Eesti Kirjanik 2018: Eva Koff. Sinine mägi.

Alljärnev sai kirjutatud kiiruga ajalehte „Sirp“. Sisuliselt on tegu pikaks veninud pressiteate, mitte analüüsiga. Umbes pool mahtus sellest ka lehte 24.08.2018.

Eesti Kirjanik 2018: Eva Koff

Eva Koff Sinine mägi. Varrak. 2017. Toimetanud Jan Kaus ja Leena Tomasberg. 437 lk

Mihkel Kunnus

„Kuid enne kolmkümmend, tean ma kindlalt, võidab minu noorus kõik, võidab igasuguse pettumuse, igasuguse jälestuse elu vastu. Ma olen endalt ühtelugu küsinud, kas maailmas on säärast meeleheidet, mis saaks võitu sellest pöörasest ja võib-olla sündsusetust elujanust, ning jõudnud järeldusele, et – ei ole, ja jällegi vähemalt enne seda kolmekümnenda eluaasta piiri; pärast seda aga, tundub mulle, on mul endal juba himu otsas. Seda elujanu nimetavad mõned tiisikushaiged tattninadest moralistid, iseäranis luuletajad, madalaks./.../
Ma armastan kevadisi kleepuvaid lehekesi, ma armastan sinist taevast, selles on asi! Ei puutu siia mõistus ega loogika, sa armastad vaid kõige oma ihu ja hingega, armastad omaenese esimest noorusjõudu...“ - Ivan Karamazovⁱ

Eva Koffi Sinine mägi sai žürii üksmeelse täisjaatuse. Senine retseptsioon on teose mõningase tutvustamisega päris hästi hakkama saanud, põhjalikumad käitlused ootavad veel oma aega. Tutvustan siiski lühidalt üle. Sinises mäes kujutatakse kolme murdelises eas naist murdelistes ajaloohetkedes. Väga heale kunstitekstile omaselt on sisu ja vorm lahutamatud – seda teost ei saa ümber jutustada. See lahutamatus ilmneb eelkõige teoseterviku, mitte osade suhtes. Lausa loitsivuseni tõusvad teadvusevooluhood, kire ja elujanu unenäoline fenomenoloogia ning erudeeritud ülevaated materialistliku meditsiini arengust ja selle aluseks olevast inimkäisitlusest moodustavad kogu teost pingestava kontrasti. Pikkade lõikude palavikuline loitsivus teeb selle teose tõlkimatuks teistesse meediumitesse – sellest ei saa teha isegi audioraamatut, filmist või muust taolisest rääkimata. Selle teeb omakorda võimalikuks autori väga hea keeletunnetus ja sõnavaldamine (mis iseloomustab ka keeletoimetajat Jan Kausi), sest sellise assotsiatiivsuse vahendamiseks peab olema lugemisprotsess võimalikult automaatne ja takerdumisvaba. Viimase olulisusest ei saa aru need autorid, kes tahavad kirjakeelt oma sõnaliste assotsiatiivsuse järgi painutada, aga ei mõista, et nii nende tekstide kommunikatiivsus kahaneb, mitte ei suurene. Hoiatavaks näiteks võib siin tuua nii Mikk Pärnitsa kui Wimbergi grammatilise anarhismi (aga ka Tõnis Vilu viimased luuletused) – katsed painutada kirjakeel oma suulis-assotsiatiivse meeleseisundi alla toob kaasa selle, et lugeja takerdub uudsetesse sõnavormidesse, lugemise automaatsus kaob ja lugeja koperdab veerides mingi akommunikatiivse käkerdise otsas, mitte ei saa osa, ütleme, „geniaalsusest, mis standardiseeritud keelde ei mahu“. Eva Koff on aga keelele nõtkeks ja kaasavoolavaks tantsuparneriks ning see võimaldab lugejal teose sügavamast muusikast osa saada.

Viimane metafoor polnud juhuslik, sest see teos on muusikaline, eriti aineselt, või veelgi täpsemalt – vaimult.

„Muusika aeg ei ole piiritletav, matemaatiline, miski, mille võiks luua inimmõte. See on kogemus. Ja Adelel on tunne, et just praegu, kui tema sõrmede surve klahvidele tekitab hoovuseks sulanduvaid helisid ja õde õmblusmasina taga kuulab vaikselt oma lemmikvalssi, elab esimest korda tulevikuta, kestvas olevikus, milles hirm ja armastus, keelatu ja lubatu, kaos ja kord, rasedus ja Chopini muusika kokku sulavad. Sellel hetkel Ehamaa saalis ei ole Adele ainult keha, või hing, ta on sulam, keegi, kes ei ela, vaid on. Nagu järv. Osa temast imbub sügavale maasse, osa tõuseb auruna õhku, seejärel hakkab sadama, ja vihmapiisk vihmapiisa haaval saab Adele uuesti täis“ (lk 279).

Neil hetkedel ollakse teispool head ja kurja, ütleks Nietzsche, muusika vaimust sündinud tragöödiline elutunne on elujaatav, positiivne. See, mis oli kõnekas Nietzsche Tragöödia sünni puhul, on kõnekas ka Sinise mäe kangelannade omailmades – Sokratsese ja Jeesuse täielik kohalolematus.

