Kahepoolne Juuda suudlus. Untitled-12 juhtum üldiselt ja konkreetselt.

Kirjutasin väikse kommentaari Ahto Lobjaka kommentaarile "Untitled-12" asjus. Ilmus ERRi kultuuriportaalis 15.01.2016.


Kahepoolne Juuda suudlus. Untitled-12 juhtum üldiselt ja konkreetselt.

Üldiselt

Iga ühieluline kooslus vajab mingit kooshoidvat reeglistikku, mis suunab üksikisiku käitumist ja piirab seega tema käitumisvabadust. Rängemate elutingimiste juures suunatakse üksikisiku käitumist nõnda, et see oleks kogukonnatervikule maksimaalselt kasulik. Sel juhul määrab üksikisiku väärtuse selle kasulikkus kogukonnatervikule.

Kui elutingimused on paremad, võib sellise kasulikkusenõude keerata nulli ning siis ei esitata indiviidile muud nõuet kui see, et ta ei kahjustaks oma käitumisega kogukonnaterviku elujõudu. Tähendab, senikaua kui inimene ei kahjusta teisi, võib ta ennast teostada kuidas aga tahab.

Mehhanisme, mille kaudu taolised piirangud realiseeruvad, on mitmeid. Üheks mehhanimiks on näiteks avalik arvamus s.o. elav moraal. Karistus lubamatu käitumise eest on kogukonna hukkamõist, sotsiaalse kapitali kahanemisest paariaks kuulutamiseni. Teiseks mehhanismiks on formaliseeritud seadus koos jõustruktuuridega. Seaduse piirangud ja moraalipiirangud täielikult ei kattu (ega saagi kattuda, sest moraal on elav, muutlik, süstematiseerimatum jne). Kuna meie ühiskonnas on tsiviliseerumisprotsess (Norbert Elias) jõudnud nii kaugele, et jõukasutus on enam-vähem täielikult riigi monopol, siis eraalgatuslikult kohtuvõimu puudulikkust võib parandada ainult avaliku hukkamõistuga (eraalgatuslik jõukasutus, omakohus, lintšimine jms on selgelt keelatud). Loomulikult annab selline ühiskonnakorraldus teatava eelise neile indiviididele, kes on avaliku hukkamõistu ees suhteliselt immuunsed (Edgar Savisaar on hiilgav näide). Nemad saavad vabalt jokitada. Juriidiliselt on kõik korrektne ja punkt. Koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Kui keskvõim pole piisavalt suutlik, on vabalt mõeldav ka selline moraali ja seaduslikkuse lahknemine, kus ebaseaduslikult tehakse tegusid, mis pälvivad avalikku poolehoidu ja kiitust. Hollywoodi filmitööstus laseb sellistel karakteritel mõnuga liugu, aga küllap lindpriist heategija Robin Hood on siiski ikoonilisim näide.

Niisiis formaliseeritud seaduse ja moraali autonoomsusest võib sündida mitmeid konflikte, kusjuures üheks väljaravimatuks konfliktiallikaks on lisaks eeltoodule see, et ei suudeta saavutada üksmeelt selles, mida peaks regureerima seadus ja mida mitte ja mil määral (kanepi tarvitamine, abikaasavalik jne), ammugi ei suudeta täieliselt kokku leppida selles, mis on moraalne ja mis mitte.

Kuigi spontaanne arvamus kipub tihti nõudma, et (minu) moraal oleks ka (üldine) seadus, on siiski oluline hoida eristus moraali ja seaduse vahel silmade ees. Paljud ärritavad asjad on liiga isiklikud ja kergekaalulised, et neid seaduseks muuta (lauakombed ja tänavaviisakus), ent üleminek raskekaalulisteks asjadeks on paraku siiski sujuv. Nagu looduses ikka – piirid on, aga need on hägused. Palmid lõunas kasvavad, põhjas mitte, aga teravat joont levikukaardile tõmmata ei saa.

Konkreetselt. „Untitled-12“ juhtum.

Kaur Kender kirjutas teksti „Untitled-12“.

a) Kas see on seaduslik? Selle teeb kindlaks mõistagi vastav institutsioon ehk kohus.

