13. november 2013

Arhitektuur ja Boden

Ilmus ajalehes "Sirp" 31.10.2013
Kajastatav sündmus toimus ise augustis. Külastasin seda ekspertvõhikuna. Ilmad olid nii soojad, et ma seda praegu enam ei usu. Ainult tean.


Hiliseid uitmõtteid arhitektuurist ja biennaalist

 Mihkel Kunnus

Mulle tehti ettepanek kirjutada hiljutisest Tallinna arhitektuuribiennaalist, sest „TABi mastaabis sündmuse puhul on oluline mõista, kuidas (ja kas üldse) saavad teematõstatusest aru ka inimesed teistest valdkondadest”. Siinkohal kinnitan, et olen tõesti täiesti teisest valdkonnast ja mul puudub igasugune erihariduslik kokkupuude arhitektuuriga (kunstiajaloolist ABCd jms ei pea ma mainimisväärseks), olen arhitektuuriprofaan, nagu nõutud. Seega palun siinse muljenduse puhul sellega arvestada.



Mu vanaisal on neli talve haridust, ta võitles Teises maailmasõjas sakslaste poolel ning pidi sõja lõppedes ja sõjavangist naasnuna alustama elu varanduseta ja hariduseta. Sellest, kuidas ta maja ja millised kõrvalhooned hiljem ehitas, ma ei räägi, sest selle üldistusaste poleks kujundina siin, arhitektuurist rääkides, kuigi suur. Küll aga räägin pisut tema mesilastest. Esimese perekonna tõi vanaisa metsast, pea kümmekonna meetri kõrguselt puuõõnest. Mesilased olid seal juba päris kaua pesitsenud. Vanaisa sai sellest kärgede järgi aru. Kärjed olid tumedad ja paksude seintega, sest iga kasutuskorraga jääb kärjekann koguneva mustuse tõttu pisut väiksemaks. Mesilased olid ise ka pisikesed ja tumedad. Aga kui vanaisa mesilasperekonna puuõõnest välja raius (immuunsus nõelamise vastu kestab tänini) ja tarru pistis, siis koorusid seal üksjagu heledamad ja suuremad isendid. Ometi ei erinenud nende geenid väikeste ja tumedate omast: paaritub ju emamesilane ainult ühe korra, s.t need heledad ja suured olid nende tumedate ja väikeste lihased õed. Võime pidulikult resümeerida: erinevus tuli arhitektuurist. Muidugi mitte üleminekul puuõõnest tarru, vaid kitsast kärjekannust normaalsuurusesse. Tähendab, on olemas sellises mõõtkavas arhitektuur, mis ei loe, ja sellises, mis loeb. Nende kohtumispunkti võib ühtlasi näha kui fašismi ja kommunismi kohtumispunkti. Arhitektid üritavad neid vaistlikult sünteesida (bioloogid, täpsemalt epigeneetikud, üritavad seda kirjeldada). Fašistid karjuvad Blut und Boden! ja kommunistid karjuvad, et õiges keskkonnas kasvab ka vasikast hobune. Arhitektid mõtlevad, et kuidas peaks Boden’it vormima, et seal vasikast hobune kasvaks.
Olgu-olgu, liialdasin natuke üldistusega heuristilise provokatiivsuse huvides. Igatahes nõukogude arhitektid – need ideoloogiliselt valgustunud – üritasid kuulu järgi küll nõnda Boden’it, tähendab, keskkonda vormida, et seal kasvaks vormitust inimalgest korralik kommunist. On ju võimatu ette kujutada, et Väike-Õismäe on üks suur kulakupesa. Lääne inimene on aga pärast Teist maailmasõda Blut’i vastu nii hüsteeriliselt allergiline, et kui entomoloog ja sotsiobioloog Edward Osborne Wilson kommenteeris Marxi kommunismi-ideed repliigiga, et hea idee, aga vale liik, siis pidasid paljud seda eelkõige teravmeelsuseks.
Humanist ei salli, kui inimest mõne teise liigiga – ja veel putukaga! – liiga tõsimeelselt võrreldakse ja bioloogilisest determineeritusest rääkimine võib lausa marru ajada. Võtkem näiteks kas või see va Jean-Paul Sartre (eksistentsialism on humanism), kes otsesõnu deklareeris, et inimesel pole olemust, inimesel eksistents eelneb olemusele. Sartre oli oma jonnis nii järjepidev, et vihkas isegi oma lapsepõlve, tähendab, ontogeneetilist kujunemislugu ja pärilikkust, saati siis fülogeneetilist, mis lohistab olemuslikkust kaasa aastamiljonitegi tagant.
Praegune esiprantslane Michel Houellebecq on agronoomiharidusega ja sestap on ka ta lahendus loodusteaduslikum. Ja just lahendus! Ideaalile jääb ta truuks. „Elementaarosakestes” tuleb lunastus valgustuse vaimus (s.t loodusteaduslik) ja superema luuakse laboratoorselt, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks” (Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2008, lk 259). Ühiselulistel putukatel on see tõesti paremini korraldatud. Kohe kaks kärbest ühe hoobiga: töölisklass on geneetiliselt ühtne ja puudub seksuaalne konkurents, sest nad üldse ei seksi (selline ohverdus ei tule prantslase puhul kõne allagi, miska Houellebecq annab oma laboris disainitud Übermensch’ile genitaalse tundlikkuse üle kogu keha). Marx ja Engels lahendasid selle nüansi saksapärase insenerimõtlemisega ehk laste sundriigistamisega. Mesilaskärjeliku arhitektuurini – selle realisatsiooniks on ka nõukogudeaegsed magalarajoonid – jäi veel üks insener-tehniline kukesamm.

