Kas pigem palgalõhe või harmooniline inimareng? Vastuseks Johanna Rossile.

Visandasin ühe palgalõhe tekkimise mehhanismi skeemi (ERR 04.04.2018). Johanna Ross kirjutas sellele kommentaari (ERR 11.04.2018) ja nüüd alljärgnevalt jällegi mina (ERR 16.04.2018).

Palgalõhest, efektiivsusest ja harmoonilisest inimarengust. Vastuseks Johanna Rossile.

Mihkel Kunnus

Õigupoolest on mul kerge tõrge nimetada alljärgnevat vastulauseks Johanna Rossi arutlusele „Feminism, spetsialiseerumine ja lastekasvatus“ (ERR 11.04.2018), sest ma ei ole kuidagi ta öeldu vastu. Vastupidi, ma olen ta öelduga suuresti nõus ja poolt ning õigupoolest tahaks lihtsalt seda arutlust jätkata, teha täpsustusi ja avada mõningaid uusi tahke. Iseärnis seetõttu, et Johanna Rossi tasakaalukas ja dialoogiline arutlemislaad ületab mäekõrguselt selle teema all tavapäraselt plärtsuvad paralleelmonoloogid ja neitsihuntide ulgumise.
(Ja nii pikki ja süvenevaid tekste päevalehtede paberkandjatel ei avaldatagi).

Kui Johanna Ross ütleb, et minu järeldused on „vastuolus tänapäeva peavoolufeminismi seisukohaga, mille kohaselt on palgalõhe likvideeritav ja tuleb likvideerida,“ siis nõustun, aga teeksin samas mitu täpsustavat märkust.
Esiteks, ma ei arva kohe kindlasti, et palgalõhe iseenesest on mingi tore ja säilitamisväärne asi, küll aga osutan sellele, et selle likvideerimisel on oma hind ja (sõltuvalt põhjustest) tõstatub küsimus, kui suurt hinda oleme valmis selle eest maksma ja mis tingimustel. On ju palk pelgalt üks mõõde inimese ühiskondlikust seotusest, saati olemisest. Samuti toob Ross oma arutluse lõpus välja selle, et liigne efektiivsuse tagaajamine võib halvasti mõjuda inimarengu harmoonilisusele. Jällegi nõus. See on üks võimalik vastus küsimusele, et millist hinda oleme nõus maksma efektiivsuse eest.

Ross ütleb, et efektiivsuse nui neljaks taga ajamine mõjub halvasti harmoonilisele inimarengule. Ma olen nõus. Ma arvan ka nii. Aga on siiski ka neid inimesi, kes on valmis ohverdama oma isiksuse harmoonilise arengu efektiivsuse nimel, olgu karjääri, rahateenimise, eneseteostuse või muu säärase nimel. Meeste hulgas on selliseid tüüpe rohkem. Samal põhjusel nagu vaimuhaiglates ja vanglateski on mehi rohkem. Kuigi meie kriminaalseadustik on kenasti sooneutraalne ja kõigil on võrdne võimalus vangi jõuda.

Veel ütleb Ross, et „spetsialiseerumist ei tervitata sugugi üksmeelselt, näiteks teadustöös on seda hakatud pidama suureks probleemiks“. Jällegi nõus. Aga rõhutaks üle, et pole mingit spetsialiseerumis-ideoloogiat, millest kogu teadusmaailm on seestunud. Spetsialiseerumine on vaba konkurentsi kõrvalnähe. See sama võrdõiguslikkus, mida feministlik liikumine ise lipukirjana kandis enne kui XXI sajandil tööpuudusest lolliks läks, tähendab ju muu hulgas seda, et karjääriedenemise ja teadusrahad saab ikka see inimene, kes on antud valdkonnas kõige pädevam ja seda sõltumata tema soost, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist, perekonnaseisust ja NB! sõltumata tema isikusese arengu harmoonilisusest.

Ja siin on nüüd üks koht, kus ma veidi ei ole Rossiga nõus: ta ütleb, et „motiveeritud töötaja, kelle elus töine ja isiklik sfäär on tasakaalus, töötab paremini“. Ma arvan, et see on nii ainult laias laastus keskmise inimesega ja sellistel keskmistel kellaajast kellaajani töökohtadel, aga tüliõunaks kipuvad olema ju päris tipud. Ikka veetakse nina vingu ja küsitakse, et miks suurettevõtete juhtkondades on nii vähe naisi, miks valitsuses, miks tippteadlaste hulgas jne. Kui ka päris tippu saaks nii, et töötatakse nelikümmend tundi nädalas ja õhtupoolikutel ja nädalavahetustel mürataks lastega, siis olekski tipus sellised inimesed. Aga on pigem fanaatikud, maniakid ja töönarkomaanid ning selliste isikutüüpide hulgas kipub mehi rohkem olema.

Kui on kaks võrdsete võimalustega inimest ja üks neist on valmis täielikult tööle pühenduma isegi siis, kui peab selleks ohverdama oma harmoonilise arengu, ja teine, kes suunaks osa oma ressursse ka isiklikku ellu, siis on arusaadav, et esimene jääb peale ausas konkurentsis, mis ei diskrimineeri inimesi nende eraelu järgi.

Nii saigi Paul Mirengoff eelmise aasta suvel nentida, et kuuest Euroopa Liidu asutajamaa juhist viis on lastetud. Eurooplaste juhid kipuvad olema lastetud, ütleb ta, lastetu on prantslaste Emmanuel Macron ja sakslaste Angela Merkel, brittide Theresa May ja itaallaste Paolo Gentilon, hollandlaste Mark Rutte ja šoti Nicola Sturgeon ning ka Jean-Claude Juncker on lastetu ja Rootsi peaminister Stefan Lofvenⁱ (kohalikke ma ei hakka ehk nimetama, aga meie võimaluste avarust vähemasti oma konnatiigi piires näitab seegi, et kõrgema klassi poliitikute hulgas – sealhulgas president! – on ka paljude lastega naisi).
2013 aastal „Eesti Päevalehele“ antud intervjuus ütleb Stockholmi ülikooli demograafiaprofessor Livia Sz. Oláh, et 40% endise Lääne-Saksamaa kõrgharitud naistest on lastetud. „Nad tunnevad, et mõlemat lihtsalt ei saa, tuleb valida, kas hea positsioon või lapsed“ⁱⁱ. Kas nad on ka õnnelikud ja harmooniliselt arenenud inimisiksused, ma ei tea, aga Saksamaa majandus on Euroopa Liidu kese. Eestile tähendaks selline mudel kiiret hääbumist, sest jõukas ja suure tugeva kultuuriga Saksamaa saab endale lapsi importida, aga Eesti ei saa. Muidugi ka inimkonda tervikuna ähvardab efektiivsusesse kõngemine (ökoloogilises mõttes on kuritegelik kedagi tänapäeval tootvale tööle saata).

Küllap võiks neutraalsemaks kõrvutuseks tuua kõrvale tippsportlased, et näidata, et tippu jõuavad ikka need, kes ohverdavad selle spetsiifilise edu nimel kõik muu, mitte aga oma isiksuse harmoonilised arendajad. Aga sportlased on ses mõttes jällegi halb näide, et nende karjäär lõppeb nii noores eas, et pere saab luua ka pärast seda.

Oluline on ka mõista, et meie kultuur niivõrd ei loo ebavõrdsust kuivõrd võimaldab seda inimestel ise tekitada. Lühimalt, ebavõrdsuse võimaldaja on meie maailmajao suure aade, see ainus, mis on Prantsuse revolutsiooni lipukirjalt suurema häbistuseta pääsenud – vabadus. Kui inimesed on oma otsustes vabad, siis teevad nad erinevaid valikuid, kes sipelgalikumaid, kes rohutirtsulikumaid, aga selge on see, et erinevatel valikutel on erinevad tagajärjed ja iga iseotsustaja on oma eelnevatest valikutest mõjutatud.

Hannah Arendt, üks kahekümnenda sajandi selgepilgulisemaid vaime (kes ei suutnud kordagi teha nii sügavat kükki, et rääkida silmast silma sajandi kaaslannaga, kes samuti oli lastetu ja paraku ka mõjukas – Simone de Beauvoiriga) osutas inimolemise fundamentaalsetele aspektidele, mis marksistlikes kategooriates mõtlejatel vaateväljast välja kipuvad jääma. Esiteks see, et inimesed sünnivad igas mõttes väga erineva stardipaketiga, alates geneetilisest ja lõpetades selliste ülimalt palju määravate parameetritega nagu sünniaasta, sünnikoht ja sünnikultuur. Ning taga hullemaks, vaba sotsialiseerumise käigus ebavõrdsused võimenduvad, mitte ei ühtlustu, sest sellele, kes jookseb teistest paremini, meeldib jooksmine seda enam ja seda rohkem ta jooksmist harjutab ja seda paremaks ta selles saab ja seda suuremaks kasvab tema „kiiruslõhe“ teistega. Samuti on lugu mis tahes teiste annetega. Küll aga on poliitiline ja juriidiline ruum selline kunstlik moodustis, kus inimesed saavad kohtuda nagu nad oleks võrdsed. Ebavõrdsus tekib ise, võrdsuse tekitamine seevastu nõuab pidevat tööd ja vaeva. Võiks ju öelda, et see Arendti sedastus on triviaalne ja päevselge, aga juhiksin tähelepanu sellele, et igasugused õiguslased ja muud taolised Rousseau lapselapsed lähtuvad diametraalselt vastandikust seisukohast – et võrdsus on (looduslik/loomulik) antus ja ebavõrdsus (kultuuri) tekitatud. Kujundlikult: nad usuvad, et sugu on sotsiaalne konstruktisioon ja inimõigused geenidega kaasa sündinud, nad arvavad, et hierarhilised struktuurid on patriarhaadi leiutis ja raha tekkis kunagi ammu võrdhulgalise sünnikaasavarana kõigile.

See aga ei tähenda, et ebavõrdsus oleks midagi toredat. Ei, vastupidi, ebavõrdsus on väga halb ja ohtlik asi, ja seda hullem, mida suuremaks see paisub, see lõhub ühiskondlikku sidusust, stabiilsust, turvatunnet jne. Aga see pole mingi heteroseksuaalse valge mehe domineerimisleiutis, vaid isetekkeline inimkonna püsisaatja, mis kuulub samasse kategooriasse nagu haigused, vanadushädad, kuritegevus, rumalus ja vägivald, ehk on miski, mis vajab pidevat leevendustööd ning keskseks küsimuseks on ikka see, et kas ravi pole haigusest hullem. Näiteks mitmed põhjalikud erinevates kultuurides läbi viidud longituudkatsed on näidanud, et sotsialism ja kommunism on ebavõrdsuse ravimiseks hullemad kui haigus ise – haigus ehk ebavõrdsus jääb alles, aga kõrvalnähtudena kaob tihti viimanegi liikumisvabadus, perekond, elu jms.
Tavapärane kapitalismikriitika ei lähe piisavalt sügavale, kihistumisprobleem on kaugelt sügavam ja vanem kui kapitalistlik süsteem tänapäevases mõttes, meenutagem tuntuimatest kas või potlatchi kinkimisorgiat või vanade semiidi rahvaste Juubeli-rituaali. Tuletan meelde, et viimane tähendas seda, et iga viiekümne aasta järel tühistati kõik vahepeal kogunenud lootusetud võlad ja vabastati kõik vahepeal võlaorjusesse langenud rahvuskaaslased. See komme aitas neil päris edukalt vältida jõukuse vägivaldsel teel ümberjagamist ja ühiskonna jagunemist vaenutsevateks „klassideks“.

