Kulka. Kirjutussportlaste pjedestaal

Ilmus ajalehes „Sirp”13.03.2015

Kirjutussportlaste pjedestaal

Mihkel Kunnus

Kaalukategooriad

Kirjanduse (või kunsti üldisemalt) (au)hindamisel võib kindel olla ainult selles, et kindlasti on mingi hulk, kes pole tulemusega rahul. Hindamisele järgnevas poleemikas välguvad aga väga tõenäoliselt sellised sõnad nagu õiglus ja sport. Viimast muidugi eituse kaudu – ega kirjandus mingi sport pole, kus mõõdulindiga paremust saab tuvastada! See eitus on aga üsna pinnaline ja tuleneb sellest, et „need  härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad aga, nagu ma juba ütlesin, võimatuse ees otsekohe taltsaks”[1]. Võimatuse all pidas Dostojevki siis silmas arvu (matemaatikat, loodusteadusi). Kirjandus ja kunst, vaat, siin pole arvu, mille ees möirgamist lõpetada. 

Ometi õigluse mõiste seesmine konfliktsus jääb. Spordis ollakse sellega lihtsalt harjutud.

Sest õiglus on „iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat”[2].

Spordis tähendaks esimene variant seda, et igaüks võistleks üksnes iseenesega ja teine, et absoluutselt kõik võistleksid koos – mehed-naised, noored-vanad, kerged-rasked jne.

Teadagi võetakse mingi vahevariant, mis on lihtsalt suvaline. Ei ole mingit üleinimeselist põhjendust, miks näiteks poksis on kaalukategooriad just sellised nagu nad on. Aga kultuursete inimestena nad mõistavad inimese liigitusvõime paratamatut piiratust ja ei protesteeri.

Seevastu kirjarahvas vehib nii enne kui ka pärast auhinnatseremooniat alati rusikatega. Neist vähemsõjakad on pelgalt leebes nõutuses või siiras hämmingus. Võtame või selle aasta Kulka auhinnad.

No kes see õel inimene paneb Carolina Pihelgase ja Hasso Krulli omavahel võistlema? Mis ühismõõt on Kiwa koostatud paberisäästlikul vigurdusel „Olematute raamatute antoloogia” ja Hellar Grabbi mahukal ja tõsiväärikal kogumikul „Neli presidenti”? Kuidas on nii, et Mihkel Kunnuse kõhetu „Roheline süü” stardib samalt joonelt mitu põlve pikemate koibadega tippesseistidega ning Asta Põldmäe kõrgkvaliteetne ja massiivne elutöökokkuvõte[3] ei pääse isegi eelvõistluselt edasi?

Siin läheb vaja poksija mõistust ja stoiku saatusearmastust. Või vastupidi.

Aristokraatiaprobleem. Kulka

A.H. Tammsaare kirjutas aastal 1925: „Kultuurkapital on teatud mõttes contradictio in adiecto. Tema asutajaks ning loojaks on demokraatline ühiskond ja riik, aga ometi on ta määratud ebademokraatliste asjade soodustamiseks, mis ei kuulu ei tänasele päevale aga ka demokraatlisele hulgale. [...] Kirjandust ja kunsti on ikka toetatud, kui mitte riikliselt või ühiskondliselt, siis üksikute ja huvitatud ja rikaste eraisikute, võimuvalitsejate ja jumala armust troonil istujate poolt. Sel ajal oli kunst ja kirjandus täie teadmisega aristokraatline nähtus. Põrmugi ei arvestanud ta hulgaga ega tema maitsega. Temal oli ainsaks ülesandeks ja kohuseks: rahuldada oma lahket soodustajat. Aga see soodustaja ja tema kitsas ringkond oli oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp. Seal ei rääkinud keegi mingisugusest keskpärasusest, mis on paratamata tingimuseks igas hulgaga arvestamises. Ja kuigi kunstnik loojana ka siin ajuti oma soodustajas kokku põrkas mingisuguse keskpärasusega, siis oli selle tasapind ometi võrdlemata kõrgem kui hulga keskpärasuse oma. Aristokraat soodustas kunsti ja kirjandust oma arenenud aristokraatiliste nõuete täitmiseks. Nõnda tekkis nii paljugi sellest, mida nimetame Euroopa kultuuri kõrgemaiks saavutusiks, sest Euroopa kultuur on oma sisemises üdis läbi ja läbi aristokraatiline”[4].

Tõsi, müügihitte ja laenutusedetabelite tippe tavapäraselt Kulka nominentide hulgast ei leia.

Aristokraatlik on enese määratlemine kohuste kaudu, demokraatlik – õiguste kaudu.

Antud juhul oleks demokraatlik variant järgmine:

Kirjanikul on absoluutne õigus ja vabadus kirjutada kõigest, millest tahab, ja nii, kuidas tahab (sh transgressiivset pori näkku genitaalisünonüümias) . Sellega käib komplektis lugeja absoluutne õigus ja vabadus mis tahes juhul öelda, et talle ei pakuta temaväärilist teenust („Tammsaare on mulle igav”). Selline hoiak soosib vastastikust põlgust, sest õigus tähendab nõudmist ja kellelegi ei meeldi, et talt midagi heast peast nõutakse.

Aristokraatlik variant oleks järgmine:

Lugeja võtab endale kohustuse end harida, arendada, täiendada ja peenendada oma vaimu ja maitset, et ta oleks „oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp”.

Kirjanik võtab endale kohustus end harida, täiendada, arendada ja töötada, et tema looming oleks just sellisele ideaallugejale vastav. Selline hoiak eeldab ja taastoodab vastastikkust austust.

Skeemike on idealistlik, kuid ivaga, sest kõne all on au tasu, mitte õiglane palk.

Kes oled sina, et otsustad?!

Kes ka žüriisse ei kuuluks, kadestada pole teda vaja. Kuigi tänapäeval ollakse ajakohatult ebarikastaval üksmeelel, et objektiivsed hindamiskriteeriumid puuduvad, tähendab, võimalikud ongi ainult subjektiivsed hinnangud, saab auväärt žürii ikka ja jälle vastu pead süüdistusega, et ta valik on subjektiivne. Vastuolu on pelgalt loogiline. Pole midagi haruldast filosoofis, kes nõuab, et tunnistaksime tahtevabaduse puudumist, või vallalises, kes loetleb tingimusi, mille täidetusel ta tingimusteta armastaks.

Sellise mõttesõlme lahtiharutamiseks on ikka sportlaste poole pöördutud: kuna absoluuti meil pole, siis olgu pealegi põhjendamatud reeglid, aga olgu siis vähemalt kõigele ühised. Nii sünnivad kirjandusauhindade statuudid.

Toon ühe näite kirjavahetusest EKLi listis, kus (:)kivisildnik formuleeris ad hoc ühe luule hindamise eeskirja:
1. kas on tehnika

2. kui on tehnika, siis tehnilise õnnestumise %

3. peensuste eritlemiseks võib veel kaaluda, kas tehnika vastab teksti eesmärgile

4. tehnika defineerimine on väga lihtne ja kaheastmeline

A kas on kujund

B kas on kompositsioon

C kui pole üht ega teist, siis pole millestki rääkida

Mõistagi saaks ses suunas minna veelgi kaugemale, täpsemaks, konkreetsemaks, kirjutaks lahti üha rohkem allpunkte ja muudkui formaliseeriks ja formaliseeriks. Kuni ees hakkaks terendama seadusandjate ja juristide kandiliseks istutud ahtrite tagatuled. Nende napist elukogemusest on kindlasti õppida üht: kui tahes suureks seadustemassiiv ka ajada, ikka on võimalik JOKK, tähendab, ilmne saast, mis on kenasti seaduste raames. Nii nagu eurotoetusi ei saa mitte parim põllumees, vaid parim projektikirjutaja, nii saaks tulla ka demokraatkirjanik oma õigusi nõudma – „Näete, kõik punktid on täidetud, mu advokaat võib kinnitada. Auhind ja nuts siia!”

Kuniks aga statuudid on ebamäärased ja lõdvad – ja nad on, olgu mõistus tänatud – jääb paratamatult võimalus kahtlustada, et auhindu jagatakse ainult omadele, sugulastele, sõpradele.
Õigused siin ei päästa, päästab ainult au(sus).

Mõistuse lohutus

Iga otsust saab diskrediteerida ainuüksi a) pagedes subjektiivsuse relativismi, b) tulevikku määramatusesse, c) epistemoloogilisse määramatusesse.

