31. oktoober 2018

Tempus fugit. Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine

Ilmus ajakirjas Looming nr 10 2018


Tempus fugit. Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine

Mihkel Kunnus

In memoriam Linda Kunnus 5.II.1925 – 21.IV.2017


Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera?
Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde.
Valdur Mikita. „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“i

Ma täpselt ei mäleta mitmendal Radisson Blue Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema, mamma on surnud. Hetk ise on mõistagi eredalt meeles. Pealegi õhtuse merevaate ja surmateate ajaline kokkulangevus mõjub lausa kunstilise liialdusena.
Nii nagu kunstilise liialdusena mõjub nende aegkultuuriliste punktide kaugus, mida see kõne ühendas. Mamma suri kollases maamajas Valgamaal, väikeses talus, kus ta oli algusest lõpuni käinud kogu oma elukaare. Tallinnasse polnud ta sattunud, aga merd oli näinud küll. Jõmpsikana küsisin ja ta ütles, et sattus enne sõda korra Pärnu ja nägi ära. Muidu oli vanaema terve elu täiesti paikne, lausa taimne, sest lehm pole mingi lõhekonservi peal elav nunnukiisu, kelle saab käsipuuriga reisule kaasa võtta.

Ma viibisin selles peenes hotellis, kuhu eraviisiliselt vaevalt kunagi satuks, sest olin parasjagu korraliku eurorahastusega SA Innove koolitusel. „Õpetaja – hariduse kõneisik“. Üle Eesti kandieerijate hulgast valiti välja üheksa, kes võiks oma isikuga populariseerida õpetajaametit, eriti noorte hulgas. Esimene õpiväljund tunnistusel: „õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada“. Eks ta ole. Kuidas seletada isikubrändi maavanaemale? Seda koolitust? „No see on midagi enesekiitmise treeningu moodi...“ Mis ühisosa on haisva enesekiitusel ja liftikõnel? Mis ühendab õige hashtagi valimise oskust teadmisega, et lehma pasandamise korral aitab harilik tedremaran? (koolituse läbinuna võin muidugi öelda: mina!).
Minu haridustee on kokku kestnud umbes kakskümmend kolm aastat, mammal neli talve. Meie haridus oli Hitler ja Stalin, ütles ta enda ja papa kohta. Meie jaoks olid nad ikka mamma ja papa, mitte vanaisa ja vanaema (mu ema poolsed vanavanemad – linna vanaema ja linna vanaisa – surid, kui olin veel päris pisike).

Hotellis õhtusöögil vaatasin mõtlikult seda kunstipäraselt määritud taldrikut (prantsuse köök) ja õhukesele basaldikillule asetatud leiba, mille mundris ettekandja lauale oli toonud. Basaldikillul oli pruunikas chia-seemnetega moodustis, milleks töö kaotanud leib oli moondunud esteetiliste kapriiside keeristuultes, küllap umbes seda laadi jõudude käes, mis olid teinud sarnaselt töötuks jäänud karjavalvurist ja jäljekütist puudel-chihuahua. Ka see evelinilveslik rukkikeeks oli mamma küpsetatud leivast sama kaugel nagu Radisson Blu Sky hotell väikesest kollasest talumajast Valgamaal. Papa ja mamma küpsetasid leiba papa laotud kiviahjus. See oli selline klassikaline leiavaahi (puud sisse, tuhk välja, taigen sisse, leib välja). See polnud väga vana, ei pärinenud sõjaeelsest ajast, minagi mäletan kui papa selle ladus, aga et ta selle ladus, näitab truudust harjumuspärasele (elektrist sõltumatule!) tehnoloogiale.

Leiva hind oli miski, mida mamma alati küsis, kui külas käisime. See polnud niivõrd siiras huvi, kuivõrd omamoodi rituaal. Kuulnud summa, vangutas pead ja rääkis, kuidas Pätsu ajal maksis kilo leiba sama palju kui kilo rukkijahu. Taignasse läks kuus osa jahu ja neli osa vett, kaks osa vett auras küpsetamisel ära ja see kaks, mis sisse jäi, oligi pagari kasum. Olen näinud sarnase retsepti järgi tehtud leiba kaubanduses küll („Ei ole lisatud suhkrut! Naturaalse juuretisega! Ei ole lisatud pärmi! Ainult rukkijahud!“). Mamma ja papa andsid mulle alati pätsi kaasa ja ülikooliajal oli see mõnus närimine. Päts tähendas paari-kolme kilo ja see polnud mingi kohev õhku ja vett täis pehmik, vaid tihe kamakas, mis säilis kaua ja mille lõikamine oli rohkem tükkide murdmine.