Olgu aga kohe öeldud, et sage argument, et tekst pole midagi muud kui pelgalt tähed paberil, ei päde, sest on küllalt tekste, mille levitamine ei ole seaduslik.
Näiteks praegu kehtivast Kriminaalkoodeksist võib lugeda:

§72. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamine

(1) Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

Ei saa nõustuda ka Ahto Lobjakaga, kui ta ütleb„vahe on vihakõne & Untitled XII vahel see, et esimene ryndab reaalseid inimesi (tihti nimeliselt), teine mitte kedagi“.

Ka vihakõne või §72-s kirjeldatu võib olla üsna abstraktne, ammugi ei lähe vaja mingeid nimesid või isegi selgelt määratletavaid vihaobjekte, et üleskutse oleks tõhus. Näiteks kas tolerast – „Lööge nad mättasse!“ – on rahvuslik, rassiline, usuline või poliitiline kategooria?

Küsime nüüd lähtudest teisest ühiselu korraldavast printsiibist, tähendab, mitte seadusest, vaid moraalist, ning täpsemalt ning spetsiifilisemalt lähtuvalt isikuvabaduse piiramise täielikust miinimumist:

b) Kas teksti „Untitled-12“ ilmumine oli kogukonnatervikule mittekahjulik?

Olgu kohe alustuseks ette öeldud, et milline ka poleks vastus sellele küsimusele, saab seda vastust alati skeptiliselt vaidlustada. Nii „ei“ kui „jaa“ on põhimõtteliselt tõestamatud (pole võimalik selline eksperiment, kus oleks kaks identset ühiskonda, millest ühte sisestatakse selline tekst ja teise mitte jne).

Igatahes Eesti Kirjanike Liidu listi kirjutasin selle sisulises lõimes järgmiselt:

„Selle teksti ilmumine tegi maailma jälle nõksakese koledamaks kohaks, selles ma ei kahtle. Üsna võimatu on ette kujutada, et mõni pedofiil laksaks pärast selle lugemist käega otsaette ja saaks oma koletusest teadlikuks ja asuks meeleparanduse teele (see soga, seksuaalse tuuma hävitamisest jms apoloogia, mida Kender pärast eritas, oli ikka väga hale ja piinlik).
Küll aga pole raske ette kujutada reaalseid inimesi, kellel see teos ja see diskussioongi haavu lahti kisub.
See tekst pole lapsporno, pole ka antiporno, see on üks vastik ilukirjanduslik tekst, mis poleks pidanud ilmuma.
Aga karistus peaks olema mis jokitajetele ikka st põlgus, mitte vangla.
Vastikult saab käituda ka seaduse piires ja nii antud juhul mu arust oligi.“

(24.07.2015)

Rõhutada tuleks siin ehk seda, et selle seisukoha hinnaguline osa on moraalne ja mul puudub pädevus ja voli hinnata selle seaduslikkust.

Veel: kohus vaatab iga seadusepügalat ja võimalikku kuriteoepisoodi isoleeritult ja eraldi. Täiesti tavaline lahendus on see, et süüalune mõistetakse mõnes punktis süüdi ja mõnes õigeks.
Sotsiaalse kapitali jaotamisega ning avaliku tunnustuse või hukkamõistuga nii ei ole, sel on oma mälu, oma seaduspära, omad õnnistused, omad needmised.

Nii kirjanikeliidu sees kui mitteformaalsetes kogukondades on arutletud selle üle, kas peaks Kaur Kenderile avaldama solidaarsust, kas kirjanikud peaksid ühisrindena asuma prokuratuuri poolt „rünnatud oma“ kaitsele. Eks arvamusi on mitmeid. On neid, kes näevad siin õhus ohtlikku pretsedenti, on neid, kes osutavad tsunftilikule kirjaniku-aule, mille hülgamisega Kender on ka kirjanike hulgas paariaseisuse ära teeninud jne.
Koosviibimisel, kus jagati välja selle aastased „Sirbi“ aastapreemiad, ütles üks „Sirbi“ pikaajaline töötaja, et Kaur Kender on isiksusena nii vastik ja hoolimatu ning teisi inimesi puhtalt vahendina kasutav, et tal on kahju, et ta kaitseks kunagi sõna on lausunud. Sõnastan selle nii: Kaur Kender on (eelnevalt) olnud selle kogukonna suhtes nii solidaarsusetu, et ta ei vääri (enam) selle kogukonna solidaarsust kaitset st see kogukond ei peaks talle enam oma sotsiaalset kapitali laenama.

