Humanismil oleks aeg surra. Garrett Hardin 100

Täna, 21. aprillil 2015, oleks saja aastaseks saanud Garrett Hardin. Tasub meenutada.

1968. aastal juhtus Euroopas palju piinlikku, aga tema avaldas ajakirjas "Science" essee "Ühisvara tragöödia".

Eero Janson MTÜst Eesti pagulasabi kirjutab täna: „Poolteist aastat tagasi, kui 2013. aasta oktoobris leidis aset üle 360 hukkunuga Lampedusa tragöödia, oli Euroopa tõepoolest raevus. Nüüd Liibüa ranniku lähedal ümber läinud põgenikepaat, mille pardal oli üle 700 hinge, on aga tunnistus EL-i hoopis kalgimaks muutunud poliitikast, mis eelistab piiride valvamist inimeste päästmisele.”

Garrett Hardinil ilmus aastal 1974 essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Oletagem korraks, et pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on nö rikkad riigid...

Robert Arp resümeerib: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdab skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”
Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Palju segadust tekitab mõiste „inimese väärtus”. Nii humanist kui, ütleme, ilmalik posthumanist võivad kenasti nõustuda, et inimelust suuremat väärtust pole, ent ilmalik posthumanist eelistab metafüüsilisele postulaadile – mis tõesti ei võta ruumi ega maad ega oli mingi arvulise piirväärtusega – maiseid parameetreid.

Analoogne on asi inimõigustega. Sümpaatne sotsiaalne instrument, ei vaidle, aga vatte on teisel na vähevõitu. Täpsemalt, polegi. 

Äsja jõudis raamatupoodidesse Chares Darwini suurteose „Inimese põlvnemine” eestindus. Kõnekas on üks joonealune märkus tõlkija eessõnas:
”Veel aastat kuuskümmend tagasi püsis üldine eelarvamus, et inimese ja temast madalamate elusolendite vahel eksisteerib mingi sügav vaimne lõhe või oluline kvalitatiivne erinevus”.

Et vältida õlemehikese punumise süüdistust, võtan humanismi määratluse Vikipeediast:

Kaasaja filosoofias vaadeldakse humanismi kui optimistlikku maailmavaadet inimkonna tuleviku suhtes, uskudes täiustumisse, tarkusesse, sõprusesse, armastusse, sallivusse. Humanism sisaldab veendumust, et praegune elu on ainus, mis meil on. 20. sajandi humanism põhines agnostitsismil ja ateismil. Humanistid peavad inimmõistust elu juhtivaks jõuks. Humanistid soovivad ühiskonda vabastada religioossetest uskumustest, mis nende arvates pidurdavad inimarengut.

Humanism vastandub:

a) arusaamale, et ekisteerib kõrgem jõud (nt jumal, suur energiaallikas), millest inimkond sõltub;

b) seisukohale, et inimene on üksnes osake loodusest ning uuritav loodusteaduse meetoditega nagu kõik muugi looduses.

Küllap natuke targem humanist täpsustab, et olgu-olgu, sõltume küll ühest suurest energiaallikast (Päike), aga Inimmõistus hoiab teda päitseist. Või, noh, vähemasti kohe hakkab hoidma!

Olen ise ikka öelnud, et tulevik on puna-roheline, muud pääsu pole. See on parim variant. Teised variandid on must-, pruun- vms rohelised.
Häda on aga selles, et see punane ehk sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on reeglina sügavalt humanistlik. Ja seda just ontoloogilisel tasandil. Vahel on tunne, et nad tõemeeli usuvad, et „hoolimises on jõud”. Et kui sa ikka ilgelt hoolid ja armastad ja üliempaatiline ja võrdõiguslik oled, siis toidadki kahe kala ja viie leivaga tuhanded inimesed.

Humanistlikule ontoloogiale vett peale tõmmates ei jaata aga ma nende argipoliitilist suurkonkurenti, neid, kes sarnaseid jumalikke kvaliteete Turule omistavad.

Ammugi ei kiida ma takka humanimi eelastele, neile, kes arvavad, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist.
(Taas rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Nö „rohelise sotsialismi” eetiline alus võiks lähtuda äratundmisest, et praeguse tehnoloogilise taseme juures on töö antropoloogiline osakaal nii tühine, et selle saaduste kuhjamine mingi vähemuse kätte pole eriti õigustatud. Loteriis ei ole teps igaüks oma õnne sepp.

Kas posthumanistlik vaade on pigem konservatiivne või liberaalne?

Mõlemat ja ei kumbagi.

Võiks öelda, et liberaalne, sest patu mõiste kipub muutuma mis tahes kontekstis anakronistlikuks (kätte on jõudnud aeg, mil „Teadus ütleb, et pole pattu ja pole süüd, on ainult näljased”) ning paljud traditsioonid, mis väga kaua on olnud positiivse sisuga, saavad lausa vastupidise märgi enda ette.

Eriti nn „elukultuur” katoliiklikus mõttes. Elukultuur katoliiklikus mõttes tähendab iga inimelu pidamist pühaks (st abordikeeld, eutanaasiakeeld jms). On arusaadav, et üsna hilise ajani see oligi väga vooruslik ja mõistlik moraal. Väga rasketes oludes ja nappide vahendite juures on see ainuõige strateegia – kõik ressurss säilimisele. Ent ühenduses loodusteadustega annab nii katoliiklik elukultuur kui humanism päris hukatusliku koosluse – demograafilise plahvatuse.

Väetile sobib tõepoolest elumotoks „Kõik ressurss (oma liigi) eluhoidmisele ja paljunemisele!”, aga loodusteadustega väestatule see enam ei sobi teps.

Ema Teresale omistatakse pea 100 000 elupäästmist. Fritz Haberi ja Carl Boschi nimed nii ikoonilised pole – nende välja töötatud sünteetiliste väetiste arvele kirjutatakse ca kolme miljardi näljasurma ära hoidmine. Landsteiner ja Lewinsohn (veregrupid ja –ülekanne), Edward Jenner (rõugevaktsiin), Norman Borlaug (Roheline revolutsioon) jne – kõigile neile inkrimineeritakse sadade miljonite suurusjärgus elupäästmisi.

Konservatiivne maailmavaate esindajad on tihti öelnud, et nende konservatiivus tuleb sellest, et nad arvestavad ka surnutega. See on inimesele omane – pidada mälestust pühaks. Ses mõttes on posthumanistlik rohelus lausa antikonservatiivne – see proovib arvestada veel mitte sündinutega, et ka tuleviku inimestel oleks koht, kus olla. Mitte kunagi elanute pärast ei tule praeguseid mõnusid koomale tõmmata, vaid kunagi elama hakkavate pärast.

Teisalt tasub meenutada Kalevi Kulli elegantset sõnastust:
”Rohelist maailmavaadet saab määratleda konservatiivse maailmavaatena. Konservatiivne tähendab elamist igavese järgi. Kristluse väärtused on inimese väärtused. Roheline maailmavaade näeb inimest tervikuna tema ökosysteemis. Ökosysteemide väärtused on kestvamad, igavesemad – tähendab, roheline vaade on veelgi konservatiivsem”.

Tõesti, mingid tuumikperekondlaslikud tuulelipud tulevad oma aastatuhandetega keksima! Katsugu enne ikka püsiväärtused paika saada! Võib alustada näiteks hiljuti ilmunud David R. Montgomery raamatust „Muld. Tsivilisatsioonide hävig”.

Nii nagu inimkonna kasv nii ka majanduse kasv hävitab enda,

Vt ka Garrett Hardin „The Tragedy of the Commons”

P.S.  Loe ka seda: "Säästev areng - demokraatia suutmatus iseennast amputeerida"

Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress” 01.04.2014

Kirjutatud umbes kaks nädalat varem (kui teemad olid tulisemad). Ja algselt oli rõhuasetus pisut teine, nimelt rohkem seesmise ja välimise seletuse gradatsioonile, tähendab sellele, mil määral lähtuda hinnagutes tulemusele ja mil määral tahtele-kavatsusele. Nt kas vihaõhutaja häbiväärset tiitlit väärib pigeb see, kes plaanib kurja (õnnestugu see või mitte), või see, kelle tegude tagajärjeks on viha (olgu ta ajendid kuitahes õilsad).
Aga kirjutamise käigus sai juba sissejuhatusega maht otsa, nii et tulemuse sisugi sai üsna teine.

