24. märts 2011

Vikergallupist lüürikuteni

Mõned kultuurieugeenilised assotsiatsioonid värske vikergallupi puhul...

Birk Rohelend vikergallupis: “Autori surma asemel on saabunud hoopis kirjanduse surm, teose sisuks ongi sageli autor ise ja tema lõputud minakogemused, lugeja on surutud sõbra või ärakuulaja rolli, terapeudiks, kellelt oodatakse vaid peanoogutamist.”

Rahvas: “Õige!”

Johanna Ross vikergallupis: “Kogumuljena torkas aga teravalt silma see, mil määral on kogu kirjanduse vallutanud esimene isik. See pole muidugi viimase aasta nähtus ning käib kaasas ilukirjanduse üleüldise nonfiktsionaliseerumisega, aga just nüüd voolas karikas üle ääre ning kõikvõimalike minade müriaad osutus täiesti kurdistavaks. […]Halastamatu kriitik Mihkel Kunnus heidab noorkirjanikele ette, et aimatavgi sisemaailm kipub nende teostes olema üksnes peategelasel, kogu muu inimkond jääb üksnes kulissiks; mingi sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas. Teisalt on vähemalt sama tähtis või veelgi tähtsam peaaegu vastupidine aspekt: subjektiivse ekslikkuse kaitsevarjus võib öelda ükskõik mida, seda peaaegu et põhjendamatagi. See on ju nagunii vaid üks arvamus tuhandetest.”

Rahvas: “Õige!”

Olen väga nõus nii Rohelennu, Rossi kui Rahvaga. Olen nõus ka Tõnis Parksepaga samas vikergallupis:
 “Situatsioon, kus osa lugejaid ei leia endale oma või ei tahagi seda enam otsida, paneb hoopis mõtlema millestki nõnda abstraktsest nagu kirjandus. Ehk on aeg küps küsimaks Terry Eagletoni eeskujul: Mis on ikkagi kirjandus?”

Rahvas: “Jaa!”

*

[emotsionaalne vahelepurse]

Võimetus või argus hierarhiseerida väärtustuslikult paneb praeguse Peavoolukriitiku*  piirduma tüpologiseerimisega, täpsemini, matkima seda teadlaslikku menetlust, mille sihiks ongi väärtusevaba kõikehõlmavus (no jah, mida arvata taksonoomist, kes teatab, et rohkem kui kuue jalaga elukad on alaväärtuslikud, neid me loomariiki ei arva ja tähelepanu need ei vääri?), ometi jääb selle menetluse funktsioon publikule samaks st väärtustavaks, lühidalt, keemik esineb degustaatorina ja hoiatav silt (lähtekohtade eksplitseerimine) on sama tõhus ja sama toimivalt informatiivne nagu see suitsupakilgi… jokk, naah!
Pateetilistes kõnedes (ikka kultuuri rahastamisest, eks) põlistatakse ekvivalentsusahelat Kirjandus<Kultuur<(Vaidlustamatu/põhiseaduslik)Väärtus, aga praktikas on jälle mingi ***** ****** teadlaslik tüpologiseerimine, kus Ikkagi Kirjandus ja Lootustandev Idu on Tammsaare kõrval samamoodi nagu hapnik fluori kõrval Mendelejevi tabelis… jokk, naah!

 [rahunemispaus]

* selgituslikel kaalutlustel konstrueeritud tont, kellele vastandudes paistab selgemini  välja Uue Rinde objektiivne paremus, eks


*

Mulle meeldib see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“
(Raamatus “Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” (sealt see pealkiri eelmisele blogisissekandele))

Milan Kundera essees “Eesriie”:
“Teoses “Kadunud aega otsimas” on Proust selgemast selgem: ”Selles romaanis… pole ühtegi sündmust, mis oleks välja mõeldud… pole ühtegi “võtmekuju.”” Nii tihedas seoses, kui roman ka poleks autori elulooga, seisab see ilmselgelt autobiograafiast kõrgemal: temas ei sisaldu mingit autobiograafilist intentsiooni. Ta ei kirjutanud seda raamatut selleks, et rääkida oma elust, vaid et näidata lugejaile nende endi elusid. “…iga inimene on lugedes tegelikult iseenda lugeja. Kirjaniku teos ongi vaid teatud optiline tööriist, mille ta ulatab lugejale, et too võiks eristada seda, mida ta endas iial poleks kohanud ilma antud raamatuta. Kui lugeja tunneb endas ära selle, millest raamat räägib, on see tõestus raamatu tõesusest.” Need Prousti sõnad ei defineeri mitte ainult proustilikku romaani, vaid kogu romaanikunsti olemust.”