Vaevalt lõpetatakse vehkimine loosungitega „See pole absoluutne!”, „See pole objektiivne!”, „Tõde ei pruugi selguda praegu!” jne. Nende stampide peale ei oskagi muud kosta kui, et need „kriitikad” iseloomustavad paraku mis tahes inimlikku otsust, tähendab, need truismid ei vääri ülearu tuututamist. Cogito ergo sum, ütles parun von Münchhausen ja tõmbas end omaenda juukseid pidi laukast välja, sest inimene on kõige mõõt.

Samuti on väljajuurimatu on korruptsioonikahtlustus. Aga no mis teha. Alternatiiviks poleks ka hindamismasina kasutuselevõtt, sest ka masina programmeerija võib olla ju korrumpeerunud. Pealegi masin on pelgalt eelkirjeldatud formaalse õigluse non plus ultra.

Ainus viis neist karidest mööda minna oleks loosimine – täiesti õiglane ja täiesti kasutu.

---

[1] Fjodor Dostojevski Ülestähendusi põranda alt LR 48-49 1971, lk 13

[2] Thomas Mann Võlumägi 2.kd Tartu 1939, lk 559-560

[3] Asta Põldmäe Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975-2013 Eesti Keele Sihtasutus 2014

[4] „Midagi ajakohatut kultuurkapitali puhul”, Kogutud teosed 16. Tallinn 1988, lk 553-554

Naised on neegrid on homod on ekrenatsid

„Miks varakeskajal keset kõikvõimalikke hädasid ja õnnetusi ei tekitanud nõiad kelleski iseäralikku pelgu ning kirik pidas oma kohuseks võidelda hoopiski usuga nõidusesse kui paganliku ebausuga, 15.-17. sajandil aga võttis nõiahirm hüsteerilise kuju ja kirik jälitas nõidadesse mitteuskumist kui ohtlikku ketserlust – see on tõsiasi, mis ootab seletust.

Arvatavasti on mõistatuse lahendusele kõige lähemale jõudnud need ajaloolased, kes on märganud, et nõiapaanika ajalised piirid langevad ühte renessansi (ja selle hilisjärgu – baroki) piiridega ning et paradoksaalsel moel ühtib ta dünaamikakõver teaduse ja kultuuri vallas kulgenud progressiga. Seisame silmitsi küsimusega, mille püstitas Jean Delmueau: „Mais n’existe-t-il pas une relation entre conscience des dangers et niveau de culture?“ [Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?] . Nõidade jälitamine (nagu ka juutide ja moslemite tagakiusamine) saab tõepoolest alguse 12. sajandil – ajal, mil kultuurielu tempo järsult kiireneb. Edaspidi, sedamööda kuidas levivad renessanslikud meeleolud ja kui Boccaccio sõnutsi inimest „täielik vabadus oma ihade täitmiseks ei rahulda“ („Dekameron“, kolmas päev, 1. novell), kasvab ka hirm ja levivad sellega seotud nõiaprotsessid.“

"[Kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ning] harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

-----------------------

„Khareim.“

Siis sosistas ta üle minu pea vaadates, nagu näeks ta väga kaugesse aega nii ette kui taha:

„See on mu juudi urg, Momo.“

„Nojah, siis küll.“

„Sa saad aru?“

„Ei, aga sellest pole midagi, ma olen harjunud.“

„Sinna poen ma peitu, kui mul on hirm.“

„Mida te kardate, proua Rosa?“

„Kartmiseks pole vaja mingit põhjust, Momo.“

Seda pole ma kunagi unustanud, sest see on kõige õigem asi, mis ma iial kuulnud olen.

-------------------------

„Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist.

Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?

Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.

Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised.

[...]

Niisuguste süüdistuste taga on hõlbus märgata meessoost enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas. Nõiaprotsesside antifeministlik iseloom ilmneb nõidademüüdi selles aspektis niisama selgesti, nagu rassistlikes müütides „alamrassi“ himuruses ja sugulises kõlvatuses avaldub püüe säilitada valitseva rahvuse ülemvõimu.

Seega võime nentida, et otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil teaduse, tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandaerng kohtumenetluses, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd.“

----------------------------------

„on ilmselge ja arusaadav, et kurjus peitub inimkonnas sügavamal, kui arvavad ravitsejad sotsialistid, et ühegi ühiskonnakorra juures ei väldi te kurjust“.

