Isiklikke teadaandeid 2

See oli eelmisel nädalal. Mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saa ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada, kui helistas mu oma isa ja kutsus metsa appi. Vähemalt tavaliselt on see mets. Tööks on liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval. Või no mis nii väga kõrval – 40m kaugusel.

Seekord sattusime aga asustusele. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mida hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu plaan kaardil ette näeb ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.

Lähedalt annab sakraalrajatise mõõdu välja küll

Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses eramaal.

Ühtegi meest ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi väga leplikud (eriti üks, vene keelt kõnelev, see suhtus meisse vist nagu tsaari esindajatesse), ainult ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud (olid vist mehe istutatud puud) ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teisele firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Vahetult puutub inimene kokku ainult nendega, kellest otsustajateni on päris mitu lüli.

Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel puude lugusid. Isale puud meeldivad ja ta räägib neist heal meelel.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?!“
„Ca 35! See on üks pagana suur pirn.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia valmistub kliimasoojenemiseks, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis 40m kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks...

Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.

"See on selline väikeste valgete õitega ja magusate lehtedega"

Kujund „Mikita maavanaemade surmasaadik“ hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma vms.

Ajauksed muudkui sulguvad. Eile matsin oma maavanaema (Linda Kunnus 5.II.1925-21.IV.2017). Ei usu ma mingisse karmasse. Vanaisa suri eelmisel suvel st 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks. Vanaema oli ju usklik. Või vähemasti nii oli ta kaude öelnud. Ega see millestki välja ei paistnud. Kirikus ta ju ei käinud. Võimalik, et see oli abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema. Kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (seegi maja ehitati saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest (kuigi mul juba on raamat).

Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest lehmakuumast piimast kerget iiveldust).

Heina sai teha muidugi pikali kukkumiseni ja heintes magades võis end päris sügavale ära magada, kui kuhi oli korralikult sõtkumata.

Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas, veritsesin päris kõvasti.

Kärt ütleb, et meie lapsel süda juba lööb. Ta hoiab end nende asjadega väga detailselt kursis. Näiteks sellise video linkis mulle eelmisel nädalal.