*
Olen Johanna Rossiga nõus ka selles, et “sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas”. Osalt vist seetõttu, et Jaak Jõerüüdi “Muutlik”, paar Käbi Laretei asja jmt sattusid hiljuti kokku ja oste keset hella kontseptualiseerimismeeleolu. Jõerüüdi oma oli üks häirivamaid, sest ta pole enam poisike (mul on üks väheküpsenud aimdus, et ealised kategooriad on ühed viimased, mis toimivad mingis mõttes essentsialistlike pelgupaikadena/diskrimineneerimisalustena st väiteid “noh, ta on ju nii noor, mis tast tahta”, kasutatakse samamoodi nagu kunagi “noh, ta on ju neeger/naine/homo/.. mis tast tahta”, teisisõnu: autori iga on kategooria, mis funktsioneerib reaalseid omadusi ümberväärtustava olemusena). Noorele inimesele/kirjutajale on kuidagi lihtsam andestada lüürilist hoiakut st esteetilist-näitlevat refleksiooni, seda pidevat peegli ees olemist. … “tabas mind musta riidega rüütatud tugitoolis istudes arusaamine”. Jaak Jõerüüt ei kirjelda ümbrust (st ei laena meile oma kunstniku peenenenud tunnetusega tajuorganeid), vaid (visuaalseid) stseene, kus ta ise on kohal; ta kirjeldab pilku, mis jälgib Sügavate Mõtetega Poeeti ühes ja teises situatsioonis.
Käbi Lareteiga on üpris sarnaselt. Ta kirjeldab kõrvalt Erakordselt Tundlikku Loojanatuuri nimega Käbi Laretei. Mõistan ja lugemiskogemuse tõttu ka jagan Liivi Šeini reaktsiooni Tiia Kriisa minaromaanile “Naine”:  “Moonika on erakordselt omapärane mitte esimeses nooruses naine, kes tegeleb ainult omaenese hingeseisundi lahkamisega. See egoistlik ja beibelik käitumine sunnib kaasa tundma aga hoopis tema abikaasale, kes kõike seda talub ja suudab seejuures veel autot juhtida.”
See kehtib täielikult ka Käbi Laretei kohta. Tegu on printsesliku mimmiga, kes tiražeerib oma eneseimetlust ja Erakordset Tundlikkust. Lüürikutele on tundlikkus suur väärtus, aga loomulikult kuulub see üliomadus ainult nende Erakordsetele Isiksustele, nemad on need, kellele tuuleõhkki teeb haiget, kes tunnevad herneterakest läbi seitsme siidpadja jne., teised inimesed on tuimad siseeluta kulissid.   

Käbi Laretei “Ludus tonalis. Kirg” võiks olla Nabokovi kirjutatud, sest see on “Lolitaga” täiesti kongeniaalne: lüürilise minajutustaja lummus kannab teisele poole head ja kurja. Nabokovi esteetilismoraalset programmi on suurepäraselt analüüsinud Richard Rorty raamatus “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”(väga hea raamat!), Rorty toob seal välja ka need Nabokovi lüürilistesse omailmadesse hoolikalt konstrueeritud mõrad, mille kaudu Nabokov laseb paisa lüürilise enesekesksuse jõhkrust ja hoolimatust. 
Ütlesin, et Laretei “Ludus tonalis. Kirg” võiks olla Nabokovi kirjutatud, sest seal on samasugused mõrad olemas (aga need on antud juhul ehedad!, elust enesest!), üsna ilmekas on nt lk 203 toodud kirjeldus sellest, kuidas Ülitundeline Käbi Laretei kohtub oma austajatest abielupaari koera Benniga: “Benn oli nende tokerdanud koer, keda Eva kohtles nagu inimest. “Mis tõugu ta on?” küsisin ma meie esimesel kohtumisel ja pingutasin, et mitte välja näidata, kui vastik oli mulle see ilastav, poolpime, astmahaige elukas.” (Puhtad ja kuivad kiisud-kutsud muidugi Ülitundelistele Hingedele meeldivad ja nad peavad oma puhtfüsioloogilist reaktsiooni nende Kindchenschemale oma Mõõtmatuks Empaatiaks, aistinguliselt ebameeldiv loom aga on jälk ja ebamoraalne; aga et ta võiks mõista Eva tundeid koera vastu..bhff... ainult Ülitundelisel Loojanatuuril on ju tunded, vabandust, Tunded).

Kronotoobilt (tasemel blogi!) on üks hea tutvustus ühe Laretei järjekordse **** kohta.
“Autor räägib endast ja väga isiklikult, kuid tema keel on niivõrd kujundlik ja maailmatunnetus sedavõrd erk, et reaalne elu ja isikud muutuvad osaks kunstist. Võiks isegi öelda, et kogu tegelik maailm võtab muusikalise mõõtme, sest Laretei on läbi ja lõhki muusik ja ka tema kirjanduslik looming on helidest läbi imbunud[…]Jutustatakse küll ka tervest hulgast teistest, kuid täpselt nii palju kui parasjagu vaja” (Kronotoop)

Just-just. Teistest jutustatakse täpselt nii palju kui vaja. Siis soovitan ka panna tähele, kui paljudel inimestel on mingi sisemaailm ja psühholoogia (ka Õnnepalu asju tasub ka selles valguses vaadata).
Ka “Ludus tonalises” on teised: need on aktandid, kelle funktsiooniks on olla pimestatud Erakordsest Loojanatuurist Käbi Lareteist ja seda piisavas koguses väljendada (Käbi kirjeldab põhjalikult talle osaks saanud ovatsioone, saadetud lillekimpe, komplimente, armastukirju..).

Miks Kriisa, Laretei, Jõerüüt, Õnnepalu nii masendavalt mõjuvad? Seepärast, et nad pole enam bioloogilises nooruses, aga ometi on neis toimumata jäänud see küpsemine, millest kirjutab Kundera; nad on kinni jäänud lüürilisse ikka, “aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber”.