Ahto Lobjakas kirjutab:
„Untitled XII tegi veel midagi. Möödaminnes heitis ta tumedat valgust millegi kontuuridele, mis meid täna ja siin territorialiseerib: piirab, rivistab, loeb yle, korrastab, arvab sisse ja välja. Tehniliselt on need kontuurid ôiguskaitse omad, kuid prokuratuur on vaid millegi suurema vett lôikav uim. Kirjanikku surutakse piiridesse, mis mitte ainult ei moonda seaduse sôna, vaid suruvad seadusetôlgendust diametraalselt vastassuunda seaduse vaimuga. Et tänase Eesti seaduse vaim asub Brysselis ja Strasbourgis, selles vaevalt keegi kahtleb. Sealt on pärit pôhiseaduse alusväärtuste (ôigusriik, demokraatia, pôhiôigused jne) käibivad definitsioonid. Seal elab viimase instantsi tôde Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimôiguste Kohtu kehastatuina.“

http://nihilist.fm/kulturkampf-vs-kender/

Esiteks väike ja kõrvalisem märkus. Seal ei ela mitte viimase instantsi tõde, vaid viimase instantsi õigus (lõpliku JOKKini välja, eks).
Teine ja olulisem märkus puudutab järgmist lõiku:

„Kirjanikku surutakse piiridesse, mis mitte ainult ei moonda seaduse sôna, vaid suruvad seadusetôlgendust diametraalselt vastassuunda seaduse vaimuga.“

Kulturoloogina tahaks öelda lausa: „Täpselt vastupidi! „Untitled-12“ puhul ei taha prokuratuur järgida seadust, vaid seaduse vaimu, vaimu, mis on sündinud vajadusest piirata üksikisiku vabadust kogukonnaterviku heaolu nimel!“.

Mõistagi saab ka hüüda: „Elagu kunst! Elagu kunst, isegi kui see peaks maksma kogukonnaharmoonia!“, ent pole midagi imestamisväärset, et kogukond selle hüüdja endast välja sülitab. Edukas lahing kunstiteose autonoomia nimel võib vabalt olla Pyrrhose võit, kuigi antud juhul oleks vist paslikum võrdlus paarimeetrise õunapuu otsa roninud kiisukese Miffiga, kelle alla päästmiseks nõutakse kompromissitult täiskoosseisus tuletõrjebrigaadi kohalesõitu.

Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

ERRi päevakommentaar 07.01.2016



Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

Mihkel Kunnus

Dostojevski suurromaani „Kuritöö ja karistuse“ alguses on üks äärmiselt häiriv stseen. Raskolnikovile meenub unes üks seik oma varajasest noorusest. Ta on tunnistajaks, kuidas käratsev rahvahulk väljub kõrtsist ja üks neist, Mikolka nimeline, kutsub kõiki istuma oma vankrile, mille ette ta on rakendanud vana ja põdura hobuse.

„„Istuge peale, istuge kõik peale!“ karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

„Niisugune kronu, see nüüd viib!“

„Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?“
/.../

„Istuge peale, kõik viin pärale!“ karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. „Matvei läks ennest kõrviga minema,“ karjub ta vankril seistes, „aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!“ Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga uhtma.

/.../

„Oled sa ilma ristita või, sina metslane!“ karjub rahvahulgast keegi vanamees.

„Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,“ lisab teine juurde.

„Tapad ära!“ karjub kolmas.

„Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks tuhatnelja!…““

Hobune mõistagi ei suuda vedada sellist koormat, aga Mikolka muudkui peksab, kutsub teisigi appi peksma ja lõpuks haarab vankrist lausa raudkangi ja uhab siis sellega. Nii peksab hobuse surnuks.

„“Minu oma varandus!“ karjub Mikolka, hoides raudkangi käes, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.“

Motiiv, mida eelnev lõik illustreeris, on ära toodud Dostojevski ühes kõige konstentreeritumas teoses – „Ülestähendusi põranda alt“. Peategelane naerab seal välja Sokratese teesi, et inimene käitub enda huvide vastu ainult seetõttu, et ta ei tea, mis on talle kasulik.

„Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu, ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest– kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas?“

Põrandaalune annab ka selgituse. Nimelt „inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud,– see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid.“

Tõepoolest. Mikolka probleem polnud intellektuaalselt kuigi nõudlik ja nõuaandjatest polnud just ka puudu. Aga selles polnud asi. Oli tema hobune, tema varandus ja tema ise teab mis teeb.