Lisaks uduna silme ette kerkivate mälestustele andsid nähtavale tähendusi ka keskkonnaeetikuprillid. Tõsi, keskkonnaeetika on lihtsalt loengukursuse nimi, mida Maaülikoolis olen mõnda aega lugenud. See sõna on ise nii ebamugav ja eksitav, et distantseerun sellest selgesõnaliselt juba avaloengus. Keskkonnaeetika on surnult sündinud laps, puhtintellektuaalne konstruktsioon. Selle sünniajaks oli juba täiesti selge, et samal viisil keskkonda suhtumise jätkamine kätkeb endas nii teiste- kui enesetappu, nii praeguste kui tulevaste liigikaaslaste kahjustamist, eluvõimaluste võtmist, tähendab, keskkonda tõsiselt suhtumise põhjendamiseks ei lähe vaja mitte mingit erieetikat. Igatahes, ka keskkonnaeetikuprillide läbi paistab selline suur ja luksuslik hotell hukatussuundumuste koondsümbolina. Iga liigutus kõneleb siin raiskamisest ja värdjalikkuseni võimendunud hügieenist, juuksekarv saadab roa prügikasti, linu pestakse kange keemiaga ka pärast ühekordset ööd, „põlluramm“ desinfitseeritakse enne kanalisatsiooni saatmist ning sussidki on ühekordse kasutusega, mis siis veel hambaharjad. Prügikaste tühjendatakse masinlikult, isegi kui see tähendab üksiku vatipadja mässimist prügikotti. Võimalik, et parim keskkonnaeetiline õppetund inimesele olekski see, et ta kuu aega ei tohiks prügi välja viia ja oleks sunnitud eluruumi oma jääkidega jagama.

Mu maavanaema elamises prügi praktiliselt ei tekkinudki ja samuti olen veendunud, et vähemasti tema köök ei oleks läbinud ühtegi moodsat hügieenistandardit, mitte üheski aspektis. Küllap oli see üks põhjus, miks nad papaga nii vanaks elasidki, mõlemad üle üheksakümne. Nad ei norinud oma keskkonna ja naaberolenditega tüli, isegi kui viimasteks olid mikroorganismid. Seda ei maksa segi ajada naiivse ökosentimentaalsusega. Mesilastarru kippuv kährik löödi silmi pilgutamata maha (koer hoidis kinni), rotid ja mutid püüti lõksu ja toorest nisu lätsutav metssiga sai halastamatult tinauba (papa enese valatud jämedaid haavleid). See sama papa, kes pani pesakasti isegi kakule, lõi jänesele käeservaga kõrvade taha ja lõikas pea otsast ning siga sai saksa täägi kõrri (see ei olnud poliitiline žest, puhas pragmaatika). Nende juures sain ma ka teada, kust tuleb mõiste „tormas ringi nagu peata kana“. Selle talu toodang oli meie perele suureks toeks iseseisvumise taastamise metsikutel aegadel. Sel ajal, kui linnatänavatel tõsteti inimesi tossudest ja teksadestki välja, nahktagist rääkimata, olin mina maal nagu vanajumala selja taga ning vitsutasin toitu, mis kuuluks tänapäeva standardite järgi Kalamaja eksklusiivkohvikute saavutamatusse tippu, nii mahe ja öko ning nii käsitöö-, et võin olla enam-vähem täiesti kindel, et seda polegi võimalik tänapäeva Tallinnas saada. Näiteks, käsivändaga koorelahutaja abil saadud koorest käsitsi tehtud või, kusjuures lehm oli käsitsi lüpstud ja lehma heingi käsitsi tehtud. Nii totaalset käsitöölikkust enam ei kohta.
Niisiis meeleolu õhtusöögilauas muutus paratamatult melanhoolseks, oleks rohkem vaimujõudu, võinuks öelda kelnerile, et kogu see peenutsemine ja glamuur ajab mind oksele, ma olen täiesti tasakaalust väljas, ehk saate tuua mulle ühe suure lehmakoogi savitaldrikul, eelistatult paar päeva päikese käes laagerdanud, sellise, mille peal on kena koorik, mille aukude taga elavad igasugused huvitavad mutukad, mu lapsepõlvesõbrad. Või vähemalt viige minema see ilge pärlmuttervaas, ma isegi ei saa aru, kas suurlinlik esteetiline atakk on oma mürksinises vormis tabanud siin kullerkuppu või karikakart.


