Kriitilise kriitika kriitika kriitika 2

Selles sissekandes paljastan ma oma "eugeenika" tõelise saladuse, nii et...

Leo Luks toob mu esseid arvustades välja nähte, mille nimetab „moraalsuse erosiooniks”.

”3. Moraalsuse erosioon. Tõsiseltvõetav eetika ei saa nõuda võimatut. Kunnuse normatiivne programm tugineb eeldusele, et (moraalne) areng on võimalik ja taotlemisväärne (lk 99). Samas selgub Kunnuse kirjatöödest, et moraali praktiline edenemine kaasaegses lääne tsivilisatsioonis on kahel põhjusel võimatu. Esiteks nn Punamütsikese sündroomi tõttu: moodne infoväli võimendab pigem tundeid ja välist atraktiivsust (cosmo-kultuur), toimub süvenemist võimaldavate ajuprotsesside kärbumine, vaimne rasvumine – eriti just interneti mõjul (vt lk 223 jj). Seega – juba täna pole inimene tänavalt moraalseks askeesiks võimeline. Teine häda on see, et õiguslased on moraali kaaperdanud.⁴ Võrdsuse idee absolutiseerimine mõjub arengut ja traditsioone hävitavalt: igal inimesel ning ka igal veidrusel on humanistlikus ruumis võrdne eluõigus.

Seega tuleb öelda, et Kunnuse eetika on põhimõtteliselt võimalik, kuid praktiliselt võimatu.”

Siin ma olin küll veidi hämmeldunud. „Tõsiseltvõetav eetika ei saa nõuda võimatut” ?! Proovisin meelde tuletada mõnda, mis ei nõuaks sellisel inimene-tänavalt-viisil praktiliselt võimatut, ja ei kohe peagi minema Mahatma Gandhit inspireerinud Tolstoi juurde, kes on otsesõnu väljendanud, et ainult võimatut nõudvad eetilised ideaalid ongi üldse mõttekad, sest „elu kannab ise niikuinii ära”.

Kui moraali nõudeks seada võimalikkus, saati üldine, siis järgi jääv asi on nii lahja, et seda ei saa isegi viisakuseks nimetada (küllap isegi Põhja-Koreas visatakse tänavale rämpsu).

Isegi selline optimistlik ja konstruktiivne humanist nagu Maslow ütleb, et üheski ühiskonnakorralduses ei saa vältida agressiivsust, tähendab, eetiline ideaal, mis seab eesmärgiks vägivallatuse, nõuab võimatut.
Ka perevägivalla vastu võitlemine nõuab võimatut.
Tuntuim õhtumaine moraalikoodeks – dekaloog - nõuab ammuilma võimatut.
Kaja Kallas tahab poliitikuid läbinisti aumeesteks muuta – halloo! Eetikakoodeksiga!

Ütlen ka selles kurikuulsas teatriessees, et „Sellest kõigest ei maksa siiski liialt heituda, sest inimene, keda pelutab tema tegevuse vähene viljakus, ei saa õigupoolest niikuinii kuigi pikaajaliselt tegeleda ei maailmaparanduse ega pedagoogikaga”.

Kalev Kesküla ütleb ühes oma miniatuuris („Meie aja kangelane”): „Võib hakata õpetajaks ja astuda vastu ettearvamatutele pätistunud õpilastele. Õpetada Tammsaaret põlvkonnale, kes raamatuid enam üldjuhul ei loe. Ja tunda mõrkjat uhkust, et teed võimatut ainult au ja mitte raha nime.”

„Põhipuudused ja vastuolud on ju samad, asi taandub detailide esiletoomisele, mil moel jälle kord on eksitud. Sellise kriitika ainus mõte saaks olla ebasobiva kirjanduse tõrjumine kirjanduse väljalt”

Võimatu ehk vääriline eesmärk – sobib.

Aga see selleks. Üks korduvam näivvastuolu, mille põhjused on olnud liiga esiplaanil, et analüüsija läbinägelik pilk võik neid tabada.

Mul on tunne, et Luks nägi mu programmis vastuoludena selliseid asju, mis võivad tuleneda tema automaatsest demokraatlikusest. See väide lõhnab nüüd küll nagu argumentum ad hominem, mida ma küll teha ei taha, küll aga püüda mõista.
”Seega – juba täna pole inimene tänavalt moraalseks askeesiks võimeline” – vaikiv eeldus, et kirjutan massidele, inimesele tänavalt.

Ometi on mu hoiak olnud täiesti avalikult aristokraatlik (ja sellele on ka korduvalt osutatud).
Minu eugeenika saladus on see, et noh.. saladust polegi. Juba termin ise peaks igale pisutki ajalugu tundvale isikule kõlama millegi väga antidemokraatlikuga. Ja see on mul esitatud nii eksplitsiitset ja õieli, et seda ei saaks analüüsi käigus paljastada, sest paljastamine on selline tegevus, mille tulemust peetakse korraga kahtlaseks, ebamoraalseks ja tõelisemaks.

Kordan alasti saladust ka kohe proosaülevaate alguses:
”Mul oli plaanis teha see proosaülevaade nn kultuurieugeenilistest printsiipidest lähtuvalt st loobuda eksplitsiitselt demokraatlike ja humanistlike printsiipide laiendamisest kirjandusele. Humanism ja demokraatia postuleerivad igale inimesele võrdväärsuse ja eluõiguse hoolimata nende maistest omadustest, inimesed on erinevad, aga võrdsed, ning igaüks neist on lõpmata ja taandamatu väärtus, mistõttu neid väärtuse järgi ritta seada ei saa, saati üht gruppi teistest väärtuslikemana esile tuua (lähemalt vt Mihkel Kunnus, „Humanismi õnnetusi“ Sirp 5. VIII 2010)”

Sõna laiendamine on siin ka tähtis, kultuurieugeenika, mitte eugeenika.

Peeter Sauter  sõnastas Rein Rauda arvustades täpse vastandhoiaku: „Ja veider, et raamaturiiulil on autorid, kellest osa on erudeeritud ja peaksid olema väga targad ja teised ehk parajad harimata turakad, kuidagi võrdsed. Kirjandus on demokraatlik värk”.(Siin)
(Sauter viitab seal küll rohkem sellele, et kirjaoskus pole akadeemilise võimekusega kuigi tugevas korrelatsioonis, mis on üldiselt tõsi, aga see tsitaat sobib siia kontekstist pisut rebituna täpsemini)

Ma ei eita inimõigusi, aga ma ei arva, et seda kõigeõigust, et erudiit ja asotsiaal on võrdse häälega, peaks valmiskasti juurest kuigi kaugele laiendama. Inimõigused on vajalik poliitiline instrument repressioonide ja rõhumise vastu, üpris äärmuslike riiklike jms jõukasutuste vastu, mitte igamehe lolluseõigustus (õigus olla loll ja kohtuta süüdimõistetud on juba päris paljude arust samal pulgal).

Tsiteerin varasemat esseed loovusest:

„Andekus seevastu on pärilik kapital, sinivere bioloogiline ekvivalent ja mida demokraatlikum on inimene, seda enam ta mis tahes pärilikkust ja kaasasündivust jälestab, ning vähemasti esimestes kooliastmetes on juba täiesti loomulik, et nõutakse riiklikke kaldteid ka vaimselt ratastoolis olijaile, ning intuitsioon, mis on andnud sopajoodikule ja professorile valimiskasti ees võrdse mandaadi, ihkab laiendada oma mõjusfääri sinna, kus antakse kõrgharidusi.”

Soovitan soojalt ka Hannah Arendi esseid „Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõttes vallas”.