24. aprill 2018

Jordan Peterson - meie ajastu kliiniline psühholoog


Tekst ilmus lühendatult ajalehes „Postimees“ 24.04.2018 (paberil 25.04.2018), kirjutatud rohkem kui kuu varem, märtsi keskel st enne seda, kui kirjutasin põhjalikuma käsitluse Jordan Petersonist „Sirpi“. Samuti sai vahepeal rahulikumas toonis ja pikemalt selgitada palgalõhe fenomeni (siin ja siin).


Meie ajastu kliiniline psühholoog

Mihkel Kunnus


Kes veel pole kuulnud „hetkel kõige mõjukamast Lääne intellektuaalist“ Toronto Ülikooli psühholoogiaprofessorist ja kliinilisest psühholoogist Jordan Petersonist, see varsti kindlasti on. Peamistes Lääne lehtedes on temast ilmunud lugusid juba loetamatul hulgal. Eestikeelses meediaruumis on temast möödaminneski juttu tehtud „Postimehest“ Elu24-ni, „Vikerkaarest“ ja „Sirbist“ Objektiivini, Google aidaku huvilist!
Olgu immigrantidetulv või islamiseerumine, #MeToo, kolonialismitaak või neomarksistlik ajupesu ülikoolides – kui Läänes on midagi suurt ja võimast, siis meil on see ka. Peab olema! Igaks juhuks võib siis ka küsida, kes on meie Jordan Peterson?
Kui päris ausaks jääda, siis peab möönma, et analoogia puudub. Vähemalt ühes isikus. Aga ühte isikusse koondumine on siin paraku olemuslik. Kes on lähim? Kelles on enim peamisi karakteristikuid?
Vastus võib üllatada: Valdur Mikita! Tundub, et Jordan Peterson on paljuski nagu globaal-Mikita. Eks see kujund kõla nagu puust raud, mõisteline vastuolu, sest on ju Mikita lausa juuretipuni antiglobalistlik. Tõsi. Õiglasem on pisendada Petersoni staatus pelgalt Lääne maailma Mikitaks.

Tõsisedes aga osutaksin paarile olulisele ja olemuslikule joonele, millel on ehk ka laiem diagnostiline väärtus.
Esiteks, mõlemad saavutasid suhteliselt ootamatult täiesti pretsedenditu, juba kultuse jooni võtva menukuse.Viimast hoolimata sellest, et nende kasutatud väljendusvahendid seda kuidagi ei ennustanud. Esseistika raamatumüügi edetabelite tipus?! Miljonid vaatajad kahetunnistel akadeemilistel loengutel, milles põimuvad piiblilood ja müüdid erinevate psühholoogiakoolkondadega, jungiaanlikust analüütilisest psühholoogiast evolutsioonilise neuropsühholoogiani?!
Teiseks, tasub tähele panna, et just siin on ka sisu tasandil väga sügavav sarnasus Mikitaga, ütleks lausa, et sarnasus olulisimas – nad mõlemad räägivad meile ürglugudest, miljonite aastatega kujunenud mustrite väljendumisest kultuuris. Nad mõlemad näevad, kuidas evolutsiooniga kehadesse sadestunud kogemused võnguvad ja elavad vanimates pärimustes ja müütides, mistõttu need tekstid on üliolulised, või nagu ütleb Jordab Peterson „metatõelised“, tõelisemad kui tõesed. Nad mõlemad räägivad evolutsioonilise kehamälu ja kultuurimälu põimitusest. Samas on see aines samast materjalist, millest unenäodki, tähendab miski, millele range, mõõtva ja objektiveeriva teadusega lähedale ei pääse, aga mis inimesele endale on kõige vahetum reaalsus. Nad täidavad seda tühimikku, mille suunas Marju Lepajõe osutab öeldes, et „praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet.“i

Erinevused on muidugi pea sama suured. Eelkõige siis selles, et Mikita ei tegele eneseabiga ega kritiseeri ideoloogilist ajupesu – need mõlemad on Jordan Petersoni populaarsuse allikad. Ning muidugi mastaabis. Pluss veel see, et Mikita vorm, eriti just raamatutes, on vigurdav ja heatahtlikku huumoriga kaetud, kuigi sellele, kes vaatab sellest mööda, näeb, et ka Mikita kirjutab verega, vaadake või ajaleheartikleid, kus ta vigurdab vähem, näiteks „Läänemeresoomlase viimane karje“ (PM 25 II 2017). See on tõesti karje.
Jordan Petersoni loengute kokkuvõtvaks kommentaariks sobib aga mutatis mutandis Mäejutluse lõpp: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.“ Mt 7:28-29

