Kriitilise kriitika kriitika kriitika 1

Juba alates esimesest sissekandest on selle blogi päises olnud  järgmine lühitutvustus:
„Selle blogi loomise üheks ajendiks oli muuhulgas oma arvustuste (kärpimata versioonide) avaldamine ning ühtlasi annab see võimaluse neid kommenteerida, osutada vigadele, nõuda õig(l)ust jne. Aga oleme ikka sõbrad edasi :)”

Kommenteerin nüüd pisut ka Leo Luksi arvustust raamatule „Minu eugeenika saladus”, millel on selle blogiga suur kattuvus.

Leo Luksi arvustus on üks väga hea arvustus ja viimane asi, mida ma siin teha tahan, on väiklane virisemine ja juuksekarva lõhkiajamine ja enda nui neljaks õigustamine. Süvenevast  arvustusest oleks tänamatu õppimata jätta.
Eks parimad arvustused on ikka sellised, millest on õpetlikku võtta nii arvustatava teose autoril, arvustatava teose lugejatel, mõne muu teose autoritel, mõne muu teose lugejatel, tulevastel autoritel jne. Luksi arvustus seda kahtlemata on.

Luksi naise ja lapse lasin ka keldrist vabadusse ja nüüd oleme jälle sõbrad edasi.

Siiski tooks sellelt arvustuselt tõukudes esile mõned sellised probleemkohad, millel omakorda võiks veidi suurem kandepind olla (ka laiemas mõttes st kuidas toimivad mingit liiki tekstid ja autorifunktisoonid).

Leo Luks:

”4. Kunnus tundub poksitermineid kasutades liialt vastaseid valivat. Mis viga noorkirjanikest tundlejaid tümitada, ehk oleks aeg võtta käsile lüürilised suurkujud, kas või Jaan Oks, Mati Unt; vaadelda noorkirjanike egoretoorika asemel Nietzsche „Ecce homo’t” ja Kivisildnikku? Kui arengueesmärgiks on olla täna elusam ja targem kui eile (lk 129), siis kas pole kirjanduslikus mudaliigas müttamine arengu seisukohalt ajaraiskamine nii palju arendavat-ülendavat on ju kindlasti veel lugemata. On siin mängus eneseohverdus, mõtleja (eksistentsiaalselt lootusetu) tagasipöördumine koopasse? Või siiski kriitiku võimu tahe?”

[muide, Jaan Oksast olen, teoreetiliste targutusteta versioon on siin]

Mainin seda esimesena, sest seda etteheidet (ebaratsionaalsuses) on mulle varemgi ja korduvalt tehtud. Näiteks Berk Vaheril oli mind silmas pidades kummastav „vaadata, kuidas toonasest minust justkui rikkalikuma lugemusega  arvustajad kulutavad end ebaküpsete kirjanikuhakatiste pilastamisele” (siin).

Ka „Andres Mets” oleks minust palju targem kui ta oleks sama tark kui mina:
”miks ta oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?” (siin).

Jah, miks vägev kriitik Mihkel Kunnus käib nii ebaratsionaalselt ringi nii vägeva kriitikuga nagu Mihkel Kunnus?

Selgitan. Tegu on omamoodi optilise pettega. Kogumiku esimeses essees hoiatan arvustajaid, et ei maksa panustada noorautorite puhul lootusele, ei maksa nende äbarikele teostele sisse lugeda tulevikukujutlust, mis muudab näruse debüüdi potentsiaalse klassiku esimeseks sammuks.
Minuga on antud juhul natuke vastupidi.

Igatpidi tunnustatud ja auhinnatud kriitik Mihkel Kunnus pole ühtegi debütanti ega noorkirjanikku arvustanud, Mikk Pärnitsa „Hundikutsikaeetikat” (mu debüütarvustus) arvustas täiesti tundmatu semiootikatudeng ja seda sõna otseses mõttes koolitööna (ma sain selle eest hinde ja kaks ainepunkti), kusjuures mu suunaks polnud isegi kirjandus- või kultuurisemiootika. Esimene mu erialaga ehk biosemiootikaga seotud arvustus on Daniel Dennetti  raamatule „Darwini ohtlik idee” ja on raske leida selles žanris autorit, kes oleks vähem debütant.
Teisi ma samuti ei valinud, ma andsin arvustusnõusoleku „põrsale kotis”. Ja üldse on see üpris huvitav ja valgustustvääriv (ka täiesti üldistavas mõttes), mil moel see, mis mind on arvustust kirjutama motiveerinud, mõjutab arvustuse kvaliteeti, täpsemini selle vastuvõttu.

