Tuumikperekonna efektiivsus ja rahvuse kestmise hind

Antud essee on esimene osa 11.05.2012 Eesti Ekspressis ilmunud esseele "Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind". Mõni päevakajaline viide on juba aegunud, sest kirjutasin need tekstid märtsi lõpus (esimese teksti saatsin toimetusse 02.04.2012), mis teha, vähe sellest, et Tallinn kuskil karup***s asub, nad on seal ka jube aeglased.

Tuumikperekonna efektiivsus ja rahvuse kestmise hind

Mihkel Kunnus

Optimistlikumad kultuuriinimesed arvavad, et Eesti Rahva Muuseumi kerkimine Raadile on nüüd juba pöördumatu protsess ja pessimistlikumad kardavad, et optimistidel on õigus. Kardetakse, et Raadile kerkib tõesti Eesti rahva muuseum. Samas nii mõnigi toetub eestlaste väljasuremisele kui ühele vähestest kindlatest asjadest praegusel ebakindlal ajal. Kas sureme välja? Üpris kindlasti, Päikegi kustub kord, aga siin on nagu iga suremisega st suremise enda faktile pole mõtet keskenduda, küll aga suremise ajale ja elule enne seda. Organismi seisukohalt on elu niikuinii iselõppev protsess ja ainult lapsed ja revolutsionäärid tahavad seda protsessi kiirendada (et jõuda järgmisesse etappi, kus saaks oma tahtmise järgi õlut ja suitsu), aga ülejäänud püüavad ikka pidurdada, et elu kauem kestaks. Keskmise eluea tõusus nähakse üsna üheselt ühiskonna arengut.

Ühiskonna, kultuuri, riigi võrdlemine organismiga või selle esmase laiendusega – perekonnaga –  on tihti küllalt viljakas analoogia. Tööjaotus ja sellest tulenev efektiivsuse tõus on üks üpris keskne nähtus ühiskondade arengus. On jõuorganid ja õigusorganid, riigipea ja rahvuskehand jne. Võib näiteks öelda, et lasteaed on institutsionaliseeritud vanavanem (täpsemalt: üks vanavanema funktsioone). Suurperekondade aegu tegelesid vanemate tööl olemise ajal väikeste lastega vanavanemad, siis tulid lasteaiad ja võtsid selle funktsiooni üle. Kunagi õpetasid vanemad oma lapsi ja ameteid päriti, nüüd on selleks koolid ja iga haridusasutus on pööraselt efektiivsem ja võimsam õpetamisfunktsiooni täitja kui lapsevanem. Rahvusmuuseum on institutsionaliseeritud rahvusmälu ja see on mitmes aspektis kujutletamatult võimsam ja detailitäpsem kui rahvas ise. Samuti on (vähemalt ideeliselt) õigusemõistmine ja indiviidide vaheline jõukasutus nüüd täielikult riigi monopol jne. Väga paljud funktsioonid on sootuks mehhaniseeritud ja masinad teevad hulganisti töid inimeste eest ära, aga ei maksa unustada, et selles on alati nähtud nii õnnistust kui needust. Uue funktsioonijaotusega vana hävib ning see protsess on alati valuline. Näiteks praegu tahetakse koolisüsteemi funktsioonijaotus muuta efektiivsemaks ja sellega paljud (maa)koolid kaovad. Nõutakse ka lasteaedade võrgu efektiivsemaks muutmist ja on juba täiesti enesestmõistetav, et mis tahes omavalitsusel oleks täiesti mõeldamatu välja käia ettepanek, et vanavanemate põlvkond selle funktsiooni jälle oma kanda võtaks (seda saab küll riiklikult soodustada, näiteks vist Austraalias kompenseeriti osa eluaseme hinnast, kui see soetati oma vanemate lähedale).

Efektiivsus pole kaugeltki ainus asi, mis tõukab tagant funktsioonijaotuse teisenemisi. Üks asi on näiteks õiglus ja solidaarsus. Kui perekonna mõni funktsioon on mis tahes põhjusel täitmata, siis eeldatakse üha rohkem, et riik selle täidab ja tagab võimalikult võrdsed tingimused igale lapsele. Alates toitjakaotuspensionist perekonna täieliku asendamiseni (lastekodu). Riigi üheks suurimaks plussiks peetakse (ideaalis!) suuremat usaldusväärsust võrreldes inimesega: kui seadus sätestab mingi toetuse, siis on see kindlam kui ligimese pakutu: riiklik pension on kindlustus saamatute või tänamatute laste vastu, lastetoetus ühe vanemliku funktsiooni täitmatuse vastu jne. Nende protsesside kõrvalnähuks on perekonna nõrgenemine – lasteaedade levik oli üks oluline põhjus, miks perekond ei koosne enam kolmest, vaid kahest põlvkonnast. Ka nn „traditsiooniline tuumikperekond“ on praegu kadumas ja konservatiivid põhjendatult ähmis. Kuidas kaitsta tuumikperekonda? Lühim retsept oleks: tuleb seista vastu tuumikperekonna funktsioonide institutsionaliseerimisele ja nende funktsioonide kadumisele üldisemalt. Linnastumisel on funktsioonijaotusele tohutu mõju. Näiteks on lastel olnud nii taludes (kui ka kunagi tehastes) funktsioon tööjõuna ja ka rahalise sissetulekuna, nüüd pole see funktsioon mitte lihtsalt kadunud, vaid muutunud lausa vastupidiseks.

Kui aga pöörame pilgu läände, meie paleuse poole ja  küsime, milline on seal lapse roll, või äärmusesse minnes: mis funktsioon on lapsel näiteks veresidemest lahutatud sooneutraalsete eellaste A ja B juures? On „oma laps“ on seal veel midagi enamat kui universaalõigustega vürtsitatud progressiivne kategooria omandi ja lemmiklooma vahel? 

Tuumikperekonnale mõjuvad lagundavalt veel riiklik pension, lastetoetus, lasteaed, vanemapalk, turvakodud, lähisuhtevägivalla vastased seadused jms. Juba see lühike loend sisaldab nii palju armsaid asju (nt mõni meede soosib sündivust), et kui neist mõnedki panna kaalukausile, siis kerkib kohe põhjendatud küsimus, miks meile ikkagi seda tuumikperekonda üldse vaja, saati sellise hinnaga? Õhtumaised ühiskonnad on sammhaaval kobades ja intuitiivselt aru saanud, et ega eriti polegi. Tuumikperekond pole mingi väärtus, mida kaitsta, ja seepärast see juba mõnda aega suure hooga lagunebki. Leitakse üha enam teid, mis tuumikperekonna funktsioone paremini ja efektiivsemalt täidavad. XX sajand sünnitas küll kitši idüllilisest perekonnaelust kui enam-vähem alternatiivideta õnnelikkus-stsenaariumist, mistõttu kõik  justkui peaksid oma algatusel selle poole pürgima ja selle saavutanuna seda ka vankumatult hoidma, aga reaalsus räägib kesk issanda liberalismust ja võimaluste paljusust pisut teist keelt – kui perekonnad tekivadki, siis lagunevad kiirelt (ja peale seksuaalvähemuste pole enam kellelgi romeo-julialikke võimalusi paisutada oma tundeid eelarvamuslike takistuste taha). Aga see pole ka oluline, sest õnnelikkus-stsenaariume riik niikuinii ette kirjutada ei tohi, sest iga inimene teab ise, mis on tema Tõelise Mina Tee ning vaatab ise televiisorist või elustiiliajakirjast, milline toode tal õnnelikust elust veel puudu on.

Moodsad trendid on andud pisku ka abielusidemete tugevdamiseks, sest kui üksi elades koristad sa vahel lihtsalt tuba, pesed sokke ja pühid tagumikku, siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata majapidamistöid“ ja õige soolise sattumuse korral on see serveeritav diskrimineerimisena, mis omakorda annab võimaluse dramatiseerida oma identiteeti ja parimal juhul isegi esitada avaldus vastavale volinikule kui institutsionaliseeritud väiklusele (homoabielud on seega ühest olulisemast abielu moodsast voorusest a priori ilma – ebavõrdselt jaotunud kodutöid ei saa esitada soolise diskrimineerimisena).

