Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

See on minu väike panus "Äripäeva" korraldatud rahvalikus mõttetalgus "Edukas Eesti". ÄP 02.03.2016

Hallil taustal on leheküljepikkune sissejuhatus, mille võib vahele jätta see, kes ei vaja meeldetuletust, et "XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne".

Riiklikult tagatud miinimumostujõud ehk Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

Pole vist liiga suureline öelda, et kogu meie praegune tsivilisatsioon on üles ehitatud majanduskasvule. Ja majanduskasvuga on juba mõnda aega kehvad lood ja otsitakse lahendusi.

Peeter Koppel kirjutab: "Kui nüüd aga vaadelda seda, mis tegelikult ja päriselt seda (majanduskasvu) tekitavad, siis jääb alles kaks juurpõhjust – demograafia ja tootlikkuse-tööviljakuse kasv.

Demograafia on miski, mille puhul on tulevik paljudele üllatavalt hästi välja kalkuleeritav. Demograafiliste pikkade protsessidega seotud majanduslikud prognoosid on seega samuti võrreldes nii mõnegi muu prognoosiga ebameeldivalt paikapidavad. See, et neid aeg-ajalt kiputakse vaiba alla lükkama, ei vähenda nende paikapidavust. Õhtumaades on rahvastiku vananemine jõudnud punkti, kus sellest majanduskasvu kütust loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ (PM 25.02.2016)

Tõsi, selle juurpõhjusega on asi üsna selge. Küll aga tooks ma ühe juurpõhjuse juurde ning jahutaks niigi hädist entusiasmi teise juures. Tootlikkuse-tööviljakuse kasv on ammu seotud ainult tehnoloogilise innovatiivsusega ja see tõsiasi on muutnud täielikuks igandiks sellise talupojavooruse nagu inimlik töökus. Rügamisega rikkaks ei saa, hea kui hingeski püsib (vt nt Vilja Kiisler „Miks eestlane vaene on“ ÄP 14.01.2016).

Tehnoloogilist innovatsiooni aga vaevab sama asi, mis pidevat spordirekordite ületamistki – iga järgmine saavutus maksab proportsionaalselt üha rohkem ja inimvõimetel siiski on lagi, võib kindel olla, et XXI sajandil ei parandata saja meetri jooksu aega sama palju kui XX sajandil.

Kolmandaks majanduskasvu juurpõhjuseks võib lugeda ainelise ja energeetilise ressursibaasi. Ka seda vaevab eelmisega analoogne häda – madalamtelt okstelt on õunad juba ära nopitud, pinnalähedane põlevikivi ahju aetud jne. Tööstusrevolutsioon leidis eest väljakurnamata põllumaa, ammendamata kalavarud, rikkalikud maagilademed pinna lähedal jne, jne. Seda saatnud demograafiline plahvatus (loe: turu plahvatuslik kasv) oli võimalik ainult nendes, nüüdseks kadunud oludes (hea lühiülevaate neist probleemidest saab Hardo Pajula kirjutisest „Komplekssuse koorem“ )

Arvestades neid kolme asja võime täiendada Peeter Koppeli sedastust: „XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ Seega meede, mille ideena välja pakun, on kukkumise leevendaja, mitte lendamise kiirendaja.

Õigusega on öeldud, et rahumeelne demokraatlik ühiskonnakorraldus suudab elada ainult lootusega veidikene paremale homsele, isegi paigal tammumine on tohutult destabiliseeriv. Seega võibki näha suurmiaid ohte majanduskeskkonnale ühiskondlikus destabiliseerumises, poliitilises radikaliseerumises, mitmesuguste arhailisemate ühiskonnakorralduslike tungide taaselustumises. Esmase väljenduse leiavad need hõimkondlikkusele toetuvatses skeemides (ksenofoobia, natsionalism, rassism jne).

Milline on meie lähtepunkt siin ja praegu?
"Statistikaamet avaldas inimeste toimetulekust uue kokkuvõtte, millest selgub, et endiselt elab Eestis vaesuses pisut üle 30 protsendi elanikest ehk ligi 400 000 inimest.

Kui aga vaadelda inimeste sissetulekuid ilma sotsiaaltoetuste ja pensioniteta, elaks Euroopa sellel äärekesel vaesuses lausa 73,3 protsenti inimestest [...] Eesti 1,3 miljonist elanikust saaks iseseisvalt ja suuremate probleemideta eluga hakkama vaid neljandik. Ülejäänutel hoiab hinge sees põhiliselt seesama neljandik, kes maksab oma sissetulekutelt makse, millega saab sotsiaalkaitse korras toetada neid, kes ei tööta või piisavalt ei teeni." (Tiina Kangro, "Vaid neljandik rahvast suudab teenida välja elu pealpool vaesuspiiri", "Linnaleht" 12.02.2016)

Eelnevat arvesse võttes pole ime, et ka väga intelligentsed ja sotsialismipõlglikud inimesed hakkavad rääkima kodanikupalgast, baassissetulekust ja muust sellisest. Ma hindan üsna tõenäoliseks, et kodanikupalga sisseseadmine mõjub majanduskasvule tervikuna negatiivselt, et see kiirendab vaesumist. Aga! Aga ta teeb seda olulise sotsiaalse boonusega, nimelt tegu on kõige rõõmsama vaesumisega ja oludes, kus elukvaliteedi langus on paratamatu, on hädavajalik, et see langus toimuks maksimaalselt rõõmsalt ja minimaalsete "tõrvikutega tänaval".