Kuigi tänavuse TABi alapealkiri oli „Taaskasutuses nõukogude ruumi­pärand”, võib mu heietus jätta täiesti kõrvalise mulje – ja seda hoolimata pidevatest viidetest kommunismile, nõukogude kultuuripärandi rahvameelsele sünonüümile. See võib tuleneda intellektuaalsele meelelaadile omasest kalduvusest ideed ja ideoloogiad ruumist ehk kehast lahus hoida. Prantslane Descartes lahutas need asjad eriti järsult, aga sama hästi võiks selle lääne mõtte suurpatriarhi Platoni kaela ajada. Või inimese üldse. Selleks, et prantslasi nüüd natuke rehabiliteerida, teeme lepitava ühenduse ka prantslase kaudu. Claude Lévi-Strauss meenutab oma UNESCO konverentsi kõnet „Rass ja kultuur” kui kenakest skandaali. Ta andis seal üsna selgelt mõista, et rassismi vastu ei saa mingite hooajaliste hea tahte avalduste ja teavituskampaaniatega, ei aita psühholoogid ja haridussüsteem, vaid „vastastikune sallivus [eeldab], et täidetud on kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa” („Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2010, lk 103). Lahendus ei ole mitte vaimus, vaid ruumis. Käib ju ka üks standardküsimus sallivust kaardistavates ankeetides tihti naabrite kohta, et kas naaber võiks olla homoseksuaal, moslem, teisest rassist jne. Küllap tekitaks siin vastaja (maastiku)arhitektuuriline täpsustus hämmingut. Sallivust peetakse ideeks ja seega ruumilisest mõõtmest sõltumatuks. „Jah, muidugi on kõik rassid võrdsed – juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel”.

Oswald Spengler pidas vaimu vormimisväge veelgi hädisemaks kui hiline Lévi-Strauss (et mitte öelda lausa olematuks) ning oskas hästi hinnata eluviisi ja -korralduse mõju inimvaimule ning (maastiku)arhitektuurilist mõju seesmisele, vaistlikule äratundmisele.* Spengleri linna- ja maamoraali eristus on tänapäeval üha aktuaalsem. Paraku üha ägeneva konfliktsuse tõttu, kuhu järjest enam peavad paratamatult suubuma nende ilmalikustunud vormid, see tähendab a) humanism, mis väärtustab inimest arvuta ja maata, ning b) biofüüsikaline ökoloogia, mis piiravalt loendab ja ankurdab maasse. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilised mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nagu tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad. Ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama (rõhutan – otsa ei hakka saama nafta, vaid odav nafta, odav energia).
Midagi sellist, mis eelneva aruteluga pisutki kokku kõlksuks, ei suutnud ma sellel biennaalil leida. Ei leidnud ka püüdu esitada arhitektuurne lahendus, mis oleks inimhinge tõelise loomusega kõige rohkem kooskõlas. Noh, umbes nii nagu Nikolai Tšernõševski kirjeldab utoopilises romaanis „Mida teha?” sellist tubade paigutust, kus mees ja naine elaksid harmoonias. Tšernõševski materdaja Dostojevski sõimas fourieristide arhitektuuriunelmaid kasarmuiks, kus elamist ükski inimene vabatahtlikult välja ei kannata. Temal on ruum alati tugevalt psühhologiseeritud. Spengler õppis vene keele ära, et lugeda Dostojevskit originaalis. Muide, Peeter Toropi Dostojevski tõlkevalimikus („Inimene on saladus”, LR 1981, nr 27–30) on üks osa pealkirjastatud „Sipelgapesa vastu”. Sugulasmõtteid ei kohanud ka siin, kuigi biennaali visioonivõistlus oli just ühe „sipelgapesa” ehk Väike-Õismäe arhitektuuri taaskasutamisest.

Aga kunsti oli palju. Selliseid ainelisusest maksimaalselt lahti haagitud kujutelmi, mis meenutasid tihti lapsepõlve fantaasiamängu „Mis ma teeks, kui mul oleks kogu maailma raha?”.
Õde-venda Tuuli ja Kivi Sotamaa jäid meelde, sest infosildil nende sürrealistlik-kurvilise maketi juures oli selgitustekst, kus öeldi palju- ja peenesõnaliselt, mida nad uurivad (explore). See ärritas mind (ja seepärast jäi see ka meelde). See ärritas, sest ma ei näinud kusagil midagi, mis viitaks mingile tunnetuslikule pingutusele. Igasugust pöörast ja lennukat fantaasiat, jah, seda oli küll, aga uurimist?!
Rõhutan, et Sotamaade esiletõstmine on täiesti meelevaldne, minu puht­idiosünkraatiline kiiks, aga ometi just nende õdevendlus meenutas Thomas Manni novelli „Völsungite veri”, kust laenaksin kokkuvõtliku sõnastuse oma muljele sellest biennaalist (just sellest biennaalist, mitte arhitektuurist!): „Nad [õde-venda Sieglind ja Siegmund – M. K.] võtsid oma jalutuskäikudele kaasa värskeid lilli, kimbu kannikesi või maikellukesi, mida nad vaheldumisi nuusutasid, vahel ka mõlemad korraga. Käies hingasid nad ihara ning hooletu andumusega sisse peent aroomi, kosutasid end sellega nagu egoistlikud haiged, joobusid sellest nagu lootuse kaotanud, pöörates sisimas selja haisvale maailmale, ning armastasid teineteist oma elegantse tarbetuse pärast” (LR 2006, nr 7-8, lk 18-19, tlk Heli Mägar).

* Hiljuti ilmus ühtede kaante vahel eesti keeles Erwin Panofski kuulus teos gooti arhitektuuri ja too­nase mõttemaailma analoogiast, kuid siin soovitaksin A. H. Tammsaaret hoopis, sest tema mõistis Spenglerit paremini.

21 kommentaari:

  1. See möödaminnes tehtud kõrvalepõige epigeneetikasse on päris hea, sest tõesti on too selline asi, mille valguses levinud tobehüsteeriline vastandus "ainult loomus!" vs "ainult keskkond!" muutub täiesti totakaks. "Mõlemad, ühekorraga, segamini ja eristamatult" on väljend, mida üks hea ja tubli otsemõtlemine omaks ei suuda võtta. Asja võib esitada peaaegu valemina ja näitena inimmõtte loomevaegusest ja üksluisusest. Õigesti mõtlmeine on järgmine: on olemas kaks asja; need kaks asja on täpselt vastupidised; mõtlemise ülesandeks on nende kahe vastandi vahel valida.

    Teen ettepaneku anda küsimusevormile "kumb(at pidi) on?" totaalne disklahv.

    Selles valguses võib toda Sartre'i kuulsat sedastust ümber tõlgendada teisiti (aga mitte Sartre'i-sõbralikumalt), kui pelk "inimesel ei ole loomust". See eksistents-enne-olemust ütleb tavamõistuslikku: "minu juhuslik olemisviis on universaalne". Et niisugune arvamine võiks vabalt olla ka rumaluse mõõtühikuks ei vähenda mingil viisil selle uskumise levikut.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa tead küll, milline on lolli definitsioon, mida vaistlikult kasutab otsemõtleja - "loll, on see, kes ei saa aru, kumb(a pidi) on" :I

      Kustuta
  2. Michel Houellebecq'i ja Straussi tsitaadid on kuldsed.

    VastaKustuta
  3. RIP! Aitab valelikust poliitikast29. november 2013, kell 13:53

    Sirbi juhtkirja asemel ilmus Sotsiaaldemokraadi ja endise pikaaegse kommunisti Jaak Alliku artikkel, milles ta (mitte üllatuslikult) ründab Reformikaid ja jätkates Sirbile omast poliitilist kallutatust.

    Ja milline üllatus, ükski kultuuriinimene ei tõsta selle peale häält, et toimub kultuurilehe ülevõtmine poliitikute poolt. Kus on teibitud suuga kultuuriinimesed, kus on Kaplinski, Raud, Kunnus, Sinijärv, näitlejad? Miks ei nõuta Sven Mikseri ja Jaak Alliku tagasiastumist apoliitilise lehe politiseerimises, tsensuuri tekitamises ning oma häälekandjaks muutmises?

    Mnjah, nii palju siis nn. kultuuriinimeste aususest. Piinlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas laps, õpi eristama valelikkust ja ideoloogilisust!
      AVP pole midagi öelnud liberaalse maailmavaate vastu, eks. Oma maailmavaate eksplitseerimine ja selleslt tõukumine - olgu see sotsiaaldemokraatlik või liberalistlik - on igati OK. Valetamine, vassimine, hämamine jms on taunitav.

      (muide, kummaline küll, aga hoolimata kultuuriinimeste ilgest "kallutatusest" on REF&co pikima võimulolekustaažiga)

      Kustuta
  4. 1. Milleks siis seda Annie Leibowitzi stiilis mustvalget fotosessiooni vaja oli, kus kultuuriinimeste suu teibiga demonstratiivselt kinni oli kleebitud, kui pole tähtis, kas Sirp on sotsiaaldemokraatide asemel reformierakonna kontrolli all? See ju klassifitseerub hämamiseks.

    2. Miks on teibitud suuga fotodel statistiliselt nii palju SDE liikmeid, vasakpoolseid ja ''anonüümseid sotsiaaldemokraate'', kes püüavad ennast avalikkuses positsioneerida apoliitiliste isikutena? See on tuttav fenomen, sedasama strateegiat kasutab pahatihti ka SDE liige Marju Lauristin meedias arvamuse avaldamisel ja ''anonüümsete sotsiaaldemokraatide liige'' Kaarel Tarand erakondade rahastamise järelvalves. See on sõna otseses mõttes Valelik Poliitika ehk avalikkuse ees vassimine ja hämamine.