See raskemeelsus ja melanhoolia ei tulnud tühjale kohale, vaid asendas juba eesolnu. Koolituse sihtgrupiks olemine ei lasknud seda unustada. Kes on õpetaja? Kultuurilises mõttes on õpetaja mustertäiskasvanu, keegi, kes juhatab inimesi turvaliselt maailma, mis neile on tuttav ja kodune, aga juhatatavatele mitte. Tundsin, et kehastan halvimas mõttes veel ühte veel ühte ajastu hukutavat suursuundumust. Selleks on täiskasvanulikkuse läbikukkumine. See koolitus kestis päris kaua, seitse kuud. Ja kui koolitusele minnes töötasin veel õpetajana, siis käesolevaks hetkeks oli juba ilmnenud, et ma enam ei saa. Kehtiva kriminaalkaristusega inimene ei saa töötada sellises ametis. Ega juhtkonnale mu minek meeldinud, sest füüsikaõpetajaid pole kuskilt võtta. Õpilased tahtsid algatada allkirjade kogumise, aga ma ütlesin, et see pole hea mõte. Olin neid ise õpetanud ebaõiglusele julgelt vastu hakkama ja seda kõige mõjuvamal kombel, tähendab, eeskujuga. Küllap nad nägid selles ebaõiglust, et pean lahkuma (või vähemasti pidasid oma kahjutunnet riivatud õiglustundeks), aga vähemasti selle ameti kohalt oli mu abstraktne, mittejuriidiline süü suuremgi kui konkreetne ja juriidiline. Õpetaja töö ja mõju peamiseks legitimeerijaks on see, et ta on selles maailmas eluoskustelt kompetentsem, et ta saab ausalt öelda, tulge minu järel, siis saate hakkama, siis ületate eluraskused. Olla autoriteet, tähendab olla kompetentsem ja samal pool rindejoont.

Täiskasvanulikkuse läbikukkumine kui koondkujund on mind aga kummitanud palju varem, kui ise seda raskekujuliselt kehastama hakkasin (muidugi mitte alla andes, vaid uuesti stardipakkudele asudes). Isegi sedavõrd, et olen pidanud kohaseks keskkonnateemadest rääkides täiskasvanute nimel teatraalselt vabandada: „Head noored, mul on kahju, aga teile jäid heitgaasid ja ülekuumenev planeet! Meile sai energia, põlevad tuled ja mürisevad mootorid, teile tuhamäed! Palun täiskasvanute nimel andeks!“ Nähtus ei puuduta ainult looduskeskkonda. Minu arust on see paslik silt ka neti- ja sotsiaalmeediale. Iga au on seisuseau ja oma seisuse normide rikkumist häbenetakse. Häbi on aga tunne, mida tuntakse teiste pilkude ees. Laste juuresolekul on täiskasvanul olnud häbi väga nõmedalt käituda. Kui tee on autodest tühi, siis ma ei oota lubavat foorituld, vaid jalutan üle. Aga kui teisel pool teed on foori taga samal ajal laps, siis ma ootan lubava tule ära. Taolise eristuse kaotas sotsiaal- ja netimeedia ära. Täiskasvanud laamendavad, ropendavad, räuskavad ja sõimavad laste silme all, päevaportaalide õieli madalsisust rääkimata. Jah, täiskasvanulikkuse läbikukkumine on päris mitmemõõteline kokkuvõte.

