Majandus ja inimloomus

See väike võrdpilt ilmus „Äripäevas” 07.05.2013

Majandus ja inimloomus

Mihkel Kunnus

Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Ka see neetud kellakeeramine teenib seda vajadust. Väga kõnekas on ka nii sage hoiatus endale ja teistele – ära sa seda maha maga!

Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.

Küllap pole mitte ainult firmajuhi unistus saada kord oma firma käima nagu puu, eks taolist tungi tunneme elus paljudes muudeski valdkondades, kodumajapidamiseski. Nõnda võib naljatledes puupeaks kutsuda tõelist juhtimisgeeniust, efektiivsusevirtuoosi. Muide, tööstusroboti nimetamine mehaaniliseks tööloomaks on palju ebatäpsem metafoor kui selle nimetamine tööpuuks, vähemasti kui peame silmas automaatsust ja energeetikat. Loomad puhkavad, aga robot ei puhka nagu puugi. Metafoor jääb poolikuks ikka, sest puud jällegi ei liiguta.

Liigutamises ongi see konks. Ärkvelolek, meeleelundid  ja liikumisvõime ilmnevad evolutsioonis ikka komplektina. Ega magades ka loomad ringi hulgu, sööki või paarilist otsi, siis on nad ikka küllaltki taimed (koomas inimene on pea täielik taim). Aga puu ja seen ei saa minna teise kohta, kui kokku hakkab kuivama keskkond, kus nad rahus automaatselt toimida ehk magada saavad. Loom saab. Ka ettevõte saab võtta saba selga ja minna paremasse ettevõtluskeskkonda ja püüda seal juured alla saada (puuks saada). Kui seda kohta muidugi on. Praeguse tööstustsivilisatsiooni juured on sügaval naftas ja üha sügavamale ta neid ajab, sest pinnalähedane nafta hakkab otsa saama (nafta ise mitte). Ja neid kohti, kus naftat pinnalähedal on, enam tõesti pole. Ja mida sügavamale see peab juured ajama, seda rohkem ta kiratseb. Möödunud kümnendi teisel poolel saabus see piir, kus ta kasvada enam ei saanud, läks nagu puudega ikka sel puhul, läks kärpimiseks. Võib isegi öelda, et tööstusühiskonna ees terendab paratamatu bonsai-saatus. Bonsai on looduses levinud puude ja põõsaste miniatuurne vorm. Väikese kasvu saavutamiseks pole vaja erihooldust, anuma piiratud seinte tõttu ei saa taime juurestik kuigi suureks paisuda ja tal puuduvad toitained suure maapealse osa kasvatamiseks. Tööstusühiskonna lillepotiks on mõistagi Maa. Ja see on üpris kuivaks imetud, kasvada enam ei saa, aga (vana standardi järgi) kiratseda küll.

Raha on puhtalt inimestevaheline asi, nagu pangadki. Kui see langus, mida ikka veel kriisiks kutsutakse, oleks pangandus- ja rahanduskriis, siis tähendaks see, et see oleks inimsuhete kriis. Siis oleks kõik hästi, siis päästaks üks korralik Juubeli-pidustus või häda pärast väike kõrvakiiluna kainestav sõdagi. Juubeli-rituaali pidasid vanad semiidi rahvad iga viiekümne aasta tagant. See oli selline rituaal, mille käigus tühistati kõik vahepeal kogunenud lootusetud võlad ja vabastati kõik vahepeal võlaorjusesse langenud rahvuskaaslased. Selline komme aitas neil tõepoolest päris edukalt vältida jõukuse vägivaldsel teel ümberjagamist või mingite klassisõdade ja –vaenude tekkimist.

Tähtis on taibata, et inimese, ka kõige nutikama, füüsikaline tootlus pole isegi mitte null, see saab olla ainult ja ainult negatiivne. Jutt inimesest kui ressurssist või inimese loovusest on üks kvaasi-religioosne loits. Inimene tarbib ööpäevas 10-20 MJ energiat, ainult osa söödud energia arvel saab teha tööd (termodünaamika II seadus).

Inimene on lõik energiaringest ja tema vabadus on vabadus suunata osa teda läbivast energiast tööks. Ja kui ta on nutikas, siis saab ta selle abil hõivata uusi energiavooge, mille arvel elada ja käivitada masinad ja ka masinaid, mis omakorda hõivavad uusi energiavooge, näiteks see tohutu energiavoog, mis tuleb fossiilsete kütuste põletamisest.

Kestlik oleks muidugi integreerida end neisse energiavoogudesse ja -ringlustesse, mis ise end taastoodavad. Siis saaks olla nagu puu ja ei peaks muretsema, et miski saab otsa.