Kas pigem palgalõhe või harmooniline inimareng? Vastuseks Johanna Rossile.

Visandasin ühe palgalõhe tekkimise mehhanismi skeemi (ERR 04.04.2018). Johanna Ross kirjutas sellele kommentaari (ERR 11.04.2018) ja nüüd alljärgnevalt jällegi mina (ERR 16.04.2018).

Palgalõhest, efektiivsusest ja harmoonilisest inimarengust. Vastuseks Johanna Rossile.

Mihkel Kunnus

Õigupoolest on mul kerge tõrge nimetada alljärgnevat vastulauseks Johanna Rossi arutlusele „Feminism, spetsialiseerumine ja lastekasvatus“ (ERR 11.04.2018), sest ma ei ole kuidagi ta öeldu vastu. Vastupidi, ma olen ta öelduga suuresti nõus ja poolt ning õigupoolest tahaks lihtsalt seda arutlust jätkata, teha täpsustusi ja avada mõningaid uusi tahke. Iseärnis seetõttu, et Johanna Rossi tasakaalukas ja dialoogiline arutlemislaad ületab mäekõrguselt selle teema all tavapäraselt plärtsuvad paralleelmonoloogid ja neitsihuntide ulgumise.
(Ja nii pikki ja süvenevaid tekste päevalehtede paberkandjatel ei avaldatagi).

Kui Johanna Ross ütleb, et minu järeldused on „vastuolus tänapäeva peavoolufeminismi seisukohaga, mille kohaselt on palgalõhe likvideeritav ja tuleb likvideerida,“ siis nõustun, aga teeksin samas mitu täpsustavat märkust.
Esiteks, ma ei arva kohe kindlasti, et palgalõhe iseenesest on mingi tore ja säilitamisväärne asi, küll aga osutan sellele, et selle likvideerimisel on oma hind ja (sõltuvalt põhjustest) tõstatub küsimus, kui suurt hinda oleme valmis selle eest maksma ja mis tingimustel. On ju palk pelgalt üks mõõde inimese ühiskondlikust seotusest, saati olemisest. Samuti toob Ross oma arutluse lõpus välja selle, et liigne efektiivsuse tagaajamine võib halvasti mõjuda inimarengu harmoonilisusele. Jällegi nõus. See on üks võimalik vastus küsimusele, et millist hinda oleme nõus maksma efektiivsuse eest.

Ross ütleb, et efektiivsuse nui neljaks taga ajamine mõjub halvasti harmoonilisele inimarengule. Ma olen nõus. Ma arvan ka nii. Aga on siiski ka neid inimesi, kes on valmis ohverdama oma isiksuse harmoonilise arengu efektiivsuse nimel, olgu karjääri, rahateenimise, eneseteostuse või muu säärase nimel. Meeste hulgas on selliseid tüüpe rohkem. Samal põhjusel nagu vaimuhaiglates ja vanglateski on mehi rohkem. Kuigi meie kriminaalseadustik on kenasti sooneutraalne ja kõigil on võrdne võimalus vangi jõuda.

Veel ütleb Ross, et „spetsialiseerumist ei tervitata sugugi üksmeelselt, näiteks teadustöös on seda hakatud pidama suureks probleemiks“. Jällegi nõus. Aga rõhutaks üle, et pole mingit spetsialiseerumis-ideoloogiat, millest kogu teadusmaailm on seestunud. Spetsialiseerumine on vaba konkurentsi kõrvalnähe. See sama võrdõiguslikkus, mida feministlik liikumine ise lipukirjana kandis enne kui XXI sajandil tööpuudusest lolliks läks, tähendab ju muu hulgas seda, et karjääriedenemise ja teadusrahad saab ikka see inimene, kes on antud valdkonnas kõige pädevam ja seda sõltumata tema soost, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist, perekonnaseisust ja NB! sõltumata tema isikusese arengu harmoonilisusest.

Ja siin on nüüd üks koht, kus ma veidi ei ole Rossiga nõus: ta ütleb, et „motiveeritud töötaja, kelle elus töine ja isiklik sfäär on tasakaalus, töötab paremini“. Ma arvan, et see on nii ainult laias laastus keskmise inimesega ja sellistel keskmistel kellaajast kellaajani töökohtadel, aga tüliõunaks kipuvad olema ju päris tipud. Ikka veetakse nina vingu ja küsitakse, et miks suurettevõtete juhtkondades on nii vähe naisi, miks valitsuses, miks tippteadlaste hulgas jne. Kui ka päris tippu saaks nii, et töötatakse nelikümmend tundi nädalas ja õhtupoolikutel ja nädalavahetustel mürataks lastega, siis olekski tipus sellised inimesed. Aga on pigem fanaatikud, maniakid ja töönarkomaanid ning selliste isikutüüpide hulgas kipub mehi rohkem olema.