Varanduslik kihistumine on hiljuti päris pööraseks läinud aga seda seetõttu, et , ütleme, omamistehnoloogiad on radikaalselt teisenenud ja seda suhteliselt hiljuti. Näiteks enne kui leiutati raha – palgatöö ja seega ka igasuguste palgalõhede eeldus – , ei saanud ju puhttehniliselt vara kuigi palju kontsentreeruda (nt vilja kokkuvedu oli raske ja keeruline ja sai toimuda ainult suhteliselt lühikese maa tagant). Kui varanduse kokku kuhjamine oli sõna otseses mõttes kuhjamine – olgu vilja, loomanahkade või kulla – , siis oli see paratamatult üsna piiratud. Raha oli see, mis võimaldas varandusel kontsentreeruda. Ja tänapäeva täiesti ulmeline ja pretsedenditu raha kokkukoondumine üksikute kätte on võimalik ainult tänu sellele, et infotehnoloogia on nö varanduse pea täiesti lahutanud ainelisest kandjast.

Teine asi, mis on lasknud varanduslikul lõhel nii suureks kasvada, on suhteline rahu ja ühiskondlik stabiilsus – sõda, katk ja revolutsioon, vägivald ja katastroofid on siiani olnud tõhusaimad, et mitte öelda ainsad tõhusad ebavõrdsuse kaotajad, võtab selle fenomeni mineviku kokku varandusliku kihistumise ajalugu uurinud professor Walter Scheidel (loodetavasti võtab siin inimkond aru pähe ja suudab globaalsel tasandil varamaksudes kokku leppida. Ja just globaalsed kokkulepped on vajalikud, sest muidu lihtsalt kanditakse oma varandus kuhugi maksuparadiisidesse).

Feminism oli kunagi ammu osa liikumisest, mis nõudis kõigile inimestele võrdseid võimalusi. Võrdsete võimaluste ja valikuvabaduste tulemuseks on erinevused tulemuses. Saamaks võrdseid tulemusi, tuleb muuta võimalused ja vabadused erinevaks, viimast tehakse nn positiivse diskirmineerimise, kvootide ja muude taoliste mentelustega, tähendab, feminism on muutunud oma kunagise oleku vastandiks. Kui kunagi sai vastata küsimusele, kas oled feminist, „Jah, olen feminist, sest usun, et kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja valikuvabadused“, siis nüüd tuleb vastata „Ei, olen pigem antifeminist või retrofeminist, sest usun, et kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja valikuvabadused“. NB! palgalõhe viitab tulemuste erinevusele, eks. Kui anname võrdsed võimalused kõigile, nii maniakkidele, kes oma firma kasumi nimel on valmis loobuma nii ööunest kui eraelust, kui ka normaalsetele inimestele, kellele palgatöö on vaid osake elutervikust, siis on ju ilmne, et ses rahaliselt mõõdetavas asjas esimene võidab. Aga see pole mingi lollakas ideoloogia, mis siin maniaki harmoonilisest isikust ette poole asetab, vaid hingetu mehhaanika, mis ei vaja toimimiseks mingit ideoloogilist tuge. Küll aga selle pidurdamine.

Tõdemus, et seal, kus on, sinna antakse, on tuhandeid aastaid vana (meile tuntud Piiblist, eks), ja see pole kapitalismi leiutis, vaid printsiip, mis ulatub kaugelt üle liigipiiride. Isend, kes on teistest tugevam, tõrjub väetimad kõrvale ja saab rohkem süüa ja muutub sellest veelgi tugevamaks – see printsiip ei vaja toimimiseks mingit teadvust [16.04 sain kokku Kalevi Kulliga ja mehhanism tuli põgusalt jutuks. Ta ütles, et elu kui selline on autokatalüütiline protsess, tähendab, toimib juba esimese eeltuumse raku tasandil positiivse energeetiliselt positiivse tagasiside kaudu st juba elu kõige algsemate vormide juures kehtib positiivse tagasisideme printsiip ehk kus on, sinna antakse]. Õigupoolest on seda ilmingut võimalik tuvastada väga paljudes valdkondades (selle printsiibi, et seal, kus on, sinna antakse, formuleeris matemaatiliselt Itaalia sotsioloog ja filosoof Vilfredo Pareto ja seda tuntaksegi Pareto printsiibinaⁱⁱⁱ).

Rahvusvaheliselt tunnustatud pedagoogide koolitaja Godi Keller toob ühe ilmeka näite eesti keeldegi tõlgitud raamatus “Südamega koolis”:

“Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?”

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga.”

Väga meeldis mulle ka Johanna Rossi kirjutise lõpp:
„Sõnavõtja peaks tingimata vaatama enesesse. Kas on päris kindel, et ta parimat maailmakorda visandades lähtub tõepoolest ideaalist, olgu efektiivsuse omast või mõnest muust, ja mitte sellest, mis talle enesele mugavam tundub? Kas kellegi sund lastega koju jääda tunduks niisama vältimatu ka John Rawlsi teadmatuse loori tagant? Aga kellegi sund tööle minna? Kogu spetsialiseerumissund – koos palgalõhega?“

Ma ise muidugi oma tekstis parimat maailmakorda ei visandanud. See ülesanne on na raskevõitu. Mu isiklik eelistus oleks laias laastus liberaalne, selline, et riik ei kehtestaks üldist maailmavaadet, vaid pelgalt vaataks, et neist tulisemate esindajad üksteisele liiga ei teeks. Palgalõhe puudumine sellises maailmas oleks võimalik, aga ülimalt ebatõenäoline, sest ei mina ega Johanna Ross saa ses maailmas kirjutada Penelope Trunkile ette, kuidas ta elama peab ja kuidas oma laste isaga kohustusi jaotama. Samuti on sellises ühiskonnas usuvabadus ja mitte ükski traditsiooniline religioon pole neis asjus sooneutraalne jne. Ning selle ebatõenäolisuse mitterealiseerimise eest ühte sugupoolt stigmatiseerida on lihtsalt lühinägelik ja inimvaenulik. Isegi kui seda tehakse õigluse sildi all (no muidugi enamik ajaloo verisemaid sündmusi on tehtud õigluse sildi all).
Ome eelmises tekstis pelgalt visandasin mõned mehhanismide skeemid. Et mõistetaks teatud nähtuste kujunemislugu. Ja lõpus ka pelgalt vihjasin, et efektiivsus ei mõtesta elu. Tore oli näha, et Johanna Ross märkas, et „antud tekstis Kunnus feministidele otsesõnu vaenukinnast ei heidagi“. Ma aga märkasin, et Johanna Rossi tekstis puudus isegi sõna „diskrimineerimine“, tõesti, ilma igasuguse irooniata, tema tekst on tavatult selgepilguline ja tasakaalukas analüüs palgalõhe teemal.

*

ihttp://www.powerlineblog.com/archives/2017/07/europes-childless-leaders.php

iihttp://epl.delfi.ee/news/eesti/rootsi-demograaf-kui-te-praegu-lastesse-ei-investeeri-pole-sellest-aastate-parast-enam-kasu?id=67082854

iiihttps://en.wikipedia.org/wiki/Pareto_principle

Kes kardab Jordan Petersoni?

Ilmus ajalehes „Sirp“ 13.04.2018 peaaegu poole lühemana.

Kes kardab Jordan Petersoni?

Mihkel Kunnus

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessorist Jordan B. Petersonist (edasi: JBP) ei ole lihtne kirjutada, sest tema täht särab hetkel ebaloomuliku eredusega ja seda peegeldatakse pimestamiseni paljude nurkade alt. Olukord on pretsedenditu, sest enne reaalajas toimivat ja pea kõikjale ulatuvat netimeediat polnud samalaadne mõjukuse intensiivsus võimalikki. Praegu aga ületab infovoog mängeldes vastuvõtukiiruse ja katse anda sellest artikliformaadis ammendav ülevaade on lootusetu. Samuti aegub iga vahekokkuvõte väga kiirelt. Sobivaks formaadiks võiks olla selline simultaanne reportaažblogi, mida nii Delfi kui ERR vahel mõne telesaate või spordisündmuse reaalajaliseks kajastamiseks kasutab.

Muidugi see pretsedenditu pulbitsevus ja resonants väärib ise sotsiaalpsühholoogilise faktina analüüsi, aga toon enne ühe illustreeriva näite. Olen JBP videoloengutel ja retseptsioonil silma peal hoidnud nii poolteist-kaks aastat. Käesoleva teksti kirjutamise leppisin toimetajaga kokku 21. märtsi hommikul. Selle käigus sai mainitud ka Pankaj Mishra artiklit 19. märtsi The New York Review of Book'isⁱ, mida mõlemad lugenud olime ja millega plaanisin vähemalt osaliselt suhestuda. Kuna Mishra materdas selles artiklis JBP-d väga alla poole vööd löökidega, näiteks JBP hinnatud Carl Jungi, Mircea Eliadet ja Solženitsõnit kui isikuid rünnates, ja mis JBP-le täiesti liig oli, talle külge pookides õilsa metslase eputavat kuid ohutut romantiseerimist. Viimasega viitas Mishra JBP läbikäimisele kohalike põliselanikega ja osatas JBP „väidetavat“ omaksvõttu sellesse hõimu. Kuna JBP ongi sellesse hõimu auliikmena vastu võetud ja seda ligi viisteist aastat kestnud sõpruse ja tiheda läbikäimise tõttu, siis mõjus sellise väite esitamine eriti madalalt, sest tegu polnud mingi demonstratiivsusega ning samuti pidas JBP rassistlikuks Kanada põliselanike nimetamist metslasteksⁱⁱ (eriti salvavaks tegi märkuse see, et põhiline sõber, kellega JBP sealt hõimust läbi käib, on üle elanud Kanada kurikuulsa assimileerimisprogrammi, kus riik võttis põliselanikelt lapsed ja pani nad põliskultuurist võõrutamiseks ja peremeeskultuuri omaksvõtuks internaatkoolidesse (CanadianIndian residential school system)). Vastuseks nii madalale rünnakule säutsus JBP THIliku teravusega, kus ütles, et kui Mishra oleks temaga samas ruumis, annaks talle kõrvakiilu. 22. märtsi hommikuks andis viimase 24 tunni guugeldamine viis-kuus uut soliidset artiklit JBP kohta, rääkimata müriaadist kommentaaridest rohujuuretasandil. Üksjagu oli juubeldamist teemal „JBP täielik kokkuvarisemine [total meltdown] Twitteris“, lisaks põhjalikke vastulauseid Pankaj Mishra artikile ja üldistustaotlusi teemal „Miks JBP kutsub esile nii meeleheitlikke rünnakuid?“ Nii näiteks kirjutab Jeet Heer The New Republic'us, et JBP ühineb nende macho-kirjanike klubiga, kes ei talu kriitikat ja „tõestuseks“ koosneb ülejäänud artikkel reast näidetest, kus tunnustatud kirjanik on kriitikut füüsiliselt rünnanud, alates Ernst Hemingwayst kuni Norman Maileri ja Stanley Crouch'iniⁱⁱⁱ. Lehel Minding The Campus toob organisatsiooni National Association of Scholars president Peter Wood JBP-d kaitstes välja Pankaj Mishra varasemad katsed talle antipaatsed autorid rassismi-, fašismisüüdistuste ja karakterimõrvaga (character assassination) rajalt maha võtta, eelmiseks tuntuimaks ohvriks on vahest Harvardi professor Niall Ferguson^iv. Ja 23. märtsil ilmus omakorda The Guardianis Nesrine Maliki artikkel pealkirjaga „Vabandage, Jordan Peterson, aga raev ei sobi eneseabi-gurule“^v, kus antakse enam-vähem mõista, et inimene, kes on nii vihaselt säutsunud, on end selles vallas lõplikult diskrediteerinud.