    3. Millal AVP facebooki leht viimati SDEd kritiseeris? Üks kahest, kas 1) SDE on oluliselt ausam erakond kui oravad või 2) AVP ise on valelik ja kallutatud ettevõtmine, mille eesmärk ei ole Eesti poliitika aus objektiivne kriitika, vaid reformikate selektiivne avaliku maine kahjustamine. Esimene variant on väär nagu näitab järgnev link (http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kuidas-tahtis-sots-vargil-kais-ja-politsei-kaest-paases.d?id=66755649).Teine variant tähendab aga valetamist, vassimist ja hämamist - isegi siis kui AVP eestvedajad on iseennast suutnud veenda, et nad on üdini ausad inimesed, kes võitlevad deemonite vastu.

    4. Enamus AVP poolt viidatud materjalist pole faktid ega tõendatud materjal vaid ''anonüümsete sotsialistide'' (Lobjakas, Tarand, Strandberg, Kivirähk) isiklikud arvamusavaldused, ilukirjanduslik fantaasia või unenägu ning seetõttu mainekujunduslik trikitamine, demagoogia ja hämamine. Aus ning südametunnistusega inimene avalikkuses nii ei käituks, vaid prooviks enne sõna võtmist jõuda kindlate tõenditeni, mis toetaks tema järeldusi.

    5. võimulolekustaaž ei samastu valelikkusega.

    6. ''Armas laps, õpi eristama valelikkust ja ideoloogilisust!'' Kahjuks ei saa neid eristada, kuigi mina ise seda tahaksin. Põhjused olen loetlenud eelnevates punktides - lühidalt, keskmine inimene samastab oma maailmavaate eksplitseerimist ja õiget käitumist. Vaadates AVP lehte, siis sealne loogika tundub olevat järgmine - kuna ta on reformierakonnast ja võimul, järelikult on ta valelik ja meie vaenlane.

    Vihane ja motiveeritud kilplaste kamp võib kärbest jahtides kogu maakera õhku lasta. Jääb vaid loota, et asjad nii kaugele ei jõua.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 1. Protesteeriti võimu vastu, mis sigatses ülbelt ühe väljaande kallal. Protesteeriti võimu liialduste ja üle oma piiri tungimise vastu (keegi ei ole ju öelnud, et seepärast, et tegu on Refiga!). Lihtsalt sigatsevaks võimuks juhtus olema Refi bande (Lang, Klaas..=

      2. Hea küsimus. Tõepoolest, miks Ref&co protesteerib märksa vähem valeliku poliitika vastu? Kahtlemata on üks põhjustest see, et neile on see vähem kasulik...
      Muide, 90% vangidest on mehed, aga ma pole täheldanud, et prokuratuuri räiges seksismis süüdistaks.

      3.SDE pole nagu võimul. Ta ei tee suurt midagi. Ja tõesti, mitte midagi tegemine on (imagoloogiliselt) kindlasti parem kui aktiivne s***akeeramine nt Sirbi funktsioneeriva toimetuse laiali peksmine.

      4. Asi on usalduses. Lang ka alguses kinnitas, et ta ei puutunud kuidagi kokku Sirbi juhtkonnas toimuvate muudatustega. Apelleeris usaldusele. Aga näe, hämas, valetas ja esitas pooltõdesid. Need, kes talle vastu vaidlesid, apelleerisid samuti usaldusele. Igatahes mul on põhjust viimaseid rohkem uskuda, Sest kui tõendeid pole, on usaldusväärsus usaldusväärsuse vastu. Viimasega on koalitsioonil lood õige närused. Põhjusega.

      5. Tõsi. Kausaalne seos puudub, aga võimulolekustaaž kuidagi ka ei välista valelikkust. Ja ka see, et võim korrumpeerib, pole päris tühi sõnakõlks (vrdl ka Tln linnavalitsus)

      6. Ei, siiski valelikkuse ja ideoloogilisuse eristamine on vajalik. Ja muide, kas kõik need eelnevad punktid polnud mitte mõneti sama asja tegemine? Näitamine, et Ref ja liberalism ehk ideoloogia ei samastu valelikkusega? Olen nõus, ei samastu. Aga paljud võimul olevad tegelased, kes juhtumisis on Refikad, on valelikud.


      Nõus, märatsevad revolutsionäärid (nt Kender ja zaumlased antud juhul) võivad olla suure destruktiivse jõuga (nt Sirbi toimetuses), seega peaksid võimulolijad olema vastutustundlikud ja mitte andma neile õigustusi kandikul kätte.

      Kustuta
  5. 1. Kõigi osapoolte ütlused (k.a. Väljatagad, Kender, Lang jt.) on nüüdseks kinnitanud, et Reformikad ei suunanud aktiivselt seda protsessi. ZA-UMi visioonidokument kutsus üles kõiki osapooli ja erakondi dialoogile (mis selles halba on, saavad aru vaid dialoogi põlgavad poliitiliselt kallutatud isikud). Ühtlasi jääb vastuseta küsimus, miks on Sotsiaaldemokraatide kontroll Sirbi üle (seda ju Tarandi Sirp oli) aktsepteeritav.
    2. Millel baseerub väide, et tegemist on Ref-st vähem valeliku poliitikaga? Faktid näitavad, et sotsid on refile äärmiselt sarnane. Pigem näen kohmakaid püüdlusi kõike sotsidega seonduvad kinni mätsida. Meedia sotside puhul lihtsalt vaikib, refi puhul aga avaldatakse pikki lugusid kellegi unenägudest ja kampsunite värvist. Marju Lauristini kui meediaguru oskuslikust spinnimisest eelmise aasta lõpus ma ei hakka rääkimagi. Topeltstandardid.

    Paar Sotside hiljutist stiilinäidet (millest AVP muidugi vaikib, sest sotsid on nende silmis alati õiged ja ausad):

    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sotsid-lisasid-komisjoni-paringu-tottu-2011-aasta-aruandesse-ligi-42-000-eurose-arve.d?id=66631515

    http://poliitika.postimees.ee/1361800/leemets-ojasalu-venitab-rahastamist-valvavas-komisjonis-sotside-uurimisega

    http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/sotside-endise-peasekretari-sigadused-matsiti-kinni.d?id=66351968

    3. Täpselt nii. Sotsid pole võimul ja nad ei tee midagi – opositsioonis istumine vabastab vastutusest kuid populaarsus ja nn. puhas imago säilib. See on neile endile kasulik ja kaval strateegia aga rahvale pole sellest kasu (vt. ka vabakund)
    4. A) Asi on usalduses – kuid usaldus on subjektiivne. AVP usaldab jäägitult SDEd, kuigi faktid räägivad neile vastu. B) Lang tegi minu arvates vaid kommunikatiivse vea, s.t. oleks põhjalikumalt pidanud oma osa seletama. Minu hinnangul (subjektiivsus?) ei varjanud ta teadlikult midagi. Tähtis osa oli ka meedia järjekordsel püüul suurt skandaali ja valetamist välja pigistada.
    5. Nõus.
    6. “Aga paljud võimul olevad tegelased, kes juhtumisis on Refikad, on valelikud.” On valelikke Refikaid, nagu ka valelikke Sotse, respublikaane ja keskisid. Nagu ka mittepoliitikute seas. Ma näen siiski meedias stereotüüpide tahtlikku kujundamist, reformikate demoniseerimist. Miks ma üldse sellest räägin – mitte et ma spetsiifiliselt reformikate eest võitleks vaid ma näen teatavad pealiskaudsust, ebaausust, mis võib olude kokkulangemisel Eesti riigile ja eesti rahvale väga kahjulikuks osutuda. Ma arvan, et minu mure on sarnane Mihhail Lotmani murele.
    7. Ma usun, et Kender ja ZA/UM Sirbis oli algusest peale lühiajaline alternatiiv, mis kokkuvõttest tuli kultuurile tervikuna kasuks. Aitas kultuuriinimeste mõtteid koondada ja avalikkuse huvi Sirbi vastu tekitada.

    Tänan diskussiooni eest.

    VastaKustuta
  6. (nunnu troll teil siin... tohib, ma kaklen ka natuke?)

    vaata, armas laps, nagu sa ise osutasid, leidus kultuuritegelaste piltidel väga palju sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega inimes. sellest oleks näiteks võimalik järeldada ka seda, et kultuuritegelased on enamuses maailmavaatelt sotsiaaldemokraadid. ja miks ei võiks neil olla siis oma sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega ajaleht, ah? valitsusparteide taskus on ju see... noh... postimees vist oli? kas neile on sellest veel vähe või?

    ja veel seda, et maailmavaadet ja parteid ei saa vähemalt eestis küll samastada. ref on meil just nagu liberaalse maailmavaate esindaja, aga tegelikult puhas võimupartei, st nende ideoloogiaks on olla võimul. maailmavaate järgi elamine on idealistidele (loe: nõrkadele). madalad maksud, mu eesel! ja täiesti võimalik, et kui sotsid peaksid võimule saama, siis oleks kultuuritegelased ka nende suhtes kriitilised, sest, noh, maailmavaate järgi elamine on ju nõrkadele.

    aga "anonüümsed sotsialistid" on kahtlemata väga armas väljend, tänan sind selle eest, mu laps.

    VastaKustuta
  7. 1. "miks ei võiks neil olla siis oma sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega ajaleht".
    Miks peab üldloetav kultuurileht olema mingi kindla maailmavaatega? Kas see pole seesama kultuuriestablishmendi tekitamine maailmavaate alusel, mille vastu ZA/UMi initsiatiiv oli? Igal erakonnal on lisaks ka oma ajaleht, mis on avalikult teada, et on iga erakonna maailmavaate esindaja. Sirp ehk Eesti kultuurileht ei tohiks esindada kindlat erakonda ja maailmavaadet - ega me enam nõukaajas ela, et tuleb varjatud poliitpropagandat teha.

    2. Ideaalselt ei tohiks ükski üldloetav ajaleht tervikuna olla mingi maailmavaate esindaja, juhul kui nad pole seda selgelt ja avalikult välja öelnud. Ajalehe uudisrubriik peaks kajastama tegelikkust, fakte, ilma ideoloogilise filtrita. Arvamusrubriik on teine asi, aga sealgi pole vaja iganädalast poliitpropagandat ja teiste süstemaatilist ajupesu teha. Eesti ajalehtede probleem on kvaliteet, kolletumine, rubriikide segapudi - uudist ja arvamust on sageli võimatu eristada. Arvamus on ajakirjaniku isikliku arvamusega kombineeritud. Samosti Postimees oli paraku üha enam kreenis (Samost ja mitmed teised ajakirjanikud ajavad segamini oma isikliku arvamuse ja avalikkusele uudise/fakti edastamise).

