Proosaülevaade 2012

Ise tegin. Ilmus mõistagi "Loomingus" 3, 2012 ja toimetajad kärpisid seda puhtast tigedusest ja südamekurjusest. Kärpida välja Proust?! No see on ju demokraatia (on vähe asju, mis oleks nii ebademokraatlikud kui komad).


Kõvakaaneline ajakirjandus, lüürikud ja romaanikunsti taganev tuli: märkmeid romaanikunstist ja eesti proosast aastal 2012

Mihkel Kunnus

Mul oli plaanis teha see proosaülevaade nn kultuurieugeenilistest printsiipidest lähtuvalt st loobuda eksplitsiitselt demokraatlike ja humanistlike printsiipide laiendamisest kirjandusele. Humanism ja demokraatia postuleerivad igale inimesele võrdväärsuse ja eluõiguse hoolimata nende maistest omadustest, inimesed on erinevad, aga võrdsed, ning igaüks neist on lõpmata ja taandamatu väärtus, mistõttu neid väärtuse järgi ritta seada ei saa, saati üht gruppi teistest väärtuslikemana esile tuua (lähemalt vt Mihkel Kunnus, „Humanismi õnnetusi“ Sirp 5. VIII 2010). Kuid pärast vestlusi mitmete autoriteetidega pidin seda plaani kõvasti muutmama. Enamgi veel, nii mõnegi vihje suunas edasi uidates meelestus lausa lõik Andrei Platonovi šedöövrist „Auk“:

„Üks surnud ja kõdunev leht vedeles Voštsevi pea juures maas, tuul oli selle kaugelt puult siia toonud ja nüüd pidi see mullas rahu leidma. Voštšev võttis selle kuivanud lehe üles ja pistis ühte oma koti salasoppi, kus ta hoidis kõiksugu õnnetuid ja nimetuid asju. „Sul puudus elu mõte,“ arvas Voštšev kitsi kaastunde ajel, „Ole nüüd siin, ma uurin välja, mille eest sa elasid ja surid. Kui kellelgi sind vaja ei ole ja sa siin keset kõike seda maailma vedeled, siis hoian mina su alles ja pean sind meeles.““ (LR 1988, nr 27-28, lk 10)

Ma arvan, et kirjanduskriitik nõnda ei peaks kirjandusele lähenema, aga on tõepoolest üpriski meelevaldne (või traditsiooni määrata), mil määral peaks proosaülevaate tegija olema kriitik ja mil määral teadlane-arhivaar ja mil määral hoopis halastaja-jeesus, kes korjab üles just nimelt need sandid ja pidalitõbised, kellele keegi teine muidu tähelepanu ei pööra, ja ütleb: „Tõesti-tõesti, ka nendes teostes on surematusekild sees, sama igavikuidu, mis selle maailma kõige vägevamateski kaanekandjates!”.

Teadlase printsiibid on printsiipidena õige lihtsad, piisab kui teosed kenasti ära lahterdada ja raskemini lahterdatavate puhul oma kimbatuse tagamaid avada. Teadlase hoiak langeb väliselt ka kenasti kokku humanistliku hoiakuga – kõik teosed on uurimisobjektidena võrdväärsed. Aga see hoiak läheb vastuollu kultuuripoliitiliste seisukohtadega, mis postuleerivad kirjandusele väärtuse ning siis on lahterdusotsus, mis teaduslikus hoiakus on väärtusneutraalne, ühtlasi väärtusotsus. Argikeeles väljendub see kokkulangemine päris selgelt: mingi teose nimetamine kirjanduseks on selle hindamine kultuuriväärtuseks ning hüüatus: „See küll kirjandus pole!” tähendab vastupidist hinnangut. Sarnaselt pole umbrohi, kahjur ja söögiseen bioloogilised ehk teaduslikud mõisted, aga tarbijatena-suhestujatena ollakse huvitatud just nimelt sellistest kategooriatest. Elulisest vaatepunktist tähendab millegi ära tundmine kirjandusena just väärtuse, mitte humantiaarteadusliku kategooria ära tundmist.

Seepärast olekski mingis mõttes aus võtta kirjanduse ülistuskõnesid – neid selgitusi, mis tuletavad meelde, miks kirjandus on oluline – defineerivatena. Näiteks Marek Tamm kirjutab „Postimehe” kultuurilisas AK: „[K]irjandus on üks kultuurivälja nurgakive. Kirjandusest ammutavad teater, muusika, film jt loomevaldkonnad; õigupoolest ka ajakirjandus, isegi kui ta pole sellest tihti teadlik. Kuid kirjandus üksnes ei loo kultuuri, vaid panustab selle mõtestamisesse; kirjandus on kultuuri eneserefleksiooni tõhusaim vahend. Ja kultuuril, mis ei suuda ise ennast mõtestada, pole pikka iga”(30. IX 2012).
Hästi öeldud, kirjutan alla. Võtame seda nüüd defineerivana: “Kirjandus on see ja ainult see, mis on üks kultuurivälja nurgakive, see, millest ammutavad teater, muusika, film jt loomevaldkonnad; ka ajakirjandus, isegi kui ta pole sellest tihti teadlik. Kirjandus on see ja ainult see, mis üksnes ei loo kultuuri, vaid panustab selle mõtestamisse, see ja ainult see, mis on kultuuri eneserefleksiooni tõhusaim vahend”.

Kui sellise suurejoonelisusega aasta 2012 kirjastustoodangust üle käia, siis jääks  ülevaate koostaja näppu täiesti kergelt hõlmatav hulk. On ju õige napilt neid teoseid, kes on ära teeninud seostamise selle traditsiooniga, millele osutas Marek Tamme määratlus.

Siin on nüüd mõistagi viimane aeg ennetavalt tsiteerida Alliksaart – jaa! „tõde ei pruugi selguda praegu” – aga seda kõigest selleks, et siis sellelt automatismilt Milan Kundera „Romaanikunsti” juurde hüpata: „”Kunagi pidasin ka mina tulevikku meie tööde ja tegude ainsaks pädevaks kohtunikuks. Hiljem taipasin, et flirt tulevikuga on kõige koletum konformism, alatu lipitsemine sellega, kes on tugevam. Sest tulevik on alati tugevam kui olevik. Muidugi mõistab ta kord meie üle kohut. Ja kindlasti ilma igasuguse pädevuseta” (LR 1998, nr 11-12, lk 23)

Arusaadavalt ilmneks siin ajamõõdet mängu toomatagi epistomoloogilise autoriteetsuse probleem, kus traditsiooni ja autoriteetsuse mitte tunnistamine, hädine žanrimälu jms viivad kiirelt hääleka formaliseerimisnõudeni – kes otsustab, mis on väärt ja mis mitte?! olgu kirjanduse kriteeriumid selgelt määratletud ja formaliseeritud [muidu Kulka jagab ainult omadele, sugulastele, sõpradele], ning kohe terendabki käeulatuses JOKKi üldkuju – formaalselt on kõik korrektne. Kaaned on, tekst on, tõele ei vasta –  järelikult ilukirjandus ehk Väärtus ja põhiseaduse preambul jne. Lühimalt: ring on täis, kõik jääb samaks.

Sellele klassile, kes haistab eelnevas elitaristi jõhkruse ja väljamistungi eneseõigustust, iganenud hierarhiate põlistamist, domineerimissuhete taastootmist jms, siis proletaarne apoloogia vähesega piirdumisele võiks kõlada nii: proovisin ökonomeerida oma tööd nõnda, et tunnitasu ei oleks väiksemas suurusjärgus kui kümnendik miinimumpalgast. Ka vaimne töö on töö, mis tuleb tasustada, ja kinnitan, meelelahutuskirjandust loen ma ainult palga või tasside eest ning virnade viisi amatööride söakad katsetusi võõrandavad inimese kirjandusest ja lugemisest sama tõhusalt nagu järjekordsed puuvillarullid XIX sajandi tehasetöölise ees tema vahetuse neljateistkümnendal tunnil.

Lühimalt: enamiku teoste ülevaatest välja viskamine on paratamatu ning elav mälu ja aeg teevad seda niikuinii. Teadlase-arhivaari jaoks ilmus umbes kümmekond tosinat algupärast kirjandusteost, kriitiku ehk olevikus toimetava kultuuriväärtustaja jaoks umbes kümme korda vähem.

Proovin arvestada kõigi eeltoodud väljamismehhanismidega, kuid sellest hoolimata tuua esile neid teoseid, mis paistavad kajastavat mingeid üldisemaid kirjanduselulisi-ühiskondlikke tendentse isegi kui need ei läbi filtreid, mis kannavad selliseid küllaltki väheinformatiivseid silte nagu „eesti”, „proosa” ja „väärtkirjandus” ning millel eraldiseisvaltki on päris tõhus väljamispotentsiaal.

Samuti kirjutan koos Jüri Talvetiga alla Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduste Assotsiatsiooni president Koji Kawamoto konstateeringule aastal 2001, et ”sellal kui umbes 10-15 aastat tagasi seisnes võrdleva kirjandusteaduse kriis ülemäärases kalduvuses üldisusele, mis eeskätt läänekesksuse ülemmõjul kippus tühistama erilist ja individuaalset, siis praeguse kriisi lätteid tuleks otsida just vastasvoolust, kummituslikust partikularsimist, ”atomiseeritud perspektiivide” ja ”ohtrate egotsentrismide” silmapiirilt, mis üha enam jätab meid varju mis tahes dialoogi või üldistuse ürituse, tõugates meid, nagu Kawamoto ilmekalt ütleb, bellum omnium contra omnes lohutusse ollu” (Akadeemia 2002, nr5, lk 987).

Seoses ”Autori surmaga” (mis poleks paraku sugugi vähem aktuaalne ka siis, kui see õnnetu prantslane tosinkond aastat varem auto alla oleks jäänud) peab rõhutama kahte asja, mis, olenevalt lugejast, võivad tähendada kõike – silmade avamisest õlemehikese tampimiseni:

a) Tõsi, teos on lugeja ja teksti interaktsioon, aga on mitmekordselt eksitav sellest demokraatlikust ekstrapolatsioonist välja lugeda tüvitekstide langemist ja võrdvõsa esiletõusu, saati õigustust iga idu võrdväärsusele ”vanade patriarhidega” võrreldes, sest iga uus tekst olevat põhimõtteliselt kui tahes suureks loetav, ole ainult õige lugeja ja rista endas piisavalt palju ja vägevaid koode jne. Pigem võiks siit järeldada, et tekstile ”Tõde ja õigus” pole midagi lisaks vaja, sest meil pole üks ”Tõde ja õigus”, vaid nii palju kui lugejaid, igaühel oma.

b) Väide ”X on huvitav raamat” on lohakas ja eksitav keelekasutus. Vähemalt mingilegi eksperthinnagule pretendeerivas mõttes. Huvitavus on samavõrd raamatu omadus kui parajus kingade omadus, kuigi enamasti säilib läbi elu see lapseeahoiak, mis enese muutuse projitseerib suhestatavale objektile, mistõttu protesteeritakse ikka kingade väikseks jäämise, mitte jalgade kasvu peale. Samuti on ikka Proust raskepärane, mitte lugeja intellektuaalne haaramisvõime lõtv. Ning põld tahab kündmist ja siga tahab tapmist.

Hannah Arendt aitab asja perspektiivi panna:

“Lisaks langes uusaegse ajalookäsituse sünd ajaliselt kokku uusaega iseloomustavate kahtusetega välises, inimmeeltele “objektiivselt”, muutmatu ja muutumatu objektina antud maailma tegelikkuses, ning oli neist tublisti mõjutatud. Meie arutluste kontekstis on niisuguse kahtlemise kõige olulisemaks tagajärjeks asjaolu, et aistmisvõime kui selline hakkas tunduma “tõelisemana” kui aistitud objekt ise, ning igatahes ainsa kindla alusena, millele kogemus võiks tugineda. Niisuguse subjektiveerumise tingimustes, mis on vaid üks osa uusaegse inimese aina süvenevast võõrandumisest, muutuvad jõuetuks mistahes hinnangud. Need samastatakse aistingutega ning lõpuks taandatakse kõige madalamale nendest: maitsmismeele tasemele.  Meie keelekasutus on selle allakäigu tõendiks. Osutusi, mis enam ei sõltu eetilistest põhimõtetest - viimaseid peetakse vanamoodsaks -, või mida ei dikteeri omahuvi, peetakse nüüd “maitseasjaks”, ja see erineb üsna vähe sellisest maitseküsimusest nagu näiteks merikarbihautise eelistamine hernesupile. Sedalaadi veendumus (jättes siinkohal kõrvale tema kaitsjate teoreetilise lameduse) häirib ajaloolase süümet palju rohkem kui loodusteadlastest ametivendade väidetavalt kõrgemad teaduslikud standardid, kuna see uusaegses vaimsuses hoopis sügavamalt juurdub”. („Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte  vallas”, Ilmamaa, 2012, lk 68).

            Kokkuvõtlikult: see, kes seab raamatu mõõduks isikliku elamuse või apelleerib subjektiivsele maitsele kui kirjandusteose hindamise viimasele ja vaidlustamatule instantsile, võiks avalikus diskussioonis parem vait olla, sest selle samuse tunnistusega on ta juba taandunud sellesse solipsistlikku kindlusesse, millest Schopehauer soovitas lihtsalt sellest välja tegemata mööda minna, sest see kindlus on küll vallutamatu, aga sealt ei pääseta ka välja.

            Alternatiiviks on kommunikatsioon, toetumine keelele, tähendab toetumine süsteemile, millest iga detail, iga sõna tähenduspilv on vanem ja hõlmavam iga konkreetse kasutaja omast. Merikarbihautise püüdlik ühtseks maitsemine on raskem, mõttetum, küündimatum ja võimalustevaesem kui ühisosa leidmine ühtse keele, kultuuri, traditsiooni tundma õppimise kaudu. Maitse on olevikusuhe, mäletamine minevikusuhe ning mäletamiseta „jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades” (Hannah Arendt).

Veel üks ebamoekas, aga oluline asi, millest iseärnis praegu, (tajutava) paljususse uppudes, tuleb aru saada, on see, et osutus ”X pole halvem kui Y ja Y on tunnustatud-hinnatud teos”, ei tee X-i veel kuidagi esile tõstmist väärivaks. Isegi mitte mainimisväärseks.
            See õiglustundele apelleeriv humanismi ülerakendus jaotub kaheks levinud alam-eksituseks, millest üks humanismi diakroonne ülerakendus ja teine humanismi sünkroonne ülerakendus.

Esimese näitlikustamiseks võib tuua Uku Masingu tsitaadi raamatust ”Budismist”:

“Ema võib lapsest (eriti pojast) rääkida tundide kaupa kõige tühisemaid asju, unustades, et see kõik on tuhandete miljardite lastega juhtunud enne, ja ei loe midagi, kas tema võsuke on seisma saanud kaks päeva enne, kui kadeda naabrinaise oma” (lk 244).
Laste puhul on see õigustatud, kirjandusteoste puhul mitte (aga autorite puhul mõistetav).

Või nagu Milan Kundera ütleb “Eesriides”:
“Täiesti naeruväärne oleks kirjutada uus “Inimlik komöödia”. Sest kui Ajalool (inimkonna Ajalool) ongi piisavalt halb maitse, et ennast korrata, siis kunstiajalugu ei kannataks selliseid kordamisi välja” (lk 33). “[Ü]kski oma nime väärt romaanikirjanik ei kirjutaks sellist romaani”(samas).

            Teise eksituse näitlikustamiseks sobib hästi Vahur Afanasjevi repliik käesoleva aasta Eesti Ekspressis (07. II 2013). Sellel on kõnekas pealkiri: „Heal kirjandusel mitu keelt”.  Tsiteerin:

“Päris kogemata ärritasin mitut inimest, öeldes, et Justin Petrone on eesti kirjanik. /…/  Paar raamatut on tal Eestist ja enda elust, üht jutukat juhtusin ka sirvima. Elab siin, aga kirjutab inglise keeles. Mis see on siis, põhjaameerika kirjandus? Minu meelest siiski eesti kirjandus, nii väikese kui suure tähega. Kas eesti kirjandust peab tegema eesti keeles? Või käib asi kodakondsuse järgi? Eestis on mitmeid venekeelseid autoreid. Võtame Andrei Ivanovi. Sündinud Eestis, hallipassimees, kirjutab vene keeles, ja hästi kirjutab, aga järgmise raamatuga on väga võimalik, et kõigepealt ilmub eestikeelne tõlge, sest Vene kirjandusturul on hirmus trügimine/…/ Asjalood on üle võlli keerulised. Andrei Ivanov ütleb, et ta on siiski vene kirjanik, kuna tema looming haakub rohkem vene kui eesti kirjanduse traditsioonidega. Venemaised kriitikud aga väidavad, et Ivanovi “Hanumani teekond Lollandi” on hoopis euroopa romaan. Nii et kokkuvõttes – kastidesse jagamine sõltub vaatepunktist ja liigitamise eesmärgist ning on igal juhul subjektiivne. Mina arvan, et eesti kirjanduse kast võiks olla suurem kui eestikeelse kirjanduse kast. Rohkem, uhkem”.

Robert Musil kirjutab „Omadusteta mehes”: „Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“.

Kuna tänapäeval ollakse igasuguse rahvuskultuurilise ja väljava vaenulikkuse suhtes ülitundlikud (Afanasjevgi alustab seda lühiartiklit lausega “Mulle üldse ei meeldi inimesi ega muid elukaid närvi ajada”), siis kiputaksegi igasuguseid piiritõmbamisi embav-vennalike üleskutsetega eitama. See on väär. Ja kultuurivaenulik. Kujundlikult: kui sa ei taha värvusi hävitada, siis hoia värvid erinevates purkides. Piirid peavad olema vahel. Ei, venekeel pole halvem kui eesti keel. Ka inglise keel pole halvem kui eesti keel, aga siin tegeleme just ja ainult eesti keelega, sest ka eesti keel pole halvem kui vene või inglise keel. Ja et kogu maailm ei sulaks üheks ühtlaseks keeleplägaks (st bad english kui totaalne lingua franca), siis peab iga kultuur tegelema eelisjärjekorras oma keelega, mitte kõikjal kõikelubava üldhumanistliku ja vennasrahvaliku erinevad-aga-võrdsed-keelega.

Tänapäevastest põhimõttelistest piiritlemis- ja hinnangutõrgetest kirjandusretseptsioonis annab hea analüütilise ülevaate Jaanus Adamson Joel Sanga kriitikakogumikke arvustades (Sirp 22. VII 2010) Ka sellel on kõnekas pealkiri –  „Truudusest”. Adamson kirjutab seal: “[K]as pole tänapäeval igasugune truudus, truudus kui selline (s.t mitte ainult truudus oma „lastetoale”, põlvkondlikule kriitilisusele ja kultuuritaustale) muutunud omamoodi piiratuse tunnuseks? Truudus on jäik ja välistav, diskrimineeriv modernistlik väärtus, postmodernism on aga soosinud pehmet ja avatud (promiskuiteetset, et mitte öelda lõtva) kohandumist erinevuste  ja paljususega – seega ka mitte iseendaks jäämist, vaid jätkuvat iseendaks saamist või iseenda „leiutamist” lõputuid kombinatoorikaid ja heterogeensusi pakkuvas mentaalses legolandis”.
            See on tõesti nii. Mitte ainult truudus üheselt määratletud sooga seksuaalpartnerile pole jäik, välistav ja diskrimineeriv, omamoodi piiratuse tunnus, vaid ka truudus oma kultuurile, oma traditsioonile –  eestile “proosa” ees. On nii, on. Aga see ei tähenda siin kategooria “eesti” lõdvendamist, dekonsturueerimist jms, vaid häda välistamisallergikutele! häda diskrimineerimissensibiliteedile!  

Kui mõni romantilisem hing ihkab aforistlikumat väljendust, siis võiks see kõlada nii: olla kõigile truu, tähendab olla mitte kellelegi truu. Kultuur ja truudus oma ontoloogilises mälulisuses ja kestvuses lähisugulased. Eestlane ei ole mingi veretunnus, mingi zooloogiline kategooria, olla eestlane tähendab kasvada üles Eestis ja eestlaste hulgas ja seda mäletada; elada ja mõelda eesti keeles. Olla eestlane tähendab omada eestlase minevikku ja seda mäletada ning olla eesti kirjanik tähendab ammutada oma aines sellest.  Mõistagi alati „on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades” (Hannah Arendt „Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte  vallas”, Ilmamaa, 2012, lk 116-117).

Justin Petrone on eesti kirjanikuna nii pinnapealne, et ei vääri mingit tähelepanu, tema teostes puudub igasugune sügavuti suunduv mõõde. Eesti proosana on tema sel aastal ilmunud „Montreali deemonid” ümmargune null, sest kuigi põgusalt on mainitud Tallinnat ja vilksavad ka nimekujud Lea, Peep ja Piret, on need kõik täiesti tühjad markerid. Nende asemele võiks panna enamvähem ükskõik, mis linna ja ükskõik, mis nimed  ja tervikus ei muutuks midagi, sest nende tähekoosluste sisuks on Linn, Nimi1, Nimi2 ja Nimi3, ei mingit lokaalsust, kohavaimu vms, tähendab, ei mingit sügavusmõõdet.

Kui kellelegi tundub siiski liiga talumatu võimaluste ebavõrdsus, et Justin Petronel pole eestlastega võrdset võimalust saada samavõrd eesti kirjanikuks kui mõnel siinsündinul ja siinelanul, siis tasub lepituseks meelde tuletada, et nii nagu Justin Petronel pole võimalik saada eestlaseks, pole eestlasel võimalik saada mitte-eestlaseks, selleks, kes vaatab eestlust väljast ja võõralt, ilma eestlase juurteta ja ilma eestlase mäluta. Oma ja võõra pilgud on vastastiku taandamatud, täiendavad ja komplementaarsed. Mõlemad on asendamatud (mitte küll ”Montreali deemonid”, sest see on lihtsalt üks kerglane põnevik, mitte võõra pilk ühele kultuurile vms. tähendab, ses mõttes on Justin Petrone ”Minu Eesti” tunnetuslikult üksjagu väärtuslikum).

