Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

ERRi päevakommentaar 07.01.2016



Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

Mihkel Kunnus

Dostojevski suurromaani „Kuritöö ja karistuse“ alguses on üks äärmiselt häiriv stseen. Raskolnikovile meenub unes üks seik oma varajasest noorusest. Ta on tunnistajaks, kuidas käratsev rahvahulk väljub kõrtsist ja üks neist, Mikolka nimeline, kutsub kõiki istuma oma vankrile, mille ette ta on rakendanud vana ja põdura hobuse.

„„Istuge peale, istuge kõik peale!“ karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

„Niisugune kronu, see nüüd viib!“

„Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?“
/.../

„Istuge peale, kõik viin pärale!“ karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. „Matvei läks ennest kõrviga minema,“ karjub ta vankril seistes, „aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!“ Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga uhtma.

/.../

„Oled sa ilma ristita või, sina metslane!“ karjub rahvahulgast keegi vanamees.

„Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,“ lisab teine juurde.

„Tapad ära!“ karjub kolmas.

„Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks tuhatnelja!…““

Hobune mõistagi ei suuda vedada sellist koormat, aga Mikolka muudkui peksab, kutsub teisigi appi peksma ja lõpuks haarab vankrist lausa raudkangi ja uhab siis sellega. Nii peksab hobuse surnuks.

„“Minu oma varandus!“ karjub Mikolka, hoides raudkangi käes, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.“

Motiiv, mida eelnev lõik illustreeris, on ära toodud Dostojevski ühes kõige konstentreeritumas teoses – „Ülestähendusi põranda alt“. Peategelane naerab seal välja Sokratese teesi, et inimene käitub enda huvide vastu ainult seetõttu, et ta ei tea, mis on talle kasulik.

„Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu, ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest– kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas?“

Põrandaalune annab ka selgituse. Nimelt „inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud,– see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid.“

Tõepoolest. Mikolka probleem polnud intellektuaalselt kuigi nõudlik ja nõuaandjatest polnud just ka puudu. Aga selles polnud asi. Oli tema hobune, tema varandus ja tema ise teab mis teeb.

Suveräänsustahe võib metsa saata isegi formaalloogika. Meenub, kuidas ühes sotsiaalmeedia lõimes reageeriti loogikavea parandamisele käratusega, et mina ise tean, kuidas mina järeldan. Vat, soola sisse oma matemaatika!

Aga saab minna ka riigi tasandile.
Einar Laigna ütles Eesti Vabadusvõitlejate X kokkutulekul peetud kõnes:

„Me armastame rääkida ka sellest, et me oleme vaba rahvas vabal maal. Olla oma maa peremees, see tähendab, et siin, sellel maal oleme meie peremehed. Meie otsustame. On meie asi, kuidas me siin elame. See on meie asi, mida me räägime. See ei ole kellegi teise asi.“

Eks ta ole. See seisukoht ei ole vähimalgi määral kuidagi eripäraselt einarlaignalik. Laigna rõhuasetused on siin dostojevskilikult täpsed kirjeldused inimese hinges toimuvast. Oma tahtmine ja suveräänsus on nii primaarsed, et mingeid võimalikke mõistuslikke või kõlbelisi kitsendusi pole vaja isegi mitte mainida.