Need juhtumid on sümptomaatilised ja toovad esile kõnealuse diskursuse mõned põhijooned. Esiteks, tulise keskendumise teise- ja kolmandajärgulistele asjadele ning seda isegi väga väärikates väljaannetes. Teine ilmekas ja õigupoolest enam-vähem kõiki sotsiaalmeedias toimuvaid debatte iseloomustav fenomen, mis siin samuti peegeldub, on see, et õlgmehi ei ole vaja konstrueerida – internet on nii kaasav tehnoloogia, et mis tahes rindepoolelt saab leida sobiva karikatuursusastmega autentseid karaktereid (näiteks üks levinumaid tehnikaid JBP diskrediteerimiseks on väide, et ta austajate hulgas on palju alt-right tegelasi).

Kolmadaks võiks siin teha rahvusliku nartsissismiga viite teadlasele, keda JBP väga kõrgelt hindab, nimelt Eesti päritoluga Jaak Panksepale, kes mitte ainukt ei näidanud, et aju afektiivsed struktuurid on imetajatel väga sarnased, vaid ka seda, et üheks fundamentaalsemaks kognitiivseks motiiviks on otsimine. Nii nagu JBP-l on tohutu järgijaskond, nii on tal ka tulihingelised vaenlased, kelle otsimisaparaat on häälestunud JBP komistamisele ning seda sellise innukusega, et ollakse valmis JBP öeldu ees kõrvad pea täielikult sulgema. Selline kritiseerimisviis jäi kuninglikut alasti kui Briti telekanali Channel 4 intevjueerija Cathy Newman masinliku järjekindlusega üritas JBP sõnadesse šovinistlikke seisukohti sisse tõlgendada. Seda 16. jaanuril avaldatud videot on praeguseks vaadatud üle 8,9 miljoni korra. Kes videot vaadata ei soovi, siis sellise religioosse kirglikkusega kõikjal patriahaati ja diskrimineerimist näha igatseva ajuhäälestuse hitlerlik analoogia on netilehel „Asjad, mis näevad välja nagu Hitler“ (http://thingsthatlooklikehitler.com/).

Kuna kõik eelnimetatud puudused ohustavad kõiki inimesi, sealhulgas siinkirjutajat, siis püüan järgnevalt keskenduda olulisemale ja katsun kõrvale jätta püsivalt muutuva guugelpildi, millele tuginev analüüs on selle ilmumise ajaks niikuinii vähemalt paarikümne artikli jagu aegunud.

Erinevad Jordan Petersonid. Teadlane.

JBP fenomenil on mitu analüütiliselt üsna hästi isoleeritavat tahku (mis de facto muidugi üksteist vastastikku võimendavad). Üheks neist on teadlane JBP, kusjuures selline, kellele patsutaks tunnustavalt õlale ka Jüri Allik. See on JBP, kes on teinud tõsist teadust ja avaldanud rea teadusartikleid, millest tsiteerituimad on alkoholi mõjudest (JBP doktoritöö oli alkoholismi pärilikkusest) ja isikusepsühholoogiast^vi. Sellel JBP-l on avaliku mõjukusega kõige vähem pistmist, küll aga võimaldab see väljaöelda mõningaid triviaalsusi, milles muidu nähakse erinevaid poliitilisi ebakorrektsusi (vägivalla õigustamine, ohvrisüüdistamine jne). Näiteks vestluses Camille Pagliaga, kus nad puudutavad ka soosuhtlus ülikoolilinnakutes, saab ta teadusuuringutele viidates öelda, et alkohol on ainus narkootikum, millel on tõestatud agressiivsust võimendav toime, et see on korraga lõõgastava ja stimuleeriva toimega, et mõjutab mälu ja paneb tagajärgedest mitte hoolima^vii. Lühimalt, et kui koondada ruumiliselt kari purjus noori inimesi, siis on väga tõenäoline, juhtub igasuguseid asju ja osa neist asjadest ei ole teps mitte toredad. Tähendab, ta saab veidi turvalisemalt välja öelda, et paljud inimesed teevad täis peaga kahetsusväärseid asju ning selle aluseks on pigem teatud psühhofüsioloogilised protsessid, mitte vägistamiskultuur, patriarhaat ja muud moekad viirastused. Ning küllap on see koht ka rõhutada, et JBP ei pea mingi käitumismehhanismi umbisikulist lahtiseletamist selle käitumise õigustamiseks, vastupidi, vastutuse võtmine enda kanda on ta elamisõpetuse keskne motiiv.

Neetud neomarksistlikud postmodernistid!

Kõige tugevamal pinnal seisva JBP juurest hüppan nüüd kõige õõtusuvamal pinnal oleva JBP juurde. See on JBP, kes sõimab Anglo-Ameerika ülikoole, kus toimub neomarksistlik-postmodernistlik indoktrineerimine, kus nais- ja afrouuringute ja muu taolise pseudohumanitaarse pseudoteaduse sildi all toodetakse artikleid, millest kaheksakümmend protsenti ei saa ühtegi tsiteeringut ja noored laenavad end võlaorjaks mittehariduse eest ning kõigele lisaks õpetatakse neid Lääne tsivilisatsiooni vihkama. Miks me rahastame revolutsionääre, küsib JBP ärritunult. Embleemnimed, mida JBP kasutab, on Jacques Derrida ja Michel Foucault. See JBP resoneerub anglo-ameerika kultuuriruumis õige vägevalt. Ja eks see resoneerumine näita, et on, millega resoneeruda, igatahes tundub, et meil selliseid probleeme pole.
Samas on osutusvahendid, mida JBP siin kasutab, õige rohmakad, miska on ta siin kõige õigustatumalt kritiseeritav. Vähemalt formaalselt.

Nii ütleb ka Märt Väljataga, et Jordan Petersoni jutud sellest “kuidas nüüdishädades on süüdi postmodernism, mis on seesama mis marksism ja feminism, jahmatavad lihtsustused – seda isegi inimesele, kes ühestki nimetatud ismist palju ei hooli“^viii.

Shuja Haider on võtnud vaevaks üksipulgi lahti kirjutada, et tegelikult tähendab postmodernism hoopis midagi muud, kui see, mida JBP selle sõna all silmas peab, ja tegelikult ülesid Derrida ja Foucault hoopis seda ja seda. Ma arvan, et see kriitika on akadeemilise klaaspärlimänguna korrektne^ix. Kui aga võtta teine hoiak kui akadeemilise töö oponendil, tähendab, maksimaalse kriitilisuse asemel püüda mõista, millele JBP nende nimede ja terminitega osutab, siis on pilt samuti õige selge. Heaks illustratsiooniks sobib Jaan Unduski mälestus Jacques Derrida loengust, sest ta toob seal pigem imetlevalt välja kõik need asjad, milles JBP Derridad süüdistab. Soomes toimunud avaliku ingliskeelse loengu „Humanitaarteaduste tulevik: tingimusteta ülikool“(The Humanities to Come: The University without Condition) algust meenutab Undusk sõnadega: „Läänluse dekonstrutsioon oli märkamatult pihta hakanud“. Undusk jätkab: „[Dekonstruktsiooni] siht on kahevõitlus algupärasuse müüdiga, mõtteviisiga, et asjadel on mingi kindel hierarhilise väärtusega algus ja lõpp./.../Alguse ja lõpu mahasalgamine, edasinihutamine, eemalelükkamine on Derridale eluliselt oluline akt. Niisamuti kui keskpaiga ehk tsentrumi ja sellest tulenevate hierarhiliste jaotuste mittetunnustamine./.../See ongi postmodernistliku, väga tugevate metasugemetega kirjutusviisi (vulgariseeritud) kivintessents: dekonstrueerida iga sõna juba eos. Dekonstruktsioon on tugevaimate metasugemetega kirjutusviis, mis meile teada. Ta võib puhtal kujul esinedes jätta pikapeale tsirkusetegemise mulje või mõjuda patoloogilise hirmuna vastutuse ees. /.../[D]ekonstruktsiooni ideaalvastena kasutas [Derrida] seekord tuleviku humanitaarse ülikooli mõistet: meie ülikoolid peavad saama sotsiaalse dekonstruktsiooni asutiseks, kuulutas ta. University must be a place of unconditional critical resistance towards all kinds of power – 'ülikool peab olema koht, mis avaldab tingimusteta vastupanu mis tahes võimule'; vaimselt terve ülikooli aluseks on the principle of civil disobedience, 'kodanikuallumatuse printsiip', mis tuleb arendada dissidentluseni.“^x

Jaan Undusk ei pununud sellega õlgmehikest JBP-dele kolkimiseks, vaid tegu on valdavalt hardas toonis kirjutatud tekstiga Derrida 70. sünnipäevaks. Ometi on seal kenasti kõik need punktid esil, mille pärast JBP on võtnud ta üheks tähistajaks Anglo-Ameerika ülikoolide humanitaarteaduste allakäigule, neis teaduskondades toimuvale ideoloogilisele ajupesule ja poliitilisele radikaliseerumisele nn sõsside kasvatamisele. Ta kritiseerib tuliselt neid, kes käituvad nagu Derrida juhtnööride järgi. Derrida nime kasutamine selliseks osutuseks on täiesti mõistetav^xi.

