Praktika paratamatu fašism. EKRE juhtum.

Täna hommikul teatas Reformierakond, et keeldub EKREga koalitsioonikõnelustest.

Ja nii nad meie EKRE välja spinnisidki.

„Juhuslikult” avastati vahetult pärast valimisi ja enne koalitsioonikõnelusi, et EKREkad on ikka täisnatsid.

See on suhteliselt mõistlik strateegia.

Sest sel ajal oli nad tõesti kõige targem annulleerida. Kui silmas pidada lühikest perspektiivi.
Opositsioonis istudes nende sümboolne kapital kasvab. Nii nagu ikka demokraatiates kui olud lähevad kehvemaks. Ja nad lähevad (ainuüksi(!) demograafiliste protsesside tõttu, sest isegi kui kolmanda lapse puhul lubatav raha muudab siin kõiki paljunemisentusiastideks – ja ei muuda –, siis inimene on nõnda ehitatud, et vähemalt kaks esimest aastakümmet on ta kuluartikkel).

EKRE saab järgmiseks korraks hea stardipositsiooni.

No küllap üritab Ref&co selle leevendamiseks küpsetada preventiivsed kaitseseadused nt
”Rahvusvahelise kuriteo õigustamine”:

„Vaenu õhutaval viisil rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avaliku õigustamise, eitamise või äärmusliku labastamise eest, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.”

Kolakowski sõnastab ilusti demokraatia igavese antinoomia: demokraatiat ei saa demokraatlike vahenditega kaitsta. Teisisõnu, demokraatia on vähemalt osaliselt iseenese vaenlane.

Humanstliku pluralismi vastuolu sesineb selles, et ta tahab korraga tolereerida kõiki erinevusi ja et kõik inimesed oleks ühetaolised.

Sõnastasin selle kord nii: „Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.”

Praktikas näeme seda vastolu sellena, et korraga räägitakse sõnavabadusest kui suurväärtusest ja samas püütakse leida piiranguid, kuidas legitimeerida nn „poliitilist korrektsust” ja kriminaliseerida „vihakõnet”.

Mõlemaad vastaspooled tajuvad, et nende huvisid ründab mingi totalitarism.
Õigusega. Mida sa avalikdebatitsed, kui ei taha, et TEINE hakkaks arvama ja mõtlema SAMAMOODI kui sina.

Refleksioonivaesem filosoof võib siin protesteerida: ei, meile meeldivad eriarvamused ja seisukohtade paljusus.

Aga elu seab varsti piirangud. Väiksed lisaklauslid. „Väljaarvatud, kui tegu on vihakõnega”, „Välja arvatud, kui tegu on natsismi revisjoneerimisega”. Jne.

Arusaadav. Paljusus saab olla hüve ainult praktikast lahti haagitud tunnetussfääris.

Tegutsemisele eelnev otsustusvõime – saati võim! – on iseenesest totalitaarne. Näed, ei saa korraga teha parem- ja vasakpööret. Võtta vastu ja jätta vastuvõtmata seadus X.

Paljude inimeste valimislubadused üldse täidetakse? Eriti peale seda kui lõpetakse järjekorde erimeelsusi maha lihviv ja ühtsust suurendav praktika – koalitsioonikõnelused?

Muide, individuaalsete erinevuste mahalihvimine ühtsuse ja terviku nimel – see on fašismi tunnuspürgimus.

Fašistlikes süpaatiates süüdistatud ideoloogid kupatati läbirääkimislaua tagant minema: nad oleks selle praktiseerimist liialt häirinud ;)