#MeToo ja Neverland

Ilmus 10.02.2018 ajalehes „Postimees“. Kirjutatud kolm nädalat varem.

#MeToo ja Neverland

„Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.“

Nii algab Urmas Vadi võrratu „Neverland. Romaan inimeste vahelistest suhetest“. Just oma ebamäärasuses on see epiloog väga tabav ning annab edasi seda sihti ja süüdlast otsivat ärevat rahulolematust, milles tänapäev elab. Erinevad nõiajahid ja lintšimismeeleolud, mille üheks avalduseks loeks ka paljukajastatud #Metoo, on selle väljendused. Kuna elame just nimelt psühholoogilises reaalsuses ja just nimelt see mõjutab enim meie isiklikke ja ka poliitlisi otsuseid, siis ei saa seda kuidagi ignoreerida.

Kes on õige kaasarääkija?

Üks esimesi kohalikke reaktsioone #MeToo'le oli küsimus, miks mehed (kõrvulukustavalt) vaikivad. Küsimus oli mõneti õigustatud. Kuigi üldiselt peetakse elementaarseks, et argument ja selle esitaja tuleb hoida selgelt lahus, siis see teema on nõnda tundlik ja psühhologiseeritud, et nii ranget kainemõistuslikkust on siin raske nõuda. Küsimus, kellel on pädevus rääkida, seguneb kiirelt ja lahutamatult küsimusega, kellel on õigus rääkida. Kui kaugele peab ulatuma kaasarääkija elukogemuslik ja moraalne neitsilikkus? Kui füüsika nobelist Niels Bohr võis rahus öelda, et ekspert on see, kes on teinud oma kitsas valdkonnas kõik võimalikud vead, siis soosuhtluse kohalt ollakse tihti vastupidisel seisukohal. Eks see teema puudutab paljusid nii sügavast ja arhailisest kihistusest, kus mõistus ja südametunnistus ei ole veel eristunud.

Kahtlemata on kuival maal ja merele minemata kerge karisid vältida ning samuti saab see inimene tõesti siiras eneseusus vanduda, et ta ettekujutlus endast kui superkaptenist ei kahjustuks ka tormiseimal merel. Tõsi, seda kujutlust ei saa a priori ümber lükata. Ega ka kinnitada. Nii võib ka soosuhtluse ideaalversioone kõige siiramalt jutlustada see, kes karisid on vältinud koos merega. Samuti puudub sugudevahelisi suhteid vaagides neutraalne positsioon – ole, kes oled, alati saab sind süüdistada oma soo eelistamises. Või vihkamises. Võiks ju mõelda, et küllap oleks sooelust rääkima kõige õigem see inimene, kel on pikaajaline (nt ühe lapse täisealiseks saamise kestus) edukas suhe parasjagu edasi kestmas, aga seegi „kõige õigem“ oleks siin üsna tinglik, sest tegureid on väga palju ja iga isikliku kogemuse üldistusjõud väga madal. Enda positsiooni põhjalik teadvustamine on vajalik aga just seetõttu, et enne üldistamist see õigest kohast maha lõigata.

Mahataandamatu isiklikkus

Sooeluga mõneti nagu kooliga: kõigil on selle kohta arvamus – õige kõigutamatu ja veendunud sealjuures – ning see arvamus on väga tugevalt seotud isikliku kogemusega: kellele oli kool koht sõpradega kohtumiseks ja eduelamuse saamiseks, kellele sunnipõrgu alanduse ja kiusamisega. Isiklik koolikogemus võib olla nii radikaalselt erinev, et ühise keele leidmine sel teemal pea võimatu.

Sarnaselt on soosuhtlusega. Maailmapilti sügavaimalt mõjutava isikliku kogemuse värving võib olla akommunikatiivsuseni erinev. Seksuaalselt atraktiivne ja seksuaalselt eemaletõukav inimene elavad täiesti erinevates kogemuslikes omailmades. Ja just kogemused vastassooga – see, kuidas nemad suhtuvad sinusse – annavad põhihäälestuse suhtumises vastassoosse ja esmase kujutluse sellest, millised nad on. Üks neiu võib olla veendunud, et mehed on ühed igavesed kiimakotid, kes muudkui jõllitavad ja käperdama kipuvad, teine võib olla veendunud, et nad ei tule hädavajadusteta rääkimagi. Ja mõlemal on õigus, lihtsalt nende sooline sotsialiseerumisprotsess on radikaalselt erinev olnud. Samuti ei saa seda protsessi läbi teha kiirelt ega mõne (pagulastele mõeldud) flirtimiskursuse raames, sest kultuuriliselt etteantud võrdlemisi laiad piirid peavad kitsenema vägagi erinevate individuaalstete omaduste tõttu.

Soosuhted on pinges. #MeToo kolm aspekti.

Väga üldiselt sõnastatuna: meie ühiskonnas on soosuhted kriisini pinges ja kreenis. #MeToo on selle üks ilming. Selle teine, suuremahulisem aspekt on üksindus, üha rohkemate inimeste suutmatus leida endale paariline ja luua perekond. Ilmekaks näiteks probleemi mastaapsusest on tõik, et käesoleva aasta alguses andis Briti peaminister Theresa May spordi- ja kodanikuühiskonna ministrile Tracey Crouchile ka niinimetatud üksindusministri ülesanded. Selle sammu lähtekohaks olid uuringutulemused, mis näitasid, et üksindus pole vanade inimeste probleem nagu võiks arvata, vaid suurim 15-34 aastaste seas.Siin olekski hea koht juhtida tähelepanu #MeToo debati kolmele tähenduslikule aspektile.