*

Järgmine kord, kui isa helistas, mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saaks ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada (oma majapidamise tasuvusarvutsed olin teinud ikka nii, et õpilastel oleks, millest eeskuju võtta). Naise rasedus polnud „tööõnnetus“. Kuigi ise olin kõhklev oma mitmekülgses madalseisus, siis naine ei mallanud enam hetkegi oodata. Tema elustsenaarium kippus vägisi võtma feministliku propagandaunelma tunnusjooni – lapsi pole, magister cum laude, esimene doktorantuuris, õppejõudude soosing ja hiilgavad väljavaated akadeemiliseks karjääriks, lühimalt, mu naist haaras eksistentsiaalne õud.
Isa kõne tuli õigel ajal, sest ta kutsus tööle appi. Ta koondati mõne aja eest RMKst vanuse tõttu (s. 1950), sest kedagi ju koondama pidi. Aga hea spetsialist tööta ei jää. Alltöövõtjana teeb ta üht-teist edasi. Sel korral oli tööks liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatijaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval ning markeerib piirjoone ja kirjutab üles liinikaitsevööndisse jäävate puude arvu, liigi ja suuruse. Või no mis nii väga kõrval – neljakümne meetri kaugusel. Kummalegi poole liini nelikümmend meetrit, tähendab, hektar liinialust maad iga sajakahekümne viie meetri kohta.
Liinid läbivad Eestit risti ja põiki, lähevad üle kõigi pinnavormide. „Käsk on vanem kui meie,“ ütleb isa pidulikult ja seob tüki markeerimislinti meetrikõrgusele rabamännile. Mõistagi pole isegi riiklikud suurfirmad nii sõgeduseni masinlikud, et hakkaks saatma harvestere rappa, kus pole isegi küttepuule lootust. Selles maastikuosas oleme infokogujad ja kaardistajad. Isa on elupõline metsamees, juba papa oli. RMKs töötas ta taksaatorina, inimesena, kes kaardistas pidevalt metsade seisu ja sisestas need andmebaasi. Tema elueal tulid metsadesse jäljed, mida seal iial pole olnud, harvesteri jäljed. Harvesteri laastustöö on võimas, sest masin ise on pööraselt võimas. Samuti ei tasu teda mingi poolesuutäiese langikese pärast ringi vedada. Harvester on nagu hüperkratt, kes nõuab tööd ja palju, suuri tükke, sest muidu ei tasu ära, masin ei tohi seisma jääda, sest kolm tilka verd on liisingulepingu all ja kui harvester jääb seisma, siis viib pank su hinge.

Keskkonnaeetika pole metsnikke kunagi häirinud. Juba papat sunniti raiuma tema raiumisvõimuse viimasel piiril. Ta oli sõjavangis sunnitööl. Ja nagu hommikust õhtuni töötamise eetika õelaks pilkeks polaarjoone lähedal. Neist pigistati tõesti viimast. Tänapäeval valitseb toonaste tingimustega võrreldes kõikjal sotsiaaldemokraatlik totalitarism ja tööliste paradiis. Papale anti hädapärased riided, hädapärane toit ja ainsaks ellujäämisvõimaluseks, napiks ellujäämisvõimaluseks – töö. Raiu oma elu eest! Kui papa laagrist välja surema visati, siis kaalus ta koos riietega alla viiekümne kilo ja lühike mees ta polnud. Ometi ei suutnud nad ka hulgakesi kuigivõrd metsaökosüsteemi kahjustada.
Metsaökosüsteemi ei suutnud kuigivõrd kahjustada ka mu isa oma kaaslastega. Kuigi tema tehnoloogia oli juba märksa parem. Mu isa hüüdnimi oli Tööröövel ja onu üleriiklikku raievõistluse võitja, tööeetika nagu Vargamäe Andresel. Üsna väikeste poisikestena olime vennaga isal metsas kaasas ja abiks, sikutasime oksi lõkkesse õhtupimedani, rampväsimuseni ja rohkem. Metsaökosüsteemi ei kahjustanud me kuigivõrd, sest jalamees lihtsalt ei suuda juuri puruks muljuda, mullastiku kapillaarsust rikkuda, hiigellanke lõigata, hooligu ta siis keskkonnast või mitte. Ja ka kõige karmimad ja endast vähem hoolivad mehed on siiski võrdlemisi ilmastikutundlikud, samuti vajavad nende silmad päikesevalgust. Alles harvester muutis kõik. Inimraiuja on nüüd kabiini turvalises ja õdusas mikrokliimas, väliskeskkonnast isoleeritud ning tööks midagi arvutimängulaadset. Töö ei nõua enam võimet end piitsutada, keerukaid käelisi oskusi ja suurt füüsilist vastupidavust, vaid pelgalt introvertsust, valmidust töötada pikalt üksinduses istudes. Harvester sobib samuti tsivilisatsiooni sümboliks. Reaalsus on turvaliselt klaasi taga ja laastustööd saab teha nupuvajutusega, öö läbi, sest tehisvalgus on kaasas.

