5. jaanuar 2016

President – seisus või amet?

"SL Õhtuleht" saatis mõned küsimused THI ja presidendi-institutsiooni kohta. Professionaalse kretinismi tõttu ma metatasandist kaugemale ei jõudnudki.
Ilmus refereeritult-tsiteeritult 31.12.2015





President – seisus või amet?

Mihkel Kunnus

Üksjagu poleemilist segadust presidendi ümber tekib sellest, mil määral peetakse presidenti seisuseks ja mil määral ametiks. Seaduse järgi on asi üsna ühene: tegu on ametiga ja seadus määrab üheselt presidendi õigused, kohustused, palga, ametiaja jms. Rahvas muidugi seaduse järgi presidenti ei hinda ja päris suur osa hinnaguid sõltubki sellest, mil määral loetakse presidenti ka seisuseks.
Kasutan siin sõna "seisus" selles tähenduses, et seisus on miski, mis on seisuses olija püsiosa. Seisuses ollakse 24/7, mitte pelgalt tööajal. Veel: seisusel on alati seisuseau, see tähendab, (kirjutamata) käitumiskoodeks, mis määrab selle, mis sellele seisusele on kohane käitumine ja mis mitte. Inimeste jagamine seisusteks ja tsunftideks (tsunft on siis kooslus, kus amet tähendab ühtlasi seisust) on arhailisem ühiskonna organiseerimisviis, mis osaliselt elab edasi tänapäevalgi olgugi, et ametlikult seisuseid ei ole.

Lihtsaim viis tuvastada, mil määral on tegu seisuse ja mil määral ametiga, on vaadata, kuidas hinnatakse inimese käitumist ajal, mil ta oma tööülesandeid ei täida. Seisus teadupärast kohustab ja inimestel, kelle ametil on rahva silmis seisuslik mõõde, ei või käituda töövälisel ajal nagu tavainimesed st nagu seisuseta inimesed. Üsna tugev seisuslik mõõde on näiteks arstidel, õpetajatel, politseinikel, poliitikutel ja teistel, kellele vaadatakse tihti viltu, kui nad töövälisel ajal ennast liiga vabalt ja "seisusele mitte vastavalt" ülal peavad. Koristaja ei pea ametit maha panema, kui purjuspäi roolis vahele jääb, ehitaja ei pea taluma hurjutusi sttilis, et temal kui ehitajal ei sobi oma naisega tülitseda jne.
Seisuslik kord on mõistagi hierarhiline ja mida kõrgema seisusega tegu, seda rangemad piirangud ja nõudmised neile kehtivad, alates etiketist ja lõpetades moraaliga.

Mil määral on siis Eesti Vabariigi president seisus? Eks vastused jagub skaala igasse osasse. On küllaga neid, kes arvavad, et president on sedavõrd hea, kuivõrd hästi täidab ametikohuseid ja seaduses sätestatud funktisoone (ja Toomas Hendrik Ilves on teinud seda, eriti välissuhtluses, suurepäraselt), samuti on küllaga neid, kes arvavad, et president on kõrgeim seisus, et president peab olema rahva-isa ja moraalne eeskuju, kes "peab käituma oma seisusele vastavalt". Viimased muidugi Toomas Hendrik Ilvesega rahul ei ole, sest "presidendil ei sobi nätsu närida", "president peab ikka mantli, mitte jopega käima", "presidendi eraelu peab olema eeskujulik!", "presidendi nägu peab olema ikka rahva (loe: oma alamate) suunas" jne.
Ja kuigi silma torkavad just nimelt äärmuslikud hinnangud, on suurem osa inimestest-hindajatest üsna tervemõistuslikult kuskil nende kahe skemaatilise serva vahel. Selles mõõdukuses saab teha küllaga konstrutiivset ja sisukat kriitikat, seda on tehtud ja tehakse kindlasti ka edasipidi. Ei hakka seda pikemalt üle kordama või täiendama, aga näiteks nõustun suuresti sellega, et selgemaid ja jõulisemaid seisukohti vajaks võimuladvik tervikuna; et president võiks just nüüd lükata rauad tulle, sest pole ohtu kaotada järgmist ametiaega, selmet keskenduda puhkuseootusele jne.

Kultuuriloolise irooniaga koondub vastuolu üsna kenasti Marcus Aureliuse kujusse. See Vana-Rooma keiser, kelle tsiteerimist Toomas Hendrik Ilvesele on isegi tunnuslikuks peetud, on ajalukku läinud kui filosoof keistritroonil. Ta oli rahu ja rahvast armastav stoiku, kellele on etteheidetud seda, et oma pehmuses oli ta rahvamassidele liiga järeleandlik ja näiteks ei kaotanud veriseid võitluseid amfiteatrites, kuigi ise sügavalt jälestas seda barbaarset meelelahutust. Tähendab, talle heidetakse tagantjärele ette seda, et ta ei kehtestanud piisavalt jõuliselt oma moraalset üleolekut rahvamassist.
Hea keiser teadis, et rahva nõudmine on lihtne – panem et circenses, leiba ja tsirkust.
Siin tasub ehk ka meelde tuletada, et õhtumaine kultuur toetub kahele märgilisele „referendumile“, valitseja vastutulekule „rahva tahtmisele“: valitsevat korda ja tavasid kaitsev rahvas mõistis enamushääletusel surma õhtumaise filosoofia isa Sokratese ning õhtumaise eetika isa Jeesus Kristuse.
Panem et circenses on teine mõõdupuu, mille abil tuvastada seisust. Eriti puudutab see „tsirkust“, ehk siis üldisemalt meelelahutust. Mida rohkem hindab inimene mingit ühiskondlik-avalikku ja ühishüvelist asja kui meelelahutust, seda pööbellikum ta on. Meedia, uudiste, hariduse jne meelelahutusliku mõõtme osatähtsuse suurenemine on ühtlasi märk suuremast arvestamisest pööbelliku kontingendiga. Märgilise näitena võib esiletuua Briti kuningapere, kelle funktsioon ongi ajaloo uperpallides muutunud suuresti selleks, et olla nüüd meelelahutuseks pööblile (st põhitähelepanu koondub riietusele, suhetele, seksiskandaalidele jms). Suurim etteheide, mis meelelahutusele saab teha, on mõistagi see, et see on igav ja tüütu, et sellest meelelahutajast ollakse tüdinud. See on pööbellik etteheide par excellence.

Lõpetuseks tuleks vist rõhutada, et iga konkreetset presidenti kritiseerides tuleks tähele panna, kas seda tehakse kõrvutades teda reaalsete alternatiividega või soovunelmalike ideaalidega. Kumbki variant võib liiga puhtal kujul esinedes olla traagiliste tagajärgedega. Näiteks kui ainsaks kriteeriumiks on see, et inimene pole Egdar Savisaar, siis selle supersaavutusega saavad hakkama kõik maailma inimesed peale ühe. Teist liialdust sobib meenutama üks kunagine konkurss linna maskotile, kus otsitava kuju oli loodud erinevaid ihaldatavaid tunnuseid täiesti mõõdutundetult kokku kuhjates: vähemalt meeter üheksakümmendviis pikk, blond, atleetlik, vähemalt kaheksat keelt oskav, hea suhtleja, erudeeritud, hea lastetoaga jne. Võib juhtuda, et selliseid inimesi on olemas veelgi vähem kui Edgar Savisaari.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar