4. oktoober 2018

Kristjan Piirimäe: Metsakriisi eest vastutavad konkreetsed inimesed


Avaldatud Kristjan Piirimäe loal. vt ka Maaleht 04. X 2018


Metsakriisi eest vastutavad konkreetsed inimesed

Kristjan Piirimäe


Kaks aastat on möödunud sellest kui avalikusele ilmus massiliselt infot, et Eesti metsapoliitika pole jätkusuutlik, tagamata ei stabiilset raieküpse metsa varu ega vääriselupaiku. Tänaseks on majanduspiiranguteta vanad kuusikud defitsiidis ja puidutööstus sisenenenud toorainekriisi. Lendorava Eestis väljasuremist ei suudeta vältida. Oluikorra eest vastutavad tippametnikud ja –poliitikud, eelkõige Aigar Kallas, Andres Talijärv, Marku Lamp ja Siim Kiisler.

RMK vihane võitlus metsaga

Juba aastal 2010 avaldas Riigikontroll auditaruandei, mille peamine järeldus oli, et riigimetsi ei majandata jätkusuutlikult, sest tehakse liiga palju lageraiet. Näiteks leiti, et senises mahus raiudes jätkuks majandsupiiranguteta vanu kuusikuid ja haavikuid vähemaks kui 20 aastaks.
Nii Riigkontroll kui ka rida teadlasi on inventuuride ja statistika alusel korduvalt näidanud, et metsapoliitikat tuleb muuta, eelkõige vähendada lageraieid, nii selleks, et tagada metsandussektori jätkusuutlikkus kui ka metsaelupaikade säilimine. Näiteks kuuseenamusega metsades oleks Riigikontrolli soovitusel tulnud vähendada iga-aastaseid lageraiete pindalasid 40 – 50%. Kuidas metsajuhid sellele on reageerinud?
Tänaseks 11 aastat RMK juhatuse esimehena töötanud Aigar Kallas eitab üleraie probleemi, väites, et „ei ole ohtu, et Eestist metsad kaoksid“. Ta märgib intervjuus ERR-leii, et Eesti rahvas olevat 5000 aastat metsaga vihast võitlust pidanud, kuid polevat sellest jagu saanud. Ta ei paista teadvat, et Eesti rahvas sai metsa kätte alles aastal 1920 ja et aastaks 1938 oli juba vähe järel. Tänase RMK võimekus metsast jagu saada on väljaspool kahtlust. Mida vähemaks metsa jääb, seda kõrgemat hinda turg pakub, nii et kõige tasuvam on just viimase puu maha raiumine. Kas me võime loota, et RMK siiski loobub „vihasest võitlusest“ metsa vastu?
Kallas väidab, et kui Eestis raiutaks metsa tänasest rohkemgi, kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas, siis „midagi ei juhtuks“. Ta ei paista olevat lugenud näiteks Rainer Kuuba avaldatud arvutusi Sirbisiii, mille järgi niisuguse raiemahu juures jäävad majandatavates metsades 30 aasta pärast alles vaid peamiselt raiesmikud ja noorendikud.
Kallas vastutab selle eest, et Riigikontrolli tähelepanekuid ja soovitusi õigeaegselt ei arvestatud. Sel hetkel oleks saanud tänast kriisi vältida.