Kui veel puudutada rahvuskultuurilisi piirjuhtumeid, siis sel aastal tõlgiti eesti keelde Andrei Ivanovi põhjendatult tunnustatud teos ”Hanumani teekond Lollandile”. Kas sel teosel pole eesti kirjandusega midagi asja. Teos on tõlgitud teisest keelest (nagu ka Justin Petrone ”Montreali deemonid”) ning ka sisutasandil puudub Eestiga seos (üks peategelastest on küll Eesti riigi aladelt pärit, aga see on ka kõik). ”Hanumani teekond Lollandile” on lihtsalt üks hea tõlketeos, mille autoril on küll mõningane kokkupuude Eesti riigi kui geopoliitilise üksusega, aga selles teoses see praktiliselt ei kajastu.

Mika Keräneni „Minu Supilinna” aga võib juba eesti kirjanduseks lugeda küll, sest kuigi autor pole etniliselt eestlane, kirjutab ta eesti keeles ja lisaks on raamatu sisuks autori eestistumise ja Eestis elamise kogemus. Heaks näiteks autori vastavast taktitundest (takt on üks sügavusmõõtme karakteristikuid) on ta tunnistus, et Eesti riigi ja poliitika kritiseerimisel peab ta olema (veel) üsna ettevaatlik, sest on elanud siin alles paarkümmend aastat. Selle tunnistuse andis Mika Keränen tähenduslikult kirjandusüritusel „Eesti kirjanik 2012”, kus ta võistles vapralt ja kõigiti võrdväärselt hoolimata purunenud kannakõõlusest (see on osalt järelkuulatav raadiosaate Ööülikool arhiivis).

Siit oleks hea jätkata kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha saavutanud teosega „Appassionaata”, mis on ühtlasi autori Märt Lauri debüütteos. Tegu on igati korraliku, mahuka, hea keelekasutuse, haarava ja mitmekihilise teosega, mille esitamine Betti Alveri nimelisele debüüdiauhinnale igati põhjendatud. Romaani tegevus leiab aset eelmise sajandi kahekümnendatest seitsmekümnendateni, tegelasteks on itaallased ning tegevuspaigaks Itaalia ja mingiks ajaks ka Ameerika Ühendriigid, kuhu parema elu otsinguil välja rännatakse. Saab vaid imetleda autori oskust nii põhjalikult vaimus ümber kolida muule maale ja muusse kultuuri (eelmainitud sügavusmõõde muidugi kannatab). Ometi annab just see põhjust sellest raamatust natuke üldistavamalt ja sellest natuke kaugemale ulatuvalt kõnelda.

Võib täiesti ette kujutada, et Märt Laur käis Itaalias, leidis sealt ühe marginaalse kohaliku kirjaniku teose, tõlkis selle eesti keelde ja esitas tulemuse enda nime all romaanivõistlusele (et võita auhinnaraha vms). No vaevalt et see nii oli. Aga see pole oluline. Oluline on see, et ei lugeja ega eesti kultuuri seisukohalt pole mingit vahet, kas see nii oli või mitte! Teisisõnu, antud juhul pole mingit vahet, kas tegu on originaalloomingu või tõlketeosega. Antud juhul on see, et Märt Laur on sündinud Eestis, sama irrelevantne tõik kui Andrei Ivanovi sündimine Tallinnas. Sest autori sünnikohast,  juurtest tulenevat ainest ei kasutata. Keel küll, aga väga head eesti keelt kasutavad meil ka paljud (püsivalt alatunnustatud) tõlkijad. Kokkuvõtlikult: eesti kirjaniku teeb eesti kultuurile asendamatuks just seestpoolne pilk eesti kultuurile, kohalik aines, lokaalsus, kodulugu kõige paremas ja sügavamas mõttes, see, mida tõlketeostest ei leia, see, mida importida ei saa (sügavam keeleloome kipub vast ikka luulesse jääma). Kui see mõõde teosest puudub, siis asetub see ühele võrdlusreale tõlketeostega. Näiteks aastast 2006 ei suuda ma meenutada ühtegi originaalteost, mis suudaks konkureerida „Omadusteta mehe”  panusega eesti keelde, rääkimata panusest esseistikasse (olguolgu, „Omadusteta mees” oli nüüd tõesti pisut liiga kindla peale minev võrdlus).

Rahvusromantilistest rassismilaadsetest kapseldumistest pole vähem kahjulik pime romantiline loojakultus, uskumus, mis asetab kõik autorid a priori kõrgemasse klassi. Eesti kirjakultuurile ja eesti keele elujõulisusele ja edenemisele annavad professionaalsed keeletundlikud tõlkijad palju rohkem kui enamik originaalloomingu  autoreid ning on õige vähe neid autoreid, kelle panus eesti kultuurile oleks samas suurusjärgus kui Mati Sirklil, Kalle Kasemaal, Krista Kaeral, Hendrik Lindepuul, Ain Kaalepil...

Eks Peeter Toropi „Tõlge ja kultuur” (sari „Heuremata”, 2011) väärib aga siinkohal ülesoovitamist küll.

            Loomulikult esineb ka piinlikult halva kvaliteediga tõlkeid, neid, mis häbistavad tõlkijate tsunfti ja risustavad keelt värdkeelenditega jne, aga heast maailmakirjandusest (st kirjandusest, mille väärtus ei tule seotusest konkreetse kultuuriga, kirjandusest, mille läbi kõneleb üldinimlikkus jne) on väga valdav osa ikka tõlkekirjandus ning hästi tõlgitud väärtkirjandust ilmub meil praegu sellise tempoga, et see käib üle pea ka väga suurel lugemisvõimsusel.
            Muidugi hakkab ka siin liigne paljusus oma esialgsele, nähtuse ellu kutsunud funktsioonile vastu töötama. „Omadusteta mehe” Linder „koguni naeratas vapustatult oma hõredasse habemesse, nähes säärastel puhkudel „mehikesi ja naisukesi” hõõguavil palgeil kultuuri ebajumalat teenimas. Nad ei teadnud, et elujõudu kõrgendatakse kitsendamise ja mitte killustamise kaudu. Nad kõik kannatasid hirmu käes, et aega pole kõige jaoks, ega teadnud, et aja evimine ei tähenda midagi muud kui mitte evida aega kõige jaoks” (3.kd, lk 16).

            Niisiis, kui mitte jääda lootma loomulikele-isevoolulistele protsessidele ja püüda teha teadlikku kultuuripoliitikat, siis tuleks võidelda teadlikult kultuuri elujõu eest, tähendab, killustumise vastu, raskendada debüteerimist, maksustada uute nimetuste turule toomist, suunata rohkem ressursse kriitikasse, mis on õiglane ja võtab äbarikelt tahtmise luua jne. Või siis läheneda nö pehmemate vahenditega, prestiižijaotust teisendades, süvendada arusaama, et (keskpärane) autorlus on häbiasi, et on häbi muudkui oma tekste igale poole pakkuda jms. Puudu pole ju loomeimpulssidest ja kvantiteedist, vaid filtritest ja kvaliteedist. Kui võitluslikule metafoorikale truuks jääda, siis võiks isegi öelda,  et eesti kirjandust tuleks praegu päästa sõbraliku tule alt, rindejoon on teisel pool kui harjutud, tippe tulistatakse selga.

Näiteks eesti kultuurile ja kirjandusele tohutult andnud Anu Saluäär poetab ühes intervjuus:

„Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb! Aga ausalt öelda tasub enne ikka mõtelda, kas on vaja inimesi kõikide oma kirjatükkidega tüüdata. Avaldada tuleks seda, mida ilmtingimata ei saa jätta avaldamata, mitte iga paberitükki, mis täis kirjutatakse. Tuleks kõik võimalikult kitsasse vormi suruda — et see, mis sinust järele jääb, oleks vajalik ja möödapääsmatu. Ei maksa tüüdata teisi inimesi kehvade luuletuste ja kehvade romaanidega. Teistel ei ole selle jaoks aega, neil on oma elugagi nii palju tegemist. Inimesed ei jaksa vastu võtta seda lainet, mis trükist tuleb, kõiki neid elulugusid ja luulekogusid. Eesti rahvas on ju väike ja tal ei jätku jõudu. Silmi ei jätku. Lugejaid ei jätku. Pigem on praegu nii, et igaüks kirjutab, aga keegi ei jaksa enam kõiki neid asju lugeda.“

(„Looming” nr 12, 2012, lk 1752-1753)

            Teine, vähemalt põlvkond noorem, kuid sellegi poolest juba eesti kultuurile üht-teist andnud intellektuaal Mari-Liis Jakobson sõnastab oma isikliku äratundmise nii:

“Kümmekond aastat oma elust olen veetnud muusikakooli õpilasena, erialaks klaver. Arvukad kiituskirjad ja tunnustus viitasid, et päris ilmaasjata need aastad veedetud ei saanud. Miks ma oma haridusteed siis Otsa koolis ja hiljem muusikaakadeemias ei jätkanud?
Vastus on ju tegelikult lihtne. Kunstivaldkond kompromisse ei salli. Kui keskpärasest ametnikust, insenerist, ajakirjanikust või isegi õppejõust on veel mingit kasu, siis keskpärane loomeinimene on minu meelest oksüümoron. Kunst kompromisse ei salli. Ja keskpäraseid interpreete on minutagi piisavalt”.
(“Haritud töötud – kivi kelle kapsaaias?” ERR, 24.01.2013, http://uudised.err.ee/index.php?06271009)  

            See, et kaks viimati tsiteeritut olid naised, ajendab tegema väikest kõrvalepõiget ning osutama soolisele jaotusele 2012 aasta algupärases proosaloomingus. Jättes ökonoomia huvides kõrvale peenemad eristused ning lahterdades autorid laias laastus meesteks ja naisteks võib öelda, et sooline jaotus on umbkaudu 2:1 st meesautorite teoseid on ilmus üsna täpselt kaks korda rohkem. See on päevselge näide nn klaaspõrandast ja nagu Anu Saluääre ja Mari-Liis Jakobsoni ülestunnistustest võib järeldada on see klaaspõrand suuresti internaliseeritud, mistõttu intelligentsed ja sõnaosavad naised arvavad, et nad ise ei taha end sel viisil, keskpäraseid teoseid luues alavääristada (tüüpnäide taolisest sooliselt diferentseerivast klaaspõrandast on vanglasüsteemil, mistõttu sinna priilobile pääsejatest on üle 90% mehed).

