Mina ja komplekssus

See on nüüd aus blogisissekanne, kus ma räägin oma erakordse isiku kordumatust elust.

Laupäeval käisin vennakese ja isaga maal, isa vanematekodus. Seal, kus maa on ikka maa. Tegime puid st hankisime sisendenergiat. Kuiva puidu kütteväärtus on üldiselt tsipa alla 20MJ kilogrammi kohta. Elektrienergia 1kWh on 3,6MJ. Isukas inimene sööb päevas vahest nii 15 MJ (3600kcal), tähendab, ühest halust jätkuks mitmeks päevaks.

See talu on tore koht. Palju on seal pöördumatu ajaloo jälgi. Asub hiljuti kinni kasvanud järve kaldal. Kui XIX sajandi lõpus sinna kanti kuivenduskraavid veeti (ja hiljem oja sirgeks aeti), siis kasvas järvele isegi kerge mets peale, tähendab, üks lapp sellest metsast on esimene mets sellel kohal pärast jääaega. Külm kergitab ja mängib pinnaga, nii et kaskedel on juured üksjagu maa sees väljas.

Allikas on ka seal samas. Eks see ole üks suuremaid allikaid, mis selles järves oli. Ja väga rauarikas, soorauda nii täis, et kraav on julgelt sada meetrit roostes. Selles allikas jahutasid papa ja mamma (kutsume neid nii) piima. Enne elektri tulekut jahutati piima kaevus, aga pidevalt neljakraadist vett välja ajav allikas oli kuni selle ajani täielik tipptase.
Mäletan, et mamma lüpsis mulle sooja vahutavat piima ka otse tassi ja andis juua. See on üks mu ambivalentsemaid mälestusi. Ühtviisi ju helge, aga teiselt poolt ajab kujutlus värske ihusooja lehmaeritise manustamisest praegu iiveldama.

Selle talu lugu on mingis mõttes Eesti (ja ka suures ulatuses Õhtumaade tervikuna) kujunemislugu kiirenduskäigul. Papa-mamma alustasid ikka päris agraarühiskonnas. Mäletan hästi veel papat hobusega  maad kündmas. Hobusega käis ta meil raudteejaamas ka vastas ja viimas vahel. Ait, kus nad alguses elasid, on ehitatud kirvega tahutud palkidest, samblavooder vahel. Uue leivaahju ehitas papa veel üheksakümnendate alguses. Eks ole kõnekas seegi, et ikka andis ta mulle, linnas tudeerijale, pätsi kaasa (oh, annab vahel praegugi). Ja see on ikka tõhus päts, nii paarikilone ja hästi tahe. Haukad otsast ja kui vaja, lööd sellega hobusevarga oimetuks. Mamma retsept on järgmine: tuleb võtta 6kg jahu ja 4kg vett ja kõik (tsipa soola ka). Kümnest kilost taignast saab 6 kilo leiba (kolm pätsi ja väike kaapekakk koerale), kaks kilo vett aurab ära. Mamma räägib ka ikka seda, et Pätsu ajal oli leib ja jahu ühe hinnaga, see kaks kilo vett, mis leiva sisse jäi, see oligi pagari kasum. Praegu jääb põllumehele paar protsenti leiva letihinnast.

Mingi haiglane sümboolsus oli selleski, kui  80+ vanaisa ja 60+ isa teevad puid -30a linnas lihavale (poja)pojale, kes puurib paabulinnuliku sõnaloomega isaprantslasi ja kirjutab lõputööd mingis tundmatus juuditeaduses.
Paar aastat tagasi sai papa president Ilveselt aumärgi, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja (kõik lahingud tegi läbi, ainult Sinimägede ajal oli laatsaretis sirakil, sõjavangis oli ka, kaalus koos riietega alla viiekümne kilo). Teine vanaisa sai aumärke eelmise võimu ajal, representatiivne seegi.

Sõjamälestusi on seal kohas ka, suur mürsulehter raudteesilla lähedal, allika lähedal vedeleb vanu mürsukesti (täpsemalt on need hiiglaslikke padrunihülsse meenutavad asjandused, mis tankidel ja suurtükkidel järele jääb), aidaseinas on vene vindi tääk leidnud rakenduse varnana ja saksa tääk tuleb vastu sigade tahtmisele saada tapetud.

Üks puuveokäru on kah suurtüki veermikupeale ehitatud, hea kõva, militaarkvaliteet ikkagi.

