Vabandus Jüri Üdi ees

Õige mitmed inimesed on mu käest küsinud, et mis seos on „Jüri Üdi klubil” Jüri Üdiga. On küsitud ka siiralt, aga pigem ikka retooriliselt ja häiritusega, moraalse pahameelegagi.

Mis ma oskan kosta. Ega, jah, suurt polegi.

(Jätan kõrvale pisilase eneseõigustused nagu „sel nimevalikul pole minu isikuga mingit pistmist!” jms.).

Televisioon on ülimalt demokraatlik meedium. Kino on kõige demokraatlikum kunst, kinnitas Lenin.

Lenini ettekuulutaja, Vene revolutsiooni prohvet Dostojevski laseb „Kurjades vaimudes” revolutsionääridel öelda:

„Haridust pole vaja ja aitab juba teadusest! [...] Haridusjanu on juba aristokraatlik janu. [...]  me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla. „Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis. [...]
Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja andekuse tase. Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid! Suuremad võimed on alati võimu haaranud ja despoodid olnud. Suuremad võimed saavad paratamatult despootideks, nad on alati rohkem laostanud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel suust, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks”

Jah, haridusjanu on aristokraatlik janu. Kui see oleks üldine, poleks mingit koolikohustust vaja. Kool mõistagi on sõna otseses mõttes klassiühiskond. Range hierarhia esimesest klassist üheksandani, siis kümnendast kaheteistkümnendani. Klassid!

Ja siis veel need õppimiskallakuga koolid, koolid, mis komplekteeritakse selle aristokraatliku janu järgi – eliitkoolid. Mis? Mis? „Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid!”

Seame siis vähemalt oma kultuuripraktikad nii nagu ei oleks mingeid suuremaid võimeid. Keelustame koolikatsed jne.

Loodusteadus  ütleb, et elu pole midagi muud kui pärilikkus ehk sündimine ebavõrdsetena. Humanism nõuab moraalikaalutlustel võrdseteks sündimist.

Mulle väga meeldis Jüri Tallinna jutt viimases saates. See iseenesestmõistetav vaen võrduse vastu. Kasutas spordianaloogiat. Suurimad ressursid tippudele, andekatele. Massidele piisab valgustatud jooksurajast.

Jüri Üdi kirjutas aastal 1973:

Ta teab, et kord ta põrmust kasvab õisi puus,

muust ilmast äraminekuni teadlik

ja ilmast ilma muutumatu mees

mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

sääl kaetud päi ta seisab jalad vees

Jajah. Mu isand Õpetaja. Süngevõitu aadlik.

Eesti inimene vaatab keskmiselt neli tundi televiisorit päevas.


Kuidas sünteesida aristokraatlikku haridusjanu ja kõige demokraatlikumat meediumi? On see üldse võimalik?
”„Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis.”

Sellel, kes on ameti juba ära õppinud, sel pole rohkem vaja. Sel on vaja lõõgastust, mitte vaimu pingutamist, tal on vaja meelelahutust.

Nõnda saabki meelelahutuslikkusest universaalmõõt loovkultuurinähtuste hindamisel.

Panem et circenses.

Kirjutas Lao-zi:

Vanaaja paremad taolased
ei teinud Tao nõul rahvast targemaks,
tegid hoopis rumalamaks.
Rahvast on raske valitseda,
kui tal on tarkust palju.

Jätad suurmehed ülendamata –
ja rahvas ei riidle.
Ei pea kalliks vaevaga saadut –
ja rahvas ei röövi.
Ei jäta nähtavale ihaldatavat –
ja rahva meel pole segi.
Sellepärast pühamees korraldab nii:
tühjendab nende meeled,
täidab nende kõhud,
teeb nõrgaks nende tahtmised,
teeb tugevaks nende kondid.

Jeesus tuli väidetavalt vana lepingut – Vana Testamendi käsuseadust – täide viima. Televisoon on aga Lao-zi „Daodejingi” Jeesus. Tuli ja viis Seaduse ellu – tühjendas rahva meeled.  

Pierre Bourdieu’lt on tõlgitud suurepärane essee – „Televisioonist” (LR, 1999, nr 30).

Toon ühe katkendi:

„Ütlesin algul, et televisioon ei soodusta eriti mõtete väljendamist. Ma väitsin, et ajanappus ei soodusta mõtlemist. See on filosoofilise arutelu vana teema: Platon vastandab filosoofi, kellel on aega, ja ajanappusest kannustatud inimesed avalikul platsil, agoraal. Ta ütleb umbes nõnda, et ajanappuses ei saa mõtelda. See ütlus on avameelselt aristokraatlik. Vaatepunkt kuulub privilegeeritule, kellel on aega ja kes ei arutle liialt oma privileegi üle. Siin aga pole koht selle aspekti arutamiseks; kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos. Ja üks peamisi probleeme, mille püstitab televisioon, on küsimus mõtlemise ja kiiruse suhetest. Kas kiirustades on võimalik mõtelda? Kas pole nii, et kui televisioon annab sõna mõtlejatele, keda arvatakse mõtlevat kiirendatud tempos, jäävadki tema osaks igavesti ainult kiirmõtlejad, fast-thinkers – mõtlejad, kes mõtlevad enese varjustki kiiremini...