Lehest jäi välja selline pealkiri ja alguslõik:

Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Biheiviorismiks kutsutakse sellist üldhoiakut, mis vaadeldavale asjale seesmist subjektsust ei omista. Näiteks lähenetakse puhtloodusteaduslikult ning püütakse leida seaduspärasid sisendi ja väljundi, stiimuli ja reaktsiooni vahel. Puud tuntakse tema viljadest. Mõju ja tagajärg ongi olemus.

Vähemasti inimesele pole õhtumaises kultuuris kombeks sellise lihtsustusega läheneda. Inimese puhul ei lähtuta ainult tema tegevuse mõjust ja tagajärgedest, vaid püütakse aimata ka kavatsusi ning vähemasti moraalne hinnang teole antaksegi just kavatsustest mitte tagajärgedest lähtuvalt. Biheivioristlikult vaadates pole tahtmatul tapmisel ja mõrval vahet, sest tagajärg on ju üks.  Moraalsest ja ka juriidilisest aspektist lähtuvalt on ikka vahe küll ja väga suur.

Saada supereurooplaseks, aga jääda eestlaseks

Olla inimene – see tähendab eelkõige olla tahteliselt autonoomne ja seega ka süüdiv. Umbes nõnda mõistab seda Õhtumaades domineeriv maailmavaade –  ilmalikustunud kristlus, müüdiline kompleks, millele toetuvad nii inimõigused kui ka euroopalikeks nimetatud väärtused, mille kuulutamisest ei väsita. Ühtekokku võiks seda nimetada ka inimsuse religiooniks.

Selle järgi on kõik inimesed võrdsed just oma tahtelises autonoomias ja süüdivuses. Karjast praagitakse välja need, kel pole süüdivust, tähendab, see väike käputäis, kelle puhul psühhiaater nukralt pead vangutab. Need vaimuhaiged isendid raskematel juhtudel isoleeritakse teistest ja neil pole samu õigusi, nad ei käi valimas ja nende üle kohut ei mõisteta.

Süüdivus on inimesele fundamentaalselt olemuslik. Kõik muud omadused on teisejärgulised ja ei tule arvesse. Ja mitte lihtsalt ei tule arvesse, vaid neid on moraalselt lubamatu arvesse võtta. Pole oluline, kas keegi on loll või tark, millist jumalat kummardab, mida usub, mis rahvusest, rassist, soost või seksuaalsusest ta on. Tähtis on ainult teovõimelisus (juriidilises mõttes), süüdivus, tahteline autonoomia.

Biheivioristliku hoiakuga kahekümnendale sajandile vaadates võib öelda, et kommunism oli räigelt kuritegelikum ideoloogia kui natsism, sest ohvreid oli vähemalt suurusjärgu võrra rohkem.
Aga kultuuriruumis, kus domineerib inimsuse religioon, neid isegi ei võrdsustata. Sest natsid saatsid korda pühaduseteotuse just inimsuse religiooni vastu: nad dehumaniseerisid ühe inimrühma. Juutidele ja mustlastele ei omistatud seesmisust, nad määrati objekti staatusesse. Inimsuse kandjaid koheldi kui midagi, mis ei kanna inimsust. See on inimsusevastane kuritegu par excellence.

Kommunistlik režiim aga inimsust ei teotanud, vaid sooritas „kõigest” sadakond miljonit mõrva.

Aforistlikult sõnastatuna: natslik režiim oli inimsusevastane kuritegu, kommunistlik režiim oli pelgalt väga paljude inimeste vastane kuritegu. Ka holokausti pidamine teiste massimõrvade ja genotsiididega kõrvutamatuks näitab kuivõrd metafüüsiline (et mitte öelda religioosne) on ilmalik õhtumaalane ka tänapäeval.

Veel üks oluline aspekt on see, et kommunistlik ideoloogia on inimsuse religiooni lähisugulane, selle barbaarsuseni kärsitu versioon. Need, kes tajuvad praegu läänest ägedalt peale tulevaid väärtusi ängistavalt ja rõhuvalt, kasutavadki tihti nende määratlemiseks „kultuurimarksismi” mõistet. See on üsna täpne nimetus. Loomulikult ei saa iga suvaline ideoloogia hakata ulatuslikult levima. See peab olema psühholoogiliselt sobiv ja mingis väga üldises mõttes resoneeruma mõne inimloomuse aspektiga. Kui kahte vastanduvat suurt tendentsi võimalikult mittebiheivioristlikult käsitleda - ehk siis üritada mõista nende sisemisi ajendeid - võib öelda, et sotsiaalses aspektis inimsuse religioon absolutiseerib ligimesearmastust, vähem pidulikult - sõprust. See tähendab positiivset hoiakut, mis ületab kõik muud lahterdusprintsiibid inimeste vahel. Inimsuse religiooni teostumatu unistus on kujutelm kogu inimkonda ühendavast sõprusest.

Fašismi-natsismi sotsiaalne aspekt absolutiseerib seevastu veresideme, tähendab, omade ja võõraste vahel selget eristust tegeva ja rõhutava ühtekuuluvustunde. See lahjeneb seda enam, mida kaugemale jõutakse oma elementaarühikust, tugevaimast veresidemest – vanema ja lapse suhtest (sõnade „ema” ja „isa” asendamine mõistetega „eellane A” ja „eellane B” on antifašism terminoloogia tasandil, Marx ja Engels panid ette laste riigistamise de iure ja de facto).

Sõprus ja sugulus ei ole loomuldasa konfliktis, küll aga võivad tekkida sellised konfliktolukorrad, kus peab valima ühe või teise vahel. Need toovad esile seesmise dominandi. Hõimukuuluvuse prioriteedi reetmise klassikalise näitena võib tuua Romeo ja Julia, aga ka Andrese ja Pearu lapsed, kes perekondade vaenu kiuste sõbrustasid. Pronksiööd pole vist mõtet mainidagi...

Sõprustunne lahjeneb samuti sõpruskonna suurenedes. Nii juhtubki, et seal, kus inimsuse religioon fašismi-natsismiga ühte sulab - laiendatuna kogu inimkonnale - on mõlemad juba lootusetult lahjad. Natsionaalsotsialismi võib nimetada oma rahvusega piiratud kommunismiks, ütleme, rahvuskommunismiks ja kommunismi kogu inimkonnale laiendatud fašismiks-natsismiks, ütleme, humaansotsialismiks. Vastandid sulavad ses punktis ühte.

 Idealistlikult võttes pole ju põhimõtteliselt võimatu olla sõber või hõimlane ka 7,2 miljardiga. Aga ehkki teisest rahvusest või rassist inimene võib olla parim sõber, jääb vahetu sugulustunde jaoks side siiski kaugeks. Eesti inimene lihtsalt ei suuda Usain Bolti väleduse üle sama siirast rõõmu ja uhkust tunda kui Gerd Kanteri kettakaare üle.

Kahekümnendal sajandil mindi verisesse äärmusesse mõlema tendentsiga. Kesk- ja Lääne-Euroopa suurtrauma on fašismis-natsismis, meie kodukandis aga kommunismis. Kuid nüüd oleme ka meie end sidunud üha enam Kesk- ja Lääne-Euroopaga ning tagajärjeks on kommunikatsioonihäired, mis siin ilmnevad ka põlvkondlikena. Täisikka on jõudnud vabas Eestis sündinud noored, kel erinevalt oma vanematest puudub isiklik kokkupuude siinse kahekümnenda sajandi totalitarismiga. Nooremas põlvkonnas leiab teadvustamatult aset omapärane enesekolonisatsiooni-ilming. Õpitakse Läänes ja lääne teooriate järgi, ning seal on teemaks "mida meie, valged, teistele teinud oleme ja kuidas sellise patukoorma ja orjapidajaminevikuga edasi elada". Eestis võtab selline hoiak perversselt pahupidise iseloomu, eriti võrreldes veidi vanema põlvkonna elukogemuse ja ajalooteadmisega. Praeguse Eesti alade põlisrahvas on ajalooliselt kogemuselt võrreldamatult lähemal puuvilla- või suhkrurookasvanduse orjadele kui piitsa hoidnud härrasrahvastele. Võib isegi öelda, et kui eestlane õpib endale selgeks ajaloolise lääneeurooplase „valge mehe süü”, siis pole see mitte ainult enesekolonialism, vaid ka omamoodi eneserassism – orjapidaja nahavärv, järelikult orjapidaja.

1992. a. detsembris pidas Juri Lotman Hispaanias ettekande, milles ta näitas, kuidas vene revolutsioonieelsete koodide lugemine kahekümnenda sajandi hakul Läänes osutus ekslikuks. Lotmani järgi ei seisnenud oht Läänele, vastupidiselt oletatule, sugugi mitte vene slavofiilias – s.o. rahvusliku kallakuga liikumises –, vaid tolle universalistlikus vastuvoolus, vene europeismis, mis Lääne matkimise loosungi asendas peagi deviisiga Läänele mitte ainult järele jõuda, vaid sellest ka ette minna.

Eesti supereuroopalikud liikumised Euroopale muidugi mingit ohtu ei kujuta. Eesti on nii pisike ja väeti, et tema püüd olla euroopalikum kui Euroopa on ohtlik ainult talle enesele.

Laena mulle kinnast, Väinamöinen!

Soomeugri poksi ärkamisaeg

Eesti rahvusteadvuses haigutab poksi kohal suur auk. Spordiajaloos ehk mitte täielik, aga seda tunneb ainult kitsas ringkond.

Meie suur eepik Anton Hansen Tammsaare on öelnud surematud sõnad: „Kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või rusikad.”
Laulurahvana tuntud eestlased on siiani ikka rohkem muusika poole pöördunud.

Ka soomlaste „Kalevala” lugudes võeti sõna tõhustamiseks appi pigem muusika kui rusikas. Kui oli vaja rammu katsuda, siis tähendas see tihti just võistulaulmist. See viis pole Eesti vägevamatele poegadelegi võõras. Kui aga oli vaja mõõtu võtta ihurammus, siis visati näiteks kiviga kaugust või söödi võidu.

On olnud ka vaenulikumaid kokkupõrkeid, ent just löömises on ürgne eestlane näidanud üles erakordset tehnilist juhmust. Isegi lauaga lüües ei taibanud ta seda ise serviti keerata, vaid peksis terve koorma lapiti puruks, tähendab, oli täiesti võimetu isegi kogemusest õppima.

Löömiskunsti tehnilist nulltaset kompenseeris neil muistseil ajul tohutu ihuramm. Kui raudpead tulid jälle meite põlde talluma, siis osad virutati neist poolest saati maase nagu puuvaiad. Aga see oli ka kogu virutamine.

Legend teab pajatada, et kui hilisemate aegade rahvuskangelasele Georg Lurichile kaagid öisel tänaval kallale tungisid, siis ei peatanud ta neid täpse löögiga, vaid viskas lähedal oleva maja katusele.

Muutuste tuuled hakkasid puhuma alles õige hiljuti – siis, kui tekkisid esimsed katsed rahvuslikku omapära sünteesida mõne võõramaa tehnikaga. Näiteks rahvusomase kiviviskevõistluse segunemisel löömiskunstiga sündis kivipall – spordiala, mis ei jõudnud aga kunagi massidesse.

Alles pärast seda kui malesuurmeistri Paul Kerese vaimuvalgus sähvatas läbi ugriliku lihasaju, sai poksiseeme siinmail idanema hakata.

Ja justkui läbi taguotsa hambaid ravides taipas toona üks sportlik noormees, et „poks on kui malemäng, kus ruute malelaual asendavad hõredad kohad vastase kaitses, nuppe aga kinnastatud rusikad”.

On kõnekas, et see üks ja ainus poksilöök, millega meie müütiline rahvuskangelane hakkama sai, oli tema kuulsusrikka elu viimane tegu. Ta raksatas rusikahoobi põrgu väravate kivikaljusse ja jäi sinna kättpidi kinni. Just äsja sai ta selle sealt lahti. Ja on tõeline rõõm ja au, et seda tuleb esimesena suruma just Soome poksihiid. 

Robert Helenius Anton Raadiku pildi taustal
Picture: Tony Öhberg for Finland Today

Täna, 21,03,2015 toimub esimene profipoksi tiitlimatš Eestis.

Mihkel Mutt "Õhtumaa Eesti"

Ilmus kolmandiku võrra lühemana ajalehes „Sirp” 20.03.2015.

Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika

Mihkel Mutt, Õhtumaa Eesti. I. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid. Kujundanud Tiina Tammetalu. Fabian, 2014. 416 lk.

Mihkel Kunnus

1.

Tutvudes Mihkel Muti varasemate esseekogumike retseptsiooniga süvenes mus veendumus, et antud juhul on mul väga oluline rõhutada oma autoripositsiooni, konkreetsemalt siis sünniaastat – 1982. Mul pole isiklikke mälestusi näiteks sellest, kuidas ta „tuli kirjandusse 1980ndate aastate algul iroonilise proosa virtuoosina, äratas tugevaid tundeid ja lõi endast reljeefse kuvandi” ja „oli meie vaimuilma uus tuul, justkui muukeelse ja muumeelse kultuurikihi peal kasvanud välismaa kirjanik, kes senised esteetilised ja moraalsed hoiakud tühjaks tegi” (Kalev Kesküla[1]). Vastupidi, pisut utreerides võiksin öelda, et avastasin oma tudengipõlves Mihkel Muti kui ühe põneva nõukaaegse kirjaniku, kelle tähelend oli alanud juba enne minu sündimist. Hääl ta raamatutes kõlas mu jaoks selgelt minevikust, mitte aga ühest pikema kestvusega olevikuregistrist. Küllap sellist hoiakut võimendas mu bioloogilise nooruse ja riigi puberteetliku kapitalismi ajaline ühtelangemine. Näiteks Mihkel Muti lelle Viktor Muti pärandiga tutvusin enne. See on toonast elutunnet hästi iseloomustav seik. Nimelt pidas õppejõud (bioorgaaniline keemia) vajalikuks vabandada, et lubab endale sellist sentimentaalsust, et heietab poole sajandi vanustest laboratoorsetest meetoditest, aga tahtis rõhutada, et Viktor Mutt oleks kindlasti saanud esimese eestlasena Nobeli preemia, kui poleks ise kuulunud žüriisse. Kõrvalepõike kõrvalepõikena mainis, et suure bioorgaaniku sugulane on populaarne kirjanik Mihkel Mutt, keegi, kellelt mina olin tollal lugenud vaid mõnda ajaleheartiklit. Eks positivistlik loodusteadus on ikka loomuldasa minevikuvaenulik ja näoga tulevikus nagu nooruski, ent toona õhkus kogu eluolust sellist suhtumist.

Mõningaid „katkestuse kultuurile” omaseid sümptomeid adun küll. Näiteks essees „Mälestuste mäletamisest” käsitletakse kirjanike mälestamise temaatikat ja käiakse välja idee, et „äkki tuleks ilmutada suuremat perspektiivitunnet ning praegu meie väljapaistvamatele  kirjanikele juba üksnes sel otstarbel majad kinkida, et kunagi oleks võimalus neile sinna muuseumid sisse seada” (lk 109). Turtsatasin, sest spontaanselt tajusin seda ideed selge groteskina. Kui aga lugesin edasi ja Mutt ohkas ka ise selle idee liigse utoopilisuse peale ja rääkis vähemasti monumentidest ja mälestustahvlitest, siis sain aru, et mu automaatses reaktsioonis oli tegu põlvkondade vahelise elutunde erinevusega. Olen kasvanud endastmõistetavusse, et literaaditöö on suuresti entusiasmipõhine ja alati mõne muu töö kõrvalt. Mõistetavamaks saab see romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” käsitletud temaatikaga, sealt peegelduva melanhoolse tõdemusega, et nõukogude aeg oli kunstinimestele ja loovharitlastele vähemasti materiaalses mõttes lausa anomaalselt muretu. Samuti õhkus varasemast retseptsioonist seda suuremat vaimuinimeste kollegiaalsust, mis nõukaajal olevat valitsenud, ja isegi kriitilisemad märkused paistsid mõneti kui peresisesed naginad.

Niisiis, kirjutan kindlasti oma põlvkondliku piiratusega, andku vanad tarikad ja vettinud mägrad see andeks!

Kõnealusest kogumikust on kirjutanud väga hea ja (kongeniaalselt) eritleva ülevaate Leo Luks ja seal öeldut ma kordama ei hakka, lisaks võiks ehk lugeda ka põlvkonnakaaslase Kalev Kesküla arvustust esseekogule „Meedia, mu meedia”[2]. Proovin järgnevaga pisut analüüsida Mihkel Muti kõige üldisemat maailmavaatelist hoiakut ja filosoofilist temperamenti, kõrvutades teda selleks mõne teist tüüpi vaimuinimesega.

2.

