Põlvkonnamure. Kui rukkilille seemest tahab võrsuda kanepitaim

Ilmus ajalehes „Postimees“ 20.10.2018. On kirjutatud suve lõpul ja allpool on tehtud paar pisimuudatust (nt Elurikkuse erakond on vahepeal sündinud jms).

Rukkilill Haania looduspargis. Põldudel neid enam ei kohta, sest glüfosaadiga  tõmmatakse enne külvi kõik surnuks.
(Pilt: Vikipeedia)

Kui rukkilille seemest tahab võrsuda kanepitaim

Mihkel Kunnus

*

Lääne tsivilisatsiooni toimub taas barbarite invasioon. See tabab iga Lääne tsivilisatsiooni põlvkonda, arendas kujundit edasi Hannah Arendt, üks XX sajandi olulisemaid poliitmõtlejaid. Me kutsume neid barbareid lasteks, täpsustas ta. Mis on meie tsivilisatsiooni või tagasihoidlikumalt väljendudes ühiskonna üks suurimaid hädasid praegu? Neid barbareid, uut põlvkonda on na vähevõitu. Sellisel hulgal ei suuda nad anda ühiskonnale piisavalt virgutavat nähvakat.

„Poliitikas võib konservatiivne suhtumine – mis aktsepteerib maailma sellisena, nagu ta on, ning püüab üksnes status quo'd alal hoida, viia üksnes hävinguni, sest maailm, olgu tervikuna või üksikasjades, allub pöördumatult aja murendavale toimele, kui just inimesed ei otsusta vahele segada, muuta, luua midagi uut,“ selgitab Arendt. Tema öeldule sekundeerib enese teadmata Joseph Tainter, ajaloolane, kes on pühendunud ühiskondade kui komplekssüsteemide kokkukukkumiste seaduspärade uurimisele. Tainter toob ühe kollapsieelse seisundi tunnusena välja selle, et kogu energia läheb status quo säilitamiseks. Valgustatud konservatiivid on seda alati teadnud ning teinud ennetavaid muudatusi suuremate vapustuste vältimiseks. Näiteks Edmund Burke soovitas Briti parlamendil tulla vastu Ameerika asualade poliitilistele nõudmistele. Teda ei võetud kuulda ja tagajärjeks oli revolutsioon, tähendab, ikkagi muutus, aga rapsiv, rohmakas ja vägivaldne ning lisaks veel Ameerika lahkumine Briti impeeriumist. Tänapäevasema näitena: oleks EL võtnud tõsisemalt brittide häiritust immigratsioonist, Aafrika ja Ida-Euroopa murjanite sissevoolust, küllap siis oleks Brexit ehk rabe ja rohmakas suunamuutus ära jäänud. 
Korduvalt ja õigusega on öeldud, et nii Trumpi võit kui parempopulistide esiletõus Euroopas on peavoolupoliitika muutumissuutmatuse tagajärg.

„Meie lootus on alati seotud uuega, mida iga põlvkond endaga toob, kuid just põhjusel, et saame oma lootuses toetuda üksnes sellele, hävitame me kõik, kui püüame uut niimoodi kontrollida, et meie, vanad, saaksime sellele ette kirjutada, milline see olema peab,“ selgitab Arendt muutuste valupunkti. Kui uus põlvkond peab käituma vabaduses nii nagu eelmine põlvkond vabaduses käitumist ette kujutas, siis pole see uus põlvkond vaba. Uus põlvkond reeglina mitte ainult ei taha, vaid ka ei saa elada vana põlvkonna tulevikuplaanides, sest need on aegunud ja aeguvad seda kiiremini, mida kiiremini eluolud muutuvad.