Kui tahame võimalikult kaugele lükata Eesti kultuuri välja suremist, siis me ei peaks kaitsma tuumikperekonda (kõigi vahenditega), vaid soosima iibe tõusu, demograafilist kosumist (kõigi vahenditega). Meetmed võivad siin kattuda, aga ei pruugi. Või siis jäävad mõnele teisele moodsale arengule lausa jalgu.

Näiteks igati eeskujuliku Õhtumaa Rootsi edasipürglikumad noored on sedavõrd progressiivsed, et on revolutsionääridele kohaselt kogu mõistuse ja reaalsustaju idealismi ja õiglustundega asendanud ning kuulutavad otsesõnu, et nende „eesmärk on hävitada tuumikperekond kui norm“. Ka meil leidub küllaga taolisi lühinägelikke moraliste, kes peavad fundamentalistlikku truudust õiglusele ühiskondliku korralduse ainuorientiiriks, mille poole pürgimisel võib siis kõik „igandliku“ puruks peksta. Nii progressiivset institutsiooni meil veel pole, mis suures õiglustundeõhinas poisse ja tüdrukuid sooneutraalseteks üldinimesteks treiks, küll aga võib tihti kohata neid, kes igat kleidiga poissi ja kraanaga mängivat tüdrukut isiklikuks töövõiduks peavad.

Lapsikumad humanistid ja võrdõiguslased taovad küll reipalt rusikakestega vastu oma sooneutraalseid rindu ja demonstreerivad uhkusega, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon –  näe, seelikuga mees! näe, see tõmbas noksi sissepoole ja pahupidi ja on nüüd naine, mis naine! näe, siin on noks ja noks, aga ikkagi on abielu ja puha! Ometi pole see tüütu karneval midagi muud kui performatiivselt korratud väikelapse vannimängud tilu ja piluga, mida need lärmakad ullikesed siis võidukalt Emantsipatsiooniks peavad.

Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu neid kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad.

Tõepoolest, komplekt „töötav mees ja lapsi kantseldav pereema“ on mudelina rudiment, agraarühiskonna tüütu kaja moodsas linnas, aga tuletan meelde, et sealt samast suunast pärineb ka seksuaalsuse kaal argumendina, nimelt seksuaalsusele annab kaalu ainult selle seotus paljunemisega, kui aga seksuaalsus paljunemisest lahti haakida (peaaegu lõpule jõudnud protsess), siis muutub see täiesti tühiseks erahobiks, millel puudub igasugune avalik väärtus (samas protsessis lahutub seksuaalsus ka moraalisfäärist, mistõttu neile, kellele seksuaalsus on seotud veel moraaliga, saavad tänapäevased tendentsid tunduda ainult õudseima langusena). Avalik huvi on ainult paljunemine, rahvuskehandi taastootmine, demograafiline jätkusuutlikkus, laste heaolu jne aga nii vaprad vabastajad kui kanged kaitsjad sõdivad nürimeelselt täiesti teisejärgulise jäänukiga. Ühed kaitsevad ja teised ründavad kantsi, kust väärtus on juba ammu põgenenud. Lühimalt: iibe langus ei ole praegu mitte kuidagi seksuaalmoraaliprobleem.

Inimesed kolivad linna ja on üksteisele lähemal, funktsioonijaotused üha teisenevad, kõik on suunatud efektiivsuse kasvule, ikka rohkem, ikka tõhusamalt, ikka kiiremalt. Viimases aastalõpu „Postimehes“ oli reportaaž sünnitusmajast reipa pealkirjaga „Tartus sünnivad lapsed üha kiiremini“.

Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see on veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“

Veel XXI sajandil ollakse ikka üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!