Reaalpoliitik tegutseb jälle 7. Urmas Klaasi esimene ämber?

On päris levinud klišee, et kunst on tõeline vabaduse vald, see inimtegevuse ala, kus võib ületada piire, mida mujal ei saaks või võiks.

Ometi kohtasin äsja selliseid enesekordamisi ja juhuste kokku langemisi, mida võib lubada endale ainult päris elu. Kunstis oleks sellised maitsevääratused täiesti naeruväärsed.

Pikalt väldanud  Oa tänava skandaal sai selle kuu alguses lõpplahenduse. Mäletate, see garaažirekonstrueerimine suureks elumajaks joonelt naabri krundile. Naabritega  kooskõlastamata jne.

Eile sattusin N juurde (juhuslikult olin jälle sörkimas). N oli väga nördinud, et naaber murdis oma sõna. Naaber – juhuslikult vastne linnapea Urmas Klaas – oli küsinud, et kas on OK, kui ta renoveerib oma „pesukööki või garaaži”, mis krundi serval. N ütles, et võib ikka, aga peaasi, et kõrgem ei tule, varjab valguse ära. Lubati, et tuleb veel madalamgi.

Kui Oa tänava garaaži „rekonstrueerimise” käigus jäeti pisut vundamenti juuretiseks, siis sel korral (mida, tõsi, nimetati nüüd renoveerimiseks, mitte rekonstrueerimiseks) ei jäetud renoveeritavast hoonest kübetki alles ja isegi vundament valati uus.

„Mõtlesin, et ikkagi riigikogust, peab sõna, aga nüüd petab kohe kahte pensionäri”, kurtis N. Ütlesin, et vaatan neid asju natuke, sest näod linnaplaneerimise osakonnas eelmise jagelemise ajast tuttavad ja rajad selged.
Otsin internetis dokumente – ei leidnud (oli üks varasem luba elamu  laiendamiseks, aga see oli teine asi).
Käisin täna linnavalistuse ehitusjärelevalve osakonnas kohal. Plaanisin rääkida juhataja Andrus Mäesepaga, kellega eelmisest korrast tuttav olen, aga tal oli juhuslikult puhkus.
Trepil kohtusin juhuslikult oma üleaedsega. Küsisin, mis teda sinna toob. Vastas, et juba kolmas kord tuleb, muudkui on tagasi saadetud dokumente täpsustama. Selline juhus.
(Tegelikult see ei ole hea plaan, et ollakse "keskmistatult korrektsed" st mõne juhtumi logisemised justkui kompenseeritakse ülipedantsusega teises kohas)

Ütlesin ehitusjärelevalve ametnikule, et ei leia netist dokumente. Otsis tema siis oma materjalide hulgast ja ütles, et sellele krundile pole uue ehitise püstitamiseks luba antud. Läheb homme-ülehomme koha peale vaatama. Sellised arengud polnud mul plaanis, sest N. lootis ikka inimlikule suhtlusele ja heale läbisaamisele, mitte ametlikule asjaajamisele, millele ma nüüd kogemata asjad viisin. Aga ma ei saa uurida dokumente, mida olemas pole. Ja ametnik nägi, et tema töökohus on sekkuda. Noneh. Ootame siis arenguid.

Milan Kundera meenutab ühte vestlust oma sõbraga, mille sisuks oli juhtum, kus kunagine kõrge  parteiametnik pani oma tütre mehele kõrgaadlike perepojale, kelle suguvõsa vara oli sundvõõrandatud, pulmakingituseks ajas poisile välja kena karjäärivõimaluse jne. Kui kord vahetus, siis sai aadlikupoeg võõrandatud vara tagasi, äiale keerati selg ning tütargi hakkas häbenema oma kommunistist  isa. „Mõistad sa?”, ütleb Kundera sõber, „See on sõna-sõnalt isa Goriot’ lugu!”.

Kundera meenutab:

„Me naersime selle üle kaua. Täna mõtlen ma tagasi meie naerule. Mille üle me siis täpselt naersimegi? Kas vana aparatšik oli tõesti nii naeruväärne? Naeruväärne, et kordas kellegi teise saatust? Kuid see polnud tema, vaid Ajalugu, mis end kordas. Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta. See oli Ajaloo halb maitse, mis meid naerma ajas”.

Tundsin midagi sarnast. Jälle algab suvi sellega, et naabritest üle sõites kõpitsetakse krundi piirile "garaaž", mille maht on lubamatult suur, dokumentidega pole asi korras, kooskõlastused de facto puuduvad, asi läheb linnavalitsuseni välja...
Nii maitsetu enesekordus ajab naerma.

Kui Urmas Klaas sai linnapeaks, kirjutas Vahur Kalmre oma blogis, mis on selle sündmuse juures olulised küsimused. Muu hulgas:
” Küsimus on selles, kas ja kuidas teeb Urmas Klaas korra majja linnavalitsuses, eriti linna ehituse ja arhitektuuriga seotud üksustes. Pärast möödunudaastast suurt skandaali pole siiani ei linnavalitsusest ega ka ehituse ja arhitektuuri juhtidelt tulnud avalikku ja selget selgitust, kas ja kuidas on muudetud töökorda, et edaspidi vältida isiklike huvide konflikti selles valdkonnas.”

Klaasi päikesevari

Üks kunstiteos meenus siiski veel, see oli vist Agatha Christie kriminull, kus mõrvatu laip maeti just sinna, kust uurijad olid ennist maa põhjalikult läbi tuhninud – sealt uuesti otsimine oleks ju ülimalt vähetõenäoline.