                        „Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim — kas või kärbsegi üle —, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga.”        

*(Juri Lotman, Romain Gary, Juri Lotman, Dostojevski, Dostojevski)

Praktika paratamatu fašism. EKRE juhtum.

Täna hommikul teatas Reformierakond, et keeldub EKREga koalitsioonikõnelustest.

Ja nii nad meie EKRE välja spinnisidki.

„Juhuslikult” avastati vahetult pärast valimisi ja enne koalitsioonikõnelusi, et EKREkad on ikka täisnatsid.

See on suhteliselt mõistlik strateegia.

Sest sel ajal oli nad tõesti kõige targem annulleerida. Kui silmas pidada lühikest perspektiivi.
Opositsioonis istudes nende sümboolne kapital kasvab. Nii nagu ikka demokraatiates kui olud lähevad kehvemaks. Ja nad lähevad (ainuüksi(!) demograafiliste protsesside tõttu, sest isegi kui kolmanda lapse puhul lubatav raha muudab siin kõiki paljunemisentusiastideks – ja ei muuda –, siis inimene on nõnda ehitatud, et vähemalt kaks esimest aastakümmet on ta kuluartikkel).

EKRE saab järgmiseks korraks hea stardipositsiooni.

No küllap üritab Ref&co selle leevendamiseks küpsetada preventiivsed kaitseseadused nt
”Rahvusvahelise kuriteo õigustamine”:

„Vaenu õhutaval viisil rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avaliku õigustamise, eitamise või äärmusliku labastamise eest, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.”

Kolakowski sõnastab ilusti demokraatia igavese antinoomia: demokraatiat ei saa demokraatlike vahenditega kaitsta. Teisisõnu, demokraatia on vähemalt osaliselt iseenese vaenlane.

Humanstliku pluralismi vastuolu sesineb selles, et ta tahab korraga tolereerida kõiki erinevusi ja et kõik inimesed oleks ühetaolised.

Sõnastasin selle kord nii: „Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.”

Praktikas näeme seda vastolu sellena, et korraga räägitakse sõnavabadusest kui suurväärtusest ja samas püütakse leida piiranguid, kuidas legitimeerida nn „poliitilist korrektsust” ja kriminaliseerida „vihakõnet”.

Mõlemaad vastaspooled tajuvad, et nende huvisid ründab mingi totalitarism.
Õigusega. Mida sa avalikdebatitsed, kui ei taha, et TEINE hakkaks arvama ja mõtlema SAMAMOODI kui sina.

Refleksioonivaesem filosoof võib siin protesteerida: ei, meile meeldivad eriarvamused ja seisukohtade paljusus.

Aga elu seab varsti piirangud. Väiksed lisaklauslid. „Väljaarvatud, kui tegu on vihakõnega”, „Välja arvatud, kui tegu on natsismi revisjoneerimisega”. Jne.

Arusaadav. Paljusus saab olla hüve ainult praktikast lahti haagitud tunnetussfääris.

Tegutsemisele eelnev otsustusvõime – saati võim! – on iseenesest totalitaarne. Näed, ei saa korraga teha parem- ja vasakpööret. Võtta vastu ja jätta vastuvõtmata seadus X.

Paljude inimeste valimislubadused üldse täidetakse? Eriti peale seda kui lõpetakse järjekorde erimeelsusi maha lihviv ja ühtsust suurendav praktika – koalitsioonikõnelused?

Muide, individuaalsete erinevuste mahalihvimine ühtsuse ja terviku nimel – see on fašismi tunnuspürgimus.

Fašistlikes süpaatiates süüdistatud ideoloogid kupatati läbirääkimislaua tagant minema: nad oleks selle praktiseerimist liialt häirinud ;)

Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist

Ilmus pisut kohendatuna ajalehes „Eesti Ekspress” 11.02.2015

Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist

Mihkel Kunnus

Viimase sajakonna aasta pöörane tehnoloogiline areng on kaasa toonud suure sisemise pinge sellisesse moraalsesse kategooriasse nagu töö.