Milan Kundera "Eesriides":
 „Hegeli sõnul on lüürilise luule sisuks luuletaja ise /.../ isegi kui luuletaja peatub „objektiivsetel“ teemadel, mis on väljaspool tema enda elu, „liigub suur poeet neist kiiresti eemale ja maalib hoopis pildi endast“/.../ on olemas kunsti vorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemisviisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.
Ma olen juba ammusest aega vaadanud noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber. Kui lähtuda hüpoteesist (kindlasti skemaatilisest, kuid mille skeemina leial olevat täpse), oleks ebaküpsest küpseks saamine justkui lüürilise hoiaku ületamine. Kui ma kujutlen kirjaniku sünnilugu mingi eeskujuliku jutustuse, müüdi vormis, siis võiks see sarnanaeda jutustusega pöördumisest, Saulusest saab Paulus, romaanikirjanik sünnib oma lüürilise maailma varemeil.”

„[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“

“Kaks päeva hiljem kirjutas Majakovski Elsale oma “närvikirja”. Ei selles ega teistes selle aja kirjades ei leidu ainsatki vihjet maailmale, mis jäi tema isiklikest asjadest väljapoole. Majakovski oleks nagu elanud maailmas, kus olid ainult tema ise ja tema tunded.” (Bengt Jangfeldt “Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond”)

“[Majakovski] oli väsinud olemast 36 aastat kahekümneaastane, ta oli inimene, kes ei saanud kunagi vanemaks” (Viktor Šklovski kirjas Juri Tõnjanovile Majakovski enesetapust).


*

Üpris huvitav on viimases “Loomingus” (03.2011) ilmunud Meelis Oidsalu ja Paavo Piigi ülevaateartikkel “Luuleaasta 2010”, kus nad muu hulgas määratlevad ka kunstiväärtusliku luule (et mitte öelda: üritavad kehtestada lüürilisust kui normi):

“Eelmises luuleülevaates alustatud arutelust tõukudes võib nentida, et kunstiväärtuslik luule eeldab luuletajalt: (a) luuletehnilist võimekust ja vormiteadlikkust; (b) maailmatajulist autentsust e. vaimsust ning (c) vormi ja vaimu väljendusühtsust. Viimane võimaldab autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks. Nii on kunstiväärtusliku luule eelduseks lisaks (a) poeedi silme läbi nähtud maailma kogemisele ka (b) maailma vaatleva autori kogemine, temaga identifitseerumise võimalus. Luuleelamus ei piirdu parimal juhul ainult luuletaja vaadeldud maailma kogemisega, vaid sellele lisandub ka nauding maailma vaatleva autori jälgimisest, kõneleva poeediga face-en-face asetumise võimalusest. Harrastusluule üks peamisi erinevusi ilukirjanduslikust luulest ongi autori luulemina puudumine või pidevusetus.”(lk 383, minu kursiiv ja esiletõst – M.K.)

Märt Väljataga kirjutab 2009 aasta luuleülevaates: “Eesti luule kujutab endast üha suhteliselt terviklikku süsteemi ja aastane luu­letoodang taandub tendentside üpris piiratud hulgale. Võimalikkuse maailm on alati avaram kui tegelikkus, aga praegune eesti luule asustab või­malikkuse riigi kitsast soppi ning selles domineerivad mõned kindlad laadid, millest ühel aastal tõuseb esile üks, teisel teine: koomika, lorilaul, epigramm, sotsiaalkriitika, prohvetlus, päevikulik vaatlus, hingeäratus­likkus, loitsiv kestmisluule, müütilised taotlused, sürrealism, keelemäng. Mõnda laadi neist määratleb teema, mõnda autorihoiak, mõnda kujun­dikasutus jne”
Kui paljud Väljataga loetletud luulelaadid-alažanrid tervikuna üldse kannataks Piigi-Oidsalu määratlust? Ikka kaunikesti vähesed.. täpsemini, njah, pea ainult lüürilisus.
Kuna Oidsalu ja Piik ka mingis mõttes rakendavad oma meetodit reaalsel materjalil st selle ülevaate koostamisel, siis arvatavasti leiab see peagi, ütleme, mõningast vastukaja.
Vae victis!


24 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. väidad siis, et 1. pööret ei võigi kasutada vä?

    VastaKustuta
  3. Ei, ei väida (aga nt Pascal küll :)).

    Korrates Väljataga rõhutatud nõuet Audenilt: "Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks."
    Samalaadset väljendab Kundera Proustiga. Kunstniku "toode" peab olema kunstnikust lahutatav, lüürilisus tähendab vastassuunalist hoiakut st kunstnikku ja tema toodet ühtesulatavat.
    Ega autorlus ripub alati küljes (ja peabki, sest autor on ka see, kes oma sõnade eest vastutama peab), aga on oluline vahe, kas pidada seda tootjainfoks nagu peenekirjalist kleepsu pakendil või põhiväärtuseks.

    VastaKustuta
  4. Aga kui Tundelisest Käbist kirjutanuks Proust? Mu arust on see täitsa normaalne, et ratsionilistidest ja realistidest saab ühel päeval siiber ja hing ihaldab vastuoksa sisekaemuslikku tormi ja tungi (või risti-rästi ja vastupidi). Maailm oleks ääretult igav, kui poleks põhjust vastanduda (kehtib ka muudes (elu)vadkondades). Kindlat meelt kultuuripisvinnige pigistamisel!