Väljataga hoiatab samas, et lihtsustustega, mida JBP niiviisi siin teeb, kaasneb oht, et „mitmesugused sügavamate, objektiivsete ja üksikisikust sõltumatute suurte arengute – kapitalismi, globaliseerumise, tehnoloogia – tagajärgi seletatakse lihtsalt ideedega käputäie professorite peas“. Kummatigi teeb väga sarnase etteheite JBP radikaalsele vasakleerile – nad ei lähe piisavalt sügavale kui kritiseerivad kapitalismi ja Lääne ühiskonda. JBP ütleb, et hierarhia ei ole mingi tore asi, aga see pole mingi Lääne tsivilisatsiooni leiutis, vaid palju vanem ja ulatuslikum nähtus, vähe sellest, et pole olnud mittehierarhilisi ühiskondi, kõigi sotsiaalsete loomade karjastruktuur on hierahiline, enamgi veel, isegi merivähid moodustavad hierarhiad (näide, mis on muutunud JBP meemide levinud atribuudiks), kusjuures viimased kasutavad selle tajumises samu neurokemikaale. Ning sama lugu on ainelise ebavõrdsusega. Ta osutab sellele, et pole suudetud luua ühtegi ühiskonda, mis ei genereeriks ebavõrdsust, ja see on väga suur probleem ja see vajab pidevat leevendamist (ebavõrdsuse isetekkelisusest rääkides viitab ta tihti Pareto jaotusele st võimalik, et selle mehhanismid lähevad üle elus-eluta piiri). Tähendab, osutus hierarhilisusele ja ainelisele ebavõrdsusele ei saa olla kuidagi küllaldane kriitika, sest see iseloomustab kõiki ühiseluvorme, aga Lääne ühiskond evib selle iseorganiseeruva ebavõrdsuse juurdes ka maailmaajaloolises mõttes pretsedenditut indiviidivabadust ja tootlikkust. See on kaugel täiusest, aga parim, mis suudetud siiani leiutada. Näiteks kommunistlikud režiimid olid ka kõik suure ainelise ebavõrdsusega, aga erinevalt kapitalistlikust Läänest polnud erilist tootlikkust ega indiviidivabadusi. Varanduslik kihistumine on nagu lollus, kuritegevus ja haigused, inimkonna püsisaatja, millest lõplikult lahti saada ei ole siiani osanud keegi. See on miski, millega tuleb pidevalt võidelda, mitte aga mingi kapitalistliku ideoloogia ja patriarhaadi leiutis, millest tagurlikud valged heteromehed küünte ja hammastega kinni hoiavad. Ägeda kommunismivastasena ütleb ta, et seda kommunistlikku ideestikku rakendati väga erinevates kultuurides ja iga kord oli tagajärjeks tohutu katastroof. Kui kommunismi hakati ellu rakendama, siis avastas proletariaat, et neil on ikka päris palju kaotada peale ahelate, näiteks kodumaa, perekond ja elu.

Jordan Peterson käib lihtsalt ilgelt närvidele

Ka märtsikuises „Vikerkaare“ lugemissoovituses ei saa Märt Väljataga JBP-st mööda. „Current Affairsi toimetaja Nathan J. Robinson on nüüd üritanud meie eest kannatlikult lugeda guru tekste endid ning jõudnud essees “Intellektuaal, keda me väärime”^xii üpris ootuspärasele järeldusele: there is no there there“^xiii. See on sammuke edasi võrreldes jaanuarikuise lugemissoovitusega, kus üritati lugejat veenda, et ollakse kompetentsushierarhias JBP-st kõrgemal, sellega, et disrespekti demonstreerimiseks kasutati videoklippi filmist „Magnoolia“, kus Tom Cruise'i mängib eriti ebasümpaatset eneseabiõpetajat, kelle võtmetarkus on „Austa oma t*ra!“, ja keda siis JBP-ga samastati. No eks ole hädaga argument seegi. Raskel ajal on ka p***e laululind.

Nathan J. Robinsoni ülevaateartikkel algab põhjaliku õlgmehe punumisega, mis punktistatakse vana hea rassile ja soole osutamisega (valge ja mees!), siis tuuakse näiteks rida väärikaid autoreid ja artikleid, Guardianist The Times'ini, kus JBP-d paljusõnaliselt tunnustatakse, üliläbinägelik sotsioloogiadoktorant Robinson aga end sellest eksitada ei lase – nad kõik eksivad ja eksivad rängalt. Siis osutab ta sellele, et JBP viimane raamat on totaalne bestseller ja järeldab, et Lääne intellektuaalne kultuur on täielikult alla käinud, sest selline tunnustus ja menu on tabanud autorit, kellel pole mitte midagi väärtuslikku öelda. „See peaks olema ilmselge igaühele, kes on kasvõi mõne hetke kriitiliselt uurinud ta kirjutisi ja kõnesid, mis on koomiliselt hägused, täispuhutud ja ignorantsed. Pool on mõttetus ja pool banaalsus“, resümeerib ta loomterve, spermatosoidse enesekindlusega. Peab nõustama Russ McSwaini arutlusega American Thinkeris „Jordan Peterson ajab oma kriitikud meeleheitlikele rünnakutele“^xiv ning see eneseküllane vaenulikkus, mis ei suuda kohe kuidagi argumendiks formuleeruda, on ise tähenduslik. Ja ehk kõige paremini jungiaanlikes terminites selgitatav a la kollektiivne alateadvus lülitus radikaliseerumisrežiimile ning muidu nii selgepilgulise toimetaja puhul väljendub see õelavõitu aasimise ja silmnähtavalt nüride ja kohmakate arutluste jagamisena.
Kummatigi peab Robinsoniga vähemalt osaliselt nõustuma, kui ta ütleb, et JBP esimene raamat „Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur“ (Maps of Meaning. The Architecture of Belief. Routledge 1999) on paljus „tõestamatu plära“. Nõustuma peab nimelt tõestamatuse osas. See, mis kehtib Carl Jungi teooriate kohta, kehtib suuresti ka JBP teooriate kohta. Positivistlik-biheivioristlik psühholoogia, anglo-ameerika peavoolupsühholooga saab „Tähenduse teejuhid“ puhta südametunnistusega tagasi lükata.
Siia punkti jookseb kokku mitu tähelapanuväärset aspekti. Neist kohe.

Üheksas reegel

Esiteks positivistlik-teadusliku psühholoogia haardeulatus. Ei ole veel sugugi aegunud 1984. aastal ilmunud Peeter Tulviste raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ sissejuhatus, kus ta ütleb, et õpilane, kes asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma ootusega jõuda selgusele enda ja teiste hingeelus, tavaliselt pettub, sest psühholoogiateaduse praeguse arengutaseme juures teadusliku rangusega inimhinge neisse soppidesse ei ulatu ja siin on palju rohkem kasu Dostojevski romaanidest, Tennesse Williamsi näidenditest ja psühhoanalüütilisest kirjandusest. Dostojevskit hindab JBP ülikõrgelt. Ja tõepoolest, kui Dostojevski ütleb, et nähes suurt tragöödiat, näiteks tulekahjut, tunneb iga inimene oma südamesopis ka mingit kummalist pidulikkust, siis saab rangepilguine tõsiteadlane õigusega tõmmata kitlihõlmad koomale ja käratada „Eks tõesta!“. Ja saab nii käratada ka Camus' pihtimuste peale, eks.

Teiseks on asi vastuvõtu modaalsuses. Juri Lotman toob artiklis „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“ välja, et „ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust.[...]Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust“^xv. Usalduse kontrolliks pööratakse pilk autori näkku, tema isiksuselele, ütleb Lotman, tema biograafiale. Siin on üks võti seletamaks JBP populaarsust – usaldusväärsuses saab ta maksimumpunktid. Dostojevskilikult väljendudes: ta on palju kannatanud inimene, kelle hinges on kõik surnud puu ära põlenud, ta räägib verega. Tema loengute kokkuvõtvaks kommentaariks sobib mutatis mutandis Mäejutluse lõpp: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ Mt 7:28-29.

Kolmandaks on asi selles, mida JBP räägib, mis nõu ta annab. Siin on oluline roll selles, et ta on olnud kakskümmend aastat praktiseeriv kliiniline psühholoog, tähendab, inimene, kes ei saa abipalujale öelda, et oodake sajand või pool, kuni rangelt tõsiteaduslik psühholoogia vastavale tasemele jõuab. Ka arsti, eriti psühholoogi, peab inimene usaldama, mitte kaaluma iga sõna nagu teadusartikli retsensent. Muidu ei tule midagi välja. Ja JBP on ajastu ja põlvkonna hingetohter, keda usaldatakse. Tema eneseabi bestselleri „12 reeglit eluks: vastumürk kaosele“ (12 Rules for Life: An Antidote to Chaos. Penguin Random House 2018) üheksas reegel on järgmine: eelda, et see, keda sa kuulad, võib teada midagi, mida sina ei tea.

Tartu Rahva Raamat 12.VI 2018

Meie isa, kes Sa oled internetis

See, et JBP on arhetüüpne isakuju, on korraga ilmne ja ülikompleksne nähtus. Pole juhus, et kurikuulsa Channel 4 intervjuu esimene küsimus, et miks käsite meestel täiskasvanuks saada (grow the hell up!). Siin tabab intervjueerija otse kümnesse. Ja see on ühtlasi Lääne tsivilisatsiooni suurprobleem, millesse võrsub väga palju eripalgelisi hädasid. See on täiskasvanuks saamise probleem. Kümmekond aastat tagasi Jokela tragöödia tagamaid lahkav Mihhail Lotman kirjutas:
„Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend. Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu „Täiskasvanu surm“ ja pani sellele sünge alapealkirja: „Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni“. Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.“^xvi „See on üks tänapäeva dominante, totaalne ja süvenev protsess, mille ilminguid märkab väga paljudes eluvaldades,“ lisab Mihkel Mutt pikas essees neoinfantiilsusest^xvii. Selle trendi tundis teaduslik-sotsioloogiline pilk ära juba rohkem kui sajand tagasi ja alates sellest on see ainult süvenenud. Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga „Adolescence“, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enamvähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskavanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas. Eriti iganenutena mõjuvad nad sellises sõnastuses, tähendab, lõpetatud tegevustena. Ometi on see ajalooliselt nii olnud. Tänapäeval on aga elutempo sedavõrd kiirenenud, ühiskond ja selle nõutud oskused sedavõrd keerustunud, et sellises mõttes täiskasvanuks ei saagi enam saada. Näiteks turumajanduse nõue elukestva õppejärele on ühtlasi veel üks tugi juveniilfaasi püsimisele, sest paindlikkus, ümberõppimine, (aeg)ruumiline mobiilsus ja kõik muu säärane, mis annab tööturul kõvasti elujõudu ja konkurentsivõimet, on selges reesuskonfliktis ühe täiskasvanulikkuse põhitunnusega – oma pere loomisega. Lühimalt, isegi iibeprobleem ulatub nurkapidi siia.

Mihhail Lotman annab seal samas ka määratluse: „Olla täiskasvanud tähendab ennekõike julgust ja vastutust: julgust teha vastustundlikke otsuseid, ja veel üldisemalt – julgust elada ja elu edasi anda, st luua perekond, sünnitada ja kasvatada lapsi. Kõik jutud eneseteostusest, (veel) mittepiisavast materiaalsest kindlustatusest, elu nautimisest ja seksuaalvabadusest tähendavad lõppkokkuvõttes lapsikut hirmu võtta vastutus elu ees.“

Kes on JBP elujuhistega kursis, tunneb siin kohe ära, et JBP osutab suuresti samadele punktidele. Tema keskne sõnum noortele ongi soovitus võtta oma elu ees vastutus, sest see on parim nii noorele endale kui maailmale. Vastutus mõtestab elu ja just mõtestatus on see, mis aitab toime tulla elu paratamatu traagilisusega. Teda kuulatakse, sest igast tema poorist kiirgab siirast muret ja hoolivust, ta ei kärgi ja moraliseeri, vaid ulatab toetava isakäe.