Meeskirjanik Allan Keian seevastu avaldas sel aastal juba oma kolmanda raamatu – „Kuidas saada rikkaks?”. Guugelpilt – ja eks taustauurija tänapäeval eelkõige ikka guugeldab –  ütleb kõnealuse meeskirjaniku kohta nõnda: „Allan Keian on 29-aastane Tallinna poiss, kellest on Oscar Wilde’i, Émile Zola’, Fjodor Dostojevski ja Voltaire’i mõjutustel saanud edukas proosakirjanik. /…/ Romaanidest "Otsetee paradiisi" ja "Puhtsüdamlik ülestunnistus" on kiiresti saanud hitt-menukid. Raamatupoodidest lõppesid korduvalt kõik trükitud eksemplarid otsa ning raamatukogudesse tekkisid kuude pikkused järjekorrad”. (http://www.chilli.ee/vaata-pakkumist/hittromaan-otsetee-paradiisi-voi-puhtsudamlik-ulestunnistus )

Meeskirjanik Allan Keiani raamatul “Kes tahab saada rikkaks?” on Urmas Sõõrumaa pooleteistleheküljeline eessõna ja raamat ise algab nii:

”Tuhandete meetrite kõrgusel paiknev helesinist auravat vett täis välibassein, mis pisemagi liigutamise korral sujuvate võnkjate lainetusena üle serva valgub, asub mitmesuunalise nägemisulatusega kõige meeli erutavamaid ning huvitavamaid vaateid pakkuvate Alpide keskosas. Kui seda iidse mägilossiga võrreldavat uhket hoonet minust paremal ei paikneks, tekiks tunne, et see kuumaveeallikaga sarnanev veekogu, kus ma pea kuklasse ajanult parasjagu leban, asub ihuüksi keset kaarjat, liustikurohket teravate tippude ja sügavate orgudega Euroopa kõrgeimat mäestikku. Võtan südamekujuliseks lõigatud kuldkollase ananassiga, mille tippu kaunistab omakorda roosakasvalgete õielehtedega habras lilleke, erkpunasest kokteiliklaasist oranži kõrrega ühe mehise sõõmu ning enne, kui ma teile seda lugu jutustama hakkan, lasen neil pöörastel sündmustel enda peast veel hetkeks läbi joosta, et ka iseendale tunnistada, kui ohtlikud, hullumeelsed ning samas ka saatuslikud need tegelikult olid.”

Tsitaat on täpne. Toimetajateks on märgitud Anneli Sihvart ja Katri Keian.

Selle lõigu äratoomist saab peale erinevad-aga-võrdsed- ja arhiivieetika õigustada ka W.H. Audeni vägagi aktuaalse sedastusega:

“On üks pahe, mis puutub ka kirjandusse ja millest ei tohi kunagi vaikimisi mööda minna, vaid mida peab alati avalikult ründama, ja see on keele rikkumine, sest kirjanikud ei saa leiutada omaenda keelt ja nad sõltuvad neile pärandatud keelest, nii et kui see on riknenud, siis see rikub ka neid. Aga selle pahe pärast muretsev kriitik peab ründama selle juuri, mis ei asu kirjandusteostes, vaid selles, kuidas tavainimesed, ajakirjanikud, poliitikud jne keelt kuritarvitavad”. (“39 luuletust ja 5 esseed”, LR 2012, nr 3-6, lk 69)

Jah, kindlasti tuleb keelt kaitsta. Aga kuidas? Või õieti kus? Mis teeb ühe raamatu Eesti/eesti kirjanduse osaks, tähendab, selle ametlikuks, kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluvaks artefaktiks? Ei ole ju iga teose ilmumine enam ammu mingi keskvalitsuse koordineerida. “Kuidas saada rikkaks?” on pühendatud autori pojale Kenneth’ile ja üheks toimetajaks on autori abikaasa, kirjastajaks Keian Publishing. Kas see, et nad müüvad oma peretoodet avalikus poes, teeb sellest riiklikult rahastatava “Loomingu” sihtmärgi (või vastupidi, annab õiguse seda ignoreerida)?

 Maarja Kangrol ilmus sel aastal jutukogu “Dantelik auk”, mis kunstiliselt tasemelt kuulub kindlasti selle aasta proosaparemikku. Seal on muu hulgas jutustus “Žürii”, mis on äsjakirjeldatud kõhkluse groteskiarendus. Luuletajale tuleb kamp kriitikuid sõna otseses mõttes koju kätte. Ja käituvad seal päris jõhkralt, süüdimatult ja isepäiselt.

Käesoleva ülevaate jaoks nimekirja koostades soovitati mul vaadata kirjastuste lehekülgi, raamatupoodide lehekülgi, andmebaasi ESTER. Tehtud. Sotsiaalvõrgustikke ja blogisse riputasin ka kuulutuse üles – “kui teate sel aastal ilmunud proosateoseid, mis mul siin nimekirjas juba pole, andke märku!”

Sain näiteks sellise anonüümse vihje: “Tõnis Tootsen, "Nukumeister". Poodides ei müüda, liigub käest kätte” (pdf-i netiaadress anti ka).

Ah, et kuskil liigub mingi “Nukumeister” käest kätte? Haa! Suur Looming näeb ja saadab agendid välja! Ei ole siin mingit “eesti proosast” mööda hiilimist! Või mis? On’s ikka proosa ülevaataja nagu riiklik järelvalveteenistus ja Loomingu proosaülevaade nagu üks peatükk KaPo aastaraamatust?

Väga paljud raamatud on pühendatud oma lähedastele. Arusaadav, ise tehtud kingitus on ikka tähendanud hoolimist. Pealegi on ka meie kultuuris hakanud levima (küllap nende Hollywoodi romantiliste komöödiate mõjul) komme avalikus kohas kätt paluda, vedada oma armutõotus rendilennukiga üle taeva, osta selleks avalik reklaampind jms. Mida suurem on anonüümne kari, kelle pilgust demonstratiivselt mitte hoolida, seda paremini see tunnete ehedust tõestab. Kuid sellest ooperlikust žestist veelgi piinlikum oleks see, kui juurde astuks tõsimeelne kultuurikriitik, kes hakkaks seda avalikus ruumis toimunud erasündmust erinevate mõõdupuudega kõrvutama, suurema traditsiooni taustale asetama, kritiseerima serenaadilaulija viisipidamist ja tämbrit jne.

Ning kui lisandub panustamine kriitiku audenlikule taktitundele – “Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alahindab” – siis on avaldamine ilma igasuguse vastutusesta, justkui loteriipilet –  võiduvõimalus on küll väike, aga sellega saab siiski ainult võita.

Siit on ehk nüüd sobilik edasi minna järgmise näite juurde.  Selleks on Katrin Oja debüütromaan „Muusa“, mis on saanud ka ära märgitud  kirjastuse Tänapäeva romaanivõistlusel. Ka see raamat on mitmes mõttes vaadeldav kui tüüpjuhtum.

See algab tänusõnadega vanaemale ja vanaisale, siis emale, isale, õele, siis sõpradele Oliverile, Renéle, Markole, Liisile, Evele jne, siis „kõige olulisematele: Siimule selle eest, et ta näitas mulle, et ka argipäevades on maagiat, ja Karl Rudolfile selle eest, et ta õpetas mulle, et ma ei olegi iseenda maailma naba”.
Küllap on Siim ta elukaaslane ja Karl Rudolf nende laps (ma nimelt ei guugeldanud, las jääb oletuse tasandile, siis töötab üldistusena paremini), sest praegu on kombeks, et Siimu ja Katrini laps on Karl Rudolf.  Ja see mentaliteet kajastub ka raamatus. Raamatus on tegelasteks Maya, Nora, Erik, Alice, Sebastian, Donald, Miri, Tom jne. Raamatus puudub igasugune eestilikkus ja lokaalsus. Asukoht on markeerimata ning võimalikult neutraalne (st puuduvad ka igasugused eksootilised, näiteks lõuna- või idamaised elemendid). Tegu on mingite üldiste kosmopoliitsete euroameerika inimestega, kes elavad üldisel euroameerika ajal ja üldisel euroameerika maal. Selline üldine hollywoodlik ja juuretu atmosfäär.
Küllap see peegeldab mõningasi praeguseid meeleolusid, juurteta äraigatsust jms., aga seda ei käsitleta, seda ei reflekteerita, see on lihtsalt taust. Ning küsimus, miks peaks seda proosat üldse eesti proosaks nimetama, on mingis mõttes veelgi aktuaaalsem kui teise tüüpnäite, Märt Lauri „Appassionaata” puhul. Ka Katrin Oja „Muusa” võiks vabalt olla tõlketeos.

See pole eesti kultuuri ja kirjanduse sündmus, „Muusa” on Katrin Oja perekondlik sündmus (rõhutan, et kasutan seda näidet siin tüübina, üldistusena).

Katrin Oja pühendus lõppeb nii:

„Sama hingetõmbega ka maani kummardus talentidele, kelle imetlusväärsed elud ja looming selle loo sündimisele kaasa aitasid ja kelle annetel ei ole piire: Leonhard Cohen, Salvador ja Gala Dali, Philippe ja Nush Éluard, Max Ernst, Caleb, Natahan, Jared ja Matthew Followill aka Kings of Leon, Richard Avedon, Philippe Halsman, Irving Penn, Norman Jean Roy, Sylvie Blum, Pablo Picasso, Dora Maar, Yousuf Karsh, Edward Steichen, Diane Arbus, Imogen Cunningham, Walker Evans, David Bailey jpt

Kui A. H. Tammsaare teeks kummarduse oma suurimatele eeskujudele, siis võimalik, et ka seal poleks (eriti) eestlasi, oleks Dostojevski, Tolstoi, Wilde jne. aga ometi on ta rakendanud suurkujude saavutusi omal materjalil, süübinud sellesse, millesse ainult tema sai süübida, konkreetsemalt, pürgis suurusesse selle ainuvõimalikku teed kaudu, juurte kaudu (a propos, kas teate mõnda suurt, kes oleks kasutanud mõnda muud teed?)

Lühimalt: kui Katrin Oja „Muusa” poleks ilmunud, poleks eesti kultuur kaotanud mitte midagi, poleks kübetki vaesem. Aga nende perele on see kahtlemata suur sündmus.

Ja „Muusa” tõepoolest pole mitte üldse halvem kui väga paljud tõlkimisvääriliseks peetud teosed, Katrin Oja kirjaoskaja ja intelligentne inimene ning „Muusa” on heal tasemel meelelahutus, küsitavaks jääb ainult see, kas sellele raamatule peaks pöörama institutsionaalset tähelepanu. Rõhutan üle, kuigi autori seisukohalt võib tema mitte halvema teose ignoreerimine tunduda ebaõiglusena (ja sünkroonsel teljel see ka nii on), siis kultuuripoliitilises mõttes on ignoreerimine ainuõige, sest kui vana „Kevade” asendada kunstiliselt samaväärse, mitte halvema teosega, siis sellel uuel puudub võime luua diakroonset, põlvkondi siduvat kommunikatsiooni. Ei saa luua praegu „Tõde ja õigust”, mis ulatuks 70 aastat tagasi lugemisminevikku, uus väärtus saab sellest ainult välja kasvada, seda jätkata.