Isa oli koolipoiss, kui elekter majja toodi. Üldise elektrifitseerimise käigus. Posti auke kaevast ta hooga kaasa. Isa on teinud kõige kiirema sööstu, vähemalt, mis puudutab haridust.

Tema vanematel, papal ja mammal on kummalgi neli talve haridust, temal juba kõrgharidus. Aga sulepea oli tal lausa tõusiklikult kallis. Hiina kullatud sulega sulepea, mis maksis tervelt viis rubla. Aga vaat kus poiske, ise ostis. Raha teenis mutinahkade müügiga. Hea naha eest võis saada kuni kuus kopikat, sest mutil on väga ilus ja tugev nahk, naturaalne kvaliteetsamet. Nülgisin pärast selle loo kuulmist poisikesena mõned mutid. Ja mõne hiire. Ja paar rästikut. Isegi ühe sirelisuru rööviku nülgisin ära, sest see oli lihtsalt vastupandamatult ilus, aga ka see kuivas mõttetuks pruuniks käkiks (tüüpiline armastuslugu).

Eks ma vedasin neid trofeesid kooli ka ja klassivennad pidid mind tunnustama. Peen linnast tulnud õpetajapreili esines küll täiesti kohtlase reaktsiooniga, aga see valas vaid õli tulle. Juba varakult treenisime oma põhjuslikku mõtlemist ja nii võiski õpetajapreilit oodata erinevad „järjehoidjad” kontrolltööde vihiku vahel. Oh seda tralli, oh seda rõõmu!
Ega me loomulikult parkinud neid nahku, lihtsalt kuivatatud nahad. Jah, ega A. ei osanud ikka üldse nülgida, see „trofee”, mille tema kooli tõi oli pigem kuivatatud rotifilee nahaga. Ime, et luid küljes polnud. Mõned puutumatud loomad olid ka, aga mitte näiteks looduskaitsealune rästik, vaid näiteks konnad. Siili tapmine oli täiesti mõeldamatu. Ja ei tulnud selle pealegi, et nahkhiirel nahk maha võtta.

Maal oli sel talvel keldris nelja sorti nahkhiiri. Nüüd käisime, siis üks oli teisele selga roninud. Ei, kuigi kihistumine on Eestis ränk, siis selle metsataalu keldrisse pole see veel siiski jõudnud. Ei, see pole ka klassivõitlus. Ega mitte patriarhaalsete domineerimissuhete taastootmine. Või, noh, see on juba küllalt lähedal. Nahkhiired paarituvadki külmas ja vastu kevadet.

Seal koolis, kus mamma ja papa käisid, klasse polnud, olid vanemad ja nooremad ja kaks õpetajat. Ütleme, süsteemi komplekssus oli väga madal. Ka seal koolis, kus mina käisin, oli komplekssus oma ajastu kohta (eriti ülejäänud õhtumaadega võrreldes) väga madal. Olgu, areng arenguks, igal ajal on alati pinged ja probleemid, ent nüüd, kui tuleks jälle üle ülimalt pika aja lahendada probleeme komplekssust vähendades, mitte suurendades, on see loogika mõeldamatuseni harjumatu. Iga lahendus on probleemide vahetamine teiste probleemide vastu, aga nüüd tuleks need vahetada hoopis teiste teiste vastu. See on väga harjumatu.

Reedel oli õpetajatele üks koolitus (koolitus on üks raha ümberjagamise viis, jääb kuhugi maksukogumise, teatrietenduse ja röövimise kolmnurka). Euroopa Liidu regionaal- ja keskkonnapoliitika teemapäev, mõeldud ühiskonnaõpetuse ja loodusloo õpetajatele. Mõtlesin, et lähen ja kuulan, millised juhtnöörid siis keskusest ühiskonna hõlmavaima kulturiseerimis-institutsiooni lihtsõduritele antakse. Sulandumine ei õnnestunud väga hästi, sest olin teistest ca kümme aastat noorem ja ainus meessooline (ikkagi pedagoogid ju).

Keskkonnahoid ja kliimapoliitika olevat EL-is nüüd ühed üsna kesksed teemad. Tunne Kelam ütles, et mõni seadus võeti lausa kolme aastaga vastu. See on ahvikiirus, sest seadusettepaneku tõlkiminegi igasse ELi keelde võtab aasta vähemalt. Ja süsteem tervikuna haldab ca 900 000 000 000 üksiktaotlust eelarveperioodi kohta (oli vist ikka eelarveperioodi kohta). Tootlikkusest, hariduse tähtsusest rääkis ka, et haridus on võti, Läänemere piirkond Ma ei pidanud vastu ja tegin väikse nalja ametniku tootlikkusse kohta. Aga pigem viisaka. Kõrge haridus ja kõrge spetsialiseerumine on kõrge komplekssusega süsteemi nähe.