Teda süüdistatakse (diskretiteerivatel kaalutlustel) alatasa alt-righti sümpaatiates, aga see väga eksitav, sest kuigi ta käib arusaadavalt närvidele vasakradikaalidele, siis ise ta määratleb end klassikalise Briti liberaalina ja näiteks pooldab üldist (et mitte öelda sotsialistlikku) riikliku tervisekindlustust, vara ümberjagamist rikkailt kõige vaesematele ja ka narkootikumide dekriminaliseerimist^xviii. Otsustavat mentaliteedilist veelahet aitaks ehk markeerida järgmine kujund: JBP kuulub täiskasvanute parteisse, tähendab, traditsiooniliselt poistele suunatud täiskasvamisjuhis „Mehed ei nuta!“ muutub sooneutraliseerudes väljendiks „Täiskavanud ei nuta!“ (st ka naised ei nuta!), mitte aga infantiliseeriv-õiguslaslikuks vabadusõhkeks „Nüüd võivad ka mehed nutta!“. Ja see ei ole mingi nürimeelne macho-kultus – JBP silmad on nii mõnegi esinemise aeg pisarkalkvel^xix – , vaid osutus sellele, et elu on raske ja adekvaatseim viis kohaneda on sitkeks saamine (sest nutmine aitab reaalselt probleeme lahendada ainult vanemliku appitõttaja olemasolul). Lapsuke võib küll nõuda turvalist keskkonda, aga peavad ometi olemas olema täiskasvanud, kes selle tagavad. Probleem on just nimelt elu voolavuses, tõsiasjas, et lastest peavad kord saama ühiskonda ülal hoidvad täiskasvanud, samas igasugune nurikasvatuslik vatishoidmine levib üha vanematesse õppeastmetesse ning lasteaias igati adekvaatne halva hinde trauma vältimine rühib jõudsalt ülikooli suunas. Selle ühiskonna eluainese ontoloogilse voolavuse juures – mida äratundmist võtmelisena kirjeldas väga hästi Hannah Arendt – on veel üks aspekt, mis JBP nii jõuliselt resoneerima panneb ja seda just noorte meeste hulgas. Nimelt (valgete) meeste võõrandumisprotsess, täpsemalt, süüdlaseks sündmine. Nagu osutab ka Tanner Green The Weekly Standardis^xx, siis Cathy Newmani küsimus JBP-le, et kas teda häirib, et tema kuulajad on põhiliselt mehed, on süüdistava implikatsiooniga. Ja veel ilmekam on Zack Beauchampi analüüs “Jordan Peterson – kuidas obskuursest Kanada psühholoogist sai parem-tiiva täht“ Vox'is^xxi (ei pea vist ütlema, et see on vaenulik) on selles aspektis veelgi ilmekam. Beauchamp väidab, et JBP on noorte meeste hulgas nii populaarne, sest need mehed on ärritunud oma valge mehe privileegi lagunemisest, et neile käib närvidele, et nad peavad nüüd naiste ja vähemustega ülikoolis ja töökohtade pärast võistlema, ning siis tuleb JBP ja ütleb, et nende kaebused on õigustatud, enamgi veel, lausa tähtsad. See, millest Beauchamp aru ei saa, on tõsiasi, et neil noortel meestel pole mingeid valge mehe privileege kunagi olnudki! Ainuüksi selle pärast, et nad on ju nii värsked isendid! Beauchamp teeb siis mõtlemisvea, mis on tüüpiline kategoriseerimisviisile, mida võib metonüümiliselt nimetata marksistlikuks. Ning sellele osutamiseks JBP ka marksismi sõna kasutab, tähendab, mõtteviisile, mis jagab inimesed staatilisteks alamrühmadeks rõhujad (valged heteromehed) ja rõhutud (naised, värvilised, mitteheterod jne) ning need kategooriad on sama struktuuriga nagu kunagi igiantagonistlikud „proletariaat“ ja „kodanlane“.

„Me oleme nii rumalad. Me võõrandame noored mehed. Me ütleme neile, et nad on patriarhaalsed rõhujad ja vägistamiskultuuri eitajad,“ räägib JBP sügava ahastusega „See on kohutav. See on destruktiivne. See on nii ebavajalik. Ja nii kurb.“^xxii

Ajaloolisema kujundiga: marksistlikud feministid kuulevad siin JBP sõnu kui ettepanekut kulakute lastele halastada ja selline arusaamatu sentimentaalsus muidugi neilt mõistmist ei leia. Küll aga tunnistab kahe noore mehehakatise ema, Canindia toimetaja Sabrina Almeida, et talle oli kõik räägitu valusalt tuttav^xxiii. Moekama metafoorikaga: JBP on otsustavalt vastu hakanud kastreerimiskultuurile, mida toksilise feminismi sügavalt misoandriline ja androfoobne diskursus erinevate praktikatega taastoodab.

Mis Beauchampi analüüsi eriti tobedaks teeb on see, et JBP soovitused noortele meestele on puhtkonstruktiivsed ja eitavad otsustavalt kelle tahes teise, olgu naised või vähemused, süüdistamist oma hädades. JBP ütleb, et alusta maailma parandamist iseendast, võta enda elu ees vastutus, võta nii suur koorem kui kanda jaksad ja alusta jõukohaselt. Näiteks tee kõige pealt oma tuba korda (sest su psüühika toetub füüsilisele ümbrusele).

„12 reeglit eluks“ on „haruldane eneseabiraamat, milles on pikad eksegeetilised mõtisklused piiblilugudest, Dostojevski, Nietzsche ja Jungi teostest, abielunõuanded ja eetilised nõuded,“ kirjutab The Telegraph'is Mick Brown, „selle tuumaks on üleskutse noortele meestele – tegelikult kõigile –, et võta ennast kokku, lõpeta enese nägemine ohvrina ja võta oma elu ja tegemiste ees vastutus. „Noored mehed lausa uskumatult janunevad selle sõnumi järele,“ ütleb Peterson ja lisab, et see on uus kontrakultuur. „Kasva suureks ja tee midagi kasulikku““^xxiv.

Lõpeta enese nägemine ohvrina, võta oma elu ees vastutus, kasva suureks ja tee midagi jõukohaselt kasulikku – kontsentreeritumalt vist ei annakski sõnastada vastassuunda õiguslaslikule ohvrikultuurile, sellele, mille kohta Mihhail Lotman ütles „Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu“^xxv (ja isikuna sobib Foucault mässava über-teismelise koondsümboliks küll).

Jordan Peterson kui Lääne tsivilisatsiooni Valdur Mikita

Küllap see võrdlus tekitab esmapilgul võõristust, aga ometi on neil olulisi ühisjooni.

Esiteks, mõlemad saavutasid suhteliselt ootamatult täiesti pretsedenditu, juba kultuse jooni võtva menukuse.Viimast hoolimata sellest, et nende kasutatud väljendusvahendid seda kuidagi ei ennustanud. Tähendab, mõlemad said pihta mingile väga olulisele kollektiivsele ootusele.

Teiseks, nad mõlemad räägivad meile ürglugudest, miljonite aastatega kujunenud mustrite väljendumisest kultuuris. Nad mõlemad räägivad evolutsioonilise kehamälu ja kultuurimälu põimitusest. Nad mõlemad näevad, kuidas evolutsiooniga kehadesse sadestunud kogemused võnguvad ja elavad vanimates pärimustes ja müütides, mistõttu need tekstid on üliolulised (JBP sõnul „metatõelised“, tõelisemad kui tõesed). „Miski, mida me ei näe, kaitseb meid selle eest, mida me ei mõista. See, mida me ei näe, on kultuur selle intrapsüühilises või internaliseeritud olekus. See, mida me ei mõista, on kaos, millest see kultuur on sündinud,“^xxvi kirjutab JBP, inimene elab kaose ja korra piiril, kaoses on loovus ja stiihia, vabadus ja hukatus, korras on turvalisus ja ahistatus, kindlus ja türannia. Hasso Krull tutvustab „Lingvistilist metsa“ metsa:

„“Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme põrmustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida. See vahest ongi too ilma tagaseinata kuur, kus õitseb metsik mõtlemine” (lk 8). “Lõppeks on ju ka perifeeria ja pärimus nabanööri pidi teineteise küljes kinni” (lk 237). Perifeerne mõtlemine muutub siin õigupoolest metsiku mõtlemise sünonüümiks, nendevaheline ühenduslüli on müüt, mis “ühendab normaalse mõtlemise perifeerse teadvusega” (lk 100) [...]Ja mõnikord sõnastab Mikita puhtalt ja täpselt asju, mida mõistmata ta polekski saanud oma nägemust kirja panna: “Kultuurilugu koosneb müütidest, ajalugu koosneb lahingute kirjeldustest. Seetõttu ongi neid kahte üsna keeruline ühendada ja üsna halb mõte on teha kultuurist ajaloo osa. Need on lihtsalt kaks täiesti erinevat lugu. Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet” (lk 100)“^xxvii.
Piisavalt kaugelt vaadates võib öelda, et nii Mikita kui JBP reanimeerivad inimese võimet mõtestada oma elu, kuid nii meetodis kui rõhuasetused on mõnevõrra erinevad (rääkimatagi vormilisest pealispinnast, kus püsivalt muigav Mikita erineb harva naeratvast JBPst nagu päev ööst). Mikita räägib autokommunikatsioonist ja selle teisendamisest, maagilise sõna taasväestamisest, JBP psühholoogialaste raamatusoovituste nimekirjas on esimeseks raamatuks Viktor Frankli Man's Search for Meaning (e.k. 2002„... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit“). Kui on olemas miks, siis elatakse üle mis tahes kuidas, tsiteerib JBP Nietzschet. Nad mõlemad osutavad teatud psüühilisele jõule, mis võimaldavad inimesel üle elada tingimusi, mis on heaoluühiskonna inimesele võimatuseni rasked ettegi kujutada.

Samas on see aines samast materjalist, millest unenäodki, tähendab miski, millele range, mõõtva ja objektiveeriva teadusega lähedale ei pääse, aga mis inimesele endale on kõige vahetum reaalsus. Mikita loobub teaduslikkuse pretensioonist sootuks (kuigi ta lugemus on selles vallas väga suur) ja ütleb, nagu Aaro Toomelagi^xxviii, et peavoolupsühholoogia pole siin Võgotskist kaugemale jõudnud. JBP toetub aga autoritele (Dostojevski, Nietzsche, Jung jt), kelle suurust psühholoogina pole tunnustanud institutsionaliseeritud akadeemiline teadus, vaid usaldavama vastuvõtuviisiga ja isikule äratumisele tuginev intuitsioon. Olemise eksistentsialistlikumale tuumale ei saa teaduse objektiveeriv meetod paraku ligi (ja see ei ole muidugi teaduse kriitika, vaid osutus selle piiridele).