Seega „tiisikushaigetel tattninadest moralistidel“ siin kohta ei ole, siin armastatakse ja joovastutakse oma looduslikust antusest. Kuigi on õnnetut armastust ja haiget saamist ollakse oma instinktistikuga siiski kooskõlas ja elujaatav. Abjektsioon on nendest omailmadest pagendatud, siin elatakse täiel rinnal ja võbelevate sõõrmetega, ei olda solvunud oma olemuse sattumuslikkuse peale, isegi esimest menstruatsiooni oodatakse naiseks saamise loodusliku pidulikkusega ning kohati süüakse lausa iharuseni aplalt ja „Gustav jookseb Adelele vastu, poisi kergelt kaootilised lapsesammud paiskavad ta hooga ema sülle ja Adele tunneb poisi lõhna, Gustavi kael ja juuksed, tema kukal ja rind õhukese särgi all lõhnavad millegi järele, mis hoiab enda küljes kinni, ei lase sind ära, ei lase sul unustada, alla anda. Laps on just lõunaunest ärganud ja Liisu süles rabeledes leivapudi söönud, poisi naerusuus paistab neli valget hammast, Adele tunneb ninas lapse lõhna, vaatab ta nägu, need on isa Juliuse silmad ja kulmud, minu suu, minu terav lohuke vasakus põses ja ma ei mõtle sellele, mis tuleb, kõik on. Kui Gustav on Adele süles, kui ta tunneb poisi õrnu juukseid oma kaela vastas, on kõik siin.“(lk 194).

Naisperspektiiv on peategelaste soo ja ea tõttu valdav ja võiks pakkuda soouurigute vaatenurgast põnevat materjali, kuid tuleb öelda, et üldine modaalsus on ohvrifeminismile üsna diametraalselt vastandlik (ad hoc täpsustusena: Koff on retrofeministlikul kombel võrdõigusfeminismi esindaja). Kuigi tütarlapsed saavad ülikooli seetõttu, et noormehed on saadetud rindele, ollakse piisavalt suure reaalsustajuga, et mitte näha seal järjekordset meesprivileegi (tõelist inimsust konstitueeriv privileeg tappa, eks), vaid iga üksikisikut ületavaid ajaloolisi jõude, mis nii mõnelgi mehel sõna otseses mõttes mürsukilluga näo rebib. Peategelaste iga rõhutab aga soolisust seetõttu, et see on see iga, mil soosuhtlus on ääretult oluline. Kuid ka siin on soosuhtlus muusikalisest elutundest läbiimbunud joovastav tants ja naalduv kaasavool, mitte aga vimmas õiguslaste umbusklik leping. Siin on esindatud selliste naiste elutunne, kellel tervis on hea, kelles elu vool ei ole takerdunud, kes on oma bioloogilise loomusega harmoonias, kes ei ole mõne spetsiifilise vähemuse esindaja, vaid keegi, kelles (õige) mees tekidab ihavärinaid, lõhn joovet ja kes tahab lapsi. Need naised on tegusad, naksakad, agentsed, instinktidega harmoonias ja nõnda teispool head ja kurja. Kui vaja siis tõmmatakse eugeenilistel kaalutustel veel enne pulmi kõrge staatusega mees omale rüppe. Kuid see kõik on siiski pelgalt üks tasand sellest vägagi mitmekihilisest teosest.

Noorte kultuurikriitikute veebiajakirjas „Kaktus“ kõrvutab Marta-Liisa Talvet „Sinist mäge“ Thomas Manni „Võlumäega“ⁱⁱ. Tõsi, üks „Võlumäe“ oluline temaatiline liin on ka „Sinises mäes“ keskne, nimelt meditsiin, see „humanistliku vaimu erivorm“, täpsemalt siis ehk pinge fenomenoloogilise maailmakogemuse sügava hingestatuse ja inimkeha materialistliku modelleerimise jahmatava tõhususe vahel. Seevastu Manni ja Kofi ande- ja väljenduslaad on sedavõrd erinev, et jätaks kõrvutuse kandvaks tahuks siiski fraasi „täiesti teistsugune“. Lähemad kirjanduslikud sugulased oleks võib-olla assotsiatiivse kirjutusviisi meistrid Mihhail Šiškin, Olle Lauli ja ehk ka Jüri Ehlvest.

Nagu öeldud, seda teost ei saa ümber jutustada. Pikalt tsiteerimiseks pole ruumi ja lühidalt tsiteerida pole mõtet, sest lühike tsitaat muusikast on kõigest tähenduseta piuksatus. Ka paar eeltoodud osutust on ebaõiglaselt moonutavad ja muljet disproportsioneerivad. Siin saab ainult soovitada ise lugeda. Blogosfääris on kiitvat tagasisidet juba üksjagu.

Täiesti lapsesõbralik üritus

iFjodor Dostojevski Vennad Karamazovid. I osa. Varrak. 2015. tõlkinud Virve Krimm. Lk 282-283

iihttps://kkaktus.wordpress.com/2018/02/18/omaparane-sulam-meditsiinist-ja-poeetikast/