Näiteks Mihkel Mutt ei ole Uku Masingu tüüpi, kohe üldse mitte. Uku Masingul oli üheks sagedaseks sõimusõnaks „tervemõistus” (kokkukirjutatuna) ja igasugused äärmused ja (tunnetuslikud) piiriületused olid talle väga omased. Püüdes formuleerida Muti kultuurikriitika eripära ütleb Leo Luks: „Kõige olulisem märksõna selle iseloomustamiseks võiks olla mõõdukas tervemõistuslikkus [Leo Luksi rõhutus – M.K.]” (lk 104). Igaks juhuks täpsustaks veel siiski üle, et sõna „mõõdukas” on siin pisut liiane, pleonastlik, sest mõõdukus on ise tervemõistuslikkuse atribuut. Sestap võiks täpsustus „Mutt on maksimaalselt, äärmuslikult tervemõistuslik” tunduda jällegi paradoksaalsena, mõistelise vastuoluna. See maksimaalne tervemõistuslikkus seisneb muuhulgas selles, et Muti kultuurikriitikas puudub igasugune unistajalikkus ja utopism, hoiak, mis on üks ilmaliku konservatiivsuse mõõtmeid. Küllap on see ka üks neist põhjustest, mis seab ta mõningasse reesuskonflikti selliste intellektuaalidega nagu Märt Väljataga, kes vahendab maakeelde maailmaparanduslikust usust kantud (majandus- ja ühiskonnateoreetilisi) artikleid, ja „tugitooli anarhist” Rein Rauaga, kelle päevapoliitilistes sõnavõttudes on revolutsioonilist paatost omajagu. Maksimaalselt antiteetilise hoiaku sõnastab siiski Uku Masing: „Kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest „tegelikkusest”, aga viibimine praguses ontlikkus „seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum”[3]. Kui Mihkel Mutt katsub inimest lepitada paratamatuga, siis Uku Masing kutsub üles võitlema isegi mööduvuse ja termodünaamika seadustega.

Samuti on Masing öelnud, et „mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega”[4]. Masingule tähendab see muidugi seda, et mõistuse piirides püsida pole mingit mõtet, Muti maksimaalne tervemõistuslikkus aga seisnebki suuresti selles, et ta mõistuse piiridest kunagi ei välju. Antropoloogilises plaanis tähendab see haruldast askeesi, sest suurem osa inimestest toetub ikka suurema osaga ala- ja mittemõistuse sfäärile, mis oma tohutus hõlmavuses ulatub instinktidest, hirmudest ja unistustest, vandenõuteooriate, horoskoopide ja religioonini, lühimalt –  maailmapildini, mis on kõige üldisemalt müüdiline. Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast – ajalooteadust ning lisaks ühiskonna- ja loodusteaduste positivistlikke andmeid. Samuti oleks mõeldamatu, et Mihkel Mutt püüaks tõele läheneda mingite šamanistlike meetoditega, droogidega „taju uksi” avardades vms. Võib sõnastada ka vähem ülevalt – see pole askees, vaid täielik abitus mõistuse ees, võimetus murda mõistuse ike, suutmatus isegi alustada seda võitlust, mida pidas Dostojevski („hakkan uskuma!”).

See hoiak avaldub ka eneserefleksioonis. Essee „Kolm juhuslikku naist” joonealuses tunnistab, et näeb neid kolme naist siduva valikuna ainult oma teadvust ja on sunnitud häiritult möönma, et alateadvus teeb oma tööd ja lisab: „Mulle ei ole aga alateadvus kunagi meeldinud, ma olen tahtnud ikka päristeadvus olla”[5].

3.

William James kasutas tunnetushoiakute kaardistamisel ühe atribuudina telge, mille ühes otsas on hirm eksida ja teises iha mõista. Ja see pole niivõrd skaala, kuivõrd pingeväli, sest mõlemad hoiakud on ikka mingil määral esindatud, ent samas töötavad mõneti teineteisele vastu. Eksimishirmu äärmusliku domineerimise all redutavad skeptikud, kes nõuavad muudkui üha rangemaid tõestusi, seal on Descartes oma kurikuulsa cogito lävel ja õnnetu Hume, kellele eilsed loodusseadusedki pole täna piisava kindlusega garanteeritud. Teises otsas on lennuka fantaasiaga kontseptualiseerijad, kes ei vaja eriti fakte, et mõista maailma Tegelikku Korda ja iga „näiline vastuolu” osutub nagu naksti selle sama süsteemi ilminguks, mida nad juba „teavad”, ja nõnda vandenõuteooriatest kõiksuseni veetilgas, siin on epistemoloogilised kõigesööjad.

Veel aitaks kaardistada telg, mille ühes otsas on parsimooniaprintsiip ja teises, ütleme, paranoiline tõekujutlus, mille järgi asjad on a priori tegelikult hoopis teist moodi kui paistavad ja tõde on eelkõige miski, mis tuleb paljastada. Paranoline tõetunnetus elab proosalikkuse eitusest ja januneb millegi ilmutuselaadse järele, olgu sügavamõtteline aforism mõnelt gurult või lühike artikkel mõnest nn alternatiivsest meediakanalist. Masse lummab ikka ime, saladus ja autoriteet, kinnitab demokraatlikult klikimaias sotsiaalmeedia Ivan Karamazovi sõnu.

Parsimooniaprintsiibile vastav tõetunnetus seiseb seevastu eelkõige täpsustamises, nüansseerimises, eritlemises ja kõiges muus tüütus ja vaevarikkas, eruditsiooni ja andmeid nõudvas intellektuaalitöös. Siia jõuavad need, kelles on korraga tugev iha mõista, ent võimetus uskuda igasugust umbluud ja faktidest vabastatud teooriaid. Mihkel Mutt on üks neist.

Näiteks rääkides igasugustest kunsti- ja kirjandusedetabelitest ütleb, et objektiivselt parimaid on vist võimatu välja selgitada, aga „samas ei maksa absoluudi võimatusest heituda, kalduda teise äärmusesse, teha eelnenust väga kaugele ulatuvaid üldistusi ning absolutiseerida (ajaloolise) tunnetuse võimatust üleüldse” ning toob näiteks ühe markantsema, Michel de Certeau, „kes isegi Foucault’d (!) süüdistas liigses objektiivsuses, sest too kasutab oma teostes nn ajaloolist tõestusmaterjali. [...] Kõigi sääraste õpetuste ühisjoon on ajaloo kuulutamine täiesti väljaspool objektiivse sfääri olevaks. Kõik sõltub sellest, kes ajalugu parasjagu tunnetab, kelle vaatenurgast see on kirja pandud. Endastmõistetavalt kaasneb sellega igasuguse induktsiooni kui meetodi ja empiiriliste uurimuste põlu alla panek. Tähtis on deduktsioon, aprioorne skeem.”[6]

Ta osutab praktilistele konsekventsidele (tuues näiteks Molotov-Ribbentropi pakti) ja jätkab: „Relativism mõistagi eitab üldkehtivat moraali ja väärtusi kui selliseid. Kõik sõltuvat kohapealsetest asjaoludest, tunnetus on täielikult sotsiaalselt determineeritud. „Nemad” seal Hiinas ongi õnnelikud, et ei saa suud pruukida, sest neid on nii aastatuhandeid determineeritud” ja lõpetab artikli sõnadega: „Jah, ma olen „valge isane” ega saa sellega nõustuda”.[7]

Intelligentne ja haritud postmodernist võiks teda ehk süüdistada kujutletava vastase karikeerimises, ent Mutt on kirjutanud palju päevaajakirjandusse ning põhupäid veendes on õlemehikese tampimine igati adekvaatne meetod, sest minu arust suhtub ta postmodernismi ilmse põlgusega just viimase peamise praktiseerumisvormi – harimatuse ja lolluse apologeetika – tõttu, tähendab, tunneb puud viljadest.

Antipaatiat postmodernismi vastu võimendavad ka väärtushoiakud.
Ta kirjutab Toomas Haugi kohta nagu endast: „T.H. lähenemine on kõike muud kui postmodernne. Ta „läheb sisse” ja „läheb edasi” (Mart Mäger), annab ka hinnanguid ja väärtustab, tal on niihästi esteetilised kui ka väga tuntavalt rahvuslikud ideaalid, mis on ju postmodernsest vaatevinklist täiesti out!” (lk 175)

4.

Kogumiku pealkiri on väga täpne. Muti esseistika on parimal viisil täitnud eesmärgi saada eurooplaseks, aga jääda eestlaseks. Muti kohta kehtivad üsna täpselt need samad sõnad, mis ta ütleb järelhüüetes suurkujudele, keda ta sügavalt austas: „Kuigi ta seda valjult ei deklareerinud, tundelisuse väliste ilminguteta, oli Kross suur rahvuslane selle kõige valgustatumas ja parimas tähenduses” (lk 390), „Särav rahvusvahelime mees [Lennart Meri] oli hingelt üks kõige suuremaid eesti patrioote, keda olen kohanud – selle sõna klassikalises tähenduses. [...] Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni.” (lk 397), veel: „horisondi avaruselt kahtlemata maailmakodanik, oli Enn Soosaar rahvuslik konservatiiv selle sõna targas tähenduses” (lk 398).