Suveräänsustahe võib metsa saata isegi formaalloogika. Meenub, kuidas ühes sotsiaalmeedia lõimes reageeriti loogikavea parandamisele käratusega, et mina ise tean, kuidas mina järeldan. Vat, soola sisse oma matemaatika!

Aga saab minna ka riigi tasandile.
Einar Laigna ütles Eesti Vabadusvõitlejate X kokkutulekul peetud kõnes:

„Me armastame rääkida ka sellest, et me oleme vaba rahvas vabal maal. Olla oma maa peremees, see tähendab, et siin, sellel maal oleme meie peremehed. Meie otsustame. On meie asi, kuidas me siin elame. See on meie asi, mida me räägime. See ei ole kellegi teise asi.“

Eks ta ole. See seisukoht ei ole vähimalgi määral kuidagi eripäraselt einarlaignalik. Laigna rõhuasetused on siin dostojevskilikult täpsed kirjeldused inimese hinges toimuvast. Oma tahtmine ja suveräänsus on nii primaarsed, et mingeid võimalikke mõistuslikke või kõlbelisi kitsendusi pole vaja isegi mitte mainida.

President – seisus või amet?

"SL Õhtuleht" saatis mõned küsimused THI ja presidendi-institutsiooni kohta. Professionaalse kretinismi tõttu ma metatasandist kaugemale ei jõudnudki.
Ilmus refereeritult-tsiteeritult 31.12.2015




President – seisus või amet?
Mihkel Kunnus

Üksjagu poleemilist segadust presidendi ümber tekib sellest, mil määral peetakse presidenti seisuseks ja mil määral ametiks. Seaduse järgi on asi üsna ühene: tegu on ametiga ja seadus määrab üheselt presidendi õigused, kohustused, palga, ametiaja jms. Rahvas muidugi seaduse järgi presidenti ei hinda ja päris suur osa hinnaguid sõltubki sellest, mil määral loetakse presidenti ka seisuseks.
Kasutan siin sõna "seisus" selles tähenduses, et seisus on miski, mis on seisuses olija püsiosa. Seisuses ollakse 24/7, mitte pelgalt tööajal. Veel: seisusel on alati seisuseau, see tähendab, (kirjutamata) käitumiskoodeks, mis määrab selle, mis sellele seisusele on kohane käitumine ja mis mitte. Inimeste jagamine seisusteks ja tsunftideks (tsunft on siis kooslus, kus amet tähendab ühtlasi seisust) on arhailisem ühiskonna organiseerimisviis, mis osaliselt elab edasi tänapäevalgi olgugi, et ametlikult seisuseid ei ole.

Lihtsaim viis tuvastada, mil määral on tegu seisuse ja mil määral ametiga, on vaadata, kuidas hinnatakse inimese käitumist ajal, mil ta oma tööülesandeid ei täida. Seisus teadupärast kohustab ja inimestel, kelle ametil on rahva silmis seisuslik mõõde, ei või käituda töövälisel ajal nagu tavainimesed st nagu seisuseta inimesed. Üsna tugev seisuslik mõõde on näiteks arstidel, õpetajatel, politseinikel, poliitikutel ja teistel, kellele vaadatakse tihti viltu, kui nad töövälisel ajal ennast liiga vabalt ja "seisusele mitte vastavalt" ülal peavad. Koristaja ei pea ametit maha panema, kui purjuspäi roolis vahele jääb, ehitaja ei pea taluma hurjutusi sttilis, et temal kui ehitajal ei sobi oma naisega tülitseda jne.

Seisuslik kord on mõistagi hierarhiline ja mida kõrgema seisusega tegu, seda rangemad piirangud ja nõudmised neile kehtivad, alates etiketist ja lõpetades moraaliga.

Mil määral on siis Eesti Vabariigi president seisus? Eks vastused jagub skaala igasse osasse. On küllaga neid, kes arvavad, et president on sedavõrd hea, kuivõrd hästi täidab ametikohuseid ja seaduses sätestatud funktisoone (ja Toomas Hendrik Ilves on teinud seda, eriti välissuhtluses, suurepäraselt), samuti on küllaga neid, kes arvavad, et president on kõrgeim seisus, et president peab olema rahva-isa ja moraalne eeskuju, kes "peab käituma oma seisusele vastavalt". Viimased muidugi Toomas Hendrik Ilvesega rahul ei ole, sest "presidendil ei sobi nätsu närida", "president peab ikka mantli, mitte jopega käima", "presidendi eraelu peab olema eeskujulik!", "presidendi nägu peab olema ikka rahva (loe: oma alamate) suunas" jne.