Esiteks, ületamatu sotsiaalne noorus

Kogu debatt ja poleemika toetub olukorrale, mis on normaalne enne püsisuhte ja perekonna loomist, tähendab, partnerivalik, otsimine, huvitatud soole lähenemine jms. See eluetapp, mis on veel lähiaajalooliseltki olnud üsna lühike, on saanud normaalseks vaikeolekuks kirjeldatavale olukorrale. Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga „Adolescence“, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enamvähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskavanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas. Eriti iganenutena mõjuvad nad sellises sõnastuses, tähendab, lõpetatud tegevustena. Ometi on see ajalooliselt nii olnud. Tänapäeval on aga elutempo sedavõrd kiirenenud, ühiskond ja selle nõutud oskused sedavõrd keerustunud, et sellises mõttes täiskasvanuks ei saagi enam saada. Ei küsita ju enam ametit, vaid kus sa hetkel töötad. Kunagine rahvatarkus „kakskümmend kaks – viimane taks“ kõlab täieliku anakronismina ning ka Martin Helme kasutatud kurikuulus maamärk 27 aastasest lastetust naises kõlas nii eelajaloolisena, et seda kasutati võidukalt ja mõnuga demonstratiivseks solvumiseks.

See näitab Vadi romaani pealkirja täpsust. „Neverland“ oli ju fiktsionaalne asukoht, kus ei vananetud, see oli kodumaa Peeter Paanile, poisile, kes keeldus suureks kasvamast. Sisemisest keeldumisest on aga saanud paljude jaoks väline võimatus.

Teiseks, väljapääsuta diskosaal

#MeToo debatt ei suuda kohe kuidagi püsida nö ajendprobleemi juures, tähendab, sellise ahistussituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Väga kiirelt läheb jutt kõikvõimalike muude ebameeldivate kokkupuudeteni, alates traumeerivatest hääletamiskogemustest ja lõpetades kollegi jultumusega firmapeol. Kõnekas on seegi, et mitte üks Feministeeriumileⁱ saadetud isiklik lugu ei kirjelda juhtumit, kus ülemus või mõni muu võimupositsioonil olev inimene nõuaks seksuaalseid teeneid. Ikka räägitakse ärritatusega sellest, kuidas keegi käitus ööklubis või hämaral tänaval vastikult. Nii resümeerib ka Aet Kuusik #MeToo'd kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“ⁱⁱ. See on turvalise keskkonna nõue, miski, mida pole raske mõista, sest soosuhtlus raskestivälditavas ja möödumatus teismeeas võib olla talumatuseni rabe ja neurootiline. „Noorelt pole häbi olla noor,“ on tabavalt öelnud A.H. Tammsaare. Kui ühiskondlik formatsioon sotsiaalse ja bioloogiline vanuse juba liiga lahku käristab, võib tekkida parandamatu frustratsioon küll.

Kolmandaks, lahendusi ei pakuta.

Tähenduslik on seegi, et kogu selle moraalipaanika konstruktiivne osa on praktiliselt olematu. Kui küsida, et mida siis ette võtta, siis moraliseeriv marukoor vaibub mõneks üksikuks vaikselt pobisevaks hääleks ja kui mõni ettepanek ongi, siis on see nii hädine ja elukauge, et meel läheb neid kuuldes haledaks. Näiteks äsja ahistamisteemalise doktoritöö kaistnud Katri Lamesoo vastab küsimusele, mida saaksime kohe ära teha järgmiselt: „Sellise küsimuse esitamine iseeneses viitab asjaolule, et palju pole enam teha jäänud. On märgiline, et „kas“ küsimuste asemel „kuidas“ küsimusi esitatakse, ainiti veel teemal mis sugude vahelist ebavõrdsust puudutab.“ⁱⁱⁱ Kõik. Punkt. Ma arvan, et rohkem optimistlikult ja entusiastlikult polegi võimalik sõnastada, et pole õrna aimugi.

Eks näis, mida võtab ette Briti üksindusminiser. Igatahes see heaoluühiskondlik tee, mida mööda siingi juba päris pikalt on sammutud, tunneb eelkõige ühte meetodit: tuvastada rõhutud ja kapata siis neile riigiga appi. See on rakendatav enam-vähem kõikjal, kus asi on lahendatav rahaga. On ju raha kogumine maksudena ja ümbes jaotamine üks riigi kõige põhilisem instrument. Aga raske on ette kujutada valdkonda, kus see meetod põruks totaalsemalt kui sooelu reguleerimine. Kõik, mida tsentraalvõim siiani heaoluühiskonna loogika järgi selles sfääris on teinud, on taandumine. Sooneutraalne abielu oleks veel üks taandumisnõksakas – enam ei kirjuta riik abiellujatele ette ka erisoolisuse nõuet. Kuidas ja millise instrumendiga peaks appi tulema riik, kui inimene ei suuda rahuldada oma soovajadusi, kui ta ei suuda leida partnerit, kui vastassugu käitub talumatuseni ebameeldivalt? Kas ka soovajaduste rahuldamine peaks olema ka rahaliselt vahendatud ja vajadusel riigi doteeritud? Viimasele ei julge jaatavalt vastata vist ka kõige radikaalsemad ja loogiliselt järjepidevamad riigiusklikud.

ihttp://feministeerium.ee/meie-lood-minaka-18-ja-19/ vaadatud 29. I 2018

ii„Keegi ei keela flirtimist“ http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ vaadatud 2. I 2018

iiiKatri Lamesoo „Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?“ Sirp 22. XII 2017