T Niisiis, Jordan Peterson „teeb Mikitat“ Lääne tsivilisatsioonile, ta hüüab nagu Mikitagi, ärge vihake ja põlake oma kodu, oma põliskultuuri, see on oma vigadest hoolimata maailma parim. Näiteks Jordan Peterson lükkab kategooriliselt tagasi postmodernistlik-neomarksistliku sonimise, et Lääne tsivilisatsioon on üdini patriarhaalne, rõhumisele üles ehitatud ja tuleb seepärast lammutada. Ja on ülikriitiline ka Anglo-Ameerika ülikoolide suhtes, kus sellist suhtumist jutlustatakse. Küllap seepärast meie vikerkaarlased, müürililled ja vasaksõbrad tema vastu ägedat vaistlikku vimma tunnevadkiii.
Kuna nii postmodernism kui neomarksism on ääretult laia ja hägusa tähendusväljaga, siis on teda selle lohvaka sõnakasutuse kaudu lihtne rünnata, sest täpsustuseta võivad need sõnad tähendada väga palju muud. Ometi on ta osutus üsnagi ilmne. Näiteks Maarja Kangro ohkab vahetult pärast Trumpi võitu: „Mis asi see praegu oli? Mäss eliidi ja establishment’i vastu, nagu meedia kordab? Nüüd oli viimaks selge, et poliitkorrektsuse ja õigusluse keerukaid näojooni läänemaailmal pole, mida tahes akadeemia ja “progressiivsed eliidid” ei üritaks?“iii. Jah, saab kasutada osutamiseks ka selliseid sõnu. Mitte (sealsed) ülikoolid ja postmodernistlikud neomarksistid, vaid akadeemia ja „progressiivsed eliidid“, poliitkorrektsus ja õiguslus.
Ma ise jätaks suguluse marksismiga siiski nähtavale, sest kasutatavate sotsioloogiliste kategooriate tüüp on analoogne. Näiteks mõiste „valge heteromees“iv on samakujulise raamiga nagu mõiste „kodanlane“ marksismis ja antud näite puhul on ka sisuline paigutus teoreetilises skeemis sama. Marksistlik feminism on aga selline feminism, mis ei tuvasta diskrimineerimist ühes või teises kohas, vaid võtab ühiskonna patriarhaalsuse aksioomiks, ümberlükkamatuks alusväiteks. Näiteks hiljuti Eestit väisanud kriitik Quinn Latimeri sõnul peaks feministliku maailmavaatega meediatoimetaja töö „aluseks [olema] arusaam, et maailma-, ajaloo-, keele enda lugu on võimu-, väljajätmiste- ja vaigistamise lugu“v. See usk on sama tüüpi ja sama kõigutamatu kui usk, et kogu ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Ja mitte vähem inimvaenulik.