Nad täidavad seda tühimikku, mille suunas Marju Lepajõe osutab öeldes, et „praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet.“^xxix

Veel ühe paralleelina võib öelda, et JBP „teeb Mikitat“ Lääne tsivilisatsioonile selles mõttes, et ta hüüab nagu Mikitagi, ärge vihake ja põlake oma kodu, oma põliskultuuri, see on maailma parim. Siin avaldub JBP konservatism, mis on täpsemalt öeldes antiutopism. Ta ei võrdle Lääne kultuuri mingi utoopilise õhulossiga (korraliku kodanikupalgaga totaalsooneutraalne igati diskrimineerimisvaba ökodemokraatia riiklikult assisteeritud eneseteostusega?), vaid teiste reaalselt eksisteerivate kultuuride ja minevikuga. See aga ei tähenda kaugeltki seda, et JBP peaks Lääne tsivilisatsiooni täiuslikuks, ei, tema suhe sellesse on nagu Churchillil demokraatiasse. Olemise skemaatilise kolmeksjaotuse – loodus, kultuur, inimene – igale jaotisele omistab ta korraga nii positiivse kui negatiivse pooluse. Müüdid hõlmavad neid kõiki, ideoloogiad seevastu on vaegmüüdid ja oma selektiivsuses ohtlikud. Näiteks see ideoloogia – nimetagem seda siis progressiivseks või vasakliberaalseks –, mis Anglo-Ameerika kultuuriruumis pikalt domineerinud on, teeb umbes järgmise lihtsustuse: loodus on hea (st vaatab mööda selle ohtlikkusest, stiihilisusest, kiskjalikkusest), kultuur on halb, sest on põhiliselt türanlikke võimusuhteid ja cis-heteronormatiivseid stereotüüpe taastootev represseerimispraktikate kogum (st vaadatakse mööda sellest, et see on mehhanism, mis korraga kaitseb looduse destruktiivse külje eest ja moondab seda inimesele elutingimusteks) ja inimene on loomult õilis ja hea (st vaadatakse mööda destruktiivsetest impulssidest inimeses endas, sellest, et ei ole põhimõtteliselt võimalik luua keskkonda, kus oleks korraga vabadus tarbida mõnuaineid ja keegi ei krabaks kedagi t**st või ei annaks kellelegi ketukat).

Üks näide. Das kollektive Unbewusste ja #MeToo

Seda, et soosuhtluse liberaliseerumise pendel peab ühel hetkel hakkama liikuma teises suunas, on palju ennustatud. Osalt puritaanlikust vimmast, osalt ajalootundmisest. „Sirbi“ #MeToo erinumbri (22. XII 2017) vestlusring algab järgmise sissejuhatusega:

„Lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks. Teist märksõna, kui #metoo ei võimalda laviinina ilmsiks tulnud ahistamisjuhtumid 2017. aastale panna.“^xxx

See, et maailmaajaloo kõige võrdõiguslikumat kultuuri peetakse lausa süsteemseks(!) ahistamiskultuuriks, on ilmekas näide vaegmüüdilisest seestumisest, millest räägib JBP (ometi on õhtumaine kultuur kõige kaugemale läinud selle ideaali teostamisel, mille ta ise sünnitas, ja mille alusel kõnealused radikaalid ta üksmeelselt hukka mõistavad – milline täiuslik tänamatus ja ajaloopimedus korraga!).

Esimesele küsimusele, et miks on just sel aastal ilmsiks tulnud nii palju ahistamisjuhtumeid, vastavad osalejad Mari-Liis Sepper, Kadi Estland ja Raili Marling nagu ühest suust – Trump.

Kas pole kummaline, et USA presidendiks saab mingi, ütleme, ebakonventsionaalne karakter ja terves õhtumaises kultuuriruumis lähevad meeste ja naiste suhted kuidagi iseärnis pingesse ja krussi. Kummatigi olen nendega nõus. Ka mul on tunne, et Trumpi võit tähendas kvalitatiivset muutust kollektiivses alateadvuses. Ma ei pea Trumpi võitu üheselt põhjuseks, seos on tsirkulaarsem, Trumpi võit oli kollektiivses alateadvuse muutumise sümptom ja tagajärg ning ühtlasi selle muutuse võimendaja. Idee lendas juba õhus, ütleks Dostojevski.
2016. aasta lõpu esseed Eesti Ekspressis alustasin nõiajahti analüüsiva Juri Lotmani tsitaadiga, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”^xxxi. Raske on ka ettekujutada tehnoloogiat, millel oleks inimsuhetele suurem transformeerimispotentsiaal kui sotsiaalmeedial ja igasugusel suhtlustehnoloogial. Meelde tasub ka tuletada, et juba vanal heal turvalisel Obama-ajal oli feministlik tundlikkus ülipinevil (Tim Hunti ja Matt Taylori juhtumid on headeks näideteks).

Vaatame nüüd ühte teist intervjuud #MeToo teemal, sellist, kus räägivad, ütleme, hääled minevikust: pearabi Šmuel Kot, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan, ülemmufti Ildar. Muhhamedžin^xxxii. Selles tuleb hästi välja kui tohutult kultuurilist ressurssi on pandud ajalooliselt seksuaalsuhete reguleerimisele, millest üks on ka naiste kaitsmine (mis on muidugi vaadeldav omandi- ja võimusuhtena). Need traditsioonilised struktuurid on saanud viimasel poolsajandil kõvasti räsida ja ei ole lihtne nende funktsioone riiklikul tasemel uuesti üles ehitada (selleks peaks riik tulema nii naha lähedale, et kardan, et see ei meeldiks enamikele).

Seepärast paistabki mulle nii Istanbuli konventsioon kui #MeToo tegelikult hoopis konservatiivse, mitte liberaalse suundumuse osadena. Need on piltlikult öeldses laiendatud nõudmised härrasmehelikkuse (taastamise) järele. Ka Feministeeriumi saadetud #MeToo lood pole lood sellest, kus meesülemus kasutab ära oma võimupositsiooni, vaid mehed käituvad, ütleme, ülimalt mittehärrasmehelikult. Samuti pole ju Istanbuli konventsioon sooneutraalne, vaid eriline staatus antakse just nimelt naistevastasele vägivallale, tähendab, see pole järjekordne samm meeste ja naiste võrdsustamise teel, vaid pigem uuel tasandil tagasipöördumine mitte just väga ammusele ajale (19. sajand meie aladel), kui tsentraliseeritud jõukasutusmonopol nuhtles mehi kaikaga ja naisi vitsaga. Aet Kuusik resümeerib #MeToo'd kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“^xxxiii“. Teisisõnu, nõutakse keskkonda, mis on loomulik lastele. Nii nagu ka konfliktsituatsiooni mees-naine tahetakse modelleerida üha rohkem täiskasvanu-laps mudeli järgi st süüdiv agentsus on ainult esimesel ja suhe on a priori asümmeetriline. Ja seepärast ka vanakooli feministid on nii mürgised selle liikumise suhtes, sest nad näevad siin kategoriseerimisviisi mees vs naine-laps taaselustumist^xxxiv(mingis mõttes on see soolistatud variant eespool lahatud infantiliseerumisprotsessist).

Veel üks näide: kultuuriajakirjanik Keiu Virro‏ säutsub (20. II 2018) Tiit Ojasoo juhtumit kommenteerivat Eesti Ekspressi: „Ekspress, päriselt, KAKS lugu sellest, kuidas T.O küll lõi naist jalaga, aga mitte noh nagu väga valusasti? #niimitmelpõhjuselsegaduses“. Reaktsioon on igati ajastu taasmütologiseeruvale vaimule vastav.  Meeste vahelises vägivalla puhul on asine nüansseerimine, konteksti uurimine ja kuritöö raskusastme üle arutlemine kohane, kui aga tegu on naiste vastase vägivallaga, siis rakendub sama psüühilne mudel mis pühaduse teotuse korral, miska siin mõjub ilmalik-argine kvantifitseerimine sama kohatult nagu usufundamentalistile see, kui pühakirjale sülitaja süü raskust mõõdetaks tatiläraka suuruse ja kahjustatud lehtede arvu järgi. Kollektiivses alateadvuses on juba reanimeerunud arhailisemad teadvusmustrid. Ma arvan, et see on pigem lootust sisendav, sest näitab kultuuri talletunud kohanemiskihistuste elujõudu (kuigi ma ise olen paduilmalik inimene ja mulle isiklikult meeldib võimalikult ilmalik ja asine ühiselukorraldus, tähendab selline, millele soodsaim aeg hakkab paraku ümber saama.)

Kus ta ka kuskil eksib?

Minu arust on ta keskkonnaküsimustes liialt oma põlvkonna laps, täpsemini, ma ei suuda jagada tema optimismi tehnoloogilise progressi päästevõime osas. Tõsi, probleem on hoomamatuseni keeruline ja tundub, et tehniliselt iga inimelu väärtustava humanismi raames lahendamatu. a) liberaalne demokraatia, b) üle 7,5 miljardi inimese, kelle elustandard ulatub Maslow vajaduste hierahia esimesest astmest kõrgemale ja c) inimliigile kestlik ökonišš – parimal juhul saab neist valida ainult kaks ja see on väga optimistlik seisukoht.

Niisiis, kes kardab Jordan Petersoni?

Peeter Paan ja Pipi Pikksukk ja nende nimi on Leegion.

Kuvatõmmis intervjuust Timon Diasega

i Pankaj Mishra „Jordan Peterson & Fascist Mysticism“ NYRB 19.III 2018 http://www.nybooks.com/daily/2018/03/19/jordan-peterson-and-fascist-mysticism/

ii„Suure Otsija“ JBP pühitsemisest Kwakwaka’wakw' hõimu liikmeks on ülevaade siin: https://jordanbpeterson.com/uncategorized/kwakwakawakw-controversy/

iiihttps://newrepublic.com/minutes/147570/jordan-peterson-joins-club-macho-writers-thrown-fit-bad-review

ivhttps://www.mindingthecampus.org/2018/03/jordan-peterson-provokes-the-angry-sjws/

vhttps://www.theguardian.com/commentisfree/2018/mar/23/jordan-peterson-rage-self-help-guru-cathy-newman-twitter

viJBP 15 tsiteeritumat teadusartiklit on loetletud ta Wikipedia lehel

viiSee Youtube'i vestlus on ka transkribeeritud https://jordanbpeterson.com/transcripts/camille-paglia/

viii http://www.vikerkaar.ee/archives/22399

ixhttps://www.viewpointmag.com/2018/01/23/postmodernism-not-take-place-jordan-petersons-12-rules-life/

x„Mälestus Jacques Derridast (ei kustu)“, Vikerkaar 2000 nr 5-6, lk 112-118

xiSamuti on Foucault' nime kasutamine koontähisena igati mõistetav, ainuüksi teadusliku hoiaku „teadmine on võim“ ümberpööramise eest. Foucault' geniaalsuse mõju varjuküljest olen kirjutanud pisut siin: „Gutenbergist Zukerbergini ehk Kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskonda muudavad“ Postimees 12.I. 2018
Feminismidiskursuse mittekonstrueeritud „õlgpersooni“ võib leida näiteks kogumikust 20. sajandi mõttevoolud TÜ Kirjastus 2009, lk 801-805

xiihttps://www.currentaffairs.org/2018/03/the-intellectual-we-deserve

xiiihttp://www.vikerkaar.ee/archives/22718

xivhttps://www.americanthinker.com/articles/2018/03/jordan_peterson_is_driving_his_critics_to_desperate_attacks.html

xvkogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms

xvi„Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale“ Postimees 8. XII 2007 https://www.postimees.ee/1736149/vaenlase-pale-jarelkaja-jokela-draamale

xvii „Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest“ kogumikus Õhtumaa Eesti II, Fabian 2017 lk 176

xviii https://www.theguardian.com/global/2018/jan/21/jordan-peterson-self-help-author-12-steps-interview

xix vt nt https://www.youtube.com/watch?v=5ER1LOarlgg

xxhttp://www.weeklystandard.com/jordan-peterson-saves-the-world/article/2012010

xxihttps://www.vox.com/world/2018/3/26/17144166/jordan-peterson-12-rules-for-life

xxii samas

xxiii https://www.canindia.com/are-boys-and-men-being-set-up-for-failure/

xxiv https://www.telegraph.co.uk/men/thinking-man/did-controversial-psychologist-jordan-peterson-become-right/

xxv samas

xxvi https://harvardmagazine.com/1998/09/right.chaos.html

xxvii http://www.vikerkaar.ee/archives/378

xxviii vt intervjuu Aaro Toomelaga Sirp 26. I 2018 või http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2018/01/intevjuu-aaro-toomelaga.html

xxix „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ Akadeemia 9, 2014

xxx http://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/me-ei-lahku-enam-tantsuporandalt/

xxxi http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2016/12/2016-suureparane-aeg-kollektiivseks-ja.html

xxxii https://arvamus.postimees.ee/4420719/ak-kusitlus-mufti-rabi-piiskop-ja-vasakpoolne-soorollidest-bitcoinist-ja-kosmosest

xxxiii„Keegi ei keela flirtimist“ http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ vaadatud 20. I 2018

xxxiv Tuntuimad vahest Margaret Atwood ja Germaine Greer, aga heaks näiteks on ka eelviidatud vestlus JBP ja Camilla Paglia vahel ja näiteks Melanie Phillipsi sõnavõtt debatil „Kas #MeToo on läinud liiga kaugele?“ https://www.youtube.com/watch?v=elfHSRd6nUA&feature=youtu.be
Atwood: https://www.theglobeandmail.com/opinion/am-i-a-bad-feminist/article37591823/