See, kui keskne oli töö ja töölise mõiste kommunistlikus ideoloogias, on üldtuntud. Nüüd oleme juba paarkümmend aastat kultuuriruumis, mille kujunemislugu kirjeldas Max Weber sotsioloogiaklassikasse kuuluvas teoses „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1904-5). Marthin Lutheri arvates on töö inimese hingeline kutsumus (mõelge kui pateetilise sisuga on eestikeelne sõna „elukutse”!) ja John Calvin rõhutas, et tööd peavad tegema kõik inimesed, ka rikkad, sest jõudeelu on iseenesest patune. Töö on püha ja püha on ka õiglane tasu. Eesti kirjanduskaanoni keskne kuju Vargamäe Andres oli elajalik töörügaja, Kalevipoja kündmisetüüdid olid vägilasele vastavad. Ütlused „kes ei tööta, see ei söö”, „kuidas töö, nõnda palk”, „vara tööle, hilja voodi, nõnda jõukus majja toodi” jne on väga kodused.

Suur häda ongi nüüd aga selles, et tehnoloogia ja rahandussüsteemi arengud on töökuse ja tulemuslikkuse (tasu) pea täielikult lahutanud. Inimese sissetulekud sõltuvad ta töökusest väga vähe, suures plaanis vaat et üldse mitte. Kui tehnoloogia oli meile kunagi mitte küll täiuslikuks, aga tõhusaimaks vahendiks loodusjõudude stiihia vastu, siis praegu on tehnoloogilis-bürokraatlik süsteem kasvanud ise nii suureks ja võimsaks, et kangelaslik töörügaja on tema ees kui lepaleht tuules. Üks vene naine kirjeldas, kuidas mõne nädalaga kahanes ta ostujõud neli-viis korda. Kas sel oli midagigi pistmist ta töökusega? Kurikuulsad on võrdlused Soome ja Eesti palkade vahel. Kas Soome karge õhk mõjub eestlasele nii, et ta väledus ja võimsus kasvab suurusjärgu võrra? Nonsenss, loomulikult mitte. Lihtsalt inimese enda töökuse osakaal on tühine. See ei ole alati nii olnud ja muutus on olnud järsk. Moraalsed hoiakud on aga loomuldasa inertsed ja kui vaadata praegustki valimiseelset debatti, siis palkade ümber veheldakse täisti sarnaste moraalsete väidetega: edukuse karistamine, vaesus kui süü, töötus kui laisklemine, tööjõupuudus kui vereimejalikkuse tagajärg jne.

Kui kartuleid võtta käsitsi või riisuda heina rehaga, siis oleneb tulemus inimese töökusest ja töövõimest. Aga see ei ole enam ammu nii. Sellised mõisted nagu tootlikkus, efektiivsus ja konkurentsivõimelisus on ammu kaotanud oma inimmõõtmelise sisu.

Marxil oli oma ajal paljus õigus, aga ammu enam ei võistle va kapitalistid-tööandjad selles, kes suudab oma töölisi tõhusamalt ekspluateerida ja tühjaks pigistada. Kõige edukamad on need, kes suudavad tööprotsessi kõige rohkem mehhaniseerida, edukas ettevõtja pole see, kes suudab hoida endal orjade armeed, vaid see, kes suudab inimtööjõust maksimaalselt lahti saada. Inimene on kohutavalt kallis, tülikas, vähetöökindel ja kapriisne, mistõttu vähegi motoriseeritumas ühiskonnas peab ta saatusel olema palju ühist hobuse omaga.

Õigus on neil, kes ütlevad, et meil pole piisavalt tootlikkust ja efektiivsust, seepärast on palgad madalad, aga siin tuleks täpsustada, et see tuleb tehnoloogia, mitte inimtöökuse puudusest. Lühimalt: õigus on ka neil, kes ütlevad, et inimesed ei kannata oma laiskuse ja süü tõttu.

Selgitan kassiiri näitel, sest kurikuulus on nii nende palkade väiksus, kui ka töökoormuse suurus.

Ütleme, et firmal kulub kassiiri peale kõigi maksudega kokku 1000eurot kuus. Tark ettevõtja võtab laenu ja ostab robotkassiri, ütleme 12000 euroga, pärast laenu tasumist toob üks selline robotkasiir ettevõtjale tulu võrreldes eelmise olukorraga 1000 eurot kuus. Samas inimkassiirid kaotasid töö ja ettevõtte palgal on üks korraliku palgaga robotihooldaja. Tulid juurde mõned töötud, aga ka üks kõrgepalgaline ametikoht.