Tsiteeritud iseloomustuste korduvates täpsustustes peegeldub püsiv teadlikkus sellest, et ilma nende täpsustusteta kannaksid antud karakteristikud tänapäeval pigem negatiivset hinnangut, rahvuslus moonduks natsimiks-rassismiks ja konservatiivsus tagurluseks ja reaktsionäärluseks, teisisõnu, paariks tigedaks olevikukitsarinnalisuseks ehk millekski, millest Mutt ja eelmainitud asuvad väga kaugel. Natsism-rassism ja reaktsioonilisus toetuvad müüdilisele maailmapildile ja valgustusliku mõistuse tugevale piiratusele, aga konservatiivsus ja rahvuslus (siis nende sõnade parimas, valgustatud ja targas tähenduses) sulavad kompleksiks, millele viitas A.H. Tammsaare oma testamentlikuks jäänud essees „Truudusest” ja millele viitab Hannah Arendt öeldes, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades”[8].

           

5.

Eelnevat võiks kontrasti pärast taas kõrvutada Uku Masinguga, kes kuulutas 1931. aastal, et „eestlased olla ja eurooplaseks saada tähendab surma, eestlased olla ja asiaatideks saada tähendab elu”[9].

Ilmar Vene alustab Uku Masingu esseekogumiku „Pessimismi põhjendus” tutvustust lausega: „Oleks juba aeg ütelda otsustavalt välja: tavapärasest maailmanägemisest hälbib Uku Masing üle talutava määra”[10]. Seevastu Kalev Kesküla kirjutab Muti esseekogumikku „Muti tabloid” arvustades: „ Paksude läikkaante vahele kogutult ei mõju Muti tõdemused niivõrd uudsetena, kuivõrd just ilmsetena. Jutt pole just originaalne, aga tõsi ometigi. Ausalt öelda ei leidnud ma raamatust õieti midagi, mis oleks tõeliselt vaidlema ärgitanud”[11].

See saaks ehk kõlada etteheitena püsivas igavuses vinduvale esteedile, aga mitte harijale, sest see, millega Mutt tegeleb, on rahvavalgustus, üks pedagoogika vorme, võitlus rumaluse ja harimatusega. Mutt teab, et see võitlus on võitmatu, sest iga inimene sünnib rumaluse sõdurina ja kui suudabki rinnet vahetada, sureb peagi vanadusse.

Mutt kirjutab taolist Hamleti-küsimust käsitledes: „Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita pole lõpuks mingit šanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroisim ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad”(lk 15).

6.

Uku Masingu hinnang on üldreeglina pöördvõrdelises seoses käsitletava autori tunnustatusega. Masingu eruditsioon ja viitestik on tohutu, aga üldtunnustatud suurusi mainitakse harva ja kui, siis ikka mõneks põlglikuks nähvakaks. Kui aga võtta kõrvutamiseks Mihkel Muti kirjanduslikud imetlusobjektid –  Thomas Mann, Fjodor Dostojevski, A.H. Tammsaare – , siis võiks valikuprintsiibi tagantjärgi koondada kreedoks: suurim läänest, suurim idast, suurim kohapealt. Mõistagi pole see mingi valikuprintsiip a priori, vaid vaistlik äratundmine. Meenutades oma tudengipõlve kirub Mutt oma toonast individualismi ja originaalitsemisvajadust, tõrget õppida sama asja, mida teised, ning muudkui otsida alternatiivsemat, ainukordsemat[12]. Võib ehk öelda, et Uku Masing jäi sellesse faasi pidama (ja paisutas selle inimvõimete piirile), ent Mutt kasvas sellest varakult välja. Ütleb ka Kalev Kesküla, et „kunagisest irriteerijast ja elitaarsete kultuurihoiakute viljelejast on tänaseks saanud tubli koolmeister ja selles rollis on Mutt järjepidev”[13].

Sellise koolmeisterlikkusega käib kaasas teatav ebaoriginaalsus, ütleme, kainuse ebaoriginaalsus, nii nagu iga keemik toetub täiesti ebaoriginaalsele perioodilisustabelile ja pole midagi originaalset Dostojevski talendi tunnustamises. Lisaks kehtib Muti kohta täieliselt see, mis ta ütleb Toomas Haugi kohta: ta „ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl” (lk 174).

Teadagi mis probleem sellega võib kaasneda – tõde ei pruugi olla piisavalt seksikas ega olla nii köitev nagu mõni lennukas spekulatsioon või „paljastus”. Tõearmastus võib palju kaotada ajastu suurväärtuses – meelelahutuslikkuses – kui Sokratse kombel kuivalt sedastada, et on meeletus pöörduda jumalate (loe: spekulatsioonide) poole küsimustega, millele saab vastuse loendamise ja mõõtmisega.

7.

Informatiivne on ka Mihkel Muti maailmavaate asetamine skaalale, mille ebapiisavuse nentimisel ja sellest hoolimata kasutamisel on pikk ja väärikas traditsioon: vasak- ja parempoolsus. Loomulikult pole antud juhul tegu esmajoones poliitiliste eelistustega, milles eelnev küll tihti kajastub, vaid adumisega inimese kohast ja olemusest maailmas. Vasakpoolsusele on omane näha, et suured poliitilis-majanduslikud süsteemid kohtlevad inimesi ebaõiglaselt ja väga paljud satuvad endast mitte sõltuvatel põhjustel kohutavatesse oludesse ja samas mõned satuvad endast sama vähe sõltuvatel põhjustel sulepatjatele, tihti esimeste ekspluataatoritekski. See on tõesti nii. Süütu inimene on heidetud hiiglaslikku masinavärki. Parempoolne intellektuaal seda vaevalt eitab (reaalpoliitik tihti küll), aga teda iseloomustab samas allergilisus vasakpoolse lemmikleevendi – revolutsiooni –  vastu. Esiteks ta näeb, et suur osa sest ühiskondlikust süsteemist ongi juba maailmaparandusmasin, see on kaadervärk, mis on kild-killu haaval üles ehitatud kohanedes suurte looduslike ja inimese seesmiste stiihiatega. Teiseks, ta teab, et tüüpilise revolutsiooni põhitunnusteks on: a) lähtumine õigluse ideest, b)meetodiks „peksame kõik segi, küll siis asi kuidagi ise laheneb” (Dostojevski), c) välja tuleb hoopis-hoopis midagi muud, enamasti midagi sootuks hullemat.

Siin peegeldub veel üks oluline punkt: vasakpoolne rõhutab rohkem tõsiasja, et inimene on süütu (välja arvatud need ekspluataatorid, naah!) ja kannatab süütult, parempoolne jaatab pärispattu (see teoloogiline termin pole moraalne kategooria argitähenduses, kuigi võib kõlada süüdistusena), mis väljendub veendumuses, et inimklotsidest pole võimalik mingit eriti head asja ladudagi, iga ühiskondlik elukorraldus on  paratamatult pingeid täis kaardimajake, mille liiga rapsakas muutmine päädib alati veresaunas. Püüdes kaotada „ahistust kultuuris” ei jõuta Eedenisse, vaid Hobbes’i kirjeldatud stardipunkti. Hardo Pajula sõnastuses:

„Lühidalt: me oleme kõik kiskjad, ja ühiskonnakorralduse probleemi mõistuspärane arutelu peaks lähtuma sellest alusoletusest. Kummatigi peitub minu arvates just siin vasak- ja parempoolsuse (nii palju kui nendel mõistetel üldse tähendust on) olemuslik veelahe: esimeste arvates muudab inimese kiskjaks ebaõiglane ja kuri kapitalistlik ühiskond, teised näevad Augustinuse eeskujul juba vastsündinutes „saatana jäsemeid“”[14].

8.

Leo Luks kirjutab: „Oma lemmikkirjanikku Tammsaaret Dostojevskiga võrreldes kirjutab Mutt: „Ja ometi kiirgab mõlema kirjaniku loomingust väga  tajutavalt, et kuigi inimene on nõrk ja saab oma heitlustes tihti lüüa, on ta väärt kaastunnet ja armastust. Seda võiks nimetada melanhoolseks humanismiks” (lk 336). Mulle hakkab üha enam tunduma, et samamoodi võiks nimetada ka Muti enda vaimset hoiakut”[15]. Kirjutan alla.