**

Vaatame nüüd eelöeldut Eesti päevapoliitika valguses. Kes on kõige pühendunumad status quo poleerijad? Musternäiteks oli veel valitsuses olev Reformierakond oma peenhäälestusega. Siis toimus see „suur ja hirmus vasakpööre“, mis pisutki kaugemalt vaadatuna polnudki midagi rohkemat kui pelk peenhäälestus, nõksuke ühtesid makse sinna, teisi tänna, aga suuremas pildis ikka status quo. Kes on praegu kõige radikaalsemat muutust lubav? Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Parteinimede otsesõnalisest tähendusest ei maksa lasta end eksitada. Reformierakond ei taha eriti mingeid reforme, vaid pisitasa peenhäälestada (suurte muutuste vältimine on olnud ikka üks instrumentaalse konservatiivsuse definitsioone), seevastu kõige tulipäisemate kursimuutmislubadustega vehib see erakond, millele konservatiivsus on lausa nimesse kirjutatud. Ja EKREl on ju õigus, kui ütleb, et on üksi kõigi teiste vastu, sest peamised suured erakonnad on natukegi kaugemalt vaadates pea äravahetamiseni sarnased. Seepärast on mõneti kohatu osatada Vabaerakonda või Eesti 200-t maailmavaate puudumise pärast – see on põhijoontes sama, mis kõigil praegustel suurerakondadel ning kui viimaste vahel toimub mõne liikme üle hüppamine, siis pole sealgi tegu äkilise muutusega inimese maailmavaates, vaid põhjused on pigem mõnes argises ja proosalises sooduspakkumises.

***
Selles, et on vaja põhjalikumat ühiskondlikku kursimuutust, ma ei kahtle. Kaldun nõustuma ka traagilise tõsiasjaga, et kõige kaalukam alternatiiv praegusele peavoolupoliitikale, mis (ühis)konna tasasel tulel keedab, on just nimelt EKRE. Selle mõjuka alternatiivsuse eest annan EKREle rasvase plusspunkti. Traagilisus aga on aga palju sügavamal kui see jäle, natsihõnguline, rassistlik, homo- ja ksenofoobne populism, mis nendega seoses esimesena silma torkab. Pealegi, populistlikud on kõik erakonnad ja ei ole kerge öelda, kas de facto mürgitab ühiskonda rohkem massi-immigratsioonivastane tõrvikurongkäik või meeleavaldus, millel nõutakse võrdse töö eest võrdset palka – mõlemal juhul on vastanduv positsioon õhust imetud ja mõnele kaasmaalaste grupile kaela määritud (kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes pooldaks massi-immigratsiooni või arvaks, et sama töö eest tuleb ühtedele rohkem maksta kui teistele?).

Äkilised muutused pole midagi meeldivat. Kui noored hakkavad tänaval maailma parandama, kaasneb sellega enamasti paras ports tühja destruktiivsust ja valusrumalat lühinägelikkust (umbes sellist, mis päästab karunahafarmis loomad puurist „vabadust nautima“). Aga kui miski on veel talumatum kui jalgu trampivate nagamannide korraldatud revolutsioon, siis on see pahurate tarikate korraldatud revolutsioon, see, kui noortele eakohaste tungide unistusteudu asemel hakkab kogu ühiskond joonduma vanadele eakohaste tungide unistusteudu järgi, kui vanadekodurahu võtab seljavõidu ööklubilärmi üle, kui beebihälli hakatakse kirstuvoodriga pehmendama.