Selline ongi mehhaniseerimise kahetine loomus: see kaotab töökohti, aga tõstab tööviljakust. Tõstab palku ja suurendab töötust.  

Ja veel: mida robotiseerunum on ühiskond, seda efektiivsem, tootlikum ja konkurentsivõimelisem see on, samas on seda väiksem inimese enda panus töö tulemuslikkuse osas. Soomes on palgad niipalju kõrgemad, sest see ühiskond on tehnoloogiliselt sedavõrd paremal järjel. Ja masinate kõrval on inimesel mõnus.

Lõpmatuseni see protsess jätkuda mõistagi ei saa, aga selline elukorraldus ei varise kokku mitte selle pärast, et üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kel pole midagi kaotada peale ahelate, vaid üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kes ei suuda endale ahelaid leida. Tööpuuduse tont käib mööda Euroopat ja tema nimeks saab Leegion.

Miinimumpalga seadusandlik tõstmine suurendaks tööpuudust kiirendatud korras, sest ellujääksid ainult need ettevõtjad, kes on mehhaniseerimises osavad. Mida teevad asutused, kes hakkavad majanduslikkesse raskustesse sattuma? Alati inimesi koondama, vähendama neid suuru kuluartikleid, mitte otsima inimesi juurde, sest need on tootlikud jõud. Ei ole, masinad teevad tööd, ei nõua palka, ega putka konkurendi juurde.

Kui süsteem kui tervik enam ei kasva – ja me oleme kasvupiiridel – , siis jäävad efektiivsuse tõstmise tõttu töö kaotanud inimesed üle. Neil ei ole kuhugi minna. See tekitab frustratiooni ja tigedust, revolutsioonilisi meeleolusid.

Inimene on alati ja pidevalt kulutaja, sünnist surmani vajab ta riideid, süüa, eluaset jne. Mingil etapil ja headel oludel on ta ka teenija. Olud on muutunud selliseks, et elu esimeses otsas on inimene pea kakskümmend aastat puhas kulutaja, mingid aastad enne surma on ka inimene üldiselt puhas kulutaja. Süsteem püsib püsti siis, kui kulutajate ja teenijate suhe on tasakaalus. Päris hapuks võivad lood minna siis, kui süsteem on nõnda üles ehitatud, et teenijad (ehk tööjõud) saavad liikuda vabalt, aga kulutajad (lapsed, pensionärid jt)  ei saa. See on ränk miinus eelarvereal, kui inimene, kellesse on ca kolmkümmend aastat investeeritud (näiteks on koolitatud arstiks), lahkub just sel hetkel, mil temast oleks pidanud saama teenija. Vat kui oleks tööjõu liikumise vabaduse kõrval ka pensionäri liikumise vabadus, nii et iga ELi kodanik võiks valida, milline riik talle oma tariifi järgi maksaks! Küll see aga ühtlustaks!

Siimani farmis tehti hiljuti suur investeering, osteti miljoni eest traktoreid. Mis tunne peaks peremehel küll olema, kui need traktorid ühtäkki lihtsalt lahkuksid? Ei, masin on investeerijale truu, sest elutul asjal pole vaja elutingimusi. Aga inimtöölisel on vaja elutingimusi ja samuti on tal võime neid isepäi otsida, miska on ta sellises süsteemis kohutavalt halb investeering. See on lihtne matemaatika ja tasuvusarvutus: mida vähem inimtöölisi, seda efektiivsem ja tootlikum. „Rahva töövõimelise osa väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib aina edasi Eesti eduloost,” pahurdab Mati Hint taipamata, et inim(tööli)stest lahti saamine ongi majanduse edulugu.

-------------------------------------

Mati Hindi tsitaat pärineb 6.II.2015 "Sirbi" loost "Eesti Nokia - negatiivne sünergia". LOE! 

  

Elu murelaps Eva Elise Oll

Näitus-müük kohvikus "Spargel" kuni 25.01.2015 (Tartu, Kalevi 13)

Teie, mu härra, olete, nagu ma ütlesin, blebeist gurmaan, nõudliku maitsega mats. Olles oma olemuse põhilaadilt küll labane ja asudes ülimalt madalal arenguastme, olete Te rikkuse ja istuva eluviisi tõttu jõudnud oma närvisüsteemi äkilise, ebaajaloolise ja barbaarse korruptsioonini, mis toob endaga nautimisvõime teatava himura täiustumise. Üsna võimalik, et selsamal hetkel, kui te otsustasite Gabriele Eckhofi enda omaks teha, tõmbusid Teie neelulihased otsekui hõrku suppi või haruldast rooga haistes matsuva laksatusega kokku ...

