4. november 2014

Infantilism.fm: Pärnits rukkis


Hiljutise traagilise sündmuse mitmekesistest kommentaaridest jäi ehk üksmeelseimalt kõlama soovitus: kuula last ja räägi temaga.

Liiale ei maksa minna, aga olgu.

Kaur Kender ütles hiljuti ühes intervjuus  EPLile:
„Nurklik kirjutas kuskil, et põlvkondadevahetus jääb ära. Mulle tundus sama, et eesti kirjandus jäeti täiesti jubedate inimeste kätte ja muutus mutantkirjanduseks. See tuli nüüd tagasi võtta. Põhjus, miks põlvkondadevahetust ei toimunud, oli selles, et eelmine põlvkond on värvanud jubedaid noori vanainimesi nagu Mihkel Kunnus. Tema sobib väga hästi seda põlvkonnavahetuse ärajäämist illustreerima – põhimõtteliselt räägib ta sama juttu, milleni jõudmiseks läks Rein Veidemannil 60 aastat.”

Seda, et Kender&co kirjanduse headesse kättesse tagasi võttis (ja pahad vanurikäed tühjaks jättis), ma ei kommenteeri, aga põlvkonnavahetuse problemaatika väärib väikest ääremärkust küll. Eriti seoses paari sissekandega tagasivõidetud nooruse esindussaidil Nihilist.fm.

Mikk Pärnits kirjutab seal: „Nüüd on nii, et meie noored peame asju ajama järjekordselt omakeskis. Ausalt saame arutada omavahel ja need onud ning tädid telekas elavad täiesti teises, külmas reaalsuses. /.../ Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi küsima. Sest te ei saa ise hakkama. Te politiseerite, te mängite mänge millest noored läbi näevad./.../ Me teeme Kauriga teie silmakirjalikkusest müügiartikli. Mingi hetk variseb teie pask kokku ja varemetes seisavad ellujääjad, mina ja need noored kes praegu vaikides loevad ja taipavad.”

Olgu. Nemad on nemad. Tõde laksust käes ja puha, värsked silmad pole ähmastatud ei elukogemuse ega haridusega.
 Aga kes on need, kellele vastandatuna see meie on konstrueeritud? Sealt samast võib lugeda: „Teie, õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud, olete JUBA loonud olukorra, mille viljad näitasid end 27. oktoobril: skisofreeniline ühiskond, mis on teie endi kätetöö.”
No üsna selge.

Mul täitub septembris 2015 kümme aastat õpetajana ja veebruaris 33. eluaasta. See ei jäta just suurt lahtrivalikut.

Oma mõtteid aga pole mul ikka veel, vabandust, enam pole ja seepärast tsiteerin Mihhail Lotmanit:
Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.
Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.
Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri, Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda 14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua perekonna.”

Põlvkonnavahetusega võib olla pisut kehvasti küll, kui kohe kolmekümnene mässaja (saati 40+ „noorkirjanik”) astub 15-aastase kõrvale ja käratab koos temaga: „Meie, noored! Aga teie - õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud... ”

Eluaastatesse ei maksa muidugi liialt klammerduda. Põlvkonnavahetus peaks tähendama ju ikka seda, et pealekasvavad inimesed võtavad üle väljakasvavate inimeste funktsioonid. Mõistagi on siin vanusega tugev korrelatsioon, aga kindlasti ei ole põhjuseks üldine varaküpsus, vaid pigem ikka see, millele osutab ka Mihhail Lotman.

Selles oma noorusaja-essees (siis mul natuke veel oli oma arvamusi ja mõtteid), millele viitab ka Kender, kasutasin järgmist kujundit: [mässajad noored on kui] „räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub.”

See on looduslikult nii, et inimene sünnib väga abituna ja tema eest peab keegi hoolitsema. Beebil on karjumine pea ainus väljendusvahend ja sellega nõuab ta siis tähelepanu ja hoolitsust, olgu tal siis kõht tühi, olek jahe või püksid täis. Loomulik on ka see, et sellest faasist välja kasvatakse.
Nukraks läheb asi siis, kui inimene jääb väga pikalt faasi, kus tema peamine suhe ühiskonda on: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”.
Laps teatab oma hädast, täiskasvanu lahendab. Selline on funktsioonijaotus.