Ja kuigi silma torkavad just nimelt äärmuslikud hinnangud, on suurem osa inimestest-hindajatest üsna tervemõistuslikult kuskil nende kahe skemaatilise serva vahel. Selles mõõdukuses saab teha küllaga konstrutiivset ja sisukat kriitikat, seda on tehtud ja tehakse kindlasti ka edasipidi. Ei hakka seda pikemalt üle kordama või täiendama, aga näiteks nõustun suuresti sellega, et selgemaid ja jõulisemaid seisukohti vajaks võimuladvik tervikuna; et president võiks just nüüd lükata rauad tulle, sest pole ohtu kaotada järgmist ametiaega, selmet keskenduda puhkuseootusele jne.

Kultuuriloolise irooniaga koondub vastuolu üsna kenasti Marcus Aureliuse kujusse. See Vana-Rooma keiser, kelle tsiteerimist Toomas Hendrik Ilvesele on isegi tunnuslikuks peetud, on ajalukku läinud kui filosoof keistritroonil. Ta oli rahu ja rahvast armastav stoiku, kellele on etteheidetud seda, et oma pehmuses oli ta rahvamassidele liiga järeleandlik ja näiteks ei kaotanud veriseid võitluseid amfiteatrites, kuigi ise sügavalt jälestas seda barbaarset meelelahutust. Tähendab, talle heidetakse tagantjärele ette seda, et ta ei kehtestanud piisavalt jõuliselt oma moraalset üleolekut rahvamassist.

Hea keiser teadis, et rahva nõudmine on lihtne – panem et circenses, leiba ja tsirkust.

Siin tasub ehk ka meelde tuletada, et õhtumaine kultuur toetub kahele märgilisele „referendumile“, valitseja vastutulekule „rahva tahtmisele“: valitsevat korda ja tavasid kaitsev rahvas mõistis enamushääletusel surma õhtumaise filosoofia isa Sokratese ning õhtumaise eetika isa Jeesus Kristuse.

Panem et circenses on teine mõõdupuu, mille abil tuvastada seisust. Eriti puudutab see „tsirkust“, ehk siis üldisemalt meelelahutust. Mida rohkem hindab inimene mingit ühiskondlik-avalikku ja ühishüvelist asja kui meelelahutust, seda pööbellikum ta on. Meedia, uudiste, hariduse jne meelelahutusliku mõõtme osatähtsuse suurenemine on ühtlasi märk suuremast arvestamisest pööbelliku kontingendiga. Märgilise näitena võib esiletuua Briti kuningapere, kelle funktsioon ongi ajaloo uperpallides muutunud suuresti selleks, et olla nüüd meelelahutuseks pööblile (st põhitähelepanu koondub riietusele, suhetele, seksiskandaalidele jms). Suurim etteheide, mis meelelahutusele saab teha, on mõistagi see, et see on igav ja tüütu, et sellest meelelahutajast ollakse tüdinud. See on pööbellik etteheide par excellence.

Lõpetuseks tuleks vist rõhutada, et iga konkreetset presidenti kritiseerides tuleks tähele panna, kas seda tehakse kõrvutades teda reaalsete alternatiividega või soovunelmalike ideaalidega. Kumbki variant võib liiga puhtal kujul esinedes olla traagiliste tagajärgedega. Näiteks kui ainsaks kriteeriumiks on see, et inimene pole Egdar Savisaar, siis selle supersaavutusega saavad hakkama kõik maailma inimesed peale ühe. Teist liialdust sobib meenutama üks kunagine konkurss linna maskotile, kus otsitava kuju oli loodud erinevaid ihaldatavaid tunnuseid täiesti mõõdutundetult kokku kuhjates: vähemalt meeter üheksakümmendviis pikk, blond, atleetlik, vähemalt kaheksat keelt oskav, hea suhtleja, erudeeritud, hea lastetoaga jne. Võib juhtuda, et selliseid inimesi on olemas veelgi vähem kui Edgar Savisaari.