Tõepoolest, Te juhite oma lummatud tahte eksitusse, Te viite Gabriele lokkava aia sügavusest elu ja inetuse keskele, annate talle oma labase nime, teete ta abielunaiseks, majaprouaks, teete ta emaks. Te surute väsinud, pelgliku ning ülevas elukõlbmatuses õilmitseva surmailu labase argipäeva ja tolle sõgeda, saamatu ja põlastusväärse ebajumala teenistusse, mida nimetatakse looduseks, ning Teie matslikul südametunnistusel ei ole vähimatki aimu selle ettevõtmise kogu nurjatusest.

Ning keset seda kuldset kirkust, mille kohal lasus päikseketta kiirtepärg, seisis teel lopsakate vormidega, üleni puna-kuldseruudulises riietuses naisterahvas, parem käsi laial puusal ja vasak kiigutamas nägusat vankrikest enda ees. Vankrikeses aga istus laps, istus Anton Klöterjahn noorem, istus Gabriele Eckhofi paks poeg!

Seal ta istus, pruntispõseline, rahulolev ja tervisest pakatav, seljas valge karvajakk ja peas suur valge kübar, ning tema pilk oli härra Spinelli omaga kohtudes rõõmus ja kindel. Romaanimeister kavatses end just kokku võtta, sest ta oli mees, kellel oleks jätkunud jõudu sellest ootamatust, päikesesärasse kastetud ilmutusest mööda sammuda ja jalutuskäiku jätkata, kui äkki juhtus midagi kohutavat. Anton Klöterjahn hakkas nimelt lõkerdama ja hõiskama, ta lausas kiljus mingist seletamatust lõbutundest, ning see võis nii mõnelegi jubeduse peale ajada.

Jumal teab,mis teda ärgitas, kas tekitas temas see äkitselt ilmunud must kuju säärast metsikut lõbusust või haaras teda lihtsalt loomalik heaolutunne. Tal oli ühes käes luust rõngas ja teises plekist kõristi. Mõlemaid esemeid sirutas ta nüüd rõkatades üles päikese poole, raputades neid ja lõi kokku, otsekui tahaks kedagi pilkavalt eemale peletada. Tema silmad olid suurest mõnust peaaegu kinni, suu pärani lahti, et roosa kurgulagigi tuli nähtavale. Isegi pead heitis ta hõisete saatel ette ja taha.

Seepeale pöördus härra Spinell ringi ja läks minema. Ta läks, käed liikumas mingi ettevaatliku ja jäiga graatsiaga, samm sunnitult aeglane, nagu inimesel, kes tahab varjata, et ta sisimas tegelikult minema jookseb.

Glamuur, reetmine ja litost

Ilmus pisut kärbituna ning retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015

Glamuur, reetmine ja litost

Viimne voor, autor Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart Sander ja Rauno Polman.

Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris

„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.

Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist, mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.

Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada, kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult) enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.

Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne inimene teise inimese litost’i nähes, teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.

Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”

Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud enesepõlguses st üldises misantroopias.

Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika. Kino 2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase küljest ja kustutanud lavalt ka enda.

Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid – Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.

Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega, aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.

Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.

Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele, et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker erutus, koomiline lein.

Mihkel Kunnus

Tsitaadid: Milan Kundera Naeru ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156

Revolutsioon kui ilus haigus

Ilmunud on väga hea raamat – Revolutsioon kui ilus haigus. Leszek Kołakowski 26 esseed Hendrik Lindepuu tõlkes.

Siit üks aktuaalne näide, essee aastast 1978.

Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?

Katekismus

                        Moto: “Palun astuda edasi tahapoole!”

            (Niisugust üleskutset kuulsin ma Varssavi trammis konduktorilt; pakun seda lipukirjaks suurele ja võimsale Internatsionaalile, mida ei saa iialgi olema.)