Aga et probleeme tuleb lahendada komplekssuse tõusuga, see arusaam on juba õige madalale imbunud. Kui on probleem, siis hüüatatakse juba netikommentaariumis, et kus on riigi silmad. Tehtagu korda, tähendam olgu seadus, olgu märkaja-ametnik, olgu otsustaja-ametnik, olgu tegutseja-ametnik. Kõigile maksku riik. See olgu tagatagu seaduse-ametnikuga, maksu-ametnikuga, korruptsioon likvideeritagu järelvalve-ametnikuga, kelle käitumist reguleerib eelnevast sõltumatu seadusametnik ja selle järelvalveametnik.

Ja pättidele on karistused liiga väiksed. Viidagu nad kinnimajja. Et ühe vangi ülalpidamine maksab riigile rohkem kui õpetaja ülalpidamine, või et vange on kaugelt rohkem kui sisendenergia vahendajaid põllumehi – need on kõik liiga pikad põhjusahelad, neid ei saa näha, neid saab ainult mõelda-oletada.

Kui palju maksab kokkuvõttes see joonalauahoop vastu sõrmi, mis lahendas toona probleemi, mille lahendamiseks läheb nüüd vaja n+1 ametnikku, järelvalvet, sotsiaaltöötajat, eripedagoogi ja lõpuks ka politseid, kelle ametnik sõidab bensiiniautoga koolimajja, registreerib juhtumi, võtab tunnistused, sõidab kontorisse, menetleb, menetleb veel, sõidab vanemate juurde, teavitab neid, et nende alaealine laps „solvas inimväärikust” ja juhtum läheb paragrahv selle ja selle... õõaah...

Üldiselt meenutas koolitus seda aega, mil Eesti iseseisvus taastati ja muu hulgas suhkrut polnud saada, siis levitati meedias artikleid suhkrust kui valgest surmast, et seda ei tohiks rohkem süüa kui teelusikatäis päevas jne.

Eeskujulik amor fati, tahta oma saatust!
”Poliitiline otsus 4.veebr 2011 Euroopa Ülemkogult vähendada KHG heitmeid 2050. aastaks 80-95% võrreldes 1990 a. tasemega s.h. dekarboniseerida EL energiasektor.”
Dekarboniseerida, mu lapsed, tähendab süsinikupõhisusest loobumist. Kõik fossiilsed kütused on süsinikupõhised.

„Hetkel diskussioon 2030 a. siduvate eesmärkide kohta. Ajakirjanduses levinud info põhjal oleks Euroopa Komisjoni ettepanek a-ks 2030 vähendada CO2 heitmeid 40% ja suurendada taastuvate allikate osakaalu 30%-ni”

Ise tahame!

VANA ehk see, mis on Masstarbimine – kõikide tarbijate ühendamine tsentraalsesse võrku. Mastaabiefekt – suurte EJ-de rajamine väikeste asemel SALE - hindade alanemine tarbimise suurenedes Suletud turg - EJ-de reguleerimine riigi poolt

UUS ehk see, mida TAHAME!! Masstarbimine – kõikide tarbijate ühendamine tsentraalsesse võrku. Mastaabiefekt kadunud – väiksed ja keskmise suurusega EJ-d sama konkurentsivõimelised suurtega Üleshindlus – energia kokkuhoid ja keskkonnahoid raiskamise propageerimise asemel Avatud turg – EJ-de konkurents avatud turul

Sandor Liive hoiatas täna (04.03.2013), et elektri hind võib tõusta, sest see on praegu liiga madal, et teha uusi investeeringuid.
Mitte „ehk tõuseb...”, vaid „tahame, et tõuseks! Siis me ostame nii vähe elektrit kui vähegi saab ehk säästame loodust ja elektri müügist saadud tulud investeerime uutesse tehnoloogiatesse!”

Õige. Pole midagi tervislikumat, kui tahta oma saatust. Ja pole midagi perverssemat ja loomuvastasemat kui elu ja arengute suhtes pessimistlikult häälestatud õpetaja.

Selle nalja tegin ka ja kõik naersid.