Nö kõrgkultuur on alati olnud üsna üheses seoses aristokraatia ja kõrgklassiga, mille üheks iseloomulikumaks karakteristikuks on vana ja väärikas sugupuu. Siin on ikka oht jääda välisesse kinni. Kõik suguvõsad on sama vanad ja seda kõige otsesemas ja loodusteadlikumas mõttes – elu Maal on alanud ainult üks kord ning ka inimkond liigina väga ühtne (siin on ka positiivse humanismi läte, kõigi rahvuste võrdväärsus nende jaatuse kaudu, mitte eituse kaudu nagu praegu kombeks), tähendab,  see, mis teeb ühe suguvõsa vanemaks, väärikamaks ja aadellikumaks kui teise, pole vanus, vaid mälu.   

Paraku saab siit tihti alguse ka püüd end võõraste juurtega ehtida, püüd pookida end võõra tüve külge. Või püüd olla keegi muu, ometi koer on hale kass ja kass on hale koer.

Kalle Käsperi „Buridanidega”, millest ilmus sel aastal VII osa, on formaalselt justkui kõik korrektne, aga teos jääb suurest ambitsioonist, suurest vaevast ja suurest mahust hoolimata kerglaseks. Seda osalt just teatava tõusikluse tõttu. Buridanlikkus pole elav ja orgaaniline kultuurilõim, mis kohaneb ja muutub vastavalt ajaloo kulgemisele (vrdl „Tõde ja õigus”!), vaid üpris staatiline häiritus sellest, et eestlased (eesti maarahvas) pole itaallased (itaalia aadellikud), mistõttu romaanisari ei kasva kuigivõrd jõgiromaaniks, vaid jääb pigem skemaatiliseks lombijadaks.

Igati väärikas on seisukoht, et „proosakirjaniku kõige tähtsam omadus on kujutada ümbritsevat reaalsust kaine pilguga, ausalt ja julgelt,” (lk 77) ometi jäädakse sellele nõudele ise alla, eriti teravalt kukuvad registrist välja kirjeldused ajaloolistest pahalastest, näiteks Hruštšovi kujutatakse sellise hüperboolse vigurduse ja karikatuurina, mis sobiks hästi Ivan Orava mälestustesse, aga mitte objekttasandil tõsisust ja kainust taotlevale romaanile.

            Autor kaotab usaldusväärsust ka sellega, et tegelaste käitumine ei vasta alati nende kirjeldusele (ülikultuursed Buridanid pole tihti kuigi kultuursed) ning nii Buridanid kui neile vastanduvad tavainimesed jäävad üsnagi ühemõõtmeliseks, tähendab, romaanikunsti võimalusi ei ole kuigivõrd kasutatud.

            Küllap siia kõrvale sobiks Enn Nõu „Vabariigi pojad ja tütred”, triloogia, mis sel aastal valmis sai. Paraku polnud siinkirjutajal mahti sellesse mahukasse teosesse piisava tähelepanelikkusega süveneda ning tuleb usaldada žüriid, mis pidas seda teost Jaan Krossi nimelise auhinnaga pärgamise vääriliseks.

Küll aga osutaks tähelepanu kirjastuse Varrak üllitatud raamatule  ”Paul Erikson: Ühe Narva noormehe seiklused I Maailmasõja keerises”.

            Tegu on Adolf Kraani (1896-1992) autobiograafilise romaaniga, milles on autori enda sõnul ”95% ulatuses tõtt”. Neil belletriseeritud mälestustel on täiesti arvestatav tunnetuslik väärtus, sest kui elukäik on selline, pole fantaasiat vajagi, piisab heast mälust ja kirjasõnalisest väljendusoskusest.

”Tõstnud ukse tagant tuppa suure pruunika kasti, kutsus Tõnis Pauli vaatama, mis kasti sees on. Poisikese uudishimu võitis. Kui ilusad õunad olid isal! Kuid juba esimese hammustuse juures tõmbus Pauli nägu krimpsu, tema pettumus oli suur – ta polnud kordagi veel oma elus apelsini näinud, ei teadnud, kuidas seda tuleb süüa...”

            (Mu vanaema rääkis, et sarnane kogemus oli tal tomatiga. Toonud tema ema kord linnast sellise tundmatu, kuid ülimalt isuäraatava väljanägemisega vilja ning selle maitse oli talle tundunud ka esmamaitsmisel nii talumatult jälk, et ta viskas tomati salaja rukkisse hoolimata sellest, et toidu ära viskamine oli toona täielik tabu. Ja mina mäletan, kuidas esimest korda banaani maitsesin, koorega. On põlvkondadeülest pidevust, on.)

            Kohaliku ajaloo rekonstrueerimise omaette meistritaset näitas Meelis Friedenthal oma romaaniga „Mesilased”. Romaan on tõesti kõrgel kunstilisel tasemel ja seda on ka juba mitmeti esile tõstetud, kuid siin – mänguväljal „Eesti proosa 2012” – jääb kõige pidetumalt õhku rippuma kitsendus 2012. See, et „Mesilased” ilmusid just aastal 2012, on selle raamatu puhul üsna teisejärguline sattumus. Ometi sai just Meelis Friedenthal pärjatud (Juhan Liivi Klubi poolt) omamoodi kõige päevakajalisema tiitiliga –  „Eesti kirjanik 2012”. Jah, auhindade nimetused kipuvad olema sisust üsna irdunud.

            Päevakajalisest ja olevikulisest temaatikast lähtus raamatukogude laenutustipp Erik Tohvri, kellelt ilmus sel aastal romaan „Mere taga”. Süžee on tõesti ajakohane, nimelt suhteprobleemid, mis kaasnevad sellega, kui mees läheb Soome bussijuhiks ja naine jääb lastega koju. Kitsendustele „Eesti”, „proosa” ja „2012” vastab Erik Tohvri olmeromaan tõesti kõige  paremini. Väga hästi ja väga positiivses mõttes vastab see veel mitmele teisele romaanilikkuse kriteeriumile. Õigupoolest isegi nii hästi, et värskemast kirjandusest võiks kirjandustundide kohustuslikuks lugemisvarkas võtaks just tema, vanema põlvkonna kirjanikuna tuntud Erik Tohvri, kes on ka ise muigamisi öelnud, et tema „raamatutel peaks olema hoiatus: ainult üle 50aastastele!” („Maaleht” 04. IX 2004).  

Nimelt Erik Tohvri romaan „Mere taga” võimaldab väga hästi ja suhteliselt kergestimõistetaval tasemel näitlikustada romaanikunsti voorusi. Kuid siin tuleb kohe täpsustada, et pean siin romaanikunsti all silmas seda traditsiooni, mille populaarseim esindaja ja propagandist on tänapäeva Eestis ehk Milan Kundera (teoste suhteline populaarsus pluss romaanikunsti mõtestav esseistika üheskoos); traditsiooni, mis laseb Hannah Arendtil nimetada romaani kõige uusaegsemaks kunstivormiks; traditsiooni, millest lähtub see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“ (“Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” Sinisukk, 2007, lk 55); see, mis võimaldab Richard Rortyl täieliku iseenesestmõistetavusega jagada raamatud laias laastus kaheks: „nendeks, mis aitavad, meil autonoomseks saada, ja nendeks, mis aitavad saada vähem julmaks“; eetost, millest lähtub Mihhail Bahtin, öeldes, et romaani suhtes on kirjandusteooria täiesti abitu, romaanil puudub kaanon, romaan kontakteerub kestva olevikuga jne (ja kes ei tule selle pealegi, et romaani puhul rääkida lugemiselamusest või maitsete erinevusest!).