****
Üsna kenaks näiteks sobib Lauri Vahtre artikkel „Mis siis lõpuks on oluline?“ (PM 28.VIII 2018). See sobib hästi, sest üritab luua suuremat ja terviklikumat pilti ning seda ei ähmasta tariklikkuse grotesksed ja populistlikud ornamendid nagu näiteks EKRE puhul kombeks. Kõige olulisem on Vahtre sõnul „et Venemaa meid alla ei neelaks“, siis et meie iive tõuseks taastetasemele, kolmandaks, et „läänes laialdaselt levinud pseudofilosoofiline sõnamulin sotsiaalsetest konstruktsioonidest, narratiividest, heteronormatiivsest sunnist jms meie mõtlemisvõimet lõplikult tuksi ei keeraks, nii et me kaht esimest ohtu enam ei näe. Ja neljandaks – et Euroopa ise mõistuse pähe võtaks ja püsima jääks.Kõik muu, olgu ta või aktsiisipoliitika, tuleb pärast seda. Olete nõus?“
Loodetavasti ei tee ma liiga julgeid oletusi, kui arvan, et Vahtre eakaaslastest ideoloogilised antipoodid – näiteks Rein Raud ja Andrei Hvostov – hakkaks häälekamalt vastu vaidlema alles kolmanda punkti juures.
Kõnekaim on antud juhul aga Vahtre kokkuvõttes hoopis see, mida seal ei ole. See, mida ka mina käesolevas kirjatükis pole siiani maininud, aga kuhu on suunatud enamvähem kõigi ühiskondlikult aktiivsete noorte murelik pilk. Kui üks noorema põlvkonna ärksamaid poliitilisi mõtlejaid Aro Velmet toob välja teravamad probleemid, siis üheks on „palgatööliste õigused ja töökultuur laiemalt“ ning „teiseks: emake loodus. Kliimamuutused on eksistentsiaalne probleem, see on teaduslik konsensus ja iga talunik või kalamees võib seda kinnitada. Iga inimene, kes muretseb Eesti kestmise pärast, peaks olema keskkonnaaktivist. Eesti ei saa kesta ilma inimeluks kõlbuliku planeedita.“ (EE 5. IX 2018) Tsiteerin põlvkonnakaaslast Velmetit siin eriti hea meelega, sest kuigi tema poliitiline veregrupp ja meelelaad on minu omast tihti lausa vastandlikkuseni erinev, siis siin, selles, mis põhiline, olen temaga täiesti nõus. Ühiskonna elujõudu kõige rängemalt murendav moraaliprobleem pole mitte mingi spetsiifiline kirikukatoliiklik seksuaalneuroos, mis pööbli toel endale totaalsust taotleb, vaid töötasu täielik lahutatus inimlikust töökusest ja tööpanusest, tendents, mis mõjub lõppeks igasugusele ühiskondlikkule solidaarsusele hukutavalt. Ning kõige peamiseks murekohaks on keskkonnaprobleemid, millest sõltuvad omakorda majanduslikud, rahvuslikud ja kõik muud. Ühiskondlikult ärksad noored kaitsevad loodust, metsa (EMA!), propageerivad taimetoitlust, taaskasutust jne. Eks vanemale põlvkonnale tundu need tegevused tihti tobedatena. Ja need tihti seda ongi! Eriti nende nooruskohmakate väljendusvormide tõttu, aga sellest hoolimata on neis põhiline tulevikulootus.

Kui ennist rääksin muudatusi lubavast erakondadest, siis erinevaid rohelisi ma isegi ei maininud ja küllap hea lugeja ei pannud seda isegi tähele, sest nad on sama vähe tooniandvad nagu noorem põlvkondki (rahvastiku vanuseline koosseis soosib niigi pensionäripopulismi). Erinevate roheliste all pean silmas erakonda Eestimaa Rohelised ja vastloodud Elurikkuse erakonda (paljulubavad liikumised on ka ökokonservatiivne Tark ja Terve Eesti ja iseäranis Eesti Maakogu). Kui neid ei oleks, valiks ma EKREt, sest EKRE valimatult peavoolule vastanduv populism on ka Rail Balticu vastu (see vastuseis ei tule ökoloogilisest valgustatusest, sest selles valdkonnas on nad isamaalikult juhmid, seda näitab ainuüksi nende suhtumine põlevkivisse). Kuigi nii antud hääl oleks samasugune mõru kompromiss nagu Marcus Aureliuse oma, kui ta jättis rahvahulkade nõudel ära keelamata gladiaatorite võitlused, barbaarsuse, mida ta sügavalt jälestas.

Rail Baltic praegu kavandataval kujul on heaks indikaatoriks seepärast, et selle mõttekus on teoreetiliseski plaanis põhjendatav ainult sellisel tulevikuhorisondil, mis eeldab praeguste kesk- ja vanemaealiste elukogemuse ülendamist loodusseaduseks, lühimalt, et ühiselu ja suhe looduskeskkonda käib üldjoontes samadel seaduspäradel edasi nagu ta on käinud siin Teise maailmasõja lõpust alates. Aga ta ei käi, seda on üsna häälekalt teatanud kõige suuremad vaimsed autoriteedid, alates kümnete tuhandete teadlaste ühiskirjadest lõpetades paavsti enesega. Ahastus tuleb peale vaadates neid „majanduslikult mõtlevaid“ tegudeinimesi, kes on parimal juhul lüürilised udupead, kes arvavad, et suurtest rahanumbritest unistamine ongi juba reaalteaduslik maailmapilt ja majanduskalkulatsioon (ikkagi arvud! miljonid ja miljardid, mitte mingid pehmed väärtused, eks!).

EKRE revolutsioon, kuigi põhjendatud, on tarikate revolutsioon, püüd seada rööpad selle maailma suunas, mida pole kunagi olemas olnud ega saa ka saada. Põhjendatud on see aga selles mõttes, et praeguste peavooluerakondade status quo nökerdamine näikse toetavat eeldusele, et kui kuristikku väikeste sammudega hiilida, siis alla ei kuku.