Seekord sattusime hõredale asustusele, põllud ja talud. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mis hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu Aafrika jaotati koloniaalvõimude poolt riikideks, tähendab, joonlauajoontega kaardil ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.
Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses.
Ühtegi meest me ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi leplikud või resigneerunud. Eriti üks, venekeelt kõnelev, see suhtus meisse nagu tsaari esindajatesse, aga oli ka selgelt häirituid, ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud ja need on mehe istutatud puud ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika ise midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teise firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Puude surmaotsused langetatakse kabinetirahus, kus otsustamist ei häiri võra majesteetlikkus ega omaniku veekalkvel silmad.
Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel oma puude lugusid. Isa rääkis aga vastu liikide lugusid.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?! On see alles jurrakas pirn!“
Ca 35! See on üks pagana suur pirn, tõesti.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see puit jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia ikkagi usub kliimasoojenemist, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis neljakümne meetri kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks.
Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.
Kujund Mikita maavanaemade surmasaadik, hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma. Sammusime talust tallu, nöörsaapad jalas, pikad pussid oksteraiumiseks vööl, minu käes pika toki otsa pandud ultrahelisaatja. See oli nagu vikat Surma õlal.

Pole liialdus ka öelda, et kõrgepingeliini postis on midagi sakraalset, eriti neis hiiglaslikes nurgapostides, mis on nagu vähendatud Eiffeli tornid. Seal all seistes ei ümbritse sind vaikus, vaid moodsa aja gregooriuse koraal – kõrgepinge liinide lakkamatu, ähvardav, lausa numinoosne undamine.
Käid talust tallu ja teatad, millised puud jäävad uute piirjoontega hukkamistsooni, ning nimetad end mõttes Mikita maavanaemade surmasaadikuks ja tunned sealjuures oma neelatud halemeelsuspisaratest mingit kummalist esteetilist naudingut – nii vist kunst lohutabki.

*

Ajauksed muudkui sulguvad ja sulgunud oli ka see. See ei tulnub šokina. Olin vanaema juba pikalt ette leinanud, sest vanaisa suri üks talv enne, suvel 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks, sest tuli meelde, et vanaema oli usklik. Või vähemasti nii oli ta kunagi kaude öelnud. Ega see ju jutuks ei tulnud, sest lapsed ja lapselapsed oleme kõik paduilmalikud ja välja see ka kuidagi ei paistnud. Risti seinal polnud ega piiblit öökapil. Kirikus ta ei käinud. Võimalik, et see oli papa pärast, abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, veregrupp kaenla alla tätoveeritud, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis teab tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema, aga see oli ka kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (see väike kollane maja ehitati isa kõrval saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest.
Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest vahutavast lehmakuumast piimast kerget iiveldust).
Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas. Vanaema tuli reha käes ja kukele säru.

Isiklik nostalgia võib maalida olnust ühekülgse pildi. Seda sobib ehk tasakaalustama üks seik, mis juhtus vist eelmisel aastal Liivi muuseumis. Oli olnud soe suvepäev, aga päike oli juba puulatvades, vestlesime kolmekesi omavahel: mina, ökoloog ja looduskaitsetegelane Kristjan Piirimäe ja Valdur Mikita. Rääkisime nii ühest kui teisest, kui Kristjan Piirimäe küsis, kas saaksime talle tulla appi heina tegema. Kristjan peab loomi ja on mitmes asjas eeskujulikult, lausa hobuseni madaltehnoloogiline. Mikita pihtis siis oma heinategemistraumat ja õigupoolest on mul ka see trauma.
Heinategu ei ole mingi tuule pealse maa idüll, see on lämbe, higine, täis kehale kleepuvaid heinapepresid ja parme, see on väga raske ja ebameeldiv töö (tõsi, suurima töötrauma sain vist ikka hämaruseni tolmuses ühistulakas heinapakke loopides). Heinateokogemusete vahetamine ei tähendanud meile vastastikusi pajatusi helgest lapsepõlvest, pigem oli see meeste omavaheline armidega praalimine.

Lehmaorjus on ränk, väga ränk orjus. Aga tõsi on ka see, et täiskasvanuks saada tähendab saada orjaks. Ja kui ori on liiga kange sõna, siis teenija. Jätkusuutliku ühiskonna standardinimene pole vaba indiviid, vaid teenija, enamasti oma laste (ja/või raugastunud vanemate) teenija. Inimese elu alguses (ja elu lõpul) on teiste hoolitsus hädavajalik, tähendab, ollakse teenindatavad. Inimene ei sünni vabaks, nii saab mõelda ainult oma lapsepõlve elust maha lahutav ülbe aadlik. Inimene sünnib teenindatavaks, et saada teenijaks.