    VastaKustuta
  5. Eiei, asi pole mitte tundelisuses (vs ratsionalistid-realistid), vaid suutmatuses ületada autobiograafiline intentsioon, lüürilisus, et teose väärtustav mõõde on autori Mina.

    Kõige teravamalt ütleb selle välja vahest Kundera (Todorovil on see iseenesestmõistetav ja Ross ning Rohelend artikuleerivad oma tähelepanekut ja vastumeelsust).

    Kundera kirjutab suurtest romaanikunstnikest (Kafka, Musil, Broch, Gombrowicz...): "nad olid vaenulikult meelestatud romaani isiklikuks pihtimuseks muutumise vastu; nad olid allergilised proosa ornamendistamise vastu; nad olid läbinisti pühendunud reaalsele maailmale. Nad kõik kujutasid romaani ette suure antilüürilise luulena." ("Eesriie")

    Kasutasin siin sama vastandust.

    VastaKustuta
  6. Jah, kui Sa räägid suutmatusest, elik keegi püüab, aga ei suuda või veel hullem, ei püüagi ja mõtleb, et suutis, siis küll. Võhiklikkuse vastu tuleb võidelda, nõus. Aga oma segases lauses ei mõelnud ma tõsta esile mitte tundelisust ega mõistuspärasust, vaid vastandamist kui sellist. Kundera peab tõeliseks romaaniks üht, 19. sajandis romantist midagi muud. Viide tormile ja tungile polnud seetõttu juhuslik (justnimelt, pihtimuslikkus). ps! Dovlatov on selle käsitluse järgi parandmatu lüürik, jumal tänatud.

    VastaKustuta
  7. Njah... kusjuures ühe tendentsina tahtsin ma sessamas vikergallupis mainida liiasuse vähesust (väljendus on vähekommunikatiivne, pigem nagu röökimine või monoloog hämarasse saali).. kehib täiesti ka siin. Sain aru, kui vähe ma mõistsin su eelmist kommentaari (ja kui nihkesse sellele seega vastasin), aga rohkem ka selgemaks ei läinud :)

    Taksonoom ei vastanda, temal on kõik kataloogikaardid erinevad, aga võrdsed; aga põllumehel on küll kasulikud putukad ja kahjulikud putukad, umbrohud ja kultuurtaimed ;)

    VastaKustuta
  8. Lüürilisus on ebaküps ainult... kuidas me seda kutsume, proosalisuse? vaatepunktilt. Luule (või teater) ei ole ju kõigest prelüüd proosale, see on ka seda, aga ainult proosa seisukohalt. Luulel, lüürilisusel - kui nüüd teha siin see käik, et lüürilisus on luule olemus või essents, nagu näib arvavat ka Gombrowicz oma "Poeetide vastu's" - on oma element, oma funktsioon, oma võime, mida proosal ei ole. See on nagu filosoofia ja teaduse vahekord. Teadlase seisukohalt tegeleb filosoof iseendaga, võib ka öelda: pelga vormiga. Tema jutt on (sisust) tühi. Filosoofi jaoks jällegi teadlane on küll sisukas, aga sõge, ta ei tea, mida ta teeb, ta kirjeldab ja klassifitseerib, kogub putukaid, teadmata, kuhu ta sellega tahab jõuda. Nagu Kantil aru ja meelelisuse vahekord: aru ilma meelelisusta on tühi, meelelisus ilma aruta pime. Nüüd proosa ehk meelelisuse (siinkohal proosa tõesti langeb ühte meelelisusega, asjaga, sisuga:) seisukohalt näib muidugi, et vahekord ei ole nõnda sümmeetriline: eiei, ei ole nii, et lüürilisus ja proosalisus oleksid "erinevad, aga võrdsed", on nii, et proosaline vaatepunkt on kõrgem, tal on nii parim osa lüürikast kui veel omapoolne panus, ta on arengu kõrgem aste jne - aga ei pane tähele, et nõnda räägib ta vaid enda positsioonilt, mis ongi s ü n t e e s i (romaan kui süntees, mis suudab sisaldada kõiki zhanre, mis suudab kirjeldada, edasi anda kõiki olemisvorme - universaalne rezhiim) positsioon. Proosa arvab, et ta sünteesib endasse parima luulest ja läheb edasi - sellepärast, et proosa olemus ongi sünteetiline! Proosa ülendab siin oma toimeprintsiibi üdiseks seaduseks. Täpselt samuti arvab teadlane, et ta läheb kaugemale kui filosoof, et ta tegeleb tegeliku teisega, uurib seda ega spekuleeri oma siseilmas. Tal ongi õigus, aga ühekülgselt. Luule ja teater - isegi oma lüürilisuses, mina-ruumi uurijatena - ei ole pelgad prelüüdid proosale, proosalisele või romaanlikule hoiakule. Kui Õnnepalu on ebaküps, siis on see selline ebaküpsus, mida ei saa kunagi integreerida millessegi "küpsemasse", mis jääb alati selle nö küpsuse kõrvale ja tegeleb millegagi, millega küpsus kunagi tegeleda, seda nii kaugele arendada ei saa - teatava puhta vormiga. Muidugi, sellisse tegevusse näib olevat lihtne lülituda ja sellepärast on meil palju noori luuletajaid ja vähe noori romaanikirjanikke, ja igaüks arvab, et ta on filosoof, mitte teadlane - see tekitab palju vahtu, mida peabki kritiseerima ja ära riisuma. Aga nt Õnnepalus leiab see rezhiim oma tugeva esinemiskuju. Hea luule on sama harv kui hea romaan. Ja sama hea. Ja võiks ka öelda, et teatavas mõttes sama "küps" - selles mõttes, et ei saa - ega pea - sealt millekski muuks edasi arenema, otsekui me ei saa eeldada, et filosoofia areneks teaduseks.