Kuna ma olen isikliku arvamuse faasist täiesti välja kasvanud, siis pean jälle tsiteerima. Seda puhku Jiri Opeliki, kes kirjutab: „Kundera noorukid on põhimõtteliselt edevad lollpead, joobunud ainsast, mis neil on, tasuta saadud bioloogilisest vitaalsusest ja vähepruugitusest, vaid iseendale keskendunud ekshibitsionistid, kes seetõttu on nii kergesti manipuleeritavad. /.../ Aga see pole veel kõige  hullem. Nii nagu ikka, on kõige haletsusväärsemad need, kes on paavstist paavstilikumad, seetõttu valib Kundera pilke tõeliseks märklauaks täiskasvanud, kes on omaks võtnud vaid noorte puhul mõistetava ilmavaate /.../”

Siin rõhutaksin ikka A.H. Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor”. Just. Aga ainult noorelt.
Kui kuuekuune endal mähkud täis teeb ja siis kisab, pole selles midagi häbiväärset, ilma igasuguse irooniata.

*
Üks asi, mis teeb lastearsti elukutse nii keeruliseks, on see, et laps ei oska hästi oma kaebusi väljendada, väike laps võib oma valu lokaliseerda täiesti mööda. Murdeiga pole palju parem – hingeline segadus on murdeealisele endale sageli väga arusaamatu. Analoogia on rakendatav ka ühiskonnale tervikuna, sestap on läbinägelik analüüs alati vajalik ja hinnatud.

Ikka on ka kirjandus olnud üheks selliseks vahendiks, mis tegeleb ühiskonna eneserefleksiooniga. Aga mõistagi mitte iga kirjandus. Kirjandus võib tegeleda samuti meelelahutusega, utoopiliste visoonidega, keelemängudega jne. Ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole „kanaarilind kaevanduses” või ajastu ja inimhinge üldtendentside teravapilguline läbinägija. Viimases on A.H. Tammsaare tänini ületamatu, Mihkel Mutt enam palju sõna ei võta, Mats Traat ja Ene Mihkelson pole argimeediasse vist üldse trüginud. Avaliku intellektuaalina ütleb sõna sekka vahel Rein Raud, iganädalasi kommentaare annab Andrus Kivirähk jne

Mikk Pärints tajub sõnavabaduse ahistamist ka ropendamise taunimises. Siin ei oska muud öelda, kui et t**a, p**s, m**n, v**t jms on kenad rahvakeelsed sõnad küll, aga nende analüütiline väärtus pole just teap kui suur.
Ega ka esteetiline. Ja ma ei taha siin niiväga moraliseerida kuivõrd osutada tõsiasjale, et ropendamine ei aita kuidagi kaasa, kui taotluse all on analüütiku staatus.

Sõnavõtud a la „Tra, ühiskond on täiega p*tsis ikka! Süsteem imeb täiega, kõigil saja p***ga kopp ees!”  pole just eriti läbinägelikud ühiskonna-analüüsid. Pigem on tegu poolartikuleeritud variatsiooniga juveniilfaasi peamisest eluavaldusest: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”

*

Samuti ei taha ma kuidagi pisendada (kirjasõnalist) tegevust, mille sisuks on mingile vähemusele või rõhutud grupile hääle andmine. Näiteks arst, kes oskab hästi hinnata, kust lapsel valutab, on tõeliselt vajalik inimene. Ja oleks suurepärane, kui oleks keegi, kes annaks hääle segaduses noorukitele, suudaks artikuleerida nende hinge. Salingeri „Kuristik rukkis” on selles vallas üks paremaid näiteid, nii hea, et enamik noorteromaane tunduvad variatsioonidena sellest.