„Inimene on loomu poolest nõrk,” kirjutab Mutt „Kehamahladega seotud huvid varjutavad alaati vaimsemad – see on aksioom. Liha on kui lillekene ning inimloomus kooldub ikka kergema vastupanu teed”[16]. Seda tuletatakse ikka aeg-ajalt meelde. See on tõesti aksioom.

Siin on ka Muti moralismi – ja ta tõesti on moralist – mõningane paradoksaalsus. Kujundlikkusele pisut lõivu maksetes võiks öelda, et Muti jutlustatav moraal ongi see, et ei tohiks liialt moraliseerida.

See johtub osalt sellest, et Mutt mõtleb ühiskondlikult, keskmistavalt, statistiliselt, see tähendab, erandlik leid ei kummuta seaduspära, rohusööjast lõvi leidmine ei falsifitseeri tõsiasja, et lõvi on kiskja.

Idalistlikud moralistid ja võitlevad revolutsionäärid kipuvad aga moraliseerima üsna vastupidise loogika alusel – nad ülendavad kurioosumi ettekirjutuseks, kõlbeliseks eeskujuks. Nad kuulutavad sõjakas-võidukalt, et on leitud taimetoitlasest kulturist, kaheksakümne aastane riistvõimleja, mees, kes tahab saada lasteaiakasvatajaks jne. Nende kohta käib hästi Pascali märkus stoikude aadressil: "Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada. Sellest, et leidub kindlameelseid kristlasi, järeldab Epiktetos, et igaüks võib selleks saada"[17]. Mihkel Mutt nii ei arva.

9.

„Inimene vajab tingimata pühadust ja hardust. Ma ei salli postmodernismi, aga eeskätt mitte sellepärast, et see on kaotanud piirid kunsti ja elu vahel, vaid et tänu üleüldisele suhtelisusele on elus eneses püha ja harras sfäär peaaegu olematuks ahenenud. On kerge öelda, et püha ja harras peab sündima inimese enese hinges. Aga hing on ju enamasti nõrk”(lk 102-103).

Samas kinnitab ta , et vähemasti Euroopas „nüüdisinimene ei saa enam jumalat uskuda” (lk 103). See on jälle mõneti paradoksaalne, sest mingis mõttes tõde siin instrumentaliseeritakse. Või siis loobutakse valgustuslikust, universalistlikust teesist, et tõde on põhimõtteliselt igale mõistusolendile kätte saadav. Pühadus ja hardus on vajalik, rippugu pealegi tühjuses. Lähisugulus postmodernismiga on igatahes adutav.

Võib vist öelda, et Muti (ja Thomas Manni ja paljude teiste ilmaliku mõtteviisiga vaimuinimeste) usutunnistuse võtab kenasti kokku eneseirooniline humanist Serenius Zeitblom – „vanameelne inimene, takerdunud teatavatesse armsatesse romantilistesse vaadetesse, mille hulka kuulub ka see, et kunstniku olemuse ja väikekodanlikkuse vahel valitseb pateetiline vastuolu” –  „Doktor Faustuses”: „Neis aastates on koolielu elu ise; asendab seda; selle huvid sulevad horisondi, mida iga elu vajab, et väärtusi luua, mille suhtes iseloom ja võimed, kui relatiivsed nad ka poleks, end maksma saaksid panna. Seda suudavad nad inimlikult ainult siis, kui see relatiivsus märkamatuks jääb. Usk absoluutsetesse väärtustesse, olgu see illusoorne või mitte, on minu arvates elu eeltingimus”[18].

Siin hakkavad nüüd vastandid ühte sulama, Dostojevski oma tõotusega jääda pigem Jeesuse kui tõega juhul kui need vastuollu peaks sattuma, suurinkvisiitor oma kaitsekõnega väetite eest, humanismi valitute heroism, modernism ja valgustatud (et mitte öelda elitaarne) postmodernism. Ehk on siin kohane tsiteerida Isaiah Berlini kuulsa inauguratsiooniloengu lõppu:

„See, et meie põhimõtetel puudub jäävustagatis, ei tee neid sugugi vähem pühaks. Just soov tagatise järele, mis kinnitaksid meie väärtuste igavikulisust ja kaitstust kusagil objektiivses taevariigis, ei tarvitse õigupoolest olla midagi muud kui igatsus lapsepõlve kindlustunde või algelise muinasaja absoluutsete väärtuste järele. „Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust,” nagu ütles üks meie ajatu imetlusväärsemaid kirjamehi [Joseph Schumpeter – M.K.], „ja ometi kohkumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist””[19].

10.

Mihkel Muti esimene raamat oli novellikogu „Fabiani õpilane” (1980). „Fabianile, nimele ja inimesele, kelle põhijooned – tegelikus elus saamatuvõitu intellektuaal, kellele meeldib arutleda ja targutada ning kes jälgib maailma põgusa üleoleku, blaseerumise ja irooniaga”[20] jääb Mutt enam-vähem truuks läbi kogu oma loomingu.

Kust pärineb nimi Fabian, seda ei tea kindlalt öelda, aga Erich Kästneri romaan „Fabian. Ühe moralisti lugu” (e.k. 1981) tundub nii mitmeti kattuv ja kongeniaalne, et see tundub juhuslikkuseks liiga ebatõenäoline. Ka Kästneri Fabian on intelligentne, läbinägelik vaatleja ja samuti elujõuetu ja väga passivne nö indolentne.

„Kõik see tuli sellest, et ta kujutles, nagu võiks maakera ainult siis pöörelda, kui tema, Fabian, seda pealt vaatab,” kirjutab Kästner mõrkava irooniaga. „Teistel oli elukutse, nad jõudsid edasi, abiellusid, tegid oma naistele lapsi ja uskusid, et see kõik kuulub asja juurde. Tema aga pidi, pealegi veel vabatahtlikult, teispool barjääri seisma, pealt vaatama ja aeg-ajalt meeleheitesse langema” ja Fabian pihib: „Mul on üks eesmärk, kui seda tohib eesmärgiks nimetada! Ma soovin aidata inimesi korralikeks ja mõistlikeks muuta. Esialgu aga tegelen ma inimeste vaatlemisega nende vastavate kalduvuste seisukohalt”[21].

Fabian mis Fabian. Esseistikas on Mihkel Mutt märksa asisem ja tõsisem ning kindlasti konstruktiivsem. Esseistikas on Mutt ilmalik õhtumaine haritlane, kes esindab elutunnet ja väärtuskompleksi, millel on väga suur kattuvusosa humanist Settembriniga Thomas Manni „Võlumäest”. Näiteks lisaks kõigele eelnevalt siinkirjutatule iseloomustab nii Mutti kui Settembrinit „armudiskursuse” pea olematuks pisendamine, „kuuvalguse viirastused”, niisked kireniutsatused ja ihauimastus on välja lõigatud. Mutt blokeerib need sildiga „armujobinad” ja punkt. Ka see on väga settembrinilik. Nagu ka rahulik ja järjepidev (rahva)valgustustöö. Ja kui siia juurde arvestadada ka vurlele vastanduv matslikkus A.H. Tammsaare mõttes ehk truudus oma juurtele, siis võibki panna tema kultuuritööle koondiseloomustuseks „Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika”. Tõsi Mutt on pessimist ja tal pole erilisi illusioone inimkonna arengu osas. Projekt Inimene võib olla pelgalt huvitav evolutsiooline kõrvalekalle kuskil pole kirjas, et see ühel hetkel lihtsalt ei lõppe. See eristab teda Settembrinist, aga sarnastab Uku Masinguga.