Me mõtleme nagu konservatiivid, kui arvame:

            1. Et mitte kunagi ei ole olnud ega ka tule inimelu sellist paranemist, mis mõne nurga alt ei tooks kaasa elujärje halvenemist, ning seepärast peame igasuguseid reforme kavandades endalt küsima, milline on nende hind. Seda võib sõnastada ka teisiti: on hulgaliselt hädasid, mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses nautida; täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii täielik vabadus kui ka täielik võrdsus. Sama kehtib ka planeerimise ja autonoomia põhimõtte ning turvalisuse ja tehnika progressi kokkusobivuse kohta. Teisisõnu – inimajalool ei ole happy end’i.

            2. Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise ja kvaliteedi seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid. Pole vähimatki alust arvata, et nende vormide hävitamisega või irratsionaalseks kuulutamisega me suurendaksime õnne, rahu, turvalisuse ja vabaduse võimalusi; küll aga on alust oletada hoopis vastupidist. Nii ei tea me näiteks, mis juhtuks siis, kui hävitada monogaamne perekond või asendada traditsiooniline surnute matmise komme laipade ratsionaalse kasutamisega tööstuslikel eesmärkidel. Kuid tõenäoliselt oleks oodata kõige hullemaid tagajärgi.

            3. Et valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.

Me mõtleme nagu liberaalid, kui arvame:

            1. Et on endiselt jõus igivana põhimõte, mille kohaselt riik peab tagama kindlustunde. See on jõus ka siis, kui kindlustunde mõiste laieneb sedavõrd, et hõlmab peale isiku ja omandi õigusliku kaitse ka mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi; et töötu ei peaks nälgima või rahatu surema haigusesse, mida on võimalik ravida, et haridus peab olema tasuta — kõike seda hõlmab kindlustunde mõiste. Ometigi ei tohi mitte mingil juhul segi ajada turvalisust ja vabadust. Riik ei kindlusta vabadust mitte sellega, et ta midagi teeb või reguleerib, vaid just sellega, et ta midagi ei tee ja jätab mitmed eluvaldkonnad reguleerimata. Tegelikult saab kindlustunnet tõhustada üksnes vabaduse arvel. Ka ei ole mingil moel riigi ülesanne teha inimesi õnnelikuks.

            2. Et inimkooslusi ei ähvarda üksnes stagnatsioon, vaid ka mandumine ja lõpuks surm, kui nende organisatsiooniline korraldus ei anna arenguruumi isiksuse initsiatiivile ja leidlikkusele. Võib endale ette kujutada inimkonna enesetappu, kuid ei saa endale ette kujutada inimsipelgate ühiskonda — sel lihtsal põhjusel, et me ei ole sipelgad.

            3. Et on ülimalt ebatõenäoline oletada, nagu säiliksid loomingu ja progressi stiimulid ühiskonnas, kus on hävitatud igasugune konkurents. Võrdsuse suurendamine ei ole eesmärk omaette, vaid kõigest vahend; teisisõnu: ei tasu pürgida suurema võrdsuse poole, kui see toob kaasa üksnes paremal järjel olijate allatirimise, mitte aga ei paranda mahajäänute olukorda. Absoluutne võrdsus on seega seesmiselt vastuoluline ideaal.

Me mõtleme nagu sotsialistid, kui arvame:

            1. Et kui kasumisoov oleks ainuke tootmise reguleerimise vahend, siis ei ähvardaks kaasaegset ühiskonda mitte väiksemad, vaid võib-olla veel suuremad, ehkki hoopis teistsugused katastroofid kui juhul, mil kasu oleks reguleeriva tegurina täielikult välistatud. On kaalukaid põhjendusi, et piirata majandustegevuse vabadust enamuse turvalisuse nimel ja püüelda sinnapoole, et raha ei kasvataks automaatselt raha; kuid vabaduse piiramist tuleb nimetada vabaduse piiramiseks, mitte vabaduse eriliseks vormiks.

            2. Et silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag.

            3. Et on vaja tõhustada ühiskonna kontrolli majanduse üle, kuigi seetõttu vältimatult suureneb bürokraatlik aparaat; ometi ei ole niisugune kontroll mitte kunagi võimalik ilma esindusdemokraatiata ja seepärast on tingimata vaja mõelda, kuidas seista vastu vabadust ähvardavatele ohtudele, mida sellise kontrolli tõhustamine endaga kaasa toob.

*

Tundub, et esitatud regulatiivsete ideede kogum ei sisalda endas vastuolusid. Sel juhul on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.