Titekisaga on see asi, et ikka peab täiskasvanu, see va lapsevanem mõistatama, mis lapsel on viga. Ja siis olukorrale lahenduse otsima. See on lapsevanema üks funktsioone. NB! See on: lahendada probleeme, mis pole tema tekitatud. NB2! Kui väikse lapsega midagi juhtub, siis vastutab just ja ikka täiskasvanu. Selline on funktsioonijaotus.

Põlvkonnavahetus jääb ära siis, kui lastest ei saa enam täiskasvanuid ehk inimesi, kes võtavad vastutuse (hädade eest, mida nemad pole põhjustanud), inimesi, kes hakkavad ühiskonnas täitma konstruktiivset funktsiooni.


Mikk Pärnits selgitab:
„Jaoskonnas küsiti: kas ma tunneks end süüdi või vastutavana kui keegi eelmise loo tõttu nüüd tulistama läks? Mida? Mina olen siiani elanud arusaamaga, et mõrva eest vastutab mõrvar ja vägistamises on süüdi vägistaja. Süü lasub teo toimepanijal. Filmid, muusika ja kunst üldisena kedagi vägivallaks ümber ei proge, pohhui mida see vana känd oma vanainimese uuringuga pobiseb. Seda müüti on kedranud konservatiivid juba aastasadu. Praegu on see periood, kus kõik tahavad süüd endalt ära veeretada: vanematelt, koolilt ja meedialt. Vaadata tuleks just kõigepealt nende otsa.”

Lühemalt: mina ei saa süüdi olla, sest üks inimene ei saa teist inimest kuidagi käituma panna, aga süüdi on teised, sest nad panevad teised nõnda käituma ja tahavad siis süüd endalt ära veeretada.


Veel lühemalt: Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!



Veel pisut läbinägelikku ühiskonna-analüüsi ja  teravapilgulist sotsiaalkriitikat:


15 kommentaari:

  1. Hailee Steinfeld oli 14, kui ta esitati Oscarile.
    Nick D'Aloisio oli 17, kui ta müüs oma app'i Yahoole 30 miljoni eest.
    Christopher Paolini oli 15, kui ta kirjutas filmiks tehtud bestselleri "Eragon".

    VastaKustuta
  2. Ja Pärnits oli 28, kui ta valis ennast 15. aastate esindajaks. Teen angst! ARRRRrrrrgh.

    VastaKustuta
  3. Kas sa möönad, Mihkel, et sel nihilist.fm-maailmal on oma võlu? Nooruslikkus on nagu esteetiline kategooria ses mõttes. Visuaalses mõttes väga hästi üles ehitatud ja maitsekas sait. Sisu on kaastööliste teha. Lobjakas ja Pajula on teinud koostööd, see lisab saidile tõsiseltvõetavust. Pärnits muidugi ei kvalifitseeru lugejakirjakski.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Absoluutselt!
      Mida ma aga kritiseerin, on antud blogipostituses viidatud artiklite analüütiline väärtus. Nihilist.fm'i olemasolu pean ma selgelt positiivseks ilminguks.

      Kustuta
  4. Jajah. http://tsarv.com/motted/seksist/puberteet-ja-pedofiilia/

    VastaKustuta
  5. Mis puudutab üldist kriitikat, et Nihilistis avaldatud kirjutised ei paku probleemile lahendust, siis lahendus on ilmne: ärgem sundigem noori midagi tegema. Kui nt õpilane ütleb tunnis, et ta ei taha ülesandeid kaasa teha, kuna tal ei lähe ruutvõrrandit edasises elus vaja, siis õpetaja peaks õpilaselt uurima, mida ta teha tahab, mis talle huvi pakub, ning näitama, kuidas ruutvõrrandi lahendamine õpilasele huvipakkuvat eesmärki saavutada aitab. Õpetajaideaal näitab õpilasele, kuidas õpetatav õpilast aitab ning motiveerib seeläbi õpilast õppima. Õpetaja vari, vägivaldne autoriteet, ent hirmutab või sunnib õpilase õppeprotsessi varju läbima.