    VastaKustuta
  9. Kõigepealt: Tänan! Nii selgelt artikuleeritud ja sisukas kommentaar teeb au igale blogisabale.

    Söandan arvata, et adun vähemasti suunda, kust selline järelduskäik võiks esile kerkida, ja seega oleks vahest ökonoomseimaks vastuseks retooriline küsimus: kas ka (Eestis) aastal 2011?

    Kas graffiti ON kunst?
    A: on, aga leiab väga harva oma küpse vormi
    B: väga harva [no vaata neid sokerdusi seintel!]

    Pigem ilmaliku üldhäälestuse tõttu eelistan [Eestis aastal 2011] mentaliteeti B.


    “Filosoofi jaoks jällegi teadlane on küll sisukas, aga sõge, ta ei tea, mida ta teeb, ta kirjeldab ja klassifitseerib, kogub putukaid, teadmata, kuhu ta sellega tahab jõuda.”

    So-oh! Ja filosoof teab, kuhu ta tahab jõuda?! Eks otsi temalgi eesmärgist lahtirabelenud tunnetus püsivat rahu. (Et Russelli või Descartes’i absoluutne tõsikindlus on kuidagi kangem vaakum kui Higgsi boson? Et analüütilise filosoofi hüpertrofeerunud eristusvõime on kuidagi arukam kui stringiteooria üheteistmõõtmeline ruum? Et heideggerlase surma poole sorge autentsem entroopikute Wärmetod’ist?)


    Üldjoontes olen ma nõus distsipliinide autonoomsusega, selle kena (milliliku) libaralistlik-demokraatliku hoiaku ekstrapoleerimisega gnoseoloogiasse: igal tunnetusviisil on suveräänsus oma enesemääratlusele, eesmärkidele ja vahenditele [viisakusest võiks veel lisada: ning nende ainsaks piiriks on teiste tunnetusviiside samad õigused], AGA
    lähtun siiski eeldusest, et on teatavad loomulikud hierarhiad [tean kui arhaliliselt ja keskaegselt see kõlab] ning analoogia (isegi rohkem, lausa korrelatsiooni) vean ontogeneesiga. Umbes nagu Kundera kui seob lüürilisuse bioloogilise noorusega; lühimalt: pean jäävhammaste põlistamist (täpsemini: üleskutset hambavahetusele) olulisemaks piimahammaste põlistamisest. On ühiskondlik tendents panna ontogenees paaritusikka paigale tammuma (Madonna on siin võimsa sümbolväärtusega: ta kehastab ideaali, mille sihiks on tarretada ontogenees sugutusikka, tekitada veel haua äärelgi paarituskihusid, like a virgin ka pärast sünnitamisi ja menopausi).
    [Marek Tamme artikkel “Teini Eesti” meenub praegu..]

    Aga tõsi ta on, et arengu võimalikkuse tunnistamisega kaasnevad olulised ohud mõningatele humanismi dogmadele (sellest olen pisut irjutanud sissekande “Miks maailm oleks teatrita parem paik” alguses), aga olen siiski programmiliselt vastu humanistlike ideaalide (inimesel on väärtus sõltumata tema omadusetest sh laps on samavõrd inimene kui täiskasvanu) laiendamisele loomingule ja kunstilisele tunnetusele üldisemalt [hoolimata põhimõttelisest võimatusest seda formaliseerida [sest kunstilise tunnetuse funktsioon on suuresti algoritmistatuse ületamine]].


    P.S. Rõhutan üle, et ei kasutanud lüürilisust luule sünonüümina (essentsina), vaid nii nagu seda määratleb Hegel-Kundera (õigupoolest on siin kontseptuaalne kokkulangemine Thomas Manni ja Robert Musiliga väga suur). Seepärast ma toon ka sissekande lõppu selle Väljataga loendi ning osutan Piigi-Oidsalu määratluse tavatule spetsiifilisusele.
    Pealegi üks mu olulisimaid mõjutajaid Uku Masing nimetas ennast ikka luuletajaks st luulevaenulik ma kohe kindlasti pole.

    VastaKustuta
  10. Seda loomingu ülevaadet lugedes ("autentne vaimsus" "kunstiväärtuslik luule" jne) jäi küll vägisi mulje, et 50-date luulekriitika on tagasi, ainukese vahega, et sotsrealism-stalinism pole normatiivne nõue. Igasugune eksperimetaalsus on autism?? Väga jäik maailmanägemine, kusjuures peamine rõhk on vanainimeste perselakkumisel. No maitea, Talvet on "kunstiväärtuslik" ja Koff või Kotjuh ei ole.. PS Igasugune kõrvalekaldumine luulenormist keelatud!

