Täna hommikul teatas Reformierakond, et keeldub EKREga
koalitsioonikõnelustest.
Ja nii nad meie EKRE välja spinnisidki.
„Juhuslikult” avastati vahetult pärast valimisi ja enne
koalitsioonikõnelusi, et EKREkad on ikka täisnatsid.
See on suhteliselt mõistlik strateegia.
Sest sel ajal oli nad tõesti kõige targem annulleerida. Kui silmas pidada lühikest perspektiivi.
Opositsioonis istudes nende sümboolne kapital kasvab. Nii nagu ikka demokraatiates kui olud lähevad kehvemaks. Ja nad lähevad (ainuüksi(!) demograafiliste protsesside tõttu, sest isegi kui kolmanda lapse puhul lubatav raha muudab siin kõiki paljunemisentusiastideks – ja ei muuda –, siis inimene on nõnda ehitatud, et vähemalt kaks esimest aastakümmet on ta kuluartikkel).
EKRE saab järgmiseks korraks hea stardipositsiooni.
No küllap üritab Ref&co selle leevendamiseks küpsetada preventiivsed
kaitseseadused nt
”Rahvusvahelise kuriteo õigustamine”:
”Rahvusvahelise kuriteo õigustamine”:
„Vaenu õhutaval viisil rahvusvahelise või Eesti kohtu
lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase
kuriteo või sõjakuriteo avaliku õigustamise, eitamise või äärmusliku
labastamise eest, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.”
Kolakowski sõnastab ilusti demokraatia igavese antinoomia: demokraatiat ei saa demokraatlike vahenditega kaitsta. Teisisõnu, demokraatia on vähemalt osaliselt iseenese vaenlane.
Humanstliku pluralismi vastuolu sesineb selles, et ta tahab
korraga tolereerida kõiki erinevusi ja et kõik inimesed oleks ühetaolised.
Sõnastasin selle kord nii: „Mida olulisemas asjas
erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus
on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil
vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.”
Praktikas näeme seda vastolu sellena, et korraga räägitakse
sõnavabadusest kui suurväärtusest ja samas püütakse leida piiranguid, kuidas
legitimeerida nn „poliitilist korrektsust” ja kriminaliseerida „vihakõnet”.
Mõlemaad vastaspooled tajuvad, et nende huvisid ründab mingi
totalitarism.
Õigusega. Mida sa avalikdebatitsed, kui ei taha, et TEINE hakkaks arvama ja mõtlema SAMAMOODI kui sina.
Õigusega. Mida sa avalikdebatitsed, kui ei taha, et TEINE hakkaks arvama ja mõtlema SAMAMOODI kui sina.
Refleksioonivaesem filosoof võib siin protesteerida: ei,
meile meeldivad eriarvamused ja seisukohtade paljusus.
Aga elu seab varsti piirangud. Väiksed lisaklauslid. „Väljaarvatud, kui tegu on vihakõnega”, „Välja arvatud, kui tegu on natsismi revisjoneerimisega”. Jne.
Arusaadav. Paljusus saab olla hüve ainult praktikast lahti haagitud tunnetussfääris.
Aga elu seab varsti piirangud. Väiksed lisaklauslid. „Väljaarvatud, kui tegu on vihakõnega”, „Välja arvatud, kui tegu on natsismi revisjoneerimisega”. Jne.
Arusaadav. Paljusus saab olla hüve ainult praktikast lahti haagitud tunnetussfääris.
Tegutsemisele eelnev otsustusvõime – saati võim! – on iseenesest
totalitaarne. Näed, ei saa korraga teha parem- ja vasakpööret. Võtta vastu ja
jätta vastuvõtmata seadus X.
Paljude inimeste valimislubadused üldse täidetakse? Eriti
peale seda kui lõpetakse järjekorde erimeelsusi maha lihviv ja ühtsust
suurendav praktika – koalitsioonikõnelused?
Muide, individuaalsete erinevuste mahalihvimine ühtsuse ja
terviku nimel – see on fašismi tunnuspürgimus.
Fašistlikes süpaatiates süüdistatud ideoloogid kupatati läbirääkimislaua tagant minema: nad oleks selle praktiseerimist liialt häirinud ;)
Fašistlikes süpaatiates süüdistatud ideoloogid kupatati läbirääkimislaua tagant minema: nad oleks selle praktiseerimist liialt häirinud ;)
Huvitaval kombel lugesin eile Kolakowski "Miniloengutest" esseed "Demokraatia on vastuolus loodusega", milles ta tinglikult paigutab rahvuse või etnose looduse valda, ehk siis loomuliku algupäraga moodustised.
VastaKustutaDemokraatia on kasulik ja vajalik, samuti paljudele (isegi enesele teadmata) on vajalik ka rahvuslik identiteet. K. näitab, et demokraatia ja rahvus on yksteise vastu, yksteist nõrgestavad ja ohustavad. Nende viisakas koosolemine on pigem erand ja selleks tuleb hoolsalt tööd teha.
Mu meelest rahvuslus ei tähenda natsionalismi ega fashismi nagu demokraatia ei tähenda globaliseerumist ega liberaalset vabaturumajandust (eriti mitte liberaalset finants-korraldust); ja kui me tahame mõistlikku poliitikat ajada, siis sildistamine, kuri-teadlik ja varjamatu teise mystifitseerimine ja välistamine, kõrvale tõrjumine, poliitilised mängud (suhteliselt kehval tasemel, õnneks) jne ... on hea juhul tulutud, halval juhul ohtlikud.
Olen loll, sest ikka vihastan, kuidas grupp inimesi, kes peaks olema yle keskmise intelligentsed ja aatelised, ei suuda kokku leppida pikemaajalistes strateegiates. Iga nelja aasta järel nihutatakse numbreid protsenti võrra siia või tänna. Ja esimese asjana jagatakse ära, kellega kõlbab rääkida ja kellega mitte (ehkki dialoog oleks parim viis oma potentsiaalset "vaenlast" tundma õppida), lepitakse kokku, kes on omad ja kes vastasmeeskonnas; ja kui tekib sobiv võimalus, siis mängitakse omad ka nurka ...
selles mõttes oli lohutav lugeda Mati Ilissoni tänast (4. märts) fb postitust;
Jah, see on väga hea essee.
KustutaMa viitasin siin vabamäletamisi ta viimasele tõlkele (hoidku Allah Lindepuud), raamatus "Revolutsioon kui ilus haigus" olevale esseele "Avatud ühiskonna enesemürgistus".