Vanaema lüpsis lehmi ilma puhkuseta, hullemgi veel, ilma puhkuse lootuseta, päevast päeva ämbrite kaupa. Ma isegi mäletan neid kaadreid iseseisvumise taastamise ajast, kus Savisaar seletab midagi šabotaažist võilao uste juures. Meil oli samal ajal võid mitmekiloste kamakatena. Võimalik, et peenem nina ütleks tänapäeval, et sellel on „lauda maitse“ juures. Sest see oli algusest lõpuni käsitöö. Mamma kurnas selle läbi riidelapi ja jahutas allikas (see ei ole kunstiline liialdus, majast paarikümne meetri kaugusel on allikas, sest maja ise on kinnikasvanud järve, turbaõõtsiku kaldal), papa lahutas koore ja koorest tehti võid.
Võib öelda, et nad sõltusid uuest riigikorrast sama vähe kui eelmisest, sest isegi leivavili tuli oma põllult. Selle sõltumatuse hinnaks oli väga ränk ja lakkamatu töö.

*

Kaido Kama arutleb: „Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud oli autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest. Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.“ii

Nii ütleb ka Valdur Mikita, et selle veidra analoogmaailma alalhoidmise mõte, millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima „suur pauk“, on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika. /.../ Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda.“

***

Mis puudutab aga selle lapse (ja järgmise) alanud elukaart, siis see katkes peagi pärast embrüogeneesi. Kujutlen teda ütlemas nagu tänapäeva noored ütleks: „Cut the crap, kuhu mul tulla?! Fuck it!“ ja tõmbas „juhtme“ seinast. Nagu G. E. Lessing kirjutas sõbrale oma vastsündinud ja varalahkunud pojast: „Minu rõõm oli vaid üürike: ja ma loobusin tast nii vastumeelselt, sest pojast! Sest tal oli nii palju mõistust! Nii palju mõistust! /.../ Kas polnud see mõistus, et teda tuli siia maailma kiskuda raudsete tangidega? Et ta nii kiiresti selle puudulikkust märkas? – Kas polnud see mõistus, et ta esimesest võimalusest haaras, et siit uuesti minema saada?“
Aga võib-olla hoopis oli ta laps, kes viiski ellu oma vanemate unistuse, mis neil täitmata jäi.
Nii vist kunst lohutabki.









iValdur Mikita „Vanaemad, ökoterrotism ja globaalne katastroof“. Postimees 26. III 2013
iiKaido Kama „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus“. Akadeemia 2013, nr 12

6 kommentaari:

  1. Aitäh! See lugu annab jõudu! Iseasi kas sellest jõust ka kasu on - harvesterile mõeldes... Aga äkki on.

    VastaKustuta
  2. Jahh,aitäh, Mihkel, selle lehmakoogi eest. Ulusin pool õhtut, sest just täpselt selliseid tundeid olen tundnud,linnastunud õpetaja ja kultuuripedena, arvates, et ega keegi mõista nagunii. (Siinne 16 a tagasi poolkogemata sündinud poeg siiski läks,tagasi kartuleid kasvatama ja mammat suretama, saadan selle kirjatüki talle)

    VastaKustuta
  3. Kui mitte midagi muud, siis sellise essee lugemise võimalus on juba piisav põhjus siin maailmas veidi ringi vaadata.

    VastaKustuta
  4. Õudselt linlikust brändimiskoolitusest vanaema surmani; vanaema surmast inimkonna surmani; õpetamiskeelust elektritraatide alla ja sealt edasi soojade maamälestusteni... Tõsiselt liigutav tekst. Kuidagi nii veenvalt ja selgelt sõnastasid seda ängi, mida ma tunnen praeguse suuna vastu, olles ise samuti linnastunud, samas seda jälestades. Nii raske ja ilus samal ajal oli su tekst.

    VastaKustuta
  5. Meenutan oma kadunud vanavanemaid,kes samuti pidasid talu,tehes ennastohverdavalt raskeid töid.Koolivaheajad veetsin maal,aidates neid ja saades vahetult osa sellest ellujäämise protsessist.
    Emaga,kellega me oleme enamuse elust linnas elanud ja harjunud selle mugavustega - käime siiski tihtipeale talukohas,hoolitsemas,et kõik sealne püsiks.

    VastaKustuta