Nooremast põlvkonnast on selle traditsiooni selgeim esindaja ja olulisim mõtestaja Jan Kaus, kellelt ilmus sel aastal väiksemahuline romaan “Koju” ja artiklikogumik “Elu ja kirjandus”. Viimasest võime leida mitmeid tema sõnastatud viipeid eelmainitud traditsioonile, näiteks: “pean siin eelkõige silmas seda, mida Milan Kundera on nimetanud “Cervantese pärandiks”, ehk romaani. Üldistavalt öeldes: läänemaine romaanikunst kirjeldab kujutluse ja tegelikkuse leppimatut vastuolu” (lk 173), ning on iseloomulik (et mitte öelda ootuspärane), et kõigi vooruste ja puuduste hulgast eesti kirjanduses peab ta vajalikuks tuua esile just seda, et “praeguse eesti proosa üks põhilisi stereotüüpe vastandab positiivse minategelase üheselt ebameeldiva maailmaga tema vastas ja ümber. Osalt võib see olla seotud ka omaeluloolise elemendi kasvuga praeguses kirjakultuuris: üha sagedasem on distantsi kadumine autori ja tema kangelase vahelt, autoripositsiooni samastumine minakangelasega. Õieti võiks isegi üldistada, et teised eesti proosa stereotüübid on sageli allutatud plussmärgilise mina ja miinusmärgilise maailma vahelisele pingele”(Sirp 30. VIII 2012, “Käibetõed, me vennad-õed”). Arvustades Merlin Piirve debüütteost “Ühe maailmavalutaja märkmed” visandab Jan Kaus eristuse mälu- ja tajukirjanduse vahel:  „Tundub, et ilukirjanduses on toimumas sügav nihe. Mulle kangastub see mälukirjanduse ja tajukirjanduse vastandusena. Esimene vaatab maailma nagu borgeslikku Paabeli raamatukogu – ääretut varasalve täis igavesti korduvaid lugusid, saladusi, traagilisi ja koomilisi seoseid inimeste ja/või lugude vahel. Tajukultuuri kirjanik tajub aga ääretu varasalvena just inimese „mina”, iseennastki, kangelase/enda tundmused on talle piisavalt suur sisekosmos, mistõttu tema pilk liigub ümbritsevalt maailmalt kangelase sisemusse. Merilin Piirve romaan liigitub samuti tajukirjanduse hulka – ta jälgib ühe noore inimese võimetust endast väljuda: „Ma vajan piiritult tähelepanu.” Tüüpiline tajukirjanduse kangelane ütleb just nii: „Olemusliku halluse vastumürk on lõputu enesearmastus, iseenda kunstina defineerimine.” (lk 167) Isegi masendushetkedel tajub Piirve minakangelane ennast erakordsena, tema enesepõlgusel on ebaharilikud mõõtmed: „Melanhoolia ei olnud verd eritav klomp, see oli mu Issand.” Selline eneseküllus on omakorda seotud materialistliku elutunnetusega, mis samuti on tajukirjandusele kaunis omane.
Mälukirjandust ja tajukirjandust ühendab tegelikult üks igavene pinge – kujutluse ja reaalsuse vastuolu. Seda vastuolu oskab Piirve analüüsida ja kirjeldada küll, sest tajuvat kangelast iseloomustab sageli just võimetus tegelikkust taluda: „Ma vaatan aknast välja, kaugele silmapiirile, ja ma näen, et kurbus tuleb mere poolt. Palun, laske mul olla!” Kui mälukirjanik vaatles kujutluse ja reaalsuse pinget väljastpoolt – uurides, kuidas maailma Emma Bovaryd põgenevad tegelikkuse eest ja mis hädad selline teguviis endaga kaasa toob–, siis tajukirjanik vaatab maailma Emma seest, ta ongi Emma Bovary. See annab talle õiguse ühendada enesekesksus ja ilu – nii nagu teeb Piirve maailmavalutaja raamatu finaalis. Mälukirjanik tahab maailma ja teisi inimesi lõputult lugeda, tajukirjaniku kangelanna hüüatab: „Ära loe enam üldse midagi! Kirjuta!””
(Eesti Päevaleht 29. X 2012 „Vigurelend sisekosmoses”)
            Milan Kundera veetud eristusega langeb see kaunikesti hästi kokku ja see koht „Eesriidest” väärib pikemat tsiteerimist:
„Kellega peaksime me võrdlema kirjanikku? Lüürilise luuletajaga? Hegeli sõnul on lüürilise luule sisuks luuletaja ise; ta annab oma sisemaailmale hääle, et äratada lugejates tundeid ja meeleolusid, mida ta ise tunneb. Isegi kui luuletaja peatub „objektiivsetel“ teemadel, mis on väljaspool tema enda elu, „liigub suur poeet neist kiiresti eemale ja maalib hoopis pildi endast“(“stellt sich selber dar”)
Hegel ütleb, et muusikal ja luulel on maalikunsti ees eelis, milleks on lüürika (das Lyrische). Ja lüürikas, lisab ta, läheb muusika veel kaugemale kui luule, kuna ta on võimeline haarama hinge sisemaailma salajasemaidki liikumisi, mis on sõnadele kättesaamatud. Seega on olemas kunstivorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemise viisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.
Ma olen juba ammust aega vaadelnud noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber. Kui lähtuda sellest hüpoteesist (kindlasti skemaatilisest, kuid mille ma skeemina leian olevat täpse), oleks ebaküpsest küpseks saamine justkui lüürilise hoiaku ületamine. Kui ma kujutlen kirjaniku sünnilugu mingi eeskujuliku jutustuse, müüdi vormis, siis võiks see sarnaneda jutustusega pöördumisest, Saulusest saab Paulus, romaanikirjanik sünnib oma lüürilise maailma varemeil” (lk 85).
Robert Musil ütleb siin nii: „Algupäraseim ja lihtsaim idee, vähemalt noores eas, on see, et sa oled üks paganama uus mees, keda maailm on oodanud. Kuid kolmekümnendast eluaastast see kaugemale vastu ei pea” („Omadusteta mees”, kd 2. lk 260). Kundera lisab seal samas, et „antilüüriline pöördumine on iga romaanikirjaniku eluloo aluskogemus: eemaldudes endast, näeb ta ühtäkki ennast distantsilt ja on rabatud avastusest, et ta ei olegi see inimene, kelle arvas enese olevat. Peale sellist kogemust teab ta edaspidi, et ükski inimene pole see, kelle ta arvab end olevat, ning et selline valearusaam on üldine, elementaarne ja heidab inimestele koomilisuse pehme kuma” (samas, lk 87-8).
Mihhail Bahtin sõnastab selle pisut panoraamsemalt, uusaegse elutunnetuse ühe ilminguna: „Inimese eepilise terviklikkuse lagunemine romaanis avaldub ka teistes tahkudes: nähtavaks saab oluline lahkheli välise ja seesmise inimese vahel. Selle tulemusel kujeneb tunnetuse ja kujutamise objektiks – esialgu koomilises ja familiaseerivas plaanis – inimese subjektiivsus; nähtavaks saab aspektide spetsiifiline ebakõla: inimene enda jaoks ja inimene teiste silmis”(„Valitud töid”, Tallinn, 1987, lk 41-42).
Nii asetub ka konteksti eeltsiteeritud Todorovi märkus: „Ivanov hindas õigesti Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma” ja kui Daniel Palgi ütleb, et Tammsaarel oli „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“ („Eesti Kirjandus” 1940, nr 3, lk 97-8), siis ta lihtsalt ei kirjelda, vaid osutab romaanikirjaniku olemuslikule karakteristikule. Nõnda ka „saladuste rohkus Indreku ja Karini suhetes peegeldab muuhulgas Tammsaare üht lemmikteemat: mehe-naise võimetust teineteist mõista. Korduvalt esineb väljend„võõriti mõistmine“. Nii Indrek kui ka Karin tunnevad, et vaatamata pingutustele ei suuda nad ennast teineteisele arusaadavaks teha. Nende vahele jääb mõistmatuse lõhe, teise inimese hingeelu jääb neile saladuseks“ (Maarja Vaino "Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus", 2011,  lk 54), sest kuigi romaanikunsti muusat ei saa üheselt määratleda truudusena vastastikuse mõistmise utoopiale, on see üks selle sagedasemaid dominante.

Niisiis, eelmääratletud romaanilikkust esindab mingis mõttes kõige  paremini Erik Tohvri „Mere taga”. Seal puudub keskne kangelane (saati lüüriline minakangelane!), vaid on mõned kesksed ja mõned episoodilisemad tegelased. Kuna romaan on lühike (230 lk), siis mõistagi on karakterid visandlikud. Ometi on iga tegelase motiivistik kirjeldatud tema enese seesmise pilgu ja siis teise/teiste pilkude läbi, kusjuured alati näidatakse konkreetse tõlgendusskeemi pärinemist tõlgendaja privaatsest eluloost ning dramatiseeritakse leebelt sellest tulenevaid arusaamatusi. See on eriti tugev leitmotiiv ka Kundera loomingus (ja, tõsi, ka Tammsaarel). Kuigi Tohvri teoses puuduvad peened intellektauaalistevad kihistused, postmodernistlikud vigurdamised ja ristviited ning tegu on üldjoontes lihtsa ja rahvaliku teosega, peab tunnistama, et inimese kujutamisel on Tohvri üks väheseid, kelle karakterid pole psühholoogiliselt triviaalsed. Selles aspektis –  inimeste siseilma, psühholoogia ja motivatsioonistiku esile toomisel, mis  on ka romaanikunsti suurimad eelised teiste kunstiliikide ees – kuulub „Mere taga” eesti proosa 2012 selgesse tippu. Olen nõus Jan Kausiga, et nn tajukirjandus tungib peale, aga teise inimese eraminevikku ei saa tajuda, seda saab ainult teada läbi jutustuse, sõna vahendusel, sestap ongi tajukirjanduse pealetund ühtlasi psühholoogilise mõõtme taandumine ehk romaanikunsti kui sellise taandumine [“Are you a psychological novelist?” Nabokov replied: “All novelists of any worth are psychological novelists.”

http://theamericanscholar.org/the-psychologist/]; tajukirjanduses sisemaailm ja seesmine ehk varjatud-minevikuline motiveeritus jääb ainult minakangelasele ning teised inimesed on eelkõige kulissid.

Tohvri üks moraal võikski kõlada, et ära tee teise inimese kohta liiga üheseid ja ennatlikke otsuseid, sest sa ei tunne minevikku, kust ta pärineb ja mis kodeerib ta käitumise ja žestid. Lõpupoole poetatakse mõni elutarkus, millest romaani ülesehitusel lähtutud, ka üsna otsesõnu, näiteks: „Ometi ei tekitanud see mõttekäik Riina Vainumäes süütunnet – inimese põhiloomusele on omane võtta ümbritsevat kõigepealt iseenda seisukohast ja empaatia, võime asju vaadata ka teise inimese vaatevinklist pole sugugi kaasasündinud, vaid kasvatusega arenenud tunne. Liiatigi võib empaatia abikaasa suhtes hoopiski lihtsalt känguda, sest tegemist on vastassugupoolega, kes maailmas nii mõndagi hoopis teisiti näeb” (lk 208).
            Samuti on autor kõige paremas mõttes humanistlik, lepitav ja leebelt elutark, kõigil inimesetel on isiksus, oma siseilm, minevik, valikud, väiksed pahed, väiksed voorused jne. Ka bussijuht ja kingsepp on isiksused oma valikute ja eelistuste ja hoiakutega, mitte Ekspluateeritava Klassi Esindajad vms.
            Autor on romaanikunstnikule omaselt proosaline, kaine ja tragöödiavaenulik (st siin puuduvad meeletud tunded, pöörased kiresööstud jms), aga sellegi poolest on siin inimpsühholoogias üsna dostojevskilikud elemendid ära tuntud, küll, ütleme, astridlindgrenlikus leebuses ja maheduses, aga siiski, näiteks headuse deemonlikkus, painajalik altruism mõistuse kiuste. Kui ühele tegelasele esitatakse ühe juhuslikult laeval kohatud inimese poolt palve, millele vastutulek on äärmiselt tülikas ja ohtlik, siis ometi jääb see tegelast painama ja käitumisi suunama, kuigi ta suudab end raskolikovlike mõttekäikudega täiesti sõltumatuks mõelda.
Samuti on Tohvrile aksiomaatiline psühholoogiline mehhanism, mille Proust võtab kokku järgmise kahe lausega:

„Kui aga enesearmastuse ebatäpse keele puhul on vildaka sisekõne (mis läheb aina kaugemale esmasest ja kesksest muljest) õigeksajamine ja muljega vastavusse viimine vastukarva meie mugavusele, siis on ka teisi juhtumeid, näiteks armastus, kus see õigeksajamine võib haiget teha. Kõik meie teeseldud ükskõiksused, kogu meie pahameel tema nii loomulike valede vastu, mis sugugi ei erine neist valedest, mida me endale esitame, ühesõnaga kõik, mida me õnnetuna ja reedetuna ikka ja jälle lausume mitte ainult armastatud inimesele, vaid teda oodates ka iseendale, mõnikord valju häälega ja oma toa vaikust häirides taoliste väljenditega nagu: „Ei, aga selline käitumine on siiski talumatu“ või „Ma tahtsin sinuga viimast korda kokku saada ja ma ei eita, et see on mulle valus“ – viia see kõik tagasi tegelikult tajutud tõe juurde, millest ta nii kaugele on läinud, tähendab tühistada kõik see, millest me üksi olles palavikuliselt kirju ja tegevusplaane kavandades kõige enam kinni hoiame ja mis moodustab meie kirgliku vestluse iseendaga“ (“Taasleitud aeg”,Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 240-241)

            Jan Kaus eritles taju- ja mälukirjandust Merlin Piirve debüütteost arvustades. See on päris hea valik, sest ja debüteerimise ja noorusega on siin väga tugev korrelatsioon st tegu on küllalt representatiivse näitega. Eriti arvestades Piirve teose lõppu, nimelt „Ühe maailmavalutaja märkmed” lõppevad minakangelase enesetapukirjadega oma kolmele sõbrale. Enesetapukiri on üks kõige antiromaanilikumaid ehk lüürilisemaid žanre. Esiteks, selle taustaks on tragöödia par excellence ning ühtlasi on tegu ühe kõige  käepärasema (kujutlus)vahendiga, mis tõstab ka kõige kahvatuma isendi Mina kogu maailma tähelepanu keskpunkti, need on sellised artistlikud, enesest joovastunud enesetapud. Tuletan meelde Kundera sõnastust - „omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid”. Ka Musil võtab selle lakooniliselt kokku fraasi “poeedi soov olla maetud vaatluspunktis”. Seepärast noorte looming tihti kubisebki Kohutavatest Tragöödiatest, mis nende hinge punktvalgusesse asetab, ja eriti enesetappudest.