    VastaKustuta
  11. Huvitavad kommentaarid, kuigi selle "vanainimeste perselakkumise" jutuga võiks hoogu pidada. Wimberg, keda me samuti oma luuleülevaates esile tõstame, peab end kindlasti vanainimeseks ja tohutuks lüürikuks. Nagu ka Kitsnik ja Kangro ja Kruusa ja Kilusk...:) Aga laske edasi, loen huviga!

    VastaKustuta
  12. äää... ilusti poksime, munadesse ei löö, roppusi ei loobi ja isiklikus ei lähe!

    [Anonüümsed kommenteerijad võiks kasutada pseudonüümi või numbrit, muidu lähevad omavahel sassi]

    MO'le ka üks teoreetilisem küsimus: kas mõistan õigesti, et luulemina on mingis mõttes roll, [õnnestunult veenev] poos? ("...autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks").
    Kui jah, siis mida tähendab see "maailmatajuline autentsus"?

    Viimaks: kui luulemina on emantsipeerunud autori isikust, ent nende nimi on sama (st autori ja luulemina eristamist ei markeerita (nt pseudonüümi kasutades)), kas pole siis nt see "Loomingus" ilmunud luuleülevaade Paavo Piigi ja Meelis Oidsalu luule[mina] osa?
    [ja mis saab sel juhul luulemina pidevusest kui ühest kvaliteedikriteeriumist?]

    VastaKustuta
  13. See läheb nüüd küll teemast liiga kõrvale, aga..
    2010 a kõige ärritavamad proosatekstid olid üpris kindlasi Oksaneni "Puhastus" ja Chris Kala "Ebaõnnestunud"... aga ärritatus on nende puhul siiski funtamentaalselt erineva kvalitatiivsusega. "Puhastuse" ärritavust võib pidada päris mitmes mõttes heaks ärrituseks, selliseks, mis õigustab head avangardi jne.
    Kala puhul on see pigem ärritunud nördimus, et enam ei häbeneta isegi sellist asja kirjandusena tiražeerida.
    Wimbergi värsid ärritasid pigem nagu Kala "Ebaõnnestunud" st jagan siin Alvar Loogi konkreetset nõutust... ja Berk Vaheri, Joel Sanga jt üldisemat nõutust.
    oma sõnadega:
    "tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi) omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi "värvi ise" ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer."

    VastaKustuta
  14. MO'le ka üks teoreetilisem küsimus: kas mõistan õigesti, et luulemina on mingis mõttes roll, [õnnestunult veenev] poos? ("...autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks").

    JEP, NII SEE ON MÕELDUD

    Kui jah, siis mida tähendab see "maailmatajuline autentsus"?

    MAAILMATAJU ON JUST SELLE LUULEMINA OMA, MITTE KONKREETSE TIINEKA VÕI VANAMEHE MINA. KUI TIINEKAS VÕI VANAMEES SUUDAB OMA MAAILMANÄGEMISE LUULEMINA ESITUSSE ANDA, NII ET LUGEJA HAKKAB SEDA OMISTAMA LUULEMINALE VÕI (NAGU SA ÜTLED) SELLELE "ÕNNESTUNUD POOSILE" JA MITTE TIINEKALE VÕI VANAMEHELE ENDALE, SIIS SEDA MÕELDAKSEGI "EMANTSIPATSIOONI" ALL. JÜRI PERLERI JA JÜRI TALVETI LUULEMINAD ERINEVAD JUST MAAILMATAJULISELT, MITTE LUULETEHNILISELT, ÜKS ISIK ON LOONUD KAKS ERINEVA MAAILMAJUGA LUULEMINA.

    Viimaks: kui luulemina on emantsipeerunud autori isikust, ent nende nimi on sama (st autori ja luulemina eristamist ei markeerita (nt pseudonüümi kasutades)), kas pole siis nt see "Loomingus" ilmunud luuleülevaade Paavo Piigi ja Meelis Oidsalu luule[mina] osa?
    [ja mis saab sel juhul luulemina pidevusest kui ühest kvaliteedikriteeriumist?]

    EIP, MINU LUULEMINA (KUI SEE EKSISTEERIB, SEESAMA PIDETUSE KÜSIMUS ON MU LUULEMINA PUHUL PROBLEEMIKS, NT, MINU PUHUL ON TEGEMIST AUTISTIGA, MA ARVAN) ERINEB PÄRIS KÕVASTI MU KRIITIKUMINAST. JA MINU KRIITIKUMINA MINU LUGEJA-MINAST VÕI VAATAJA-MINAST (NT TEATRI PUHUL ARVAB MU AJALEHE-KRIITIKUMINA ASJADEST SAGELI TEISITI KUI BLOGIS LAHMIV VAATAJA). JÜRI TALVETI / JÜRI PERLERI LUULEMINAD ON MÕLEMAD ÜHTMOODI INIM-TALVETIST
    EMANTSIPEERUNUD..., KUIGI TALVET KASUTAB ÜHE PUHUL PSEUDONÜÜMI, TEISE PUHUL MITTE.