---

[1] Kalev Kesküla. „Mihkel Mutt, eesti moralist” http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/02/areen/raamat2.html

[2] Leo Luks. „Kui palju kaalub kõva sõna?”, Vikerkaar 2014, nr 9, Kalev Kesküla vt viide 1

[3] Uku Masing. Budismist. Ilmamaa. 1995, lk 118

[4] Samas, lk 76

[5] Looming, nr 12, 2014

[6] „Edetabelitest”, kogumikus Muti tablod. Kupar, 1999, lk 74

[7] Samas, lk 75

[8] Hannah Arendt. Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte  vallas.  Ilmamaa, 2012, lk 116-117

[9] Uku Masing. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Ilmamaa, 1993, lk 37

[10] Ilmar Vene. „Vastandlikkuse vaevas”. Postimees, 3. II 1996

[11] Kalev Kesküla. „Muti katekismus”. Looming, nr 3. 2000, lk 471

[12] Mihkel Mutt. „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool.” Fabian 2010, lk 67-69

[13] samas

[14] http://nihilist.fm/kiri-martinile-vabaduse-kusimuses/

[15]  Samas lk 103

[16] „Liha on kui lillekene”, kogumikus Muti tablod. Kupar 1999, lk 71

[17] Blaise Pascal Mõtted Hortus Litterarum/Logos 1998, lk 195

[18] Thomas Mann Doktor Faustus Eesti Raamat 1987, lk 26, 43

[19] Isaiah Berlin „Vabaduse kaks mõistet”, kogumikus Valik esseid. Hortus Litterarum 1998, lk 121

[20] Maimu Berg „Mihkel ja Victor on vennad”, järelsõna Mihkel Muti raamatule „Hiired tuules” Eesti Päevaleht AS 2009, lk 245

[21] Erich Kästner Fabian. Ühe moralisti lugu. Eesti Raamat 1981, lk 29,35

Kulka. Kirjutussportlaste pjedestaal

Ilmus ajalehes „Sirp”13.03.2015

Kirjutussportlaste pjedestaal

Mihkel Kunnus

Kaalukategooriad

Kirjanduse (või kunsti üldisemalt) (au)hindamisel võib kindel olla ainult selles, et kindlasti on mingi hulk, kes pole tulemusega rahul. Hindamisele järgnevas poleemikas välguvad aga väga tõenäoliselt sellised sõnad nagu õiglus ja sport. Viimast muidugi eituse kaudu – ega kirjandus mingi sport pole, kus mõõdulindiga paremust saab tuvastada! See eitus on aga üsna pinnaline ja tuleneb sellest, et „need  härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad aga, nagu ma juba ütlesin, võimatuse ees otsekohe taltsaks”[1]. Võimatuse all pidas Dostojevki siis silmas arvu (matemaatikat, loodusteadusi). Kirjandus ja kunst, vaat, siin pole arvu, mille ees möirgamist lõpetada. 

Ometi õigluse mõiste seesmine konfliktsus jääb. Spordis ollakse sellega lihtsalt harjutud.

Sest õiglus on „iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat”[2].

Spordis tähendaks esimene variant seda, et igaüks võistleks üksnes iseenesega ja teine, et absoluutselt kõik võistleksid koos – mehed-naised, noored-vanad, kerged-rasked jne.

Teadagi võetakse mingi vahevariant, mis on lihtsalt suvaline. Ei ole mingit üleinimeselist põhjendust, miks näiteks poksis on kaalukategooriad just sellised nagu nad on. Aga kultuursete inimestena nad mõistavad inimese liigitusvõime paratamatut piiratust ja ei protesteeri.

Seevastu kirjarahvas vehib nii enne kui ka pärast auhinnatseremooniat alati rusikatega. Neist vähemsõjakad on pelgalt leebes nõutuses või siiras hämmingus. Võtame või selle aasta Kulka auhinnad.

No kes see õel inimene paneb Carolina Pihelgase ja Hasso Krulli omavahel võistlema? Mis ühismõõt on Kiwa koostatud paberisäästlikul vigurdusel „Olematute raamatute antoloogia” ja Hellar Grabbi mahukal ja tõsiväärikal kogumikul „Neli presidenti”? Kuidas on nii, et Mihkel Kunnuse kõhetu „Roheline süü” stardib samalt joonelt mitu põlve pikemate koibadega tippesseistidega ning Asta Põldmäe kõrgkvaliteetne ja massiivne elutöökokkuvõte[3] ei pääse isegi eelvõistluselt edasi?

Siin läheb vaja poksija mõistust ja stoiku saatusearmastust. Või vastupidi.

Aristokraatiaprobleem. Kulka

A.H. Tammsaare kirjutas aastal 1925: „Kultuurkapital on teatud mõttes contradictio in adiecto. Tema asutajaks ning loojaks on demokraatline ühiskond ja riik, aga ometi on ta määratud ebademokraatliste asjade soodustamiseks, mis ei kuulu ei tänasele päevale aga ka demokraatlisele hulgale. [...] Kirjandust ja kunsti on ikka toetatud, kui mitte riikliselt või ühiskondliselt, siis üksikute ja huvitatud ja rikaste eraisikute, võimuvalitsejate ja jumala armust troonil istujate poolt. Sel ajal oli kunst ja kirjandus täie teadmisega aristokraatline nähtus. Põrmugi ei arvestanud ta hulgaga ega tema maitsega. Temal oli ainsaks ülesandeks ja kohuseks: rahuldada oma lahket soodustajat. Aga see soodustaja ja tema kitsas ringkond oli oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp. Seal ei rääkinud keegi mingisugusest keskpärasusest, mis on paratamata tingimuseks igas hulgaga arvestamises. Ja kuigi kunstnik loojana ka siin ajuti oma soodustajas kokku põrkas mingisuguse keskpärasusega, siis oli selle tasapind ometi võrdlemata kõrgem kui hulga keskpärasuse oma. Aristokraat soodustas kunsti ja kirjandust oma arenenud aristokraatiliste nõuete täitmiseks. Nõnda tekkis nii paljugi sellest, mida nimetame Euroopa kultuuri kõrgemaiks saavutusiks, sest Euroopa kultuur on oma sisemises üdis läbi ja läbi aristokraatiline”[4].

Tõsi, müügihitte ja laenutusedetabelite tippe tavapäraselt Kulka nominentide hulgast ei leia.

Aristokraatlik on enese määratlemine kohuste kaudu, demokraatlik – õiguste kaudu.

Antud juhul oleks demokraatlik variant järgmine:

Kirjanikul on absoluutne õigus ja vabadus kirjutada kõigest, millest tahab, ja nii, kuidas tahab (sh transgressiivset pori näkku genitaalisünonüümias) . Sellega käib komplektis lugeja absoluutne õigus ja vabadus mis tahes juhul öelda, et talle ei pakuta temaväärilist teenust („Tammsaare on mulle igav”). Selline hoiak soosib vastastikust põlgust, sest õigus tähendab nõudmist ja kellelegi ei meeldi, et talt midagi heast peast nõutakse.

Aristokraatlik variant oleks järgmine:

Lugeja võtab endale kohustuse end harida, arendada, täiendada ja peenendada oma vaimu ja maitset, et ta oleks „oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp”.

Kirjanik võtab endale kohustus end harida, täiendada, arendada ja töötada, et tema looming oleks just sellisele ideaallugejale vastav. Selline hoiak eeldab ja taastoodab vastastikkust austust.

Skeemike on idealistlik, kuid ivaga, sest kõne all on au tasu, mitte õiglane palk.

Kes oled sina, et otsustad?!

Kes ka žüriisse ei kuuluks, kadestada pole teda vaja. Kuigi tänapäeval ollakse ajakohatult ebarikastaval üksmeelel, et objektiivsed hindamiskriteeriumid puuduvad, tähendab, võimalikud ongi ainult subjektiivsed hinnangud, saab auväärt žürii ikka ja jälle vastu pead süüdistusega, et ta valik on subjektiivne. Vastuolu on pelgalt loogiline. Pole midagi haruldast filosoofis, kes nõuab, et tunnistaksime tahtevabaduse puudumist, või vallalises, kes loetleb tingimusi, mille täidetusel ta tingimusteta armastaks.

Sellise mõttesõlme lahtiharutamiseks on ikka sportlaste poole pöördutud: kuna absoluuti meil pole, siis olgu pealegi põhjendamatud reeglid, aga olgu siis vähemalt kõigele ühised. Nii sünnivad kirjandusauhindade statuudid.

Toon ühe näite kirjavahetusest EKLi listis, kus (:)kivisildnik formuleeris ad hoc ühe luule hindamise eeskirja:
1. kas on tehnika

2. kui on tehnika, siis tehnilise õnnestumise %

3. peensuste eritlemiseks võib veel kaaluda, kas tehnika vastab teksti eesmärgile

4. tehnika defineerimine on väga lihtne ja kaheastmeline

A kas on kujund

B kas on kompositsioon

C kui pole üht ega teist, siis pole millestki rääkida

Mõistagi saaks ses suunas minna veelgi kaugemale, täpsemaks, konkreetsemaks, kirjutaks lahti üha rohkem allpunkte ja muudkui formaliseeriks ja formaliseeriks. Kuni ees hakkaks terendama seadusandjate ja juristide kandiliseks istutud ahtrite tagatuled. Nende napist elukogemusest on kindlasti õppida üht: kui tahes suureks seadustemassiiv ka ajada, ikka on võimalik JOKK, tähendab, ilmne saast, mis on kenasti seaduste raames. Nii nagu eurotoetusi ei saa mitte parim põllumees, vaid parim projektikirjutaja, nii saaks tulla ka demokraatkirjanik oma õigusi nõudma – „Näete, kõik punktid on täidetud, mu advokaat võib kinnitada. Auhind ja nuts siia!”

