tuleb kõik teisaldada ehk restruktureerida, kuigi kõik on looduses juba struktureeritud. Ainult juba mitu korda mainitud asjaolude tõttu nad seda ei näe.
Objektistamine kõneleb samuti looduse hävitamise poolt. Restruktureerimine ehk millegi olemasoleva ümbertõstmine on muidugi omane kogu tänapäeva 20. sajandi maailmamudelile. Siinkohal saab viidata uurimuses käsiteldavatele reaalsuse iganenud konklaavidele (terminoloogia ja käsitlus võetud taaskord Bergeri ja Luckmani „The Social Construction of Reality’st“), mille minevikus lõid sotsiopaadid ja mida nüüd tavainimesed kasutavad. Kõneledes samuti semiosfääri kallutatuse või tasakaalutuse poolt. Mõeldud on just nimelt sotsiopaatide loodut. Ja nüüdsest vaimse haiguse ilminguga inimestest. Erinevalt antisotsiaalse isiksusehäirega inimestest, kellel tõesti on häire, mitte vaimuhaigus, tuleb kõneleda lisaks luululisusele ka surma eitusest. Nüüd siinkohal on mul väljastpoolt soovitatud viidata taaskord filmidele ja muule: „Arrow“ Adrian Chase, „Sin City 2“ Senator Roark jm, kus sotsiopaat, olles ilmselge surma ees, läheb siiski mänguga edasi, nägemata üsnagi selget tema enda surmaga lõppevat püänti. Siit loomulikult olen ma viidanud vähesel määral pornograafia äärmiselt haigele arengule, kus miski enam pärast interneti leiutamist loomulik ei ole, vaid esiteks konstruktsioon ja teiseks surma eitamine. 90ndate ihajaatuslik pornograafia ja erootika on ammu muutunud telliskivilikuks tehislikuks surma tühistamiseks, kus miski tõele ei vasta, vaid tuleb valida tooteid, millele vastata. See kõik on samuti sotsiopaatide pärusmaa ja ma olen kindel, et vähemalt meesprostituudid vähemalt madalama laubaga sotsiopaadid on.
Kuid tulles tagasi objektistamisele, võib tõdeda, et see 1% legaliseeritud vaimuhaigeid tõstab ümber kogu loodust ja ülejäänut 99-t % inimesi.



Kaldes semiosfäär ja selle korrigeerimine

Kogu korrigeerimine on peamiselt toodud ära „Teadmiste arhitektuuris“ (ka inglise keeles) ning kalduvus „Uurimuste lisades“. Palun järgige linki. http://www.taavinovek.com/research/