Kas see, et tegin seda koolitööna pigem tõstab või kahandab selle väärtust? Või kui teeksin puhtalt raha pärast?

Sellistes asjades on moraal muidugi ülidemokraatlik tasakaalustaja, väikese inimese pjedestaal a la arvustaja motivatsioon pole piisavalt õilis, järelikult pole need arvustused midagi väärt. Spordis tuleb jaburus paremini esile: Kunnus läks kikkpoksitrenni, et lastelt tõhusamalt komme röövida ja naisi peksta, järelikult on ta tegelikult nõrk ja võime tagasiulatuvalt järeldada, et ta medalid pole midagi väärt.
Meenub kui Michael Jacksoni pedofiiliaskandaal eredalt lõkkele lõi, siis näägutati teda hooga ka andetuks ja isehakanud popmuusikuks. Jah, sellistes asjades on moraal väikese inimese pjedestaal – ületan teda (argi)moraalis, järelikult ta pole midagi väärt.

Ja muide, kas selline motiivi (mis on alati kõigest oletuslik!) kaudu diskrediteerimine pole mitte üks kõige salakavalam argumentum ad hominem?

Arutlusveas argumentum ad hominem süüdistas mind ka Luks. Siin tahaks küll veidi konkreetsemaid näiteid.

Leo Luks:

„4. Argumentum ad hominem. Mõnikord kasutab Kunnus mingi idee diskrediteerimiseks selle idee esindajate naeruvääristamist (põimides strateegiat eelnevalt kirjeldatud analoogia-strateegiaga). Eriti jäi silma iroonia käratsevate õiguslaste aadressil (lk 39, 48, 64).”

Toon need lk-d siin täies pikkuses ära, et kõik saaks näha kui hirmsat ülekohut see kuri demagoog mulle on teinud. Nii.

Lk 39:

oma sõbrannat kaupluses keskealiselt käitumas ning teda

tabab reflektsioonipuhang, mis lööb pöördumatult mõradesse

tema minapildi lüürilise kookoni: „Vara veel, püüdis ta endale

kinnitada. Hetk hiljem käis temast oluline äratundmine

värinana läbi: mis vara! Oma ea vastu sõdida ei saa. Kulunud

vanatüdrukud, need nad on, ja ei maksa luua illusioone“

(lk 8). Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist

leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või

püüda muuta asjaolusid.

Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist

inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused.

Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha

mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm

jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja EPOliimiga

tagasi ei too. Insener ammutab energiat pealehakkamiseks

sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida

tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.

Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad jonnima ja

jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin õiguslasteks.

Õiguslane ei võta kätte kitarri ega haamrit, vaid istub märjal

voodil, käed rinnal vaheliti, põrnitseb tigedal pilgul laest

tilkuvat vett ning korrutab vihase nõudliku häälega: „Mul on

õigus kuivale voodile! Eluase on inimõigus!“; kuiva ja päikselise

ilmaga toob õiguslane külmkapist süüa, vaatab aknast välja

ning teavitab tajuvälja sattuvate iluvigade korral nende tungivat

õigust kaduda; näeb hüljatud koerakest ja annab sellelegi lahkelt

õiguse ninaesisele ja peavarjule, tihti ta vaimustub endast ja

satub omamoodi eufooriasse, siis jagab ta õigusi nagu Kingpool

lk 48:

seotud hierarhilisusega või mehe-naise klassikalise rollijaotuse

ümberpööratusega.

7.

Probleem: prostitutsioon alandab (seal töötavaid) naisi. Siin

on kaks peamist suunda selle probleemi lahendamiseks. Esiteks

inseneri tee: muuta ühiskondlikke suhteid ja institutsioone

ning kaotada prostitutsioon; teiseks muusiku tee: kaotada

alandus st muuta prostituutide (ja ühiskonna) meeleseisundit.