Kuniks aga statuudid on ebamäärased ja lõdvad – ja nad on, olgu mõistus tänatud – jääb paratamatult võimalus kahtlustada, et auhindu jagatakse ainult omadele, sugulastele, sõpradele.
Õigused siin ei päästa, päästab ainult au(sus).

Mõistuse lohutus

Iga otsust saab diskrediteerida ainuüksi a) pagedes subjektiivsuse relativismi, b) tulevikku määramatusesse, c) epistemoloogilisse määramatusesse.

Vaevalt lõpetatakse vehkimine loosungitega „See pole absoluutne!”, „See pole objektiivne!”, „Tõde ei pruugi selguda praegu!” jne. Nende stampide peale ei oskagi muud kosta kui, et need „kriitikad” iseloomustavad paraku mis tahes inimlikku otsust, tähendab, need truismid ei vääri ülearu tuututamist. Cogito ergo sum, ütles parun von Münchhausen ja tõmbas end omaenda juukseid pidi laukast välja, sest inimene on kõige mõõt.

Samuti on väljajuurimatu on korruptsioonikahtlustus. Aga no mis teha. Alternatiiviks poleks ka hindamismasina kasutuselevõtt, sest ka masina programmeerija võib olla ju korrumpeerunud. Pealegi masin on pelgalt eelkirjeldatud formaalse õigluse non plus ultra.

Ainus viis neist karidest mööda minna oleks loosimine – täiesti õiglane ja täiesti kasutu.

---

[1] Fjodor Dostojevski Ülestähendusi põranda alt LR 48-49 1971, lk 13

[2] Thomas Mann Võlumägi 2.kd Tartu 1939, lk 559-560

[3] Asta Põldmäe Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975-2013 Eesti Keele Sihtasutus 2014

[4] „Midagi ajakohatut kultuurkapitali puhul”, Kogutud teosed 16. Tallinn 1988, lk 553-554

Naised on neegrid on homod on ekrenatsid

„Miks varakeskajal keset kõikvõimalikke hädasid ja õnnetusi ei tekitanud nõiad kelleski iseäralikku pelgu ning kirik pidas oma kohuseks võidelda hoopiski usuga nõidusesse kui paganliku ebausuga, 15.-17. sajandil aga võttis nõiahirm hüsteerilise kuju ja kirik jälitas nõidadesse mitteuskumist kui ohtlikku ketserlust – see on tõsiasi, mis ootab seletust.

Arvatavasti on mõistatuse lahendusele kõige lähemale jõudnud need ajaloolased, kes on märganud, et nõiapaanika ajalised piirid langevad ühte renessansi (ja selle hilisjärgu – baroki) piiridega ning et paradoksaalsel moel ühtib ta dünaamikakõver teaduse ja kultuuri vallas kulgenud progressiga. Seisame silmitsi küsimusega, mille püstitas Jean Delmueau: „Mais n’existe-t-il pas une relation entre conscience des dangers et niveau de culture?“ [Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?] . Nõidade jälitamine (nagu ka juutide ja moslemite tagakiusamine) saab tõepoolest alguse 12. sajandil – ajal, mil kultuurielu tempo järsult kiireneb. Edaspidi, sedamööda kuidas levivad renessanslikud meeleolud ja kui Boccaccio sõnutsi inimest „täielik vabadus oma ihade täitmiseks ei rahulda“ („Dekameron“, kolmas päev, 1. novell), kasvab ka hirm ja levivad sellega seotud nõiaprotsessid.“

"[Kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ning] harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

-----------------------

„Khareim.“

Siis sosistas ta üle minu pea vaadates, nagu näeks ta väga kaugesse aega nii ette kui taha:

„See on mu juudi urg, Momo.“

„Nojah, siis küll.“

„Sa saad aru?“

„Ei, aga sellest pole midagi, ma olen harjunud.“

„Sinna poen ma peitu, kui mul on hirm.“

„Mida te kardate, proua Rosa?“

„Kartmiseks pole vaja mingit põhjust, Momo.“

Seda pole ma kunagi unustanud, sest see on kõige õigem asi, mis ma iial kuulnud olen.

-------------------------

„Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist.

Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?

Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.

Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised.

[...]

Niisuguste süüdistuste taga on hõlbus märgata meessoost enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas. Nõiaprotsesside antifeministlik iseloom ilmneb nõidademüüdi selles aspektis niisama selgesti, nagu rassistlikes müütides „alamrassi“ himuruses ja sugulises kõlvatuses avaldub püüe säilitada valitseva rahvuse ülemvõimu.

Seega võime nentida, et otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil teaduse, tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandaerng kohtumenetluses, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd.“

----------------------------------

„on ilmselge ja arusaadav, et kurjus peitub inimkonnas sügavamal, kui arvavad ravitsejad sotsialistid, et ühegi ühiskonnakorra juures ei väldi te kurjust“.

                        „Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim — kas või kärbsegi üle —, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga.”        

*(Juri Lotman, Romain Gary, Juri Lotman, Dostojevski, Dostojevski)

Praktika paratamatu fašism. EKRE juhtum.

Täna hommikul teatas Reformierakond, et keeldub EKREga koalitsioonikõnelustest.

Ja nii nad meie EKRE välja spinnisidki.

„Juhuslikult” avastati vahetult pärast valimisi ja enne koalitsioonikõnelusi, et EKREkad on ikka täisnatsid.

See on suhteliselt mõistlik strateegia.

Sest sel ajal oli nad tõesti kõige targem annulleerida. Kui silmas pidada lühikest perspektiivi.
Opositsioonis istudes nende sümboolne kapital kasvab. Nii nagu ikka demokraatiates kui olud lähevad kehvemaks. Ja nad lähevad (ainuüksi(!) demograafiliste protsesside tõttu, sest isegi kui kolmanda lapse puhul lubatav raha muudab siin kõiki paljunemisentusiastideks – ja ei muuda –, siis inimene on nõnda ehitatud, et vähemalt kaks esimest aastakümmet on ta kuluartikkel).

EKRE saab järgmiseks korraks hea stardipositsiooni.

No küllap üritab Ref&co selle leevendamiseks küpsetada preventiivsed kaitseseadused nt
”Rahvusvahelise kuriteo õigustamine”:

„Vaenu õhutaval viisil rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avaliku õigustamise, eitamise või äärmusliku labastamise eest, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.”

Kolakowski sõnastab ilusti demokraatia igavese antinoomia: demokraatiat ei saa demokraatlike vahenditega kaitsta. Teisisõnu, demokraatia on vähemalt osaliselt iseenese vaenlane.

Humanstliku pluralismi vastuolu sesineb selles, et ta tahab korraga tolereerida kõiki erinevusi ja et kõik inimesed oleks ühetaolised.

Sõnastasin selle kord nii: „Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.”

Praktikas näeme seda vastolu sellena, et korraga räägitakse sõnavabadusest kui suurväärtusest ja samas püütakse leida piiranguid, kuidas legitimeerida nn „poliitilist korrektsust” ja kriminaliseerida „vihakõnet”.

Mõlemaad vastaspooled tajuvad, et nende huvisid ründab mingi totalitarism.
Õigusega. Mida sa avalikdebatitsed, kui ei taha, et TEINE hakkaks arvama ja mõtlema SAMAMOODI kui sina.

Refleksioonivaesem filosoof võib siin protesteerida: ei, meile meeldivad eriarvamused ja seisukohtade paljusus.

Aga elu seab varsti piirangud. Väiksed lisaklauslid. „Väljaarvatud, kui tegu on vihakõnega”, „Välja arvatud, kui tegu on natsismi revisjoneerimisega”. Jne.

Arusaadav. Paljusus saab olla hüve ainult praktikast lahti haagitud tunnetussfääris.

Tegutsemisele eelnev otsustusvõime – saati võim! – on iseenesest totalitaarne. Näed, ei saa korraga teha parem- ja vasakpööret. Võtta vastu ja jätta vastuvõtmata seadus X.

Paljude inimeste valimislubadused üldse täidetakse? Eriti peale seda kui lõpetakse järjekorde erimeelsusi maha lihviv ja ühtsust suurendav praktika – koalitsioonikõnelused?

Muide, individuaalsete erinevuste mahalihvimine ühtsuse ja terviku nimel – see on fašismi tunnuspürgimus.

Fašistlikes süpaatiates süüdistatud ideoloogid kupatati läbirääkimislaua tagant minema: nad oleks selle praktiseerimist liialt häirinud ;)