Ideed, mida siin välja pakun, võiks nimetada piiratud kasutusvaldkonnaga isiksustatud kodanikuvaluutaks (PKIK). See oleks on kodanikipalga kitsendus. Kodanikupalga voorustest on räägitud väga palju – alates bürokraatia ja halduskulude vähenemisest lõpetades sellega, mis ehk olulisimgi, et see hoiaks ära plahvatusohtliku ühiskonnaklassi tekke. Ideena pakuksin välja mõned kitsendused. Riik ei peaks külvama lihtsalt lennukilt raha (kust seda võttagi), vaid tagama teatud elatismiinimumi (seda teeb ta mingil moel praegugi). Osalt oleks see nagu hädaaegade talongisüsteem, millele e-tehnoloogia lubab teha olulisi parendusi. Alljärgnev on kohmakas visand.

a) PKIK oleks isiksustatud st seda ei saa anda teisele inimesele edasi, ei saa laenata ega kaubelda naabriga. Nt maksevahendiks oleks ID-kaart.

b) PKIK ei oleks kuhjuv, seda ei saaks koguda. Nt iga kuu alguses hoolitseks riik, et kodaniku kontol oleks, ütleme näiteks 500 PKIK-eurot. Ja pole vahet, kas seal oli midagi eelmisest korrast alles või mitte – iga kuu alguses keeratakse konto 500 peale.

c) PKIK oleks täiselektrooniline.

d) PKIK ei oleks konverteeritav eurodeks ega sularahaks. See meede raskendaks oluliselt kuhjumist, spekuleerimist või hangeldamist, sest iga tsükkel peaks käima läbi "naturaalmajandusliku lüli" ( a la inimene ostab PKIK-eurode eest makarone ja müüb need eurode eest maha), mille maht ei saa olla suurem kui 500 eurot kuus.

e) PKIK oleks kasutatav ainult Eesti Vabariigis (see tuleneb juba eelmisest st mittekonverteeritavusest sularahaks või teisteks valuutadeks).

f) PKIK oleks piiratud kasutusvaldkonnaga, sellega saaks osta ainult teatud tootegruppe (nt toit, esmatarbekaubad, eluasemekulud jms). Üks piirang tuleb automaatselt ka sellest, et ühelgi ostjal ei saa kunagi olla rohkem kui 500PKIK-eurot.

g) PKIK-iga ei saaks osta alkoholi (või nt ka ebatervsilikke tooteid) jms see takistaks nn riigijoodikute teket, mis kodanikupalga puhul oleks kardetav.

h) PKIK-ide eest saab kaupu või teenuseid osta ainult kodanik.

i) Nendelt, kellele on tasutud PKIKides (nimetatud tootegruppide müüjad, eluaseme väljaüürijad jne), ostaks riik PKIKid eurode eest välja. Need, kellelt riik PKIKid välja ostab, saavad olla ainult Eesti maksusüsteemi osalised st Eestis registreeritud firmad jt. (viimane kitsendus pole mõistagi kohustuslik)

j) Laste jt hoolealuste PKIK-id laekuks vanematele/eestkostjatele st see oleks osalt ka demograafiline meede. Samuti teeks see kodakondsuse ihaldusväärsemaks.

Tähendab, PKIKil oleks osaliselt paralleelvaluuta omadused. Aga ainult osaliselt. Täpsem oleks seda ehk isegi nimetada teatud kitsendustega minimaalse ostujõu riiklikuks tagamiseks (see oleks ühtlasi riigigarantii teatud turusegmendile). Seda ei saaks olla ühelgi kodanikul kunagi rohkem kui kindel kogus euro-ekvivalente kuu aja kohta(lapsevanematel kordistuks see võrdeliselt laste arvuga). Juriidilistel isikutel saaks olla rohkem, aga nemad saaksid nende eest osta ainult riigilt eurosid (ja mõistagi täisaruandlusega ja ehk ka väikse maksu või kompensatsiooniga) st firmad ei saaks PKIKidega omavahel kaubelda.

Piiratud maht ja kasutusvaldkond ei laseks kodanikel võõrduda töölkäimisest, kuid teadmine, et baasvajaduste rahuldamine on minimaalsel tasandil garanteeritud, stabiliseeriks tunduvalt ühiskonda ja soodustaks ka investeerimisriskide võtmist (sest "päris surnuks ei saa kukkuda"). Plussiks on ka see, et võimaldab tavalise kaubandussüsteemi tarneahelaid kasutada selleks, mille eest hoolitseb praegu Toidupank või EL-i toiduabi jms.