Mõlemal suunal on ka lapsukesed st õiguslased, kes peavad

oma žestikuleerimist piisavaks lahenduseks, muusikute

lapsed teatavad, et „Naisel on õigus oma keha müüa!“ ja

inseneride lapsed teatavad, et „Naisel on õigus väärikale elule ja

prostitutsioon on eo ipso naise õiguste rikkumine!“ ning lähvad

siis tihti omavahel kisklema. Inseneride ponnistused selles

vallas on ikka aeg-ajalt meedias vilksatanud, viimasel ajal võib

täheldada ka muusikuliku lähenemise aktiivsust, seda eelkõige

televisioonis, enesemüümist vääristavate riäälitišõude kõrval

jooksis hiljuti ühes Eesti telekanalis draamasari „Bordell 232“,

mis „on ülesehitatud sarnaselt haiglaseriaalide või mis iganes

töökollektiivi tegemisi kajastava sarjaga. Vahepeal lahatakse

isiklikke suhteid, vahepeal tehakse tööd. Haiglaseriaalis tuleb

lahendada keerukas haigusjuhtum, „Bordell 232s“ on aga tööks

seksuaalteenuste pakkumine. Eelmises osas oli teemaks lateks ja

sadomaso; ka pakkusid kaks sooja ja südamlikku naisterahvast

tipptasemel teenust invaliidile. Töö nagu iga teine, raskused tuleb

ületada ja töö ära teha. Sari ka idealiseerib lõbutüdruku ametit.

Need kuus naist ei ela halvasti. Neil on raha ja ilusad elamised.

Lk 64:

P.S.

Õiguslastel soovitan abielluda siiski, sest kui üksi elades

koristad sa vahel lihtsalt tuba, pesed sokke ja pühid tagumikku,

siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata

majapidamistöid“, mis tuleks ilmtingimata kompenseerida.

Ja üleüldse: mis õigusega pole mul kogu aeg mugav!?!

No ma ei tea. Minu arust siin ühtegi argumentum ad hominemi pole. Ma küll pilkan ja karikeerin õiguslasi (st teatud suhtumist), aga ma ei tee ühtegi järeldusviga. Argumentum ad hominem oleks see, kui ma ütleks, et Luks eksib mind argumentum ad hominem arutlusveas süüdistades, sest ta on üks ropu suu ja veidrate hobidega inimene. Või äärmisel juhul, kui ma ütleks, et õiguste nõudmine on väär, sest õiguste nõudjad on nõmedad inimesed. Aga ma ei tee seda.

A propos, mis puudutab lk-l 64 olevat, siis lisaksin, et tegu pole mitte ainult kehva arutluskäiguga, vaid ka täiesti äpardunud haiku ja lihtsalt mannetu novelliga.

Järgmise sissekande jaoks jäävad heale lugejale mõtiskleda:

a)

Leo Luks: „Isegi kui neid eeldusi jagada, tundub tema loodud kirjanduse mõõt vildakas”

Mitu kraadi ja mis suunas siis mu mõõt vildakas objektiivse mõõdu (vertikaali?) suhtes?

b)

Leo Luks: „Ratsionaalsus on operatiivne funktsioon, mille abil saab liikuda eeldustest järeldusteni, põhjustest tagajärgedeni”.
Kas see, millena tarvitavad filosoofid ratsionaalsust, on ratsionaalsuse ainus rakendus ja funktsioon? Kas ei või see olla ka näiteks... mnmnnmnnn.. universaalseim metakeel, miski, millesse tõlkimine on parim viis tõhustada kommunikatsiooni?

c)

Nimeta mõni eetikasüsteem, mis ei taotleks sotsiaalses plaanis võimatut? 

„Selle blogi loomise üheks ajendiks oli muuhulgas oma arvustuste (kärpimata versioonide) avaldamine ning ühtlasi annab see võimaluse neid kommenteerida, osutada vigadele, nõuda õig(l)ust jne. Aga oleme ikka sõbrad edasi :)”