Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!

LOE SEDA RAAMATUT!

Ilmus ajalehes „Postimees“ 24.07.2019



Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!

Saamaks paremat pilti sellest, mis toimub meie ühiskonnas, tuleks aeg-ajalt püüda mis tahes retoorikast mööda vaadata ja keskenduda tegelike soorituste kaardistamisele.

Mihkel Kunnus

Kui filosoofia tähendab paljude jaoks elukauget targutamist ja tühja sõnavahu üles kloppimist, siis ometi on üks filosoofiline koolkond, mis juhatab vastassuunas, tähendab annab praktilisi ja konkreetsed juhiseid mõttetu sõnavahu seest väärt ivade leidmiseks. Ja see on vajalik oskus, sest mõttetut sõnavahtu suudavad tööstuslikus koguses toota ka need institutsioonid, mille oleme ellu kutsunud praktiliste elumurede lahendamiseks.

Koolkond, või õigupoolest rohkem intellektuaalne hoiak avaramas tähenduses, mida silmas pean, on pragmatism. See on enam-vähem ainus algupärane Ameerika panus filosoofiasse, just sobilik pärinema ühiskonnast, mille on suuresti üles ehitanud kunagise Euroopa demograafilise materjali teotahtelisem ja vähemkontemplatiivne ülejääk. Omadussõna „pragmaatiline“ on küll põhjusega hakkanud tähistama ka teatud küünilist hoiakut, mis ignoreerib teadlikult eetilist mõõdet ja väärtusorientiire, aga see ei ole kindlasti algupärane pragmatism. Sõna „filosoofia“ tuleb teadupärast kreeka keelest ja tähendab tarkuse armastust. Etümoloogia on siin sisuliseltki tabav. Armastus tähendab ju tingimatut positiivset suhtumis ning tõelisele filosoofile on tarkus ja tõde väärtusteks iseeneses. Seevastu pragmatism sündis 19. sajandi lõpul ja oli tugevasti mõjustatud ka darvinismist. Mõtlemine on üks pelgalt üks bioloogiline funktsioon ja elu tähendab laiemas plaanis eelkõige tegutsemist. Mõtlemisest on tolku ainult nii palju, kui aitab meil paremini ja õigemini tegutseda. „Mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi,“ kinnitas Charles Sanders Peirce, üks pragmatismi alusepanija.

Wilhelm Ostwald, nobelistist keemik, kellel bareljeefike kaunistab mõningate seoste tõttu ka Tartu ülikooli peahoone seina, ütles ühes kirjas teisele pragmatismi aluse panijale William Jamesile: „Kõik realiteedid mõjutavad meie praktikat ja see mõju ongi nende tähendus meile. Ma olen harjunud oma auditooriumile esitama küsimusi sel viisil: mille poolest oleks maailm teistsugune, kui tõene oleks see või teine alternatiiv? Kui me ei suuda avastada mingit erinevust, siis puudub alternatiivil mõte.“

William James resümeerib hiljem: „Hämmastav on näha, kui mitmed filosoofilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsale testile“ ja „ei saa olla mingit erinevust abstraktses tões, mis ei väljenduks erinevusena konkreetsetes faktides ja nendest tulenevates tulenevates sündmustes“ⁱ.

Maakeeli võiks pragmatismi printsiibi võtta siis ütlusesse: „Möla maha!“, tähenduses siis, et möla tuleks maha lahutada ja vaadata, mis siis järgi jääb. Või aktuaalsemalt – tühja see retoorika, vaadakem tegusid! Siis võime üsna williamjameslikult öelda, et hämmastav on näha, kui mitmed poliitilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsalt testile.

Näiteks valimiste ajal võeti taas üles aborditemaatika. Enne seda oli riiklik abordipoliitka selline, et haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Suure käraga tõsteti teema lauale, ärritati üles palju inimesi, solvati arste jne. Millised olid oponeeriva poole ettepanekud? Keelta? Ei. Nõustada soovijaid? Jaa, ehk isegi rohkem jne. Lõpptulemus: haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Järelikult kogu debatt oli suuresti nii sama üles kisutud möla ja sõnavaht.

Võtame veel ühe näite. Koalitsioonikõneluste reportaažis rakendas ilukirjanduslikus vormis pragmatismi printsiipi Facebooki-karakter Vello Nelikendkaks ja tulemus oli õige humoorikas. Tsiteerin katkeliselt:
„EKRE üks põhinõue läbirääkimistele minnes on sõjaväestatud piirivalve! Ei lähe kaua mööda, kui avaneb maja uks, välja astub näost õhetav Helme ja teatab, et great victory, saime sisuliselt kaks rulli okastraati ja võibolla ühe paksu politseiniku piirile juurde, kes liikluspatrullist üle tuuakse. Da fuq nagu? Mis sõjaväestatud piirivalvest sai? Ratas kõrval muheleb.

Järgmine laks.

Sisenetakse taas majja. EKRE nõue 15% tulumaks. Uks lahti, näost rõõsa Helme teatab kaamerasse malbel häälel, et saime 20% tulumaksu! Mis mõttes saite? See on sama nagu praegu! /.../

Teeme korra veel.

EKRE lööb rusika lauale, „Võimule saades saadame kõik 503 pagulast riigist välja!“. Reaalsus – kvoodid jäävad ja et EKRE-l oleks oma valijatele ette näidata mingisugustki edu, siis hakatakse riiklikult kottima kahte üksikut, immigratsioonipumbast Muusikakooli neegrit, kes pole kandlel veel Kungla rahvast jõudnud ära õppida.“ⁱⁱ

Lühimalt: kui kogu „suuga tehtud suur linn“ maha lahutada, siis ei jäänud järele „kärbse pesagi“.