    Artikli viimaste lõikude osas tuleb esiteks aru saada, et kuigi Pärnits seda otseselt ei ütle, rääkis ta politseis juriidilisest süüst või vastutusest. Hilisem tõdemus, et filmid, kunst ja muusika kedagi vägivaldseks ei muuda, ei ole aga kuidagi konfliktis tõdemusega, et otsene vägivald ohvrit vägivaldseks ei muuda. Oluline on ka tähele panna, et tsiteeritud lõik ei väida, et Viljandi tulistaja oma teo eest ei vastutaks, vaid et Viljandi tulistaja teatava meelsuse eest vastutab ühiskond tervikuna (eelkõige selle võimukam osa), mitte mõni marginaalne subkultuur või looja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. et otsene vägivald muudab ohvrit vägivaldseks*

      Kustuta
    2. "lahendus on ilmne: ärgem sundigem noori midagi tegema"

      Mnjah... ei teagi kuidas vastata... Sellise arvamuse (ilmsuse!?) eelduseks näikse olevat vähemasti kaks asja: a) lapsuke teab, mis on talle vajalik; b) ühiskond on kohustatud lapsukese Maslow püramiidi täidetuse tagama igasuguste tingimusteta.

      Hannah Arendt on kenasti öelnud, et kogu vajadus hariduse järgi tuleneb tõsiasjast, et inimesed sünnivad st kogu aeg tuleb uusi peale (ja vanad surevad eest).

      Et populatsioon püsiks elujõuline, peavad osad teisi üleval pidama. Laps alustab ülalpeetava rollis - tal on täisteenindus või ta ei jää lihtsalt ellu.
      Nii. Hariduse asi kõige laiemas mõttes on see, kuidas kasvatada teenindatavast (ehk lapsest) teenindaja (ehk lapsevanem). Päris iseenesest see ei toimi. Probleemi lühim sõnastus: kuidas luua sellised olud, et inimene ise ja vabatahtlikult muudaks oma elu raskemaks?
      Ah?

      P.S. Motiiveerimise paradoksaalsest loomusest olen veidi kirjutanud nõnda:
      "Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”."
      See on ühes kooliproblemaatikat käsitlevas artiklis:
      http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/mihkel-kunnus-humanism-soob-oma-lapsi?id=63936213

      Lapsiku koolirevolutsionääri (Peksame selle süsteemi puruks! Küll siis asi ise laheneb!) analüüsi ilmutasin ka hiljuti, sest see nn "ilmne lahendus": on noorte tulihingede seas tüüpideeks:http://mihkelkunnus.blogspot.com/2014/08/ilmus-sirbis-28.html

      Kustuta
    3. Nihilist.fm-s on ka kena lugu Stjopalt, noorelt, kes selle saatanliku sunnisüsteemi kukele saatis, noorelt oma peaga mõtles... noh, nüüd on küll põhiharidusega töötu, aga...
      Temast võib täitsa aru saada, aga ta võiks empaatia proovikivina panna end ettevõtja rolli (sa lood oma firma otsid sinna töötajaid ja sul on valida erinevate CV-de vahel ...) või panna end konkureeriva tööotsija rolli, kes peab nägema, et tema paber - mis on tunnistus vähemasti kohusetundest ja enesesunnivõimest - ei anna talle mingit eelist, ei loe...

      http://nihilist.fm/mul-oma-tempo-oota-veits/

      Kustuta
    4. Laps kindlasti ei tea, mis talle on vajalik, aga kas täiskasvanu teab paremini?

      Igaühel meist on õigus vigu teha, elada oma elu oma parima äranägemise järgi. Arbitraarsest ealisest piirist (Eestis 18, mõnes muus kohas 21, mõnes muus kohas veel midagi muud), ühiskond tunnistab seda.

      Kui keegi ikka tahab automaat käes ringi joosta ning pommi otsas õhku lennata, siis ta on igati teretulnud kaitseväega mõnele välismissioonile minema. Pärast tituleerime veel kangelaseks ka. Kui täiskasvanu otsustab end surnuks juua, siis kehitame õlgu ja ignoreerime. Surnult aga kedagi ülal ei pea.