    3. ''tegelikult puhas võimupartei''. Ref on demokraatlikul teel valitud võimu juurde. Eks iga erakond soovib oma nägemust ellu viia, nii ka Ref-id.

    VastaKustuta
  8. Kus on rahva silmad, inimene julges saata juhtkirja toimetajatele, kes otsustasid selle avaldada! Ja see tekst, taevas hoidku, oli kriitiline ja ideoloogiline. Kulturnikud, ruttu tänavatele! Allik oleks pidanud hoopis tegema hulga tagatubaseid kokkuleppeid SDE ja kõigi muude põnevate võimuisikutega, löönud kogu Sirbi toimetuse (uuesti) laiali ning nimetanud ennast igati uue (erakordselt sotsipoolse kallutusega) suuna juhiks. Aga ei, ta kirjutas artikli avalikku ruumi. Täiesti kohutav inimene.
    Sest need kaks sündmust on ju täiesti samastatavad asjad, täiesti ühest kategooriast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuhu faktid jäid, ehk oleks aeg Ruussaare Ref-i unenäost üles ärgata ja tõenditele otsa vaadata. Kui pole tõendeid, siis jääb vaid ideoloogiline kallutatus ehk uskumine ja pime viha. Sellise vihkamisega pole midagi peale hakata.

      Hea kuulda, et teile Jaak Allik ja tema ideoloogia sümpaatne on, hea et ta Eesti kultuurilehes Sirp juhtkirja asendajana vaenlasi materdab. Paar linki SDE liikmest, 20.aastase NLKP staaziga Jaak Allikust ja tema mõtetest Eesti riigi, eesti keele ja eesti kultuuri kohta:

      http://www.postimees.ee/1196032/jaak-allik-mingit-vene-ohtu-pole-olemas-ega-ole-kunagi-ka-olnud

      http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/eesti-haigus-ehk-loe-eestikeelset-tolget-artiklist-kus-yana-toom-eesti-keele-valjasuremist-ennustas.d?id=65632412


      Kustuta
  9. armas laps, kui inimesel on maailmavaade, siis sageli see peegeldub ka tema kirjutistes (vt ka väljendit "anonüümsed sotsdemmid"), sest kuigi kultuuritegelaste seas on vähe neid, kes ametlikult mingisse parteisse (ja sugugi mitte alati sotsdemmidesse) kuuluvad, tead ometi sina täiesti kindlalt, et nende seas on palju "SDE liikmeid, vasakpoolseid ja ''anonüümseid sotsiaaldemokraate''", seejuurres heidad sa neile veel ette, et nad "püüavad ennast avalikkuses positsioneerida apoliitiliste isikutena"? otsusta siis ära, kumba sa tahad, kas seda, et nad oma maailmavaadet varjaksid, või seda, et nad oma maailmavaadet avalikult tunnistaksid. kuigi ma saan aru, et mingi seltskonna jaoks on kõik vasakpoolse maailmavaatega inimesed saatanast ja tuleks põlema panna, nii et ainus aktsepteeritav variant oleks see, kui nad oma maailmavaadet muudaks.

    ja millised peaksid olema need "faktid", mida kultuurileht peaks avaldama? toimus kontsert? kinos näidati filmi? minu arvates kultuurileht ongi arvamuste ja analüüside leht. üks suur arvamusrubriik.

    javeel selline küsimus ka, et mis see nägemus peaks olema, mida ref nii innukalt ellu viib? madalad maksud on meil juba ammu mütoloogiliseks tegelaseks muutund, liberaalse maailmavaate kaitsjana esines neil peamiselt meikar, nii et ma nagu ei näe mingit erilist "oma nägemust" peale soovi iga hinna eest võimul olla ning iseenda ja oma sõprade huvisid kaitsta. selliseid seltskondi on meil siin veel ja et üks punt nina liiga püsti ajama ei hakkaks, oleks hügieenilisem neid seal pumba juures regulaarselt vahendada.

    VastaKustuta
  10. 1. ''otsusta siis ära, kumba sa tahad, kas seda, et nad oma maailmavaadet varjaksid, või seda, et nad oma maailmavaadet avalikult tunnistaksid.'' Ennekõike tahan ma, et ei manipuleeritaks avalikkuse ja rahva arvamusega - seda ei Reformierakonna leerist ega ka teistest leeridest. Küsimus on niisiis selles, kuidas oma vaateid presenteerida ja kuidas suhtuda teise inimese vaadetesse. Rahulik ja mõistuspärane, hästi argumenteeritud arutelu on minule sümpaatne, vastase demoniseerimine ja demagoogia on antipaatne. Suu teipimine vastuseks ZA-UMi visioonile, mis kutsus erinevaid maailmavaateid dialoogile, on veider.

    NB! Veel avalikkusega manipuleerimisest. Näiteks Marju Lauristin esines eelmise aasta rahutuste ajal Reformierakonda kritiseerides ajakirjanduses enamasti Sotsioloogi sildi all - kena küll, aga ta unustas mainida et ta on samal ajal opositsioonilise SDE liige, mis nõuab valitsuse tagasiastumist. Lisaks oli ta tagatubades samal ajal Harta12 koostaja kuid meedias hüsteeria üleskruttija. See tundub minu jaoks kahepalgeline.

