William Somerset Maugham „Inimorjusest“

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 30.05.2019.

Elurõõm, mis sünnib enesega leppimise vaevast

William Somerset Maughami „Inimorjusest“ on ideaalne koolilõpukink vaimsete huvidega ja loomispisikust nakatunud noorele.

William Somerset Maugham „Inimorjusest“. Tõlkija Inta Soms. Canopus 2018. 734 lk

Mihkel Kunnus

Rõõmustasin väga, kui nägin, et Maughami „Inimorjusest“ on tulnud välja kordustrükk. Olen nii mõnelegi tahtnud seda kinkida, aga oma eksemplarist (e.k. 2002, tõlkija Inta Soms) loobuda ei ole suutnud. Mu lugemiskogemus kattub paljus naksaka kultuuriblogjia Danzumees omaga, kes kirjutas kolme aasta eest oma blogis (30. VII 2016): „Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.“ ja „Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+). Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)“.

„Inimorjusest“ on Briti kirjandusklassiku William Somerset Maughami tuntuim ja mahukaim teos. See pole päris autobiograafia, aga on sügavalt autobiograafiline. Maugham oli andekas ja töökas kirjanik, aga mitte inimkonna suurvaim, mitte selline nagu Dostojevski või Thomas Mann, ammugi mitte nagu Nietzsche, kes võib pea päris segi ajada. Ei saa olla fanaatiliselt elutark. Maugham on elu proosalikkuse suurmeister, kelle anne peitub enese ja elu jälgimises ning võimes teha läbinägelikke tähelepanekuid ja adekvaatseid üldistusi ning seda eelkõige indiviidi tasandil. Siin ei parandata ühiskonda ega heidelda metafüüsiliste suurprobleemidega. Vähemasti mitte rohkem, kui need otseselt ellu puutuvad. Tegu on arenguromaaniga selle sõna parimas mõttes. Maugham kirjutas esimese mustandi 23 aastaselt, ent trükki jõudnud versiooni alustas 37 aastaselt. Siis, kui elukogemust rohkem ja kirjutamine käpas. Eestikeelse tõlke esmatrüki ilmumise ajal lõpetas Kalle Käsper oma arvustuse sellele teosele järgmiselt:
„Palun keskkooli kirjandusõpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid „Inimorjust“ oma õpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis võib noort inimest aidata pisut edasi elumõistmise keerulisel teel. “ („Sirp“ 2. V 2003). Kirjutan igati alla.

On ju kohustusliku ja soovitusliku kirjandusnimekirja komplekteerimisel ikka see häda, et ühest küljest tuleks õpilastele tutvustada tippude tippe – nii eesti kui väliskirjandusest –, aga need käivad arusaadavalt suuresti üle (hilis)teismelise vastuvõtuvõime. On need ju reeglina kirjutanud küpses eas inimesed oma vaimses kõrgvormis ning käsitledes enamasti n.ö. täiskasvanuprobleeme (ometi peaks neid siiski koolis lugema, sest muidu jääksned väga valdaval enamikul üldse puutumata). „Inimorjusest“ on ses mõttes väga hea, et siis puudutatakse just neid probleeme, mis on hilisteismeeas (ja kümmekond aastat edasi) aktuaalsed. See kõneleb inimeseks saamise raskustest, inimsuhetest, eluteede valikust selle hargnemispunktis ja paljust muust säärasest. Sellest, kuidas kasvamise käigus avalduvad mitmed motiivid, tunded, kired ja impulsid, mis on inimesele ensesele ootamatud või lausa üllatavad ning mis kallutavad teelt, mis võib-olla kunagi naiivselt sai kokku unistatud. Näiteks kirjanik on andnud peategelasele kompjala, füüsilise puude, mis teeb talle raskeks harmooniliselt ellu sulandumise, valutu ühinemise suure Elutantsuga. See on kena kujund teatavale jälgivale inimtüübile, vaatlevale ja introvertsele algseadistusele.

Maugham on ise selle romaani kohta öelnud, et taotles seda kirjutades maksimaalselt selgust ja lihtsust. Tuleb tunnistada, et see tal õnnestus. Romaani koosneb selgetest ja lihtsatest, ometi analüütiliselt täpsetest lausetest, ainus, mis võiks tänapäeva lugejat ehk peletada, on ehk kopsakavõitu maht.
Romaan on sedavõrd universaalne, kuivõrd universaalne on inimese enda areng, tähendab tõenäoliselt on äratundmist siin rohkem noormeestel kui tütarlastel, aga sellest eristusest on ehk veel olulisem loomispisiku olemasolu, lummatus kirjandusest ja kunstist (seda leidub omakorda tütarlaste hulgas rohkem). Ometi kõlavad siin kaasa ka praeguse ajastu üha pragmaatilisemad hääled, mis hoiatavad idealismist joovastumast, miska toon lõpetuseks ühe lõigu peategelase Philipi vestlusest kunstiõpetajaga, kellega arutleb oma selle üle, kas pühendada oma elu kunstiõpingutele. (Olen seda ennegi osalt tsiteerinud ja seepärast mugavalt võtta):

Foinet keeras endale suitsu ja pani selle põlema.

„Teie rahalised vahendid on piiratud?“ küsis ta viimaks.

„Väga piiratud,“ vastas Philip, tundes äkki, kuidas südame alt läheb külmaks. „Igatahes mitte piisavad, et sellest elatuda.“

„Miski pole nii alandav kui pidev mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha – see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest, et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis sõltub tervenisti tema loomingust.“

Philip korjas vaikides oma pildid kokku.

“Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.”

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

“Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.”

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

“Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.”

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

“Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.”

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

“Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.”

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Philipist ei saanud keskpärast kunstnikku, ta sai täiskavanuks ja William Somersetist sai üks XX sajandi armastatumaid inglisekeelseid kirjanikke.