Üks inimene juhib valdkonda juba 26 aastat

RMK nõukogu esimees ja kogu taasiseseisvumise aja Eesti metsapoliitika juht on Andres Talijärv. Muuseas asus ta tänavu juhtima ka Erametsaliitu. Talijärv eristab niisugust ühiskonnagruppi nagu „mittemetsamehed“, kellega polevat võimalik metsateemat arutada. Mittemetsamehed olevat emotsionaalsed. Talijärv naerab intervjuus Postimeheleiv 1930ndate aastate Vormsi vanaema üle, kes arvanud, et mets saab peagi otsa. Talijärv ei paista taipavat, et toonasel memmel oli sisuliselt õigus. Metsasaadused moodustasid sel ajal ligi 30% Eesti koguekspordist, kuid aastaks 1938 oli raiutav kuusk sisuliselt ammendunud, samas kui tselluloositööstus vajas just kuuske. Aastail 1935 – 1938 laastas Eestit küttekriis, mil igal aastal küttepuude hinnad kahekordistusid. (Ka praegu, aastal 2018, teevad nii kütte- kui paberipuu hinnad rallit.) Põhjuseks oli tookord eelkõige asunike metsade ammendumine. Inimesed külmetasid pikkades küttepuusabades, sest kodus polnud soojem. Talumetsad olid aastaks 1935 muutunud peamiselt nn võsametsadeks ja nende keskmine vanus jäi alla 30 aasta. Seoses üleraiega jäid sel perioodil haruldaseks euroopa naarits ja paljud teised metsloomaliigid.
Miks me talume olukorda, kus juba 26 aastat juhib meie metsapoliitkat inimene, kes jääb aastal 2018 tervikpildi nägemises alla 1930ndate aastate Vormsi vanaemale?
Toonase metsakriisi lahendamiseks moodustati majandusministeeriumi juurde Kütteaineturu Korraldamise Komitee. Küttemajanduses ja tööstuses mindi suures osas üle põlevkivile ja turbale. Kehrasse rajati moodne sulfaatmeetodil tselluloositehas, mis oli võimeline kuuse asemel kasutama mändi. Hakati hoogsamalt raiuma riigimetsi. Võib vaielda nendegi meetmete jäkusuutlikkuse üle, kuid nii saadi kriisist vähemalt selleks korraks üle. Tänased Eesti metsajuhid pole midagi ette võtnud ega saagi midagi teha, sest nad ei tunnista kriisi.
Eestimaa Looduse Fondi vapilooma lendorava populatsioon vajab suure pindalaga, sidusat, hulgaliste õõnepuudega, mitmerindelist haava-kuusesegametsade võrku. Niisugustele kriteeriumitele vastavad elupaigavõrgustikud on lageraiete tõttu Eesti aladelt tänaseks täielikult kadunud. Viimased meie maad asustavad lendoravad on Talijärve-eelsete metsade jäänukpopulatsioon, mis sureb teadlaste prognoosi järgi välja juba lähiaastail. Lendorav on aga vaid üks märgiline liik, kes esindab väljasuremislainet.
Riigikontroll, teadlased ja eksperdid soovitavad riigil vähendada lageraie mahtusid ja taastada osaliselt püsimetsandus. Ükski metsapoliitika juht ei paista aga teadvat või mäletavat, mida püsimetsandus endast kujutab. Talijärv näiteks mõistab seda nii, et „püsimetsandus on arusaam, et las olla kõik nagu praegu on, kuid metsa puhul see ei saa nii olla“. Tegelikult on lageraie kui prevaleeriv metsanduspraktika Eestis vähem kui sada aastat vana ja loodetavasti ajutine eksitee.
Mis puudutab teadlaste ja ekspertide väidetavat „emotsionaalsust“ metsa teemal, siis, vastupidi, kriisi iseloomustavatete faktide ja statistika sisulist kommenteerimist meie metsajuhid väldivad.