    2. ''kõik vasakpoolse maailmavaatega inimesed saatanast ja tuleks põlema panna''
    keskpärase demagoogia musternäide. oleks vaja rohkem dramaatilisust.

    3. ''millised peaksid olema need "faktid", mida kultuurileht peaks avaldama?''
    Arvamust saab avaldada tasakaalukalt, erinevate poolte argumente kaaludes ja arutledes, argumenteerides faktidega. Sirbi Sotsiaalias oli kahjuks Reformierakonna demoniseerimine ja poliitpropaganda. Kui te nendel asjadel vahet ei suuda teha siis on väga pahasti. Ma ei suuda teid aidata.

    4. ''et mis see nägemus peaks olema, mida ref nii innukalt ellu viib?...'' Ma pole Reformierakonnast ja seetõttu pole õige inimene seda lõiku kommenteerima. Võin vaid öelda, et mind isiklikult huvitab ausus. Siiski võin ka mainida, et Reformierakond valiti demokraatlike valimiste käigus võimule. Seetõttu on avaliku arvamusega manipuleerimine (demoniseerimine meedias ja sotsiaalmeedias info selektiivse või kallutatud presenteerimisega, tõestuseta väited, kuulujutud jne) on minule ebameeldiv. Arvamus ja kuulujutt pole fakt.

    Tänan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Viimase asjana siiski mainiks ka paar sõna ZA/UMi ja Kenderi kohta minu vaatenurgast, et oleks selgust.

      1. Ainus, mis mind ''vana'' Sirbi juures häiris, oli liigne poliitilisus, st ühe vaatenurga (vasakpoolse, sotsiaaldemokraatliku) süstemaatiline domineerimine teiste üle ja Reformierakonna pidev kriitika ja demoniseerimine. Ma eelistan dialoogi monoloogi üle ja ei salli madalalaubalist poliitilist propagandat.

      2. Muu Sirp oli tasemel, k.a. kirjandusrubriik jne.

      3. Teadust on vaja Sirbis käsitleda.

      4. Pikk ja arutlev tekst on minule sobiv, nii nagu vanale Sirbile kohane.

      5. Koondamised viis läbi Kender vastavalt oma äranägemisele. Ref-lt puudus initsiatiiv, nõukogu oleks pidanud koondamistesse sekkuma, minister mitte.

      Siinkohal tõmban jutule joone alla.

      Kustuta
    2. Üks märkus.
      "Kõigi osapoolte ütlused (k.a. Väljatagad, Kender, Lang jt.) on nüüdseks kinnitanud, et Reformikad ei suunanud aktiivselt seda protsessi."
      Selline lause on ilmekas sümptom, et ei saada probleemi olemusest kuigivõrd aru.
      Häda ju selles ongi, et see nn "kinnitamine" on täiesti ebausaldusväärne.
      Kui tõendeid pole ja on sõna sõna vastu ja otsustama peab, siis maksab ainult USALDUSVÄÄRSUS. Ega see pole sõnakõlks, et ministri tagandamise protseduuri nimetatakse umbUSALDUSE avaldamiseks, eks.
      Nad kõik kinnitasid?... phfäh!

      Kustuta
    3. Põhimõtteliselt nõus. Oletame, et teemaga seotud poliitikuid ei saa usaldada. Vaatame siis, mida kultuuriinimesed ja ajakirjanikud on öelnud.

      - Märt Väljataga emaili vormis tõestus Michali ja Rosimannuse seotusest osutus valeks. Unustati küsimärk tema lause lõpus, seega tuli välja, et ei olnudki tõestus. Naera ribadeks.
      - Toomas Väljataga on öelnud, et pole Michali ja Rosimannusega kohtunud ega asja arutanud ja Lang pole teda sundinud.
      - Ruussaar nägi unes, et keegi organiseeris midagi. Mitu nädalat hiljem on asi ikka veel unenäo tasemel. Nüüd proovib ennast kogu loost välja keerutada allikakriitilisust propageerides.
      - Hõbemägi, Samost ja Muuli korrutavad avalikkuses Ruussaare unenägu tõe pähe ilma igasuguste faktide esitamiseta. Nüüd paar nädalat hiljem proovivad ennast kogu loost välja keerutada, Muuli ja Samost isegi ei julge teemat enam kommenteerida, rääkimata avalikkusega manipuleerimise eest vastutuse võtmisest. Kastraatide kammerkoor (g-minooris).

      Niisiis, Märt Väljataga ja Toomas Väljataga jutt kinnitab ebausaldusväärsete poliitikute versiooni. Seega tuleks tõe huvides lisaks poliitikutele umbusaldada ka Väljatagasid. Avalikkusega manipuleerimise eest tuleks lahkuda oma töökohalt ka hämavatel ajakirjanikel (Ruussaar, Hõbemägi, Samost, Muuli). Oma sõnade eest peaks ju ometi vastutama mitte ainult poliitikud vaid ka ajakirjanikud ning muud tegelased.