Tuleb aga tõepoolest küsida, miks need inimesed suudavad täita neid erilisi tingimusi ja miks neil õnnestub mõelda olukorras, kus keegi enam ei mõtle. Vastus on minu meelest see, et nad mõtlevad „käibetõdedega”. „Käibetõed”, millest räägib Flaubert, on üldiselt omaks võetud, nad on labased, kokkuleppelised ja ühised; kuid ühtlasi on nad tõed, mis on sel ajal juba käibel, kui teie nad omaks võtate, nii et vastuvõtu probleemi ei tekigi. Niihästi kõne, raamatu kui ka televisuaalse sõnumi puhul on kommunikatsiooni põhiprobleemiks teada, kas vastuvõtu tingimus on täidetud; kas kuulajal on olemas kood, millega dekodeerida seda, mida ma ütlen? Kui te aga toote kuuldavale „käibetõe”, oleks kõik nagu tehtud; probleem on lahendatud. Kommunikatsioon on silmapilkne, sest teatavas mõttes seda polegi. Või on ainult näiline. Labaste tõdede vahetamine on kommunikatsioon, millel pole muud sisu peale kommunikatsiooni fakti. „Labastel tõdedel”, millel igapäevavestluses on nii suur osa, on see voorus, et kõik võivad neid vastu võtta ja teha silmapilkselt: oma banaalsuse tõttu on nad saatjal ja vastuvõtjal ühised. Mõtlemine seevastu on juba loomu poolest õõnestav: ta peab alustama „käibetõdede” lammutamisest ja seejärel tõestama. Kui Descartes räägib  tõestamisest, peab ta silmas pikki põhjenduste ahelaid. See võtab aega, tuleb lahti kerida hulk lauseid, mida seovad väljendid nagu „järelikult”, „eelnevat arvesse võttes”, „kui on selge, et” ... Niisugune juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga.

Kui televisioon privilegeerib teatavat hulka fast-thinker’eid, kes pakuvad kultuurilist fast-food’i, ette ära seeditud, ette ära mõeldud kultuuritoitu, siis pole see nii üksnes sellepärast, et neil on (seegi moodustab osa ajanappusele alistumisest) oma aadressimärkmik, mis muide on alati üks ja seesama (Venemaa kohta proua või härra X., Saksamaa  kohta härra Y.): kohustuslikud kõnelejad on olemas ja sellega langeb ära vajadus otsida kedagi, kellel on tõesti midagi öelda, s.t. enamasti noori, alles tundmatuid tegelasi, kes on hõivatud oma uurimistööst ega satu nii hõlpsasti meediasse ja keda tuleks ise otsima minna, sellal kui on käeulatuses harjumuspärased meediakujud, kes alati on võimelised valmis munema kirjutise või andma intervjuu. Oluline on ka see, et tegemist peab olema erilist tüüpi mõtlejaga, kes suudaks „mõtelda” tingimustes, kus mitte keegi enam ei mõtle.”

Võimendava efekti eeltoodule annab ka tänapäeva antiintellektuaalne ja antipedagoogiline käibemoraal, moraal, mis eitab igasugust ekspertteadmist. Õigupoolest igasugust teadmist. Ning taandab moraalsetel kaalutlustel kogu tunnetusliku välja võrdväärsete  arvamuste ühishauaks.

Tsiteerin Charles Taylorit:

„[Allan Bloomi raamat The Closing of the American Mind] võttis tänapäeva haritud noorsoo karmi kriitika alla. Nende eluvaate peamiseks tunnuseks osutus üpris pinnapealne relativism: igaühel on omad „väärtused” ja nende üle ei saa väidelda. Kuid Bloom täheldas ka, et see pole üksnes epistemoloogiline seisukoht, arusaam mõistusega haaratava piiridest; see on ka kõlbeline hoiak: teise väärtusi ei tohigi vaidlustada, sest need on teise mure, tema valik, millest tuleb lugu pidada”.

Nii peabki iga diskussioon manduma erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha, pardon, arvamuse ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt.
Ja häda sellele, kes seda kõlbelist positsiooni kõigutab!

Patuks osutub ka tsiteerimine, sest see on enese isiksusest vabatahtlik loobumine, võrdsusideaali eituse masohhistlik ja suitsidaalne vorm.

Tsiteerisin kord lausa mitut inimest korraga. Sain representatiivselt käibemoraalse kommentaari: „Issand Jumal, Mihkel Kunnus. Kedagi ei huvita, mida sa lugenud oled, kedagi ei huvita, mida keegi öelnud on. Räägi palun oma sõnadega oma mõtteid. Kui ei ole, ole vait.”

Oma sõnadega ja oma mõtteid!

Selline käibemõistuslik käibemoralist võib teise inimese arutluskäiku hinnata küll. Tema tunnustus kõlab sel juhul vägagi kõnekalt. Ta ütleb siis: „Oh! Täpselt minu mõte!”

Anna meile andeks, Jüri Üdi!