Keskkonnaministeerium ignoreerib fakte

Keskkonnaministeeriumis vastutab juba pikka aega metsapoliitika eest Marku Lamp. Tema väidab Postimehesv, et „mets ei saa otsa“ ja selgitab sealjuures, et „seadus ei ei määratle taimestiku vanust metsas“. Lambi idee järgi ei saagi üleraiet olla, sest maharaiutud mets on ikkagi mets ja see peaks kõiki rahuldama. Tegelikult on just niisugune suhtumine tänase kriisi tekitanud. Lageraielangid ja noorendikud on tõepoolest metsa tüüp, mis Eestis kunagi otsa ei saa, kuid see asjaolu ei päästa ei metsamajandust ega ohustatud metsaelupaiku. Samas, tänavu augustis suleti Antsla saekaater. Hiiglaslik Toftani saetööstus töötab toorme puudusel poole jõuga. Puiduturul võideldakse sisuliselt riismete pärast.
Kõrgeimal tasandil vastutab metsakriisi eest keskkonnaminister Siim Kiisler, kes väidab intervjuus Ekspressilevi, et „metsa ei ole raiutud liiga palju“ ning arvamusloos Postimehelevii, et „Eesti metsa pindala, tagavara ja juurdekasv on viimastel aastatel järjepidevalt suurenenud“. Tegelikult näitasid Raul Rosenvald, Asko Lõhmus ja Kaie Kriiska juba 2016viii, et Eesti riik esitab meelega metsa netojuurdekasvu pähe hoopis kogujuurdekasvu andmeid. Minister ise ignoreerib kriisi.
Kõigil ülalmainitud tippametnikel puudub kriisi üleelamise ja sellest väljumise plaan. Nad ei arutle, milliste meetmetega võiks puidutööstus toormedefitsiidi perioodi üle elada, kuidas tulevikus seda puudust leevendada, kuidas hävinenud elupaigad taastada jne. Riigil puuduvad mehhanismid nii raiemahtude jälgimiseks kui piiramiseks.
Veebruaris 2008 ütles peaminister Andrus Ansip, et „kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada“. Jeesus ütles Luuka evangeeliumis, et pime ei saa teed juhatada. Ansip siiski tunnistas kriisi juba mõni nädal hiljem ja võttis tarvitusele adekvaatsed meetmed. Tänased metsajuhid, kes kriisi ignoreerivad, ei saa meid aga kuidagi aidata. Metsapoliitika juhtideks on tarvis nägijaid.



i Riigikontroll, 2010. Riigimetsa majandamise jätkusuutlikkus. Kas RMK jätab tulevastele põlvedele samasugused võimalused riigimetsade kasutamiseks, nagu on praegu? Tallinn.
ii ERR, 2018. Aigar Kallas: Eesti rahvas on pidanud vihast võitlust metsaga 5000 aastat. 15.märts.
iii Kuuba, R. Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründabb praeguse metsapoliitika kriitikuid? Sirp, 9. veebr.
iv Aitsam, V. 2018. Andres Talijärv: arusaam metsa eluringist on justkui kadunud. Postimees 19, juuli.
v Lamp, M. 2018. Eesti metsanduse keerulised valikud. 12. juuni.
vi Kivi, K, Vahter, T. 2018. Keskkonnaminister Kiisler: „Metsa ei ole raiutud liiga palju!“ Eesti Ekspress 4. apr.
vii Kiisler, S. 2018. Metsanduse arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe. 12. märts.
viii Rosenvald, R., Lõhmus, A., Kriiska, K. 2016. Tartu teadlased: keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet. Postimees 14. detsember.

2 kommentaari:

  1. Nõus. Lisaksin veel niipalju, et Talijärv on ka vastutav keskkonnajärelevalve süsteemi (selle osas ka maksude laekumise järelevalvesüsteemi) arendamise takistamise eest.

    VastaKustuta
  2. "It is difficult to get a man to understand something, when his salary depends upon his not understanding it!"

    Inimesed ei püsi tööl aastakümneid kui nad ei tooda tulemusi mida neilt oodatakse. See et keegi kuskil mõni kampsun või kittel võtab heaks arvata mis õige oleks, noh, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.
    Taasiseseisvunud Eestis pole ükski poliitiline juhtkond vaevunud ühtegi jätkusuutlikku mudelit välja mõtlema, rääkimata siis sellise käima lükkamisest. Oleme kogu aja olnud puhas toorainemajandus. It-tiigri jutt ja muu selline pole palju enamat kui tühi loba, riigieelarvet see ei täida. On meil mingis majandusharus ette näidata mingis sisulises mahus 1) omakapitalil põhinevat 2) väärindatud 3)omatoodangut? Tutkit. Aga kust see raha siis meile tulema peaks kui kõik mis me toodame on allhange välismaa rahakoti pungitamiseks. Nii saabki elada ainult peost suhu ja sedagi samal ajal kõike olemasolevat kaubaks tehes. Kõigepealt elasime erastamisest, siis elasime eurolaenudest ja nüüd elame metsa müügist, ise samal ajal intresse kinni tagudes. Ega see enne lõpe kui kogu Eesti on kihthaaval maha müüdud, alles jääb vaid tühi auk mida ehk välja rentida kellegile üle uputava maailmamere mahutamiseks.

    https://www.youtube.com/watch?v=oR7qSBHXkew

    VastaKustuta