Kui on kaks võrdsete võimalustega inimest ja üks neist on valmis täielikult tööle pühenduma isegi siis, kui peab selleks ohverdama oma harmoonilise arengu, ja teine, kes suunaks osa oma ressursse ka isiklikku ellu, siis on arusaadav, et esimene jääb peale ausas konkurentsis, mis ei diskrimineeri inimesi nende eraelu järgi.

Nii saigi Paul Mirengoff eelmise aasta suvel nentida, et kuuest Euroopa Liidu asutajamaa juhist viis on lastetud. Eurooplaste juhid kipuvad olema lastetud, ütleb ta, lastetu on prantslaste Emmanuel Macron ja sakslaste Angela Merkel, brittide Theresa May ja itaallaste Paolo Gentilon, hollandlaste Mark Rutte ja šoti Nicola Sturgeon ning ka Jean-Claude Juncker on lastetu ja Rootsi peaminister Stefan Lofvenⁱ (kohalikke ma ei hakka ehk nimetama, aga meie võimaluste avarust vähemasti oma konnatiigi piires näitab seegi, et kõrgema klassi poliitikute hulgas – sealhulgas president! – on ka paljude lastega naisi).
2013 aastal „Eesti Päevalehele“ antud intervjuus ütleb Stockholmi ülikooli demograafiaprofessor Livia Sz. Oláh, et 40% endise Lääne-Saksamaa kõrgharitud naistest on lastetud. „Nad tunnevad, et mõlemat lihtsalt ei saa, tuleb valida, kas hea positsioon või lapsed“ⁱⁱ. Kas nad on ka õnnelikud ja harmooniliselt arenenud inimisiksused, ma ei tea, aga Saksamaa majandus on Euroopa Liidu kese. Eestile tähendaks selline mudel kiiret hääbumist, sest jõukas ja suure tugeva kultuuriga Saksamaa saab endale lapsi importida, aga Eesti ei saa. Muidugi ka inimkonda tervikuna ähvardab efektiivsusesse kõngemine (ökoloogilises mõttes on kuritegelik kedagi tänapäeval tootvale tööle saata).

Küllap võiks neutraalsemaks kõrvutuseks tuua kõrvale tippsportlased, et näidata, et tippu jõuavad ikka need, kes ohverdavad selle spetsiifilise edu nimel kõik muu, mitte aga oma isiksuse harmoonilised arendajad. Aga sportlased on ses mõttes jällegi halb näide, et nende karjäär lõppeb nii noores eas, et pere saab luua ka pärast seda.

Oluline on ka mõista, et meie kultuur niivõrd ei loo ebavõrdsust kuivõrd võimaldab seda inimestel ise tekitada. Lühimalt, ebavõrdsuse võimaldaja on meie maailmajao suure aade, see ainus, mis on Prantsuse revolutsiooni lipukirjalt suurema häbistuseta pääsenud – vabadus. Kui inimesed on oma otsustes vabad, siis teevad nad erinevaid valikuid, kes sipelgalikumaid, kes rohutirtsulikumaid, aga selge on see, et erinevatel valikutel on erinevad tagajärjed ja iga iseotsustaja on oma eelnevatest valikutest mõjutatud.

Hannah Arendt, üks kahekümnenda sajandi selgepilgulisemaid vaime (kes ei suutnud kordagi teha nii sügavat kükki, et rääkida silmast silma sajandi kaaslannaga, kes samuti oli lastetu ja paraku ka mõjukas – Simone de Beauvoiriga) osutas inimolemise fundamentaalsetele aspektidele, mis marksistlikes kategooriates mõtlejatel vaateväljast välja kipuvad jääma. Esiteks see, et inimesed sünnivad igas mõttes väga erineva stardipaketiga, alates geneetilisest ja lõpetades selliste ülimalt palju määravate parameetritega nagu sünniaasta, sünnikoht ja sünnikultuur. Ning taga hullemaks, vaba sotsialiseerumise käigus ebavõrdsused võimenduvad, mitte ei ühtlustu, sest sellele, kes jookseb teistest paremini, meeldib jooksmine seda enam ja seda rohkem ta jooksmist harjutab ja seda paremaks ta selles saab ja seda suuremaks kasvab tema „kiiruslõhe“ teistega. Samuti on lugu mis tahes teiste annetega. Küll aga on poliitiline ja juriidiline ruum selline kunstlik moodustis, kus inimesed saavad kohtuda nagu nad oleks võrdsed. Ebavõrdsus tekib ise, võrdsuse tekitamine seevastu nõuab pidevat tööd ja vaeva. Võiks ju öelda, et see Arendti sedastus on triviaalne ja päevselge, aga juhiksin tähelepanu sellele, et igasugused õiguslased ja muud taolised Rousseau lapselapsed lähtuvad diametraalselt vastandikust seisukohast – et võrdsus on (looduslik/loomulik) antus ja ebavõrdsus (kultuuri) tekitatud. Kujundlikult: nad usuvad, et sugu on sotsiaalne konstruktisioon ja inimõigused geenidega kaasa sündinud, nad arvavad, et hierarhilised struktuurid on patriarhaadi leiutis ja raha tekkis kunagi ammu võrdhulgalise sünnikaasavarana kõigile.

See aga ei tähenda, et ebavõrdsus oleks midagi toredat. Ei, vastupidi, ebavõrdsus on väga halb ja ohtlik asi, ja seda hullem, mida suuremaks see paisub, see lõhub ühiskondlikku sidusust, stabiilsust, turvatunnet jne. Aga see pole mingi heteroseksuaalse valge mehe domineerimisleiutis, vaid isetekkeline inimkonna püsisaatja, mis kuulub samasse kategooriasse nagu haigused, vanadushädad, kuritegevus, rumalus ja vägivald, ehk on miski, mis vajab pidevat leevendustööd ning keskseks küsimuseks on ikka see, et kas ravi pole haigusest hullem. Näiteks mitmed põhjalikud erinevates kultuurides läbi viidud longituudkatsed on näidanud, et sotsialism ja kommunism on ebavõrdsuse ravimiseks hullemad kui haigus ise – haigus ehk ebavõrdsus jääb alles, aga kõrvalnähtudena kaob tihti viimanegi liikumisvabadus, perekond, elu jms.
Tavapärane kapitalismikriitika ei lähe piisavalt sügavale, kihistumisprobleem on kaugelt sügavam ja vanem kui kapitalistlik süsteem tänapäevases mõttes, meenutagem tuntuimatest kas või potlatchi kinkimisorgiat või vanade semiidi rahvaste Juubeli-rituaali. Tuletan meelde, et viimane tähendas seda, et iga viiekümne aasta järel tühistati kõik vahepeal kogunenud lootusetud võlad ja vabastati kõik vahepeal võlaorjusesse langenud rahvuskaaslased. See komme aitas neil päris edukalt vältida jõukuse vägivaldsel teel ümberjagamist ja ühiskonna jagunemist vaenutsevateks „klassideks“.

Varanduslik kihistumine on hiljuti päris pööraseks läinud aga seda seetõttu, et , ütleme, omamistehnoloogiad on radikaalselt teisenenud ja seda suhteliselt hiljuti. Näiteks enne kui leiutati raha – palgatöö ja seega ka igasuguste palgalõhede eeldus – , ei saanud ju puhttehniliselt vara kuigi palju kontsentreeruda (nt vilja kokkuvedu oli raske ja keeruline ja sai toimuda ainult suhteliselt lühikese maa tagant). Kui varanduse kokku kuhjamine oli sõna otseses mõttes kuhjamine – olgu vilja, loomanahkade või kulla – , siis oli see paratamatult üsna piiratud. Raha oli see, mis võimaldas varandusel kontsentreeruda. Ja tänapäeva täiesti ulmeline ja pretsedenditu raha kokkukoondumine üksikute kätte on võimalik ainult tänu sellele, et infotehnoloogia on nö varanduse pea täiesti lahutanud ainelisest kandjast.

Teine asi, mis on lasknud varanduslikul lõhel nii suureks kasvada, on suhteline rahu ja ühiskondlik stabiilsus – sõda, katk ja revolutsioon, vägivald ja katastroofid on siiani olnud tõhusaimad, et mitte öelda ainsad tõhusad ebavõrdsuse kaotajad, võtab selle fenomeni mineviku kokku varandusliku kihistumise ajalugu uurinud professor Walter Scheidel (loodetavasti võtab siin inimkond aru pähe ja suudab globaalsel tasandil varamaksudes kokku leppida. Ja just globaalsed kokkulepped on vajalikud, sest muidu lihtsalt kanditakse oma varandus kuhugi maksuparadiisidesse).

Feminism oli kunagi ammu osa liikumisest, mis nõudis kõigile inimestele võrdseid võimalusi. Võrdsete võimaluste ja valikuvabaduste tulemuseks on erinevused tulemuses. Saamaks võrdseid tulemusi, tuleb muuta võimalused ja vabadused erinevaks, viimast tehakse nn positiivse diskirmineerimise, kvootide ja muude taoliste mentelustega, tähendab, feminism on muutunud oma kunagise oleku vastandiks. Kui kunagi sai vastata küsimusele, kas oled feminist, „Jah, olen feminist, sest usun, et kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja valikuvabadused“, siis nüüd tuleb vastata „Ei, olen pigem antifeminist või retrofeminist, sest usun, et kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja valikuvabadused“. NB! palgalõhe viitab tulemuste erinevusele, eks. Kui anname võrdsed võimalused kõigile, nii maniakkidele, kes oma firma kasumi nimel on valmis loobuma nii ööunest kui eraelust, kui ka normaalsetele inimestele, kellele palgatöö on vaid osake elutervikust, siis on ju ilmne, et ses rahaliselt mõõdetavas asjas esimene võidab. Aga see pole mingi lollakas ideoloogia, mis siin maniaki harmoonilisest isikust ette poole asetab, vaid hingetu mehhaanika, mis ei vaja toimimiseks mingit ideoloogilist tuge. Küll aga selle pidurdamine.

Tõdemus, et seal, kus on, sinna antakse, on tuhandeid aastaid vana (meile tuntud Piiblist, eks), ja see pole kapitalismi leiutis, vaid printsiip, mis ulatub kaugelt üle liigipiiride. Isend, kes on teistest tugevam, tõrjub väetimad kõrvale ja saab rohkem süüa ja muutub sellest veelgi tugevamaks – see printsiip ei vaja toimimiseks mingit teadvust [16.04 sain kokku Kalevi Kulliga ja mehhanism tuli põgusalt jutuks. Ta ütles, et elu kui selline on autokatalüütiline protsess, tähendab, toimib juba esimese eeltuumse raku tasandil positiivse energeetiliselt positiivse tagasiside kaudu st juba elu kõige algsemate vormide juures kehtib positiivse tagasisideme printsiip ehk kus on, sinna antakse]. Õigupoolest on seda ilmingut võimalik tuvastada väga paljudes valdkondades (selle printsiibi, et seal, kus on, sinna antakse, formuleeris matemaatiliselt Itaalia sotsioloog ja filosoof Vilfredo Pareto ja seda tuntaksegi Pareto printsiibinaⁱⁱⁱ).

Rahvusvaheliselt tunnustatud pedagoogide koolitaja Godi Keller toob ühe ilmeka näite eesti keeldegi tõlgitud raamatus “Südamega koolis”:

“Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?”

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga.”

Väga meeldis mulle ka Johanna Rossi kirjutise lõpp:
„Sõnavõtja peaks tingimata vaatama enesesse. Kas on päris kindel, et ta parimat maailmakorda visandades lähtub tõepoolest ideaalist, olgu efektiivsuse omast või mõnest muust, ja mitte sellest, mis talle enesele mugavam tundub? Kas kellegi sund lastega koju jääda tunduks niisama vältimatu ka John Rawlsi teadmatuse loori tagant? Aga kellegi sund tööle minna? Kogu spetsialiseerumissund – koos palgalõhega?“

Ma ise muidugi oma tekstis parimat maailmakorda ei visandanud. See ülesanne on na raskevõitu. Mu isiklik eelistus oleks laias laastus liberaalne, selline, et riik ei kehtestaks üldist maailmavaadet, vaid pelgalt vaataks, et neist tulisemate esindajad üksteisele liiga ei teeks. Palgalõhe puudumine sellises maailmas oleks võimalik, aga ülimalt ebatõenäoline, sest ei mina ega Johanna Ross saa ses maailmas kirjutada Penelope Trunkile ette, kuidas ta elama peab ja kuidas oma laste isaga kohustusi jaotama. Samuti on sellises ühiskonnas usuvabadus ja mitte ükski traditsiooniline religioon pole neis asjus sooneutraalne jne. Ning selle ebatõenäolisuse mitterealiseerimise eest ühte sugupoolt stigmatiseerida on lihtsalt lühinägelik ja inimvaenulik. Isegi kui seda tehakse õigluse sildi all (no muidugi enamik ajaloo verisemaid sündmusi on tehtud õigluse sildi all).
Ome eelmises tekstis pelgalt visandasin mõned mehhanismide skeemid. Et mõistetaks teatud nähtuste kujunemislugu. Ja lõpus ka pelgalt vihjasin, et efektiivsus ei mõtesta elu. Tore oli näha, et Johanna Ross märkas, et „antud tekstis Kunnus feministidele otsesõnu vaenukinnast ei heidagi“. Ma aga märkasin, et Johanna Rossi tekstis puudus isegi sõna „diskrimineerimine“, tõesti, ilma igasuguse irooniata, tema tekst on tavatult selgepilguline ja tasakaalukas analüüs palgalõhe teemal.

*

ihttp://www.powerlineblog.com/archives/2017/07/europes-childless-leaders.php

iihttp://epl.delfi.ee/news/eesti/rootsi-demograaf-kui-te-praegu-lastesse-ei-investeeri-pole-sellest-aastate-parast-enam-kasu?id=67082854

iiihttps://en.wikipedia.org/wiki/Pareto_principle