Greer: https://www.smh.com.au/world/germaine-greer-challenges-metoo-campaign-20180121-h0lpra.html

Palgalõhe kujunemisest

Ilmus ERRis 04.04.2018



Palgalõhe kujunemisest

Mihkel Kunnus



Palgalõhe on üks õige hiline tsivilisatsioonipahe. See saab kohe selgeks, kui pilk ajalukku heita. Selleks, et saaks üldse eksisteerida selline asi nagu palgalõhe, mida saaks kenasti mõõta ja arvuliselt väljendada, on esiteks vaja raha – see on kõvasti noorem nähtus kui inimliik. Teiseks on vaja üldist palgatööd ja see on lausa verinoor nähtus.

Näiteks Virginia Woolf mainib feminismi kullavaramusse kuuluvas essees „Oma tuba“ (1929, e.k. 1997), et sellest pole veel poolt sajanditki kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama.
Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enam-vähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline – märkamatuks unustatud.

Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enam-vähem täielikult lahendatud (soolised eristused on jäänud veel vaid sõjaväe ja abieluga seonduvas).

Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Ega inglise naised ju 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud toona (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga. 

Kui heidame nüüd pilgu kodumaale 19. sajandi lõppu, näiteks A. H. Tammsaare isatallu, siis näeme, et isegi maksukoormusest tasuti vaid näpuotsake rahas, muidu ikka teopäevades ja talusaadustes. Vaid väga väike osa toonase (maa)inimese elutoimingutest oli vahendatud rahaga.

Veel: kuigi raha ise on väga vana nähtus, siis palgatöö, ammugi üldine, normiks saanud palgatöö, pole seda teps. Raha on ajalooliselt olnud eelkõige kaubavahetuse hõlbustamise vahend. Samuti on raha selline tehnoloogia, mis võimaldas üha võimsamalt keerustuva tööjaotuse, tähendab, siiani käiva protsessi, mis kätkeb endas üha suuremat spetsialiseerumist, efektiivsuse tõusu ehk kokkuvõtlikult majanduskasvu.

Ei ole möödas veel kuigi palju põlvkondi sellest ajast, mil enamus inimesi elas maal ja raha eest osteti peamiselt mõningaid tööstuskaupu – toit, kodusoe, riietus jms oli suuresti hangitud rahalise vahenduseta (küllap vargamäelastele kõlanuks mõiste „tasustamata majapidamistööd“ sama pentsikult nagu „magamistasu“ või „seedimispalk“). Tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas on aga enam-vähem kõik eluvajadused ja -toimingud rahaliselt vahendatud (isegi keha füüsilise koormamise eest maksame spordiklubides).

Seepärast sai põline linnainimene George Bernard Shaw öelda juba 1905. aastal, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Selles inimkonna suurprotsessis, kus eluvajaduste ja -toimingute naturaalmajanduslik ja käsitöölik rahuldamine muutub üha enam mehhaniseerituks, robotiseerituks, tööjaotuslikuks, spetsialiseerituks ja rahaliselt vahendatuks, on siiski üks valdkond, kuhu see protsess laieneb väga vaevaliselt. Kummatigi on see üks elu kesksemaid valdkondi. Nimelt paljunemine ja kasvatamine, uute täisinimeste „tootmine“.

XX sajandil on see protsess siiski väga jõudsalt ka sellesse valdkonda tunginud, täpsemalt siis on väga suur osa kasvatusfunktsioonist läinud kasvatusinstitutsioonide ja kasvatusspetsialistide kätte. Lapsed viibivad üha rohkem kasvatusasutustes, lasteaedades, koolides ja ka trennides ja huviringides.

Üks asi, mis takistab selle protsessi veel kaugemale arenemist, on see, et laste kasvatamine on miski, mille puhul lapsevanemad ise ei taha seda liiga palju, saati täielikult spetsialistidele delegeerida, vaid vähemalt mingil määral ka ise n-ö põlve otsas nokitseda (see on valdav, aga mitte universaalne).

Ja siin on ka selge sooline disproportsioon, bioloogiline asümmeetria, mida üks spetsiifiline hilisuusaegne õhtumaine moraalinägemus ebaõiglusena tajub – naise osa reproduktiivfunktsioonis on kehvemini spetsialistidele delegeeritav, mistõttu paljunemine tekitab naise elus suurema ajalise katkestuse rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessis (st spetsialiseerumiskarjääris). Üks selle kaasnähtudest ongi see, mida kutsutakse sooliseks palgalõheks: naised on vähemal määral integreeritud rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessi.

Need, kes tajuvad seda ebaõiglusena, peavad leidma lahendusi, kuidas minimeerida katkestusi selles protsessis ehk teisiti öeldes naise karjääriredelil.

Lahendused sõltuvad tihti kaasmotivatsioonidest. Kui selleks on näiteks häiritus mehe karjääri katkestamatusest, siis tuleks kuidagi kohustada või vähemasti soodustada seda, et mees tegeleks lapse kasvatamisega (seda teed on näiteks läinud Rootsi). Selle valiku miinus on vähemasti mingil määral see, et sellisel juhul ei pühendu kumbki täielikult ei lapsekasvatamisele ega tööle. Seega tähendab see meetod sammukest vastassuunas võrreldes selle üldise ühiskondliku suundumusega, kus tööjaotus ja spetsialiseerumine üha võimenduvad.

(Samuti on muidugi võimalus üldse mitte lapsi saada või palgata pereväline kasvatusspetsialist (lapsehoidja). Nende lahenduste miinused ja plussid on üsna ilmselged, nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna).

Ameerika ettevõtja ja publitsist Penelope Trunk kirjutab: „Reaalsus on see, et täiskasvanud jaotuvad üldiselt järgmistesse kategooriatesse:

1. need, kes on pühendunud lastele;
2. need, kes on pühendunud oma tööle;
3. need, kes pole pühendunud ei perekonnale ega tööle. Nad ei ole nii head ei töötajate ega vanematena kui esimesed, sest nad keelduvad valimast ühte teed (või nad on pühendunud millelegi, mis ei hõlma ei raha ega perekonda, näiteks maalimisele).“

Pole ka Trunki tõdemus ju tegelikult midagi muud, kui osutus sellele, et spetsialiseerumine tõstab tehtava kvaliteeti. Ja see printsiip kehtib ka peresiseselt. Peresisest spetsialiseerumist on üldiselt kutsutud soorollideks ning seda spetsialiseerumisjaotust on põlvest põlve edasi antud. Taas ökonoomia huvides – et ei peaks alatasa uuesti leiutama.

Muidugi on sellisel spetsialiseerumisel ka varjuküljed: jäikus ja vähene paindlikkus. Ja lisaks ürginimlik tunne, et sulle on kehvem töö sattunud. Nagu Uku Masing on sapiselt öelnud, et üks surmatõbine peab oma haigust teise surmatõbise omast ikka hullemaks. Nii lasebki lapsevanem tihti spetsialiseerumise asemel lastel erinevaid kodutöid teha kordamööda – seekord peseb üks nõusid ja teine koristab, järgmisel nädalal vastupidi.

Olgu. Mida siis teha, kui Exceli-tabeli õiglustunne ei anna kuidagi rahu? Kuidas hajutada soolise asümmeetriaga spetsialiseerumist rahaliselt vahendamata lastekasvatamisel (mis korreleerub omakorda karjäärikatkestustega jne)?

Mehaaniliselt vaadatuna on siin kaks varianti – teha naise reproduktiivtöö rahaliselt vahendatuks, tähendab, kehtestada raseduspalk, sünnitamispalk, imetamispalk jne (tänu lutipudeli leiutamisele saab imetamispalka teenida ka mees). See aga ei kaota karjäärikatkestust. Seega teine variant oleks naine võimalikult kähku tööle tagasi torkida või meelitada.

Võib uhkelt tunnistada, et torkimise teed pole Eesti läinud (erinevalt maadest, kus sünnitoetus on nii väike, et pole võimalikki lapsega koju jääda), aga ka meelitamisele töötatakse vastu, sest lapsega kodus olemine on tehtud rahalises mõttes väga mugavaks. Ja see on hea, sest me oleme väljasuremise äärel vaakuv väikerahvus.

Küllap oleks üks variant ka umbes taoline, mida Rootsis rakendatakse: et n-ö riiklik vanemapalk hakkab kahanema, kui seda ei võta vähemalt osaliselt välja ka teine lapsevanem.

Siin on muidugi tegu maailmavaateliste asjadega, sellega, kui palju peetakse heaks võrdsuse nimel efektiivsuse vähendamist (kordamööda jaotuse korral ei pühendu kumbki ei lapsele ega tööle samal määral kui siis, kui üks teeb üht, teine teist. Ja väga harva on ka töö- ja kasvatusanded võrdselt jaotunud).

Võib muidugi öelda, et efektiivsus on kõigest raha. Aga seda on ka palgalõhe. Pealegi rahaga on nagu toiduga – selleta elada ei saa, aga see ei mõtesta su elu.

Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.03.2018


Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat

Anto Raukase propagandabuklett kannab endas elukeskkonda suhtumisest halvimat ja hukatuslikumat, mis industriaalajastust pärandiks võtta

Anto Raukas „Fosforiit – meie ühine rikkus“ Paradiis. 2017. 118lk

Mihkel Kunnus

„Vanadus on hukas!“, oli mu esimene mõte, mis selle raamatu läbilugemise järel pähe kerkis. Mõistagi on tegu rohkem kehva vaimukuse ja sõnamänguga kui vähegi adekvaatse hinnanguga. Loetagu või Anto Raukasest (s.1935) kuus aastat vanema akadeemiku Jaan Einasto (s. 1929) intervjuud „Tartu Postimehele“ möödunud aastal (22. XII 2017 „Astrofüüsik JaanEinasto: kui me Maal kõik vussi keerame, siis teeme seda kaMarsil“). Jaan Einasto soovitab seal väga tunnustatud Ameerika akadeemiku Jared Diamondi (s. 1937) raamatut „Collapse“, sest „Diamond on uurinud suhteliselt väikesi tsivilisatsioone, näiteks Gröönimaa hukkunud viikingite tsivilisatsiooni, inkade tsivilisatsiooni, Vaikse ookeani saarte tsivilisatsioone, mis olid suhteliselt suletud maailmad.