    Ühe Sinu eelmise märkuse juurde naastes: me ei kehtesta lüürilisust kui normi, vastupidi, see "emantsipatsiooni" jutt peaks just välistama järelduse, nagu oleks teost vääristavaks mõõteks kirjanik ise. Väärt luule puhul peaks see hoiak, mida luule esindab, olema taandatav millelegi muule kui luuletaja isikule. Sestap peetaksegi seal ülevaateski kõiki esimeses isikus kõnelejaid harrastusluuletajaiks.

    VastaKustuta
  15. Aha! Quod erat demonstrandum!

    Aga see ongi ju lüürilisus, täpsemini, see loogika on lüürilise maailmatunnetuse loogika. See, mis eeldab, et selline emantsipatsioon on võimalik.

    Tsiteerin (juba korduvalt) iseennast:
    ""Ainuke kohanemine, mis mulle meeldis, oli mäng, aga see pidi olema intensiivne. Üks mängu vorme oli ka isiksuse tüüpide vahetamine. Võisin olla küüniline ärimutt, õrnahingeliste ja naiivsete näitlejate moodi haldjas, pidurdamatult vallatu näkk või nukrameelne poeet. /.../ Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina? Eranditele ei avatud väravaid. Kui sa olid niinimetatud intellektuaal, sa lihtsalt "ei saanud" (nende väljend) olla näkk või eksperimentaator. Mu põhiline mäng oli selle arvamusega võidelda, tahtsin välistada välistamist," jonnib noor Kadri Kõusaar ("Vaba tõus")
    "Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest," trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma ("Sigaret").
    See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel. Elamuse intensiivsus on ainus kriteerium."

    Vrdl:
    "MINU LUULEMINA [...]ERINEB PÄRIS KÕVASTI MU KRIITIKUMINAST. JA MINU KRIITIKUMINA MINU LUGEJA-MINAST VÕI VAATAJA-MINAST"
    OK, tore... aga on mõned staatused[ja isiksuslikud küpsusastmed], kus just nimelt AJALINE PIDEVUS ja TEISTE "ROLLIDE" VÄLISTAVUS on tajutav autentsusena. Kuivõrd veenvalt ja tõsiseltvõetavalt kõlaks tegelane, kes tutvustab oma erinevaid autentseid minasid näiteks nii: "Hommikuti tavatsen ma olla tõsikristlane, samuti olen ma iga nädal vähemalt 50 tundi oma naisele tõeliselt truu, laupäeva õhtutel olen satanist ja pühapäeva hommikutel tõeliselt õrnatundeline poeet, vahel teen mõne tööotsa bordellis..."
    "Tahtsin välistada välistamist","Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina?" -K.K.

    See luulemina ja autorimina (ekspiltsiitne eristumine) ei ole väga sageli tajutav mitte kvaliteedimärgina, vaid tõendina valskusest, teesklusest, alaväärtuslikkusest (nt Berk Vaher on kõige eksplitsiitsemalt väljendanud seda, kuivõrd kõrgelt hindab ehedust ja siirust ning on selle nimel valmis tegema olulisi järeleandmsi tehnilises meisterlikkuses).

    Minakesksetes luuležanrites saab kirjaniku reaalne elu (tänapäeval eelkõige siis googlepilt) vääramatult luule ja retseptsiooni osaks... ja kes tahab olla tõeline poeet, peab ka elama nagu tõeline poeet st tema elu peab olema tema luule ehedustagatiseks.

    See on psühholoogiline paratamatus. Juri Lotmanil on selle kohta artikkel "Kirjaniku biograafia kui loomeakt". See lõppeb sõnadega:
    "poeet kujundab oma argikäitumist vastavalt stereotüüpidele ning teatavate kunstiliste taotlustega, vormides enda image'it oma kirjanduslike karakterite näo järgi. Loovisiksuse käitumise programmilisus on iseäranis silmatorkav romantismis, ent äratuntav ka teiste kultuuriajastute analoogsetes nähtustes.
    Kõik see, muutes poeedi eluloo uurimise samavõrd vaevarikkaks kui põnevaks, seab kahtluse alla juurdunud tava käsitleda biograafiat kirjandusloolisest protsessist sõltumatuna."

    Poeet pole teadlane, kelle saavutused on ta eraelust sõltumatud.
    Rõhutan siiski, et vaid üpris kitsast laadi luule puhul on poeedi biograafia tähenduslik (Contra värsse ta eraelu vast ei mõjuta, eks)… aga "Loomingu" definitsioonile vastavaid asju küll.

    P.S. Kõnealune Lotmani artikkel on netis lahkelt ripakil: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/kultuurisemiootika/kirjanikubio.htm

    VastaKustuta
  16. No ei ole nõus. Kui Robert Randma tahab olla president ja ta sellest kirjutab, nii et lugeja ka muud moodi sest aru saada ei või, et just Randma ise tahabki predisendiks siis see on see nn lüürilisus või infantiilsus või minakesksus. Aga kui lugeja tunneb ära, et kurat, see ei ole ju Randma ise, kes tema tekstis presidendiks tahab saada, vaid ilukirjanduslik tekstuaalne subjekt, vahemina? Ma pole Randmad lugenud, nii et tema näide on hüpoteetiline.

    Kirjaniku reaalset elu ei loeta luuleülevaate üheski osas kellegi loomingu osaks.