      Kustuta
    4. Tõsi, Märt Väljataga kiri ei osutunud TÕENDIKS.
      Toomas Väljataga kasutas korrektseid ja tõeseid lauseid, aga ei öelnud kõike.
      NB See unenäona kirjeldatud stsenaarium on ilusti harmoonias kõigi Toomas Väljataga väidetega. Tõesti, tema ei kohtunud Michali ja Rosimannusega (selle töö tegi ja vahendas Kender), Lang teda ei sundinud (ka see töö vahendati kenasti).
      Seda rääkis ka Samost - et nad räägivad kenasti ja täpselt mööda sihitud tõeseid lauseid.

      Ja nii ongi nagu Meikargate'i ajal:
      "Kas te valetasite? Kas astute tagasi?"
      "No ootame kõige pealt prokuratuuri tulemused ära :)"
      (loe: te ei saa sittagi TÕESTADA)

      Seega kordan: Kui tõendeid pole ja on sõna sõna vastu ja otsustama peab, siis maksab ainult USALDUSVÄÄRSUS.

      Kustuta
  11. Usaldusväärsus on niivõrd subjektiivne kriteerium, sellepärast mina proovingi ainult faktidest ja tõenditest lähtuda. Eelpoolsed ajakirjanikud pole minu arvates oma usaldusväärsust välja teeninud. Kes tahab, usaldagu neid ajakirjanikke või Jaak Allikut või jumalat või jõuluvana või nende kombinatsiooni. Minule tundub usaldusväärsem lähtuda faktidest, sest uinuv mõistus võib tekitada koletisi (nagu Ruussaarel juhtus).

    Lõpetuseks paar seika, mis minu arvates ei klapi Ref-i saladuslikus ja komplitseeritud vandenõuteoorias:

    - Miks peaks Ref. püüdma Kenderit programmeerida – ta on ju teada skandalist ja elukunstnik. Oleks ju palju stabiilsemaid kandidaate Sirpi juhtima. Pealegi oli Kender Sirbi kt ehk vaid ajutine. Milleks muidu nii hiilgav plaan on nii halvasti ajastatud.
    - Mis kasu sai Michal-Rosimannus-Lang Doris Kareva koondamisest? Peatada Kareva ohtlikult nõiduslik luule, tema graatsiliselt voolav feminiinne värss, mis hullutab nii noori kui vanu valelikke ärihaisid-kapitaliste? No ei klapi ju. Ka pole Kareva eales päevapoliitikas osalenud. Kenderi isikliku eelistuse väljendusena klapib palju rohkem.
    - Mis kasu sai Ref. arhitektuuri ja kunstitoimetaja vms. koondamisest? Peatada kaasaegse kunsti võidukäik, mis ohustab kapitalismi deemonlikku hegemooniat? Võibolla tõesti. Valk oma paari kriitilise artikliga on täiesti tähtsusetu, milleks Ref-l sellega jännata. Kenderi isikliku eelistuse väljendusena sobib rohkem – et saaks oma ettekujutust Sirbist Zaumiga kohandada.
    - Mis kasu saaks Ref. Tederi koondamisest filmitoimetaja kohalt? Rootsi filmide mõtlik lõpp hävitab valeliku kapitalismi jüngrid ehk Ref-i kratid. No milleks, ei klapi ju.
    - Ref-i kriitik Tarand lahkus omal initsiatiivil, Maiste hiljem ise.

    Oh seda elukest küll. Rahu ainult rahu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No siin on ikka korralikud refleksiooniprobleemid.

      Ettepanek lähtuda faktidest?

      "Kõigi osapoolte ütlused (k.a. Väljatagad, Kender, Lang jt.) on nüüdseks kinnitanud, et Reformikad ei suunanud aktiivselt seda protsessi." on need kõnelevad faktid või kellegi usaldamine.

      Faktidega on asi päris hapu. Sirp lasti ex machina segi peksta.Fakt.
      Uued tegijad ei läbinud mingit pädevusanalüüsi. Fakt.
      Klaas sonis ainult säravatest silmadest, eks.
      Nii, isegi kui motivatsioonianalüüsi (mida Te päris pikalt eelmises kommentaaris üles ehitate) jätta tegemata, siis ei jääks eriti palju variante: kas Klaas ja co on täiesti ebapädevad, või siis "õelam" variant - korrumpeerunud.

      Kustuta
    2. Jah, olin sekundi murdosaks ebapädev ja väljendasin ennast viletsalt - “kõikide osapoolte ütlused” ei klassifitseeru tõesti faktideks. Minu viga, astuksin tagasi kui oleks kuhu astuda :). Ütleks siis pigem nii, et proovin üldiselt lähtuda Occami habemenoa printsiibist (kui osapoolte ütlused omavahel klapivad).

      Sellest lähtudes sai Sirbi skandaal võimalikuks ennekõike nõukogu viletsa töö tõttu (Klaas, Väljataga ja Co). Ühesõnaga, ma arvan, et asi polnud korrumpeerituses vaid kõige tavalisemas ebakompetentsuses (selles võib erinevatel ajahetkedel süüdistada vist kõiki asjaosalisi, kaasaarvatud ajakirjandust ja Kõigevägevamat). Ainus, kes pole eales vigu teinud, on Jaak Allik.

      No nüüd tõmban küll Sirbi skandaali teemale joone alla. Taaskord.

      Kustuta