            Suure heuristilise väärtusega selgusesse kontsentreerub lähedane hoiak Käbi Laretei teostes. Käbi Lareteilt ilmus sel aastal raamat “Okas ja Käbi”, kus on Evald Okase pildid ja Käbi Laretei tekst, mis on nimetatud novelliks.

            Ka selles Käbi Laretei kirjatöös peegeldub tema võrratu, kirglik, kõike andestav ja hellalt tähelepanelik, ilma igasuguse plekita armastus iseenese vastu. Kui ka on kõrvaltpilk, siis on see pilk peeglisse, ja autor kirjeldab Erakordselt Tundlikku Loojanatuuri nimega Käbi Laretei. Sama tendentsi arendab üsna sarnasele tasemele ka näiteks Tiia Kriisa, kelle minaromaani ”Naine” iseloomustab Liivi Šein järgmiste sõnadega “[romaani peategelane] Moonika on erakordselt omapärane mitte esimeses nooruses naine, kes tegeleb ainult omaenese hingeseisundi lahkamisega. See egoistlik ja beibelik käitumine sunnib kaasa tundma aga hoopis tema abikaasale, kes kõike seda talub ja suudab seejuures veel autot juhtida.”(Eesti Päevaleht, 24. IV 2009, “Tiia Kriisa „Naine” on tõeline egoist” )

Lüürikutele on tundlikkus suur väärtus, aga loomulikult kuulub see üliomadus ainult nende Erakordsetele Isiksustele, nemad on need, kellele tuuleõhkki teeb haiget, kes tunnevad herneterakest läbi seitsme siidpadja jne.,  ning teised inimesed on tuimad siseeluta kulissid (taolist tundlevat jõhkrust ja esteetilist barbaarsust näib kõrgelt hindavat eesti nüüdisaegse romaanikunsti järjepidevaim materdaja Kärt Hellerma).

Käbi Laretei teosed väärivad üldistavat esiletõstu veel ühe aspekti tõttu, milleks on teatav parodeerimatus (umbes nii nagu pole parodeeritavad Elu24 uudised, Paolo Coelho või Eurovision – ülim totrus ja täielik tõsiseltvõetavus saavad eristuda ainult vastuvõtjas). Laretei teosed võiks vabalt olla Nabokovi kirjutatud, sest need on näiteks “Lolitaga” täiesti kongeniaalsed: lüürilise minajutustaja (enese)lummus kannab ta teisele poole head ja kurja. Nabokovi esteetilismoraalset programmi on suurepäraselt analüüsinud Richard Rorty raamatus “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”, kus toob seal välja ka need Nabokovi lüürilistesse omailmadesse hoolikalt konstrueeritud mõrad, mille kaudu Nabokov laseb paisa lüürilise enesekesksuse jõhkrust ja hoolimatust (ülitundeline ja ülipoeetiline Humbert Humbert on pedofiil, mõrvar jne); tähelepanuväärne on see, et Laretei teostes on samasugused mõrad olemas (aga need on antud juhul ehedad, elust enesest); näiteks raamatus ”Ludus Tonalis. Kirg” üsna ilmekas on nt lk 203 toodud kirjeldus sellest, kuidas ülitundeline Käbi Laretei kohtub oma austajatest abielupaari koera Benniga: “Benn oli nende tokerdanud koer, keda Eva kohtles nagu inimest. “Mis tõugu ta on?” küsisin ma meie esimesel kohtumisel ja pingutasin, et mitte välja näidata, kui vastik oli mulle see ilastav, poolpime, astmahaige elukas”(lk 203).
See on nagu Nabokovi nõeltäpne ja lakooniline meisterlikkus – koer, keda Eva kohtles nagu inimest (st teise inimese õrnuse ja hoolivuse kese!), on lüürilisele hingele pea talumatuseni jälk.
            Richard Rorty kirjutab: ”Humbert on Nabokovi sõnul ”edev ja julm kelm, kel õnnestub mõjuda ”liigutavalt”” – ja see õnnestub tal sellepärast, et ta oskab kirjutada sama hästi kui Nabokov. Nii Kinbote kui Humbert on äärmiselt tundlikud kõige suhtes, mis mõjutab või väljendab nende kinniskujutlust, ja täiesti ükskõiksed kõige selle suhtes, mis puudutab kedagi teist. Need tegelased kehastavad, nii nagu seda kunagi varem [kirjanduslikult] kehastatud pole, üht erilist julmusevormi, mille pärast Nabokov kõige rohkem muret tundis – nimelt uudishimupuudust” (”Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” lk 258).

”Aasta hiljem kutsuti mind uuesti Glasgow’sse, et sama kontsert raadios ette kanda. Õnnestunud kontsert! Haruldane hingeline kontakt läbi muusika dirigendi ja solisti vahel.
Alec tuli minu kuue voodiga tuppa. Embasime roidunult, aga siiski kirglikult. Alec ütles: ”Ma ei ole kunagi ühegi naisega seksinud. Olen kihlatud, aga mõlemad tõotasime, et enne pulmi jääme süütuks.

”No mis rumal jutt see on,” mõtlesin. Ja lõppeski lugu ühest nendest kuuest voodist.

Möödus aastaid ja nüüd dirigeeris juba Sir Alec Gibson Stockholmi Filharmoonia orkestrit. Ma kutsusin ta endale külla. Minu katusealusesse korterisse saabus üks tüse, punsunud näoga härra. Ta ülikonna vestitaskust rippus kuldketiga kell. Kogu õhtu rääkis ta oma lastelastest, kellest ma põrmugi huvitatud polnud.

Ei tohi vanu armukesi kohata!”
(”Okas ja Käbi”, lk 14-16)

(Eelnev mõistagi ei tähenda, et selline tüüp on tingimata mõrvarlikkuseni negatiivne, ei, kaugeltki mitte, selline hoolimatus ja tähelepanematus teiste suhtes ei pruugi isegi seltskonda mürgitada ja sellise egostruktuuriga inimese kohalolu võib olla ka väga meeldiv, piisab kui ta on kõige üldisemas mõttes lummav nt Susan Pinker toob ühe näitena väikelapse, kes on täiesti enesekeskne, tänamatu jne, aga ometi mõjub suuresti õnnestavalt)

            Siit on sobiv teha üks üpris radikaalne rakursimuutus ning vaadelda autorit, kes on mingis mõttes samuti ühe täieliku enesekesksuse tüüpjuhtum, aga suhe sellesse vaatlusalusesse minasse on sootuks teist laadi, mitte aplausi ootav, vaid pigem vabandust paluv. Muide, enesele keskendumine ei pruugi olla üldse halb, lausa vastupidi, artikuleerida selgelt neid seesmisi tundeid ja mõtteid, mida igaüks vaid aimamisi endas kannab, on suure sõnakunsti olulisemaid ülesandeid. Asi on representatiivsuses, selles, kas otsitakse endast üldist, üldinimlikku, või erilist. Kas enda minast leitu on puhtisiklik või üldinimlik, pole tihti kuigi selge. Tõnu Õnnepalu meietab siin üsna metoodiliselt, see on lausa tema võte. Feminst Mary Ellman vastas kord süüdistusele, et naised võtavad kõike liiga isiklikult, et „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“.

Romaanideks on Õnnepalu samavõrd võimeline kui Tsvetajeva. Neist kummagi poeetilises võimekuses ei saa kahelda ja lugejad armastavad neid nagu iseennast.

Tõnu Õnnepalu kirjutab ”Harjutustes”: ”Kirjutamine on miski, mis mõnedele elus juhtub. Miks ühtedele ja mitte teistele, ma ei tea. Ma arvan, et ta on seotud oma elu seletamatusega, ja kõigepealt mingi ebaõiglusega. Me oleme kas sündinud või kasvanud tundega, et ”meile” (mulle, mu (esi)vanematele, mu rahvale) on liiga tehtud. Protsessi on võltsitud, tunnistusi pole antud. Meist pole aru saadud. Igatahes, miski on läinud paratamatult valesti. See asi tuleb õigeks seletada” (lk 136, sõrendus originaalis – M.K.)

Tõnu Õnnepalult ilmus sel aastal raamat ”Mandala”. Õnnepalu on autor, keda eelkõige armastatakse, tähendab, see, mida ta ütleb, on üpris teisejärguline selle kõrval, et just tema seda ütleb. Kui see järjekordne tekst on seda ka väärt, siis pole see õiglus, vaid õnn [luck]. Õiglus tähendab pärast võrdlemist parema eelistamist, armastus tähendab jääda truuks, mis tulemused võrdlusel ka pole. Kriitiku vooruseks on üldiselt peetud õiglust st alati parema eelitamist halvemale, mitte truudust puuduste kiuste. Aasta 2012 Sirbi kriitikapreemia sai aga Elli Soolo, armastaja par excellence. Kas seda lugeda sümptomiks, ajastu märgiks, ei tea.

            Armastusega läks märkimisväärselt kehvasti kirjandusaasta ühel olulisemal raamatul, Mihkel Muti romaanil ”Kooparahvas läheb ajalukku”, mille ilmumisele reageeris meedia suure ja armastava tähelepanuga autorile, mitte õiglase ja kriitilise hinnanguga raamatule. Autoriga toimusid mitmed intervjuud ja saated audiovisuaalses meedias, enam-vähem igas ajalehes ilmus persoonilugu või pikem intervjuu, raamat püsib müügiedetabelite tipus, aga raamatu enda retseptsiooni võib lugeda peaaegu olematuks. Ometi on ”Kooparahvas” just selline teos, mille mõõt ei ole aplausi kestus. See on teos, mille puhul ei tuleks kiidu (või laitusega) pöörduda autori poole, sest see vastab parimas mõttes Marek Tamme sõnastatud kriteeriumile: “kirjandus üksnes ei loo kultuuri, vaid panustab selle mõtestamisesse; kirjandus on kultuuri eneserefleksiooni tõhusaim vahend. Ja kultuuril, mis ei suuda ise ennast mõtestada, pole pikka iga”. Kontserdile reageeritakse aplausiga, mitte mõtestamiskatsele.

            Üks läbiv asi, mida võis täheldada “Kooparahva” vastuvõtus nii sotsiaalmeedias, blogosfääris kui “ametlikus” meedias, oli palavikuline prototüüpide otsimine (Eesti Päevalehes ilmus lausa joonis!). Ja võib arvata, et see maandaski kunstilised üldistused puhtajaloolisteks konkreetsusteks.