      Kui alaealine (laps pole ehk parim termin) otsustab, et temast saab kunstnik, siis sunnime me teda matemaatikat edasi õppima ja seda hoolimata faktist, et tal tõenäoliselt nagunii tulevikus midagi liita-lahutada ega kulutada pole. Kui alaealine otsustab, et temast saab insener ning talle Tammsaare külatülid ei imponeeri, siis millegi pärast sunnime teda neid ikkagi lugema. Ja tavaliselt mitte Tammsaare geniaalseimat teost, milleks on “Põrgupõhja uus Vanapagan”! Kirjandusvõhikust insener või matemaatikaoskamatu kunstnik on ühiskonnale aga kahtlemata väärtuslikum kui laip, samuti säilitavad inimesed õppimisvõime mitmeks dekaadiks.

      Ülalpeetava ja ülalpidaja rollis ei tohi ka unustada, et lapsevanemal, erinevalt lapsest, oli valik. Täiskasvanud lapse otsus endale lapsevanemat mitte tahta evib aga minimaalseid võimalusi reaalsust mõjutada. Ehk kui lapsevanem ei suuda järeltulijas tänulikkust tekitada, siis on see tema probleem. Ühiskonna õnneks aga on vastastikune altruism looduses üpris levinud.

      Motiveerimine – teotahte tekitamine seostades teo millegi meeldiva või huvitavaga, kus skaala nullpunkt on täis kõht ning valu ja sunni puudumine. Tähendus, milles mina seda terminit kasutasin.

      Mis aga noortesse tulihingedesse puutub, siis noorena oleme ilmselt kõik vähem või rohkem tulihinged, varem või hiljem kustub aga iga tuli. Mina olen rõõmus, kui minu tuline vabaduseiha ei kustu enne viimast südamelööki.

      Kustuta
    5. Veel. Skaala nullpunkt on täis kõht mitte sellepärast, et ma arvaks, et lapsevanemad ei või lapsi motiveerida pakkudes oma kohustuste täitmise eest täis kõhtu ja sooja tuba, vaid seetõttu, et selliste motivaatorite kasutamisel sekkub Läänes lastekaitse ning vägivallatseb nii lapse kui lapsevanemate kõrval, kes siiski enamuses tahavad üksteisega läbi saada ning koos elada. Kui sellist sekkumist ei järgneks, siis oleks nullpunktiks lihtsalt valu ja sunni puudumine.

      Kustuta
  6. Aitäh viite eest sellele Stjopa loole, enne eelmise kahe kommentaari kirjutamist ei märganudki ja polnud ka varem silma hakanud. Mina konkreetsel juhul kaasatundmiseks põhjust ei näe: inimene tegi oma valiku, nüüd tuleb tagajärgi aktsepteerida. Kui paberit pole, siis tuleb lihtsalt mingil muul moel oma oskusi demonstreerida; kui tal mingisugused IT-alased teadmised on, siis löögu mingis meritokraatlikus vabatarkvara projektis kaasa ja varsti on olemas tulem, mida näidata.

    Minu jaoks on ka veider rääkida sellest, kuidas gümnaasiumis, kutsekoolis, ülikoolis keegi sinu kallal vägivallatseb. Kooli astudes peaks mõlemal poolel selge olema, mida teineteiselt oodatakse ning kui hiljem selgub, et üks pool ei vasta teise ootustele, siis on partnerluse lõpetamine igati mõistlik samm. Ja kuni indiviidist pool päris heitunud pole, võiks ta uue ja parema valiku teha.