    VastaKustuta
  17. "Rõhutan siiski, et vaid üpris kitsast laadi luule puhul on poeedi biograafia tähenduslik (Contra värsse ta eraelu vast ei mõjuta, eks)… aga "Loomingu" definitsioonile vastavaid asju küll."
    Kui ON luulemina (ja tõepoolest ÜHEL luulelaadil on), siis selle autentsust kontrollitakse (see tegevus ei pruugi loomulikult olla kuigi intensiivne) st see ON oluline. Kas Andrus Kasemaa võiks olla ühtlasi edukas businessman, kes teeb nädalas kolm lendu äriklassis? Kas Tõnu Õnnneaplu võiks olla tegelikult toimekas pereisa? jnejne
    Ei, NEED luuletajad on oma loomingu osad (selles ka Väljataga märkus Õnnepalu enesetehnilisuse kohta)..

    Lõik sellest Lotmani artiklist:
    "mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.
    Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga."

    Kordan:"Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga."

    VastaKustuta
  18. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  19. njah.. raske vaielda, sest märkuses sisalduvad väited pole niivõrd valed, kuivõrd mööda.

    a)poeg, armuke, õpilane jne pole vastastikku välistavad rollid, aga näited, mis ma tõin, olid näited välistavatest "rollidest"... ei saa olla neitsi ja hoor vaheldumsi,eks, üks neist on paratamatult teesklemine st NÄIV, ebaehe (ja kriitik, lugeja kontrollibki, kas Poeedi elus pole mingit Poeetlust välistavat käitumismustrit).
    b) Bukowski väide ei päde, sest ma pole väitnudki, et eraelu pole loomingu aines, lüürilisuses, enese kunstistamises see ongi nii. Ma lihtsalt osutasin, et on enam kui kummaline seada see NORMiks ja teiseks, siis rakendub ka biograafilisuse kontroll [a propos, mis oleks, kui selguks, et Bukowski teksitd kirjutab keegi ontlik raamatukoi?]

    Puus ja punaselt:
    Kordan!: "Kordan:"Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.""
    Kordan ka Oidsalu-Piigi määratlust:
    "maailma vaatleva autori kogemine, temaga identifitseerumise võimalus. Luuleelamus ei piirdu parimal juhul ainult luuletaja vaadeldud maailma kogemisega, vaid sellele lisandub ka nauding maailma vaatleva autori jälgimisest, kõneleva poeediga face-en-face asetumise võimalusest."

    NB! siin räägitakse POEEDIST, mitte luuletustest.

    Veel rohkem puust ja punaseks:
    Meelis Oidsalu: "Mind on alati võlunud loojad, kelle loome ei sünni pelga mängulusti või edevuse ajel, kelle loomingus on teatud sunnituse, sunduse pitser. Piigi tekstid on tema luuletajasunduse kandjad, need on nagu tätoveeringud vangi ihul ja sellisena on ta aus looja, eht poeet." ("Miks Piik luuletab?" Sirp 02.10.2009)
    NB! Oidsalu juhindub siin POEEDI EHEDUSEST, see on see, mis määratleb autentsust - poeet, mitte luule; täpsemini - prevaleerib POEEDI ja teksti suhe, mitte teksti ja lugeja.
    NB!NB! See pole mingis mõttes veider, erakordne või pretsedenti loov arvustus.
    (link: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9468:miks-piik-luuletab-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3269)

    NB!NB!NB! Lugege see eellingitud Lotmani artikkel läbi!

    VastaKustuta
  20. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  21. khm... [kottlolli] lapse jaoks võib ema NÄIDA neitsi

    KORDAN:
    „Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest,“ trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma („Sigaret“).
    See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel."

    Kordan eriti: "POLE ERISTUST NÄIVA JA OLEMUSLIKU VAHEL".

    Kui seda eristust ei peeta oluliseks, siis ollakse veel kärssapidi lüürilisuses.

    Mihkel Mutt: "Aina vähemaks jääb inimesi, kes tunnevad igatsust tungida läbi näilikkuse loorist." - sellele kirjutan ka jalgadega alla ja see on väga pagana kurb.
    Eriti kui see näivuseloomine seatakse NORMiks.

    (link Muti artiklile: http://www.postimees.ee/?id=394969 )

    VastaKustuta
  22. Tjah. Mõttetu vaielda antud juhul. Turnitakse ju eri redelitel hoopis.

    VastaKustuta
  23. Ühismõõdutusele viitamine tähendab võrdlemisvõimaluse eitamist, eks.

    Märt Väljataga 2009 a luuleülevaates "Kahtlustan, et jutt luule killustumisest ja laadide paljususest ei peegelda nii­võrd luuletajate taotluste järsult kasvanud ühismõõdutust ja lugejas­konna ootuste süvenevat kattumatust, kuivõrd kriitika mugavat relati­vismi. Kui luuleoskusi arvustada ei söandata või ei osata, siis on mugav väljapääs kuulutada, et võrdväärseid luulemänge on sama palju kui luule­tajaid, iga luuletaja on sui generisning väärib omal alal kuldmedalit. Tekstide paljusus ei tühista aga W. H. Audeni sõnu: „Luuletuselt tuleb nõuda kahte asja. Esiteks peab see olema hästitehtud verbaalne objekt, mis teeb au keelele, milles see on kirjutatud. Teiseks peab see ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks.”"

    VastaKustuta