Jaak Tomberg selgitab oma doktoritöös: „Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad.“ („Kirjanduse lepitav otstarve“, lk 102)

Ilmeka näite toob ka Milan Kundera:

”Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.
Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!

Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“ (“Eesriie”, lk 91)

Kui „Buddenbrookid” ilmusid, siis ümbritses Thomas Manni kenake skandaal ja solvumislaine. Ta perekond ja seltskond ei suutnud selles teoses näha muud kui nende elu ebadiskreetselt paljastavat ja karikeerivat kajastust. Võõrad, need, kes ei teadnud midagi Manni perekonnast ega ta kodulinna seltskonnast, aga ei suutnud näha „Buddenbrookides” muud kui kirjanduslikku šedöövrit.
Seepärast olen ma ka öelnud, et mina (ja minu põlvkond) tajun Muti loomingut paremini kui ta eakaaslased ja vanemad kirjandustegelased. See pole mu kõrkus, ma ei vihja oma paremale nägemisele, paremale taustatundmisele, vastupidi, ma just selle pärast tajungi Muti loomingut paremini loominguna, et ma ei tea toonasest kunsti- ja kultuurielust suurt midagi.

Küll aga tundsin Rein Veidemanni rõhutatult autobiograafilise romaani „Tund enne igavikku” puhul teatud nõutust, kui ta kirjeldab seal TÜ rektorit Kalev Kurge:

„Rektori nimi sobis oivaliselt kokku nii eestlaste mütoloogilise kangelase Kalevipoja kui ka kurega. Kaks meetrit keret, selg kookus otsekui kiviheitevõistluseks valmistuval rahvussangaril, kõige selle kohal ebaproportsionaalselt väike pea ning laiast silmavahest piigina eenduv kurenoka sarnane nina. Mehe kummalist välimust rõhutasid alatasa ninaotsal rippuvad lugemisprillid. Üle nende kolleegile suunatud terashallide pilusilmade pilk – kolleeg aga ulatus rektorile parimal juhul vaid õlani – tekitas vestluspartneris konna tunde. Nii oligi Andreas kord ühes ägedas mõttevahetuses Kurega – Andreas oli rektorist kümmekond aastat vanem ja hoidis „teietades” distantsi –, talle öelnud: „Ma ei tahaks tunda end teie ees konnana. Me saame võrdselt rääkida vaid istudes, istugem siis.”

Mina enam Kalev Kurge kunstilise üldistusena näha ei suuda, seal on Jaak Aaviksoo karikatuur. Läbi terve raamatu.

“Kooparahva” vahest üks olulisemaid väärtusi seisneb inimeste “värvivahetuse” mehhanismi analüüsis ja avamises. Arusaadavalt on see koht, kus isiklikud valikud ja mälestused on eriti tugeva enesetsensuuri surve all ning kaine analüüs võib väga kergelt minna eneseapoloogiaks. Tunnen, et teen Rein Veidemanni romaanile üksjagu liiga, et seda jälle siin negatiivse näitena kõrvutuseks toon, aga olen kindel, et nii “Kooparahvas” kui “Tund enne igavikku” leiavad veel küllaldaselt analüütilist tähelepanu ja käesolev taandub tühiseks piisaks.

            Romaanis “Tund enne igavikku” on peategelase parteistumine ja sellega kaasnevad seesmised heitlused kirjeldatud nii lühidalt, et selle võib tervikuna siin ära tuua (see on lõik peategelase Andreas Wiik’i päevikust):

„Nädal tagasi – kirjutan praegu siin jõulude ajal arvestusteks valmistudes, sest nõukogude ateistlikus ülikoolis kehtib „jõuluvalve”, st. kõik peavad kuni uue aasta näärivaheajani tööd tegema – niisiis, nädala eest kutsus parteikomitee sekretär mind enda juurde. Me rääkisime neist artiklitest ja ta tegi mulle ettepaneku… astuda parteisse!? Muidugi algul liikmekandidaadiks ja aasta pärast võetakse mind täisliikmeks. Seda tuleks kohe otsustada, sest ülikool on saanud parteisse vastuvõtu vabariiklikust limiidist lisa. Wiik ju teadvat, et kehtivad proportsioonid partei töölisliikmete ja intelligentsi suhtes.

„Nagu ma näen ja loen, tahate teie, seltsimees Wiik, olla revolutsionäär,” ütles ta. „Aga palun, meie riigis saab revolutsiooni teha ainult parteis endas.”

Tema ettepanek rabas mind.

See meenutas mulle Tammsaare „Tõe ja õiguse” II köite lõpustseeni, kus Maurus annab Indrekule raha, öeldes: ”Inimesel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna.” Astuda parteisse selleks, et astuda parteile vastu – seda oskasin ma kõige vähem oodata.

Ma ei julgenud sellest rääkida ei Liiviale ega toakaaslastele. Nädalavahetusel, kui kodus käisin, küsisin emalt ja papsilt, mida teha, kas võtta pakkumine vastu või keelduda.

„Sina oled aus poiss, sind partei ei riku,” ütles paps, „aga ma pole kindel selles, kas sina parteid saad rikkuda.” Ema ütles usaldavat minu valikut. Kui me selles riigis ja süsteemis elame, siis ei tähendavat see tingimata huntide kombel karjale kaasaulumist, küll aga võimaluste ärakasutamist. Ega siis kõik ei lähe parteisse karjääri pärast. Temale, kuue klassi haridusega Eesti-aegsele inimesele olevat kõige tähtsam, et poeg ülikooli lõpetaks.

Eile esitasingi eesti filoloogia osakonna parteialgorganisatsioonile avalduse parteisse astumiseks, soovituse sain eesti keele kateedri dotsendilt Juhan Peeglilt ja kutsujalt, ülikooli parteikomitee sekretärilt Kalev Kogrelt endalt”.

Lühimalt: see ülimalt oluline teema puudub sellest raamatust, kuigi see taotleb käsitleda neid olusid ja seda aega. Ja samas jääb tunne, et poeetilised, kuid siiski ülimalt naturalistlikud erootilised stseenid, mis on esitatud vägagi pihtimuslikult, taotlevad markeerida just autori ülimat avameelsust ja häbenematust, teisisõnu, jääb tunne, et kuna autor häbeneb olulist, siis avameelitseb ebaolulises. Aga ei peta ära. Isegi kui tegu on väga autobiograafilise ainesega ja isegi kui isiklikus psühhograafias on need seigad muu mälestuskoega orgaaniliselt ühtesulanduvad, siis kunstilise üldistusena ei projitseeru need samale üldinimlikkuse abstraktsioonitasemele.
            Sarnast häirivat ebahomogeensust kohtab ka Rein Raua „Rekonstruktsioonis”, aga üpris teises kohas. Rein Raud ei suuda vastu panna kiusatusele kasutada postmoderinstlikke vigurdusi muidu kõige paremas mõttes tõsimeelses romaanis. „Rekonstruktsioon” on minajutustaja Enn Padriku rekonstruktsioon ta tütrega juhtunud sündmustest. Ühes kohas loeb üks tegelane Dostojevskit ja järgmine stseen on ühe „Idioodi” stseeni retsiteerimine ning jääb täiesti lahtiseks, kas „Idioot” moonutab Enn Padriku mälu või teeb Rein Raud väikse kirjandusloolise laenu, ning just see kahetisus kuulub teise kirjandusžanri. Intervjuus Kaarel Kressaga (Eesti Päevaleht, 17.XII.2012. „Žiletiga närviotsi raseerimas”) on arutlu toon samuti meeldivalt asjalik ja tõsimeelne, žanritega  vigurdamisest ja lugejaootustel mänglemisest pole juttugi. Kuid (semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt, ütleks, et kirjanik Rein Raud läheb vahel nii täpselt vales suunas, et just see on parimaks tõendiks, et kompassiga on tal kõik korras. Võibolla on siin taustaks antiromaaniliku Alessandro Baricco uinutav-sulandav sireenihüüd, ei tea, aga juba „Hectoris ja Bernardis” valutab pürgimusvalik maailmasse sisse sulandumise ja maailmast välja astuva vaatlemispositsiooni vahel, ka „Rekonstruktsioonis”  hoiatatakse, et „väga paljud on selle vea teinud, et ei ole suutnud enda ja maailma vahele kriipsu tõmmata, ja selle pärast haiget saanud” (lk 156) ja teisal öeldakse, et „tegelikult on kõigi religioonide all ja taga täpselt üks ja see sama kogemus. Enese ületamine, näilike sidemete katkestamine ja ühtesulamine selle algse ja kaootilise loova energiaga (lk 185).
            Kuid see teos väärib palju põhjalikumat analüüsi, küll aga jäi mind ka see kord kummitama üks lõim, mis läbi kõigi viimaste (vähemasti alates „Hectorist ja Bernardist”) Rein Raua teoste jookseb, nimelt, horrible dictu, lausa kaurkenderlikult tõusiklikud atmosfäärielemendid a la „tuppa edasi astudes nägin, kuidas nende elujärg paistis välja, aga ei karanud silma: valgustid ja disainimööbel olid parimatest poodidest ning madalal tumedal laual seisev muusikasüsteem üksi maksis tõenäoliselt rohkem kui näiteks minu auto” (lk 129), ikka ööbitakse sviitides, juuakse kalleimaid veine ja süüakse hõrgumaid delikatesse ja nutsu ei loeta.

            Võib vist öelda, et teoseid, millel on potentsiaal anda suur panus Eesti kultuuri eneserefleksiooni ja enese mõtestamisse, ilmus aastal 2012 lausa erakordselt palju, seda nii kaugema ajaloo diakroonsemas suhtes (Meelis Friedenthali “Mesilased”!) kui ka sünkroonselt kollektiivse teadvuse süvakihtidesse kaevudes (Lauri Sommeri “Räestu raamat”!, Nikolai Baturini “Lendav hollandlanna” eesti keelest olemise koda otsimas), ent enim lähiajalugu, lähimöödunut meenutavat ja talletavat. Ilmus üsna eriilmelisi ja komplementaarseid pilke eesti kultuurile ja selle lähiminevikule. Noorema põlvkonna kirjanik Urmas Vadi andis valus-groteskse osutuse eesti asjale kaasates selleks välis-eestlaste ehk autonoomselt mäletajate kujutluse. Tema raamatu “Tagasi Eestisse” kohta võiks öelda sama, mida Kundera ütles Kafka kohta: “Mida tähelepanelikumalt, visamalt jälgime tegelikkust, seda paremini näeme, et see ei vasta ideele, mis inimestel temast on. Kafka pika pilgu all paistab see üha meeletumana, üha mõistusetuma ja tõepäratumana. Oma pika innuka pilguga tõelisele maailmale ületas Kafka, ja teised suured kirjanikud pärast teda, tõepära piiri” (“Eesriie”, lk 73)

Difficile est satiram non scribere — raske on mitte satiiri kirjutada, võib nentida koos Iuvenalisega. Pruugib asju välja öelda nii, nagu nad on, ja juba ongi tegu satiiriga.