    VastaKustuta
  7. Nagu EKA-sse maalikunstierialale sisseastuvad - soovivad kohe sürrealismiga tegeleda. Praktikas tuleb ikkagi kadalipp läbi teha ja enne süsteemselt maalima õppida. Mõni harv erand välja arvata, siis ilma töö ja vaevata jäädki susserdajaks.
    Ma ei usu et: 1. ilma teatava sunduseta ollakse valmis pingutama 2. enne täiskasvanuiga adutakse kutsumust (rääkimata täiskasvanuteskti, kes teevad tihti seda mida saavad mitte tahavad ja seda paljuski lapsepõlve möödapanekutest).

    VastaKustuta
  8. "In children, inflated self-views and grandiose feelings, which are characteristics of narcissism, are part of the normal self-development. Children typically cannot understand the difference between their actual and their ideal self, which causes an unrealistic perception of the self. After about age 8, views of the self, both positive and negative, begin to develop based on comparisons of peers, and become more realistic. Two factors that cause self-view to remain unrealistic are dysfunctional interactions with parents that can be either excessive attention or a lack thereof. For example but not limited to, the excessive attention and lack of attention go hand in hand when a child’s parents are divorced. Usually, one is overindulgent (typically the one seeing the child less) and the other shows less affection.[7] The child either compensates for lack of attention or acts in terms of unrealistic self-perception.[11]"

    http://en.wikipedia.org/wiki/Narcissistic_personality_disorder

    Leian, et see tsitaat on ehk adekvaatne lühikokkuvõtte sellest, milleni taheti jõuda.
    Ma polegi kindel mis antud artikli konkreetne eesmärk on (see ei ole mõeldud üleoleva torkena). Anda vastus isiklikule rünnakule? Leida selgust enda peas? Tekitada arutelu?
    Lihtsalt, praktilise inimesena ei näe ma mida üritatakse saavutada. Kogu sellel entroopial peab ju mingi eesmärk olema (sest ilmselgelt on artiklisse läinud mõningane vaev).

    VastaKustuta
  9. 5+ artikkel. Olen Nihilistil juba selle algusest saati silma peal hoidnud ja parema kraami ka läbi lugenud, uus ja huvitav ikkagi. Kahjuks viimase kuu jooksul on juba üsna mõttetutest tiinekate tekstidest täis risustatud. Siiski lootus leida jälle midagi head, hoiab mind seda külastamas.

    Kui ma Pärnitsa esimesi artikleid lugesin, siis ei osanud ma suurt midagi arvata. Kui ta võttis esimest korda sellel tulistamise teemal sõna, siis ma sain justkui aru, et ühiskond on sellises asjas ise laiemalt süüdi - okei, olen üsna nõus. Aga kui tuli see artikkel, millele teie ka siin viitate (/Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi küsima../) siis mu esimene mõte oli, et kas mees on päriselt ära keeranud. Enne tundus jutt päris mõistlik, kuid järsku hakkas endale vastu rääkima ja pehmelt öeldes segast peksma. Kuna Nihilistis on seltskond üsna ühe vitsaga löödud, siis erilist kriitikat seal sellele silma ei paistnud. Mul tekkis tõsine huvi, et kas mees on geenius või päriselt puruloll. Otsisin siis veel tema kirjutisi. Leidsin ühe ta raamatu - hundikutsika eetika vms (olete vist sellele ka arvustuste kirjutanud), püüdsin lugeda, ei suutnud. Mõtlesin, et olen äkki s**t lugeja nagu raamatu autor ühele lugejale ütles, kui viimane ühe artikli suhtes pahameelt väljendas. Lugesin ka arvustust. Sain siis aru, et ta ajabki üsna enesekindlalt segast ja ei saa ta ise ka aru, mida ta täpselt öelda tahab. Lühidalt öeldes, tegemist ei olnud geeniusega.

    Kokkuvõttes käesoleva artikliga täiesti nõus. Kuid Pärnitsale tuleb anda mõned punktid näiteks tähelepanu võitmise vallas. Minu tähelepanu ta oma tsirkusega sai - terveks päevaks. Aga nagu öeldakse - kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Olles nüüd rohkem kursis ta loometööga ja ka kriitikutega, siis suhtun ta artiklitesse pigem muigega kui tõsiseltvõetavalt.

    VastaKustuta