Diamond analüüsib, miks mõned tsivilisatsioonid arenevad mõistlikult, kuid mõned on hävinud. Ta tahab teada, mis põhjused viisid mõne tsivilisatsiooni katastroofini ning kuidas nende hoiatavate näidete varal vältida katastroofi kosmoses oleval saarel, Maal.“ Ning küsimusele, mis erinevus on kultuuridel, kus suudeti uuele üle minna ja kus kõik hävis, vastab ta keerutamata:

„Põhiline vahe on loodusressursside kasutamises. Maa on isoleeritud, ressursse on nii palju, kui on, ega rohkem kui maakeral neid ole. Arvesse ei tule ka Maa sisemuses olevad ressursid, inimesed saavad kasutada ainult maakoores olevaid varusid ja nende hulk on piiratud.

Nii suurele hulgale inimestele, nagu praegu Maal elab, samasuguse tarbimiskiiruse juures ressursse ei jätku. Kui senine areng jätkub, siis juba selle sajandi keskel juhtub midagi, inimese tegevus viib muutusteni. Millised need on, milline on üleminekustaadium – kas tormiline või rahulik –, ei tea keegi. Hävinud tsivilisatsioonide näitel võib öelda, et lõpp on olnud tavaliselt vägivaldne, näiteks kohalikud sõjad. Aga sõda pole kunagi olnud täielik häving, keegi jääb ikka ellu.“ See seisukoht on kõike muud kui originaalne. Ka eesti meediavahendas mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldatud hoiatust, mille autoriks oli 15 364 teadlast 184 riigist, sealhulgas ka Eestist, ja mis oli jätkuks 25 aastat tagasi avaldatud samalaadsele avalikule kirjale, millele oli toona allakirjutanuid „vaid“ 1700 ning nende seas ka suurem osa tol hetkel elusatest Nobeli preemia laureaatidest. Sõnum on lihtne ja loogiline, kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline. Akadeemik Jaan Einasto annab siin ainuõiget nõu: „Tuleb soodustada tegevust, mis toetab alalhoidlikku elulaadi nii kodus, riigis kui Maal tervikuna. Meil Eestis on mitu eelist: inimese kohta on kõvasti maad, on põhjavett, metsa on õnneks. Diamondi analüüsi põhjal on metsade hävitamine kultuuride hävimise üks väga oluline tegur. Et inimesed muretsevad Eesti metsa pärast, sellel on tõsi taga. Metsa tuleb ka kasutada, aga esmalt on vaja välja selgitada, mis on mõistlik tasakaal. Mets on habras keskkond, põllumaa samuti, sedagi ei tohi kunstväetistega ära tappa.“

Küsimusele, et mis on praegu ohtlik, vastab akadeemik Einasto: „Ohtlik on praegu see, et Eesti arengus on üleminekuperiood, varakapitalism, kus valitseb raha ja pime usk selle võimu “ ja „Samuti on meie haigus kõigi ressursside ainuüksi rahaks ümberarvestamine. See on vale. On väärtusi, millel on suurem väärtus kui ainult rahaline,“ räägib ta: „Kõik algab perest, pere ongi kõige olulisem. Siis kodu, siis kodumaa ja nii edasi. Kõik selles liinis on väärtuslikum kui mammona.“

Akadeemik Anto Raukas aga teeb kõnealuses raamatus kõik vead ja lollused, mille eest Einasto koos maailma teadusüldsusega hoiatab. Ta arvutab sügaval maapõues asuva fosforiidi rahaks, soovitab jätkata põllumaa kunstväetistega tapmist ja veekogude reostamist ning seda kõike takkapihta suure ala põhjavee hinnaga. Anto Raukase fosforiidiraamat on täiuslikult ohtlikrumal ja lühinägelik, nii täpselt loodus- ja inimvaenulik kui veel olla saab.

Raukas osutab prognoosidele, mille järgi Maa rahvastik kasvab aastaks 2050 9,7 miljardini ja aastaks 2100 14 miljardini ning „kõik need inimesed tahavad ka süüa, milleks on vaja suures koguses mineraalväetisi, sealhulgas fosforväetisi. Seetõttu on Eesti fosforiidi kasutuselevõtt tulevikus paratamatu“ (lk 11). Jajah, paratamatu, teame-teame. Küllap siin on ka raamatu suurim väärtus, nimelt näitliku õppematerjalina mõnele retoorikakursusele. Sest selliseid kohmakaid ja ka algajale tekstianalüütikule läbinähtavaid retoorikavõtteid on siin palju. Näiteks rohelised saavad ikka eesliite puru- või ultra-. Ilmekaks näiteks autori enese positsioonist on seegi, et sealt paistavad äärmuslike keskkonnakaitsjatena isegi nii argised ja kiretud tegelased selles vallas nagu Taavi Rõivas ja Keit Pentus (lk 111). „Toogem näiteks Nabala väheväärtusliku looduskaitseala loomise, mis jääb Taavi Rõivase poolt juhitud Reformierakonna valitsuse häbiplekiks aastakümneteks“ (lk 17).

Mingi väärtus on sel kogumikul ka aimekirjandusena, sest antakse väike referatiivne ülevaade fosfori avastamisest ja ajaloolisest kasutamisest. Seda aga sellisel tasemel, mis on kenasti ka kooliõpikutes, Vikipeedias ja ENEKEses. Ent teatud väärtus on ka kunagiste nn fosforiidisõdade tausta avajana. Seal kaitseb ta seisukohta, et teadlased ei saanud nõukogude ajal välja öelda fosforiidisõja peapõhjust – hirmu tohutu sisserände ning eesti keele ja kultuuri säilimise pärast. Täiesti võimalik, et see ka nii oli. Ja Anto Raukas panustabki siin noortele, kellel puudub emotsionaalne side fosforiidisõjaga. „Tädi Maali mõttemaailma me ei muuda, aga noored on õnneks mineviku taagast vabad“(lk 110). Eks ta ole. Aga tulevikutaagast ei ole. Ja kardetavasti siin teeb Raukas oma järjekordse möödalasu. Noored põlvkonnad pole küll fosforiidisõdadega emotsionaalselt seotud (siinkirjutaja sündis 1982 ja minu kaevanduslikud kired piirdusid 80ndate lõpul koduaia liivakastiga), aga arusaadavalt üha keskkonnateadlikumad, sest kaalul on ei rohkem ega vähem kui nende eluvõimalused.

„Eesti inimesed on kõigi maavarade kaevandamise vastu, kuid virisevad hommikust õhtuni väikeste palkade ja pensionite ning ebapiisava arsti- ja sotsiaalabi üle. Kuid ainult linnulaulu kuulamisega rikkaks ei saa. Selleks on vaja majanduse kardinaalset ümberkorraldamist ning loodus- ja majandusseaduste arvestamist. Eesti fosforiidi koguväärtus ulatub aga sadadesse miljarditesse dollaritesse.

Vaidlused Rail Balticu üle pole veel kaugeltki lõppenud ja paljud lühinägelikud inimesed seostavad seda Eesti maavarade kuritahtliku väljaveoga. See on asjatu kartus, sest keegi ei hakkaks ju välja vedama mahukat odavat tooret, vaid ikkagi hinnalist valmistoodangut ja sedagi vaid vajadusel,“ loitsib Raukas „Äripäevas“(10. V 2017 „Hakkame fosforiiti kaevandama“).

Ka kõnealuse kogumiku üks peatükk on lapsiku retoorilisusega pealkirjastatud „Kas eestlaste eesmärgiks ongi elada võimalikult vaeselt?“(lk 14). Jah, see on väärtusküsimus. Kas võtta niigi vigastatud ökosüsteemist viimane, rikkuda veerežiimide lõhkumise hinnaga veelgi mullastikke ja veekogusid, kaapida veel välja taastumatud loodusvarasid, teha üks kiire ja lustlik lõppvaatus business as usuali meetodil või võtta kuulda Jaak Einastot ja rohkem kui viiteteisttuhandet teadlast ning panustada ökoloogilisele jätkusuutlikkusele. Kas püüda veel kümme-kakskümmend aastat jätkata vanaviisi, et siis maanduda seda valusamalt või suunata vaimne potentsiaal ja tehnoloogiline arendustöö selle elutähtsa ülesanne lahendamisele, mis seisab inimkonna kui terviku ees, tähendab (taas)integreerida end isetaastuvatesse suletud aineringetesse. Seevastu Anto Raukas pakub dmitrikaramazovlikku lahendust – teeks ühe ilge kräu, joodaks ka iga talumehe šampanjat täis, küll pärast saab mis saab! Ökoloogilisest ja kestlikkusele orienteeritud vaatepunktist sõnastatuna võib öelda, et fossiilakadeemik Raukas soovitab Eestimaale eutanaasiat.

*

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic, hiiglaslik tselluloositehas ja forsseeritud raie on siin headeks näideteks, mis ühtlasi ähvardavad saada mitte niivõrd isetäituvateks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvateks kalmukääbasteks. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Õnneks on näha, kuidas järjest laiemad rahvahulgad ja üha enam noori on asunud keskkonnakaitsele. Kodanikeühendus Eesti Metsa Abiks on väga heaks ja innustavaks näiteks. Kui võideldakse Rail Balticu hiigeltorta trassivaliku vastu, laastava metsapoliitika vastu, hiigelsuure tselluloositehase vastu, siis pole see vastuhakk mis tahes suurele projektile, vaid oma elukeskkonna kaitse, tuleviku kaitse. Küllat võiks teha suuri ja rahamahukaid projekte, mis sellega kenasti klapiks. Näiteks hajutatud elektritootmisvõrgustiku ülesehitamine. Naeruväärsed on need jutud, et põlevkivile pole alternatiivi. See on taastumatu loodusvara, mille pinnalähedasemad ladestused on juba ahju aetud. Kui sellele pole alternatiivi, siis on kõik tuksis, võib pillid peagi kotti panna. Õnneks nii fatalistlikku pessimismi eriti ei esine.

Kaanepilt

SONGERMAA

Toomas Kiho

üksinda koduteed

ei enam metsa põlispuid

on kadund kõik

vainudel puhub tuul

ei enam jõgi voola siin

on songermaa

virnas maas vana laas

kes kaevas kruusa hiiemäelt

on müüdud kõik

viidud paas liiv ja maak

ei enam kuulda linnuhäält

on songermaa

sirge tee kumab ees

kes rajas tara läbi maa

on müüdud kõik

pisarias kibedais

ei enam laula ükski rind

on songermaa

üksinda meie kõik

ei enam aateid oma keelt

on müüdud kõik

üheskood kadudes

ei enam kodu ole see

on kadunud kõik

oleme sead songermaal

(„Akadeemia“ nr 12, 2017)