Pragmatistlik hinnang toimunule sõltub positsioonist. Ei ole seal hullu midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Või siis: ei ole neist suurt tolku midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Muutus ainult retoorika, möla kvalieet (aga seegi paraku halvemuse suunal).

Siiski tuleb teha oluline eristus. Inimelu puudutab väga erinevat laadi valdkondi. Ühes ääres on füüsilis-insenerlik reaalsus, kus praktika on ainuliselt tõe kriteeriumiks, ja teises ääres sümboolne reaalsus, kus retoorika ja sümboolsus ongi ainsaks määrajaks. Kui viimase näiteks par excellence või tuua matuse – peale lohutavate rituaalide polegi mitte midagi teha – , siis esimese näiteks võib poliitikas tuua looduskaitse ja seda looduse seisukohalt. Piltlikult öeldes: ökosüsteeme ei huvita vähemalgi määral, kas ekskavaatorijuhtjuht nutab süümepisaraid või irvitab küüniliselt koppa maasse lüües, langetatava puu seisukohalt pole vahet, kas ta võtab maha hingestatud rituaali tegev kirvemees, või asine harvester. Samuti pole ökoloogilisest vaatepunktist vahet, kas põlevkivi jätkuva kaevandamise eest seisab sotsiaaldemokraatlik Marju Lauristin (nagu ta Eesti eurosaadikuna tegi), või ökoloogiliselt täisjuhm „rahvuskonservatiiv“.
Mis puudutab tegelikku, pragmatistlikku rohelisust, siis näiteks Rail Balticu seisukohalt oli viimastel valimistel ainult neli rohelist valikut – ERE, rohelised, EKRE ja Vabaerakond. SDE ajas küll hoogsalt rohelist möla, aga kui praktilised käitumisjuhised ei eristu suhtumisest „suva see Rääma raba ja maha võetavad metsad, auklikuks uuristatud maa ja lõhutud ökosüsteemid, me ei vaja looduse armuande, võtame ise mis vaja ja siia saagu üks ilgepirakas raudtee!“, siis pragmatistlikust seisukohast on need „metafüüsikad“ identsed. Nii nagu on EKRE migratsioonipoliitika suuresti identne seniolnuga. Praktilised muutused puuduvad, järelikult on identne.

Kordan üle: pragmatismi printsiibi üks sõnastus kõlab järmiselt: „Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses.“

Muide, siit tuleb ka üks pragmatistliku (ja analüütilise) psühholooga – William Jamesi on muuseas ka tunnustatud psühholoogiaklassik – alusteese: inimene käitub oma ideoloogiaid ja uskumusi ning see, kelleks ta end ise peab, võib märkimisväärselt erineda sellest, kellena ta käitub. Ja see ei tähenda sugugi esmajoones silmakirjalikkust, vaid tõsiasja, et eneserefleksoon väga keeruline protsess ning pigem on reegliks see, et inimese minapilt on puudulik, kui see, et see on adekvaatne. Näiteks, kes ei oleks kohanud variatsioone teemal „ma ei ole rassist, aga neeger pole ikka inimene“, ometi on seda teed minemas pragmatistlikult sama struktuuriga „ma võtan keskkonnaküsimusi väga tõsiselt, aga Rail Balticut toetan ikka praegu kavandataval kujul“.

(Siin juures kindlasti tahaks tervitada ka üliaatelisi, sirgeselgseid ja ülimittepunaseid mittesotse, kes arvavad, et nende heroilisest moralismist piisab selleks, et tagada pinnalähedase põlevkivi jätkumine läbi aegade).

Veel üks näide: Prantsuse mõjuka filosoofi Michel Foucault' üheks negatiivseks toimeks on sageli väja toodud seda, et temast inspireerituna taandatakse teadus poliitikaks ja tõde võimu vahendiks. Vaatame nüüd pragmatistlikult – kes käitub nõnda nagu teadus oleks pelgalt poliitililine vahend ja võimu ripats, kes kohtleb teadlasi kui ideoloogiateenistujaid. Siis võib öelda, et pole paremaid näiteid „marufukojaanidest“ kui igasugused „kliimaskeptikud“. Nad võivad eht michelfoucault'liku kirega sukelduda inimkonna ajalooarhiivi kõige laiemas tähenduses, et sealt samasuguse selektiivsusega otsida kinnitust oma aprioorsele veendumusele, et kogu kliimatemaatika on mingite müstilste roheliste vandenõu õilsate ja aateliste naftamagnaatide vastu.

P.S. Möla ei tohi muidugi alahinnata, näiteks valimiseelsel mölal on kõige praktilisemad tulemused – hääled, tähendab see, kes saab tegutsevale positsioonile. Ja pragmatism tunnustab siin igasugust retoorikat täiesti tõsiselt. Valimiskampaaniate pragmaatiline tulem ongi häälte hulk. Lihtsalt see, mis juhtub pärast valimisi, see, kuivõrd valitud on oma valimiseelsete sõnade taga, vajab uut pragmatistlikku analüüsi.

iVt 2. peatükk raamatus William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, tõlkinud Märt Väljataga

iiVt https://edasi.org/38612/vello-nelikendkaks-wonderkind-ratas/