Konkreetne näide: löön lahti värske „Müürilehe“ (märts, armastuse erinumber) ja loen artikli esimese lause: „Need on peamiselt heteromehed, kes võtavad Eesti meedias ilmuvates käsitlustes õiguse valida, millistes nende seatud piirides soo- ja seksuaalvähemuste elud peaks kulgema – sama toimub tihti ka päevapoliitikas ellu viidud otsustega.“ (lk 23).
Esimene reaktsioon on, jälle! ah minge tüpsi!vi Siis aga näen, et autoriks on Södertörni Ülikooli soouuringute doktorant ja meel leebub, ikkagi rahustav seaduspära nagu looduses olema peabki: vares kraaksub, koer haugub, skandinaavia ülikooli soouuringute doktorant ajab neomarksistlik-postmodernistlikku jampsi.
Eriti traagiliseks teeb selle inimvaenuliku hoiaku see, et see grupitunnuse alusel süüdistamine ei mõju kuidagi neile, kes selle ehk ära on teeninud (igasugused tutistkrabavad Trumpid), küll aga saavad pihta, ütleme, head poisid, kes tahavad käituda nii nagu on õige ja nii nagu peab. Trump räuskab rahus edasi, aga see blond prillidega poiss, kes humanitaarteadusi õpib, ei julge naisterahva läheduses enam hingatagi, saati läheneda – ikkagi valge heteromees ja tema klassisüü.
Nii seisnebki päris suur osa Jordan Petersoni populaarsusest piltlikult öeldes selles, et ta ütleb noortele meestele, et kuigi te olete mehed, takkapihta heterod, kõige tipuks tihti ka valged, olete ka teie ikkagi inimesed ja võite leida nurgakese ühiskonnas ning ehk isegi kasulikud olla.
Meil pole kõnealused nähtused kaugeltki mitte nii akuutsed: mehelikkus pole nii kriisis, ülikoolides valitseb enam-vähem normaalne õhustik (kuigi rahanappus ja sund hoida sees ka väga nõrku tudengeid annavad tunda) ning Lääne neomarksistliku sõgefeminismi importimine on pigem vaevalinevii.
Lõppematu debatt soolisest palgalõhest on samuti hea näide nürimeelsest takerdumisest marksistlikku kategoriseerimisviisi. Kategooriate mehed(loe: kapitalistid-vereimejad) ja naised(loe: rõhutud proletariaat) asemel oleks ainuüksi lastehooldajad ja mittelastehooldajad kõvasti täpsem jaotus. Pealegi oleks soolise palgalõhe asemel lapsehoolduslikust palgalõhest rääkimine ühiskonna psühholoogilisele kliimale kõvasti parem. Lastetu naise võimalused on tööturul palju lähedasemad mehele, kes on lastetu või kelle lastega tegeleb põhiliselt naine, kui lastega suguõele, ning lastega tegelevast mehest on ta sootuks paremas positsioonis. Ja siin taga pole mingi patriarhaat, vaid proosaline tõsiasi, et elufunktsioonide rahaline vahendatus, mis üldse võimaldab selle arvulise mõõtmise, on soolise disproportsiooniga ning seda suuresti puhtbioloogilistel ja tehnoloogilistel põhjustel. Lutipudel lahutas imetamisfunktsiooni naisest ja võimaldas ka mehel see toiming võrdse kohustusena enda kanda võtta. Järgmiseks sammuks peaks olema kunstüsk - see jätaks naisele reproduktiivfunktsioonis sama suure vabaduse, kui mehele on andud loodus. Seega tõeline feminist tegeleks kunstüsa leiutamisega, mitte ei tümitaks abstraktset patriarhaati nii et head poisid ei julge keldristki välja tulla (järgmiseks sammuna võrdsete võimalustega üldinimese suunal tuleks tehnoloogiliselt proteesistada hormonaalsüsteem, neuraalsed rajad jne). Näiteks Jordan Petersoni tuntus tegi järjekordse hüppe pärast seda, kui Briti telekanali Channel 4 intevjueerija Cathy Newman üritas visalt ja ebaõnnestunult omistada Jordan Petersonile šovinistlikke seisukohti, sest viimane näitas kõigutamatu teadlaserahuga, et nn soolise palgalõhe põhjuseid on palju ja need pole üldse mitte need, mida igatseb õiguslase lihtsakoelist süüdistusmõnu otsiv hing.

Inimloomuse hea tundjana on Jordan Peterson kõike muud kui õiguslane. Püüdes ka ise oma fenomenaalset menu selgitada, ütleb ta, et pool sajandit on korrutatud, et üha laienevad õigused ja vabadused on see, mida inimesel vaja, aga inimestel on vaistlikult kõrini sellest, sest see ei anna isiklikule elule mõtet. Võta oma elu ees vastutus, võta kohustused ning see mõtestab su olemise, ütleb Peterson, pika praktikakogemusega kliiniline psühholoog. Ta on saanud kümneid tuhandeid tänukirju, kus öeldakse, et tema loengute vaatamine on andnud elule sisu ja mõtte. Arusaadav: õiguslus – kui kaugele seda ka ei ajaks – ei anna mingit eneseaustust. Riiklikult tagatud eneseaustus on nonsenss. Riigiõiguslusel on piirid, need on nii mõneski suunas ammu ületatud ja raevukas edasi marssimine selles suunas ei tee kellelegi head.

Minu jaoks on Jordan Peterson puhas positiivsus nagu Valdur Mikitagi. Nad mõlemad kanaliseerivad maksimaalse pehmuse ja konstruktiivsusega inimhinge neid süvahoovusi, mis võivad väga kergelt leida õige võikaid ja destruktiivseid väljendusvorme.










i   „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ Akadeemia 9, 2014

ii  Vt nt Jaanuarikuu lugemissoovitused http://www.vikerkaar.ee/archives/22399 ja Mikael Raihhelgauz „Sihvkakoorte dilemma“ Sirp. 2.III 2018

iii  Novus Ordo Trumpi. Mõtisklusi USA presidendivalimistest. Vikerkaare veebis 11.XI 2016 http://www.vikerkaar.ee/archives/20288

iv  Näiteks artiklis „Päris vale iha“ (Sirp 29. IX 2017) vermib Margus Ott erinevate inimlike pahede koondkujuks mõiste „vehm“ - valge eesti heteromees.

v  Quinn Latimer „#metoo liikumist juhib sõna otseses mõttes meedia“ intervjuu Kaarin Kivirähkiga Feministeerium.ee 22. II 2018

vi  tüps on soo- ja funktsioonneutraalne avavus keha alaosas.

viiS  iia juurde tasuks lugeda Margus Punabi esseed „Kust tulevad pehmed mehed ehk uue maskuliinsuse bioloogilisest baasist“ Postimees 3.III 2018

1 kommentaar: