Reaalpoliitik tegutseb jälle 5. Pragmatismi printsiip

Pragmatismi printsiipiks nimetatakse üht Ameerika algupäraga filosoofilist tööriista, millega vältida sisutühje vaidlusi ja mõttetut sõnavada.

See ütleb üldjoontes nii, et pole mõtet vaielda sõnade ja terminite üle, vaid vaadata, millistele praktilistele käitumiserinevustele need eelnevad, või  milliseid saadavad.

Näiteks „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi” on üks pragmatismi printsiibi maakeelseid sõnastusi. Ja see printsiip ei käi ainult ideoloogiate või parteiprogrammide  kohta.

Näiteks Rein Raua auhinnatud romaani „Rekonstruktsioon” üks sõnumeid oli peaaegu täpne tsitaat ühelt pragmatismi esiisalt, tsiteerin Rauda: „ Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi. Kas Jumal on olemas, kas kliima soojeneb, kas kaks inimest suudavad teineteist läbi kogu elu armastada. Oluline on see, milliseks see meid teeb”.

Ei loe sõnade ja eneseväljenduse, usutunnistuse erinevus, vaid tegevused, mis neid saadavad. Tapetud on nii Kristuse kui Allahi nimel. Pragmatismi printsiibi järgi tähendavad need sõnad  (neil juhtumitel) seega samu asju, sest tegutsemispraktikad on samad.

Näiteks ka väited „mul on teist täiesti suva” ja „võtan teie muret väga südamesse” võivad olla praktiliselt samad. Seda juhul, kui neid saadavad samad teod (või siis tegude puudumine).

Vaistlikust pragmatismi printsiibist lähtub ka levinud protestiväljendus „Keskerakond = Reformierakond”. Praktikad (enam) ei erine, järelikult (on nüüd nad) samad.

Pragmatismi printsiip on hea vahend ka igasuguse kantseliidi, juristika ja jokkimise vastu.

Pragmatismi üks alusepanija Charles S. Peirce kirjutab, milline „eksitus on pidada tühipaljast erinevust kahe sõna grammatilise erinevuse vahel erinevuseks ideede vahel, mida need sõnad väljendavad.[...] Kõigi nende sofismide eest oleme täielikult kaitstud seni, kui peame meeles, et mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi”.

Tsiteerin ka abilinnapea Raimond Tamme kirja 24.04.2013 naabritele, kelle õigusi ja praktilisi elutingimusi kahjustas arendus Oa 10 aadressil:

”Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega”.

Pragmatismi printsiibi järgi ei erine see sõnadest „Olge vait! Asjad on nüüd nii!”.

Kui „olge vait, kuradi hüsteerikud” ja „ma siiralt vabandan”, ei too kaasa praktilisi erinevusi, on need pragmatismi printsiibi järgi võrdväärsed.

Praagmatismi printsiip on just nende võtete kasutamise näitlikumistamiseks, mida võib kirjeldada kui „koerad hauguvad, karavan läheb edasi”. „Naabrid protestivad, ehitus käib edasi”.
Praktika – ärme muuda tegusid, muudame sõnastust. Grammatiliselt on see garaaž, mitte juurdeehitis, eks.

„Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.” – R.Tamm

Toon siin ära ka abilinnapea Raimond Tamme viimase intervjuu (08.05.2013).
Võite ise proovida pragmatismi printsiibi rakendamist.

(ja ka vastuoksuste tuvastamist a la „Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.” vs „Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev”.)
*****************************

Mis on saanud vaidest, milles naabrid esitavad oma vastuväiteid Oa 10c ehitusõiguse andmise kohta?
Meie õigusteenistuse inimesed on andnud esialgse hinnangu esitatud vaidele. Seal on nüansse, mis jäid esialgsel läbivaatusel selgusetuks ning vajavad vaide esitajalt täpsustamist. Pärast seda vaadatakse vaie läbi nii, nagu kord seda ette näeb.

Muu hulgas on vaides juttu sellest, et detailplaneering jäi koostamata ja et see on lubamatu. Kas olete sellega nõus või endiselt arvamusel, et detailplaneeringut ei olnud tarvis koostada?
Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.
Seniste arutelude põhjal võib väita, et projekteerimistingimuste kaudu ehitusõiguse määramine oli praeguses juhtumis võimalik. Kõiki neid vaides esile tõstetud seisukohti kaalume vaide läbivaatuse käigus.

Mis põhjusel oli võimalik?
Võimalik oli seepärast, et tegemist oli olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega.

Kuid linnavalitsuses ei ole need seisukohad mitte ühtsed. Näiteks planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku on väljendanud seisukohta, et detailplaneeringu koostamine oli möödapääsmatu, kuivõrd Oa 10c kortermaja ehitamine on vastuolus Supilinna üldplaneeringuga. Projekteerimistingimuste andmisel ei ole sellest õigusakti saanud sõnagi.
Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev.
Aga kus siis on see seadus, mis ütleb, et hoone rekonstrueerimine ja laiendamine ei ole võimalik projekteerimistingimuste kaudu?

Teie enda seisukoht on varem olnud, et linnavalitsus oleks saanud nõuda kõnealuste kortermajade ehitamiseks detailplaneeringu koostamist, kuid ei teinud seda. See olnuks ajakulukas. Küsiks üle, miks ikkagi jäi linnavalitsuses domineerima sõbralikkus arendaja suhtes, aga mitte sõbralikkus naabrite suhtes?
Olen seda varemgi öelnud – ei mäleta, kas ka Postimehele –, et ehitusõiguse määramisel oli kõige kriitilisem nüanss koostöö naabritega. Sõltumata, kas see määratakse projekteerimistingimustega või detailplaneeringu koostamise kaudu. Koostöö naabritega oli väga kriitiline eeltingimus, et see arendus saaks õnnestuda.
Kuna ehitusloa väljastamise hetkel ei olnud linnavalitsusel mingisugust alust arvata, et naabritega ei ole koostööd tehtud, on otsused nii ka sündinud. Kui olnuks mingisugunegi signaal, et naabritega pole koostööd olnud, oleksid otsused olnud teistsugused või jäänud need tol ajal langetamata.

Väga oluline aspekt on see, et rekonstrueeritakse vana garaaži, hoonest mingi osa on säilinud. See on kogu juriidilise argumentatsiooni nurgakivi. Kas linnavalitsuse ja linnakodanike huvides oli, et hoone ehitataks just selle vundamendi peale, aga mitte krundi piirist eemale?
Ma ei saa küsimuse loogikast aru.
Praeguses olukorras ei ole vana vundamendi osaline säilitamine oluline niivõrd ehitustehniliselt, kuivõrd just juriidiliselt.
Projekteerimistingimuste andmise kaudu ei saa rajada uut hoonet, rekonstrueerimine on aga nii võimalik. Siin ei saa olla küsimust, kas olemasoleva hoone vundamendi ärakasutamine on õigem või mitte.

Detailplaneeringu koostamise kaudu oleks saanud hoone asukohta kaaluda, selles hoonet krundi piirist eemale kavandada, praegusel juhul oli see arendaja rõõm, et ei saanud kaaluda.
Seda ma ei tea, kas oli rõõm või mitte.

Kas möönate, et vundamendi säilitamise väärtus oli võimalus ehitusõiguse andmist kiirendada?
Loomulikult on planeeringu menetlemine ajakulukam protseduur.

Linnavolinik Ants Kask ütles, et tema meelest lõhnab see lugu korruptsiooni järele. Linna sisekontroll on selle teemaga tegelnud juba kaks nädalat. Kas see lugu lõhnab korruptsiooni järele?
Seda oleks õigem küsida sisekontrollist. Mina saan öelda ainult seda, et ükski nendest otsustest, mida on langetatud seoses selle juhtumiga, ei ole olnud selline, mida linnavalitsuses varem ei ole langetatud.

Siis üksikult võttes?
Just. Täiesti ebareeglipärast käitumist pole kõnealuses juhtumis olnud, minu hinnangul. Küll tuleb öelda, et on oldud küllaltki avatud mõtlemise ja loomingulise suhtumisega.

Mis see tähendab?
See tähendab, et õigusaktide ja muude kehtivate normide tõlgendamisel on alati mingisugune määr, mille vahel on võimalik opereerida. Kindlasti on leitud kõige paremaid võimalusi, mida seadus võimaldab.

Et kiirendada ehitusõiguse määramist?
Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.

Linnavalitsus kui süsteem?
Süsteem kui selline.

Kas keegi on praegusel juhul olnud selle süsteemi õlitaja?
Seda mina ei tea. Spetsialistide ettevalmistatud otsused on olnud piisavalt läbimõeldud ja esmapilgul – ilma et oleksime vaideid läbi vaadanud – ei oska ma ühtegi probleemi välja tuua peale selle, et koostöö elanikega on puudulik ja see on selles protsessis oluline nõrkus.
Linnavalitsus peaks alati sellest lähtuma, et otsused oleksid võimalikult kiiresti vastu võetud. Et arendaja ega keegi eraisik, kes soovib ehitusõigust, ei peaks läbima keerulist teed, vaid läbiks võimalikult lihtsama tee. Praegusel juhul on kindlasti pingutatud selle nimel, et see tee oleks võimalikult lihtne.

Kes pingutas?
Ma ei tea. Kust ma pean teadma? Osakonna spetsialistid on pingutanud, ma ei oska öelda, kes konkreetselt.

Kas te olite Marko Perviga tuttav enne selle skandaali paisumist?
Olin Marko Perviga ühe korra kohtunud seoses ühe objektiga, mis oli Turusilla otsas. Pervil oli huvi osta, aga see huvi vaibus. Rohkem pole olnud telefonivestlusi ega muud.

Kommentaariumis sahistatakse, et elate Marko Pervi ehitatud majas?
Argo Annuk (Tartu abilinnapea – JS) elab seal, mitte mina.

Arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid on ametist lahkunud, ametlikult omal soovil, alltekst ütleb, et ega tal polnud ka valikut.
Aga kuidas muidu olnuks võimalik seda juhtumit lahendada? Linnavalitsus on kogu aeg öelnud, et Karin Raidi ja Marko Pervi õe ja venna rolli rõhutamine ei ole meie hinnangul kohane, peaksime teisiti lähenema. See oli ainus võimalus, et minna mõistlike otsustega edasi.

Kuna valiti omal soovil lahkumine, aga mitte vallandamine, tuleb seda mõista nii, et linnavalitsusel ei ole tema tegevusele suuri etteheiteid?
Mille alusel oleks pidanud vallandama? Ei olnud ühtegi materjali, mille pinnalt oleks pidanud teisiti otsustama.

Skandaal on võtnud suured mõõtmed, kes vastutab? Ametniku lahkumine ei ole vastutuse võtmine.
Mille eest?

Suure segaduse tekkimise eest ning selle eest, et naabrite huvid on kahjustatud.
Me ei ole vaide läbivaatusega jõudnud tegelda. Kaalume kõiki asjaolusid, ma ei saa praegu rohkem kommenteerida.

Mis saab edasi?
Oleme tellinud eksperdilt hoonemahtude hindamise. Üks arutelu on selle ümber, kas hoone maht on kasvanud ikka 33 protsendi piirides. Selle tulemusena peaks selguma, milline on tegelik juurdeehituse maht.
Kui see on lubatud piirides, siis võtame elanikud ja arendaja laua taha ja arutame läbi võimalikud lahendused.
Kui selgub, et hoone maht ületab lubatud piire, peame esmalt arendajaga arutama läbi võimalused viia hoone lubatud piiridesse ja siis läheme naabritega läbi rääkima.

Naabrite seisukohalt on kaks suurt probleemi: privaatsust on rikutud ja võimalus oma krundil ehitada on kitsendatud. Kas lahendus võib olla, et Herne 21 poolne sein ehitatakse ümber tulemüüriks?
See on üks lahendus, mida on arutatud.

Herne 21 elanike üks küsimus oli esimesel päeval, kui tüli käis veel alles kreegipuu ümber, et kas ei saaks teha nii, et see maja kaoks.
Mul ei ole võluriomadusi, ma ei saa teha mingisuguseid liigutusi, et see maja sealt kaduma panna.
Äärmiselt kahetsusväärne on, et see probleem tõusis siis, kui majakarp oli täies mahus püsti. Kui oleksime saanud mingisuguseidki vastuväiteid varem, saanuks probleeme efektiivsemalt lahendada. Praegu oleme olukorras, kus arendaja on teinud suuri kulutusi ega ole teadaolevalt kõrvale kaldunud kehtivast ehitusõigusest.
Ei saa öelda, et keegi on millegi vastu eksinud peale selle, et tagasiside küsimine võinuks olla efektiivsem. See aga ei vähenda minus nõutust, miks naabrid veebruari esimesest poolest aprilli lõpuni ei reageerinud.
Mis on see õigustus? Ma ei saa sellest aru. Miks ükski naaber ei reageerinud kahe ja poole kuu vältel, hoone ehitus kogu aeg käis? Miks see nii on?
Kui nüüd kes iganes erapooletu otsustaja hakkab otsuseid langetama, peab ta arvestama mõlema poole huvidega. Ka arendaja on sinna arvestatavaid kulutusi teinud. Rääkida sellest, et maja lammutatakse täielikult, ei ole minu arvates kohane.

Iseenesest on see, et naabrid ei andnud pikka aega tagasisidet, seni kuuldud selgituste valguses tähtsusetu. Tähtis on see, et ehitusluba ei oleks tohtinud välja anda naabrite kirjaliku kooskõlastuseta.
See on selline juriidiline küsimus.

Selles punktis, kus ehitusluba nõutava kooskõlastuseta välja anti, on vea teinud ikkagi linnavalitsus kui süsteem. Naabrite osavõtmatust võib ette heita, kuid vastutab ikkagi linnavalitsus.
Ma ei eita seda.

Kas te praeguses olukorras tunnetate, et oma ametikohustusi täites olete teinud vea või vigu, mille pärast peaks võtma poliitilise vastutuse?
Milles see viga võiks minu poolt seisneda, ei oska mitte kuidagi näha. Loomulikult, kui süsteemis on puudujäägid, võiks ju öelda, et võiks olla rohkem kontrolli, süsteem võiks olla teisiti üles ehitatud. Aga minul ei olnud võimalust kõnealust probleemi varem tuvastada.
Igaühele kontrolli taha panna ei ole võimalik ja ehitusõiguse määramisel on teada see, et teemaga tegelevad mitmed ametnikud. Ei saa rääkida ühe inimese eksimusest. Ei ole vaja enam kontrolli, vaid et iga inimene teeks tööd korrektselt.