12. aprill 2019

Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele


Ilmus ajakirjas ajakirjas „Keel ja kirjandus“ 04.2019, kirjutatud kuuke kaks varem.


Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele


Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018. 587 lk.

Erinevus ja empaatia
„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandiaedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105x240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis teha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.“1 See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud. „Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal.“2
Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja ning just see on ühisosa, mille pärast pean heaks alustada Tiina Kirsi kogumiku tutvustamist teda tsiteerides. Teine märksõna, mis mulle nende mõlemaga seostub, on erinevus ja selle ületamine. Nende empaatiakoolitus seisneb millegi esmapilgul ja harjumuspäraselt väga kauge lähemale toomises ja mõistetavamaks tegemises.
De Waal loetleb näiteid: „Viimase sajandi jooksul on tehtud üha rohkem katseid siseneda teiste liikide omailma ja see kajastub sellistes raamatupealkirjades nagu „Hõbekajaka maailm”, „Inimahvi hing”, „Kuidas ahvid maailma näevad”, „Koera sisemus” ja „Sipelgapesa”, milles E. O. Wilson oma järeleaimamatus laadis pakub võimaluse näha ühiselu ja kangelaslikke võitlusi läbi sipelga silmade. Järgides Kafka ja Uexkülli radu, püüame meiegi piiluda teiste liikide sisemusse, püüdes neid mõista nende oma oludes.”3 Toodud tsitaadi viimases lauses tuleb de Waali ja Kirsi sugulus hästi esile. Inimliik on muutnud oma eluolusid mõnes paigas nii kiirelt, et juba eelmisegi põlvkonna elukogemus võib käesolevast radikaalselt erineda. Kurikuulus küsimus, miks küüditajatele politseid ei kutsutud, on hea näide võimetusest kujutleda end vähegi adekvaatselt enda omast väga erinevasse omailma.
Võimalik, et nii mõnigi lugeja peab primatoloogi ja kirjandusteadlase kõrvutamist vähemasti provokatiivseks kui mitte lausa solvavaks (nii nagu sageli peetakse solvavaks inimese liialt tõsimeelset kõrvutamist mõne teise liigiga), ometi pole ma hetkel üldse provokatiivne, küll aga püüan selle kõrvutusega markeerida enese autoripositsiooni.
Ainuüksi empaatia all võib mõista vägagi erinevaid asju. Üsna levinud, eriti sotsiaalmeedias kajastuvana, on n-ö afektiivne empaatia, mis samastab empaatia ägeda protestitunde ja raevuga, mis tekib süütute ja nunnude olevuste füüsilistest piinadest videosid nähes. Selle rafineeritum versioon oleks pieteediga suhtumine kellegi teise olemiskannatusse, sellele on lähedal ka lojaalsus ohvrile (või ohvristereotüübile), aga tunnetuslikuks empaatiaks loeks ma enese võimalikult adekvaatset kujutlemist teise olevuse kehasse ja psüühikasse. Tunnetuslik empaatia – teise elava olendi motivatsioonidünaamika ja kognitiivsete mustrite äratabamine – on anne, mis on möödapääsmatult vajalik nii etoloogile kui ka kirjandusteadlasele (ja ajaloolasele), ent samas on see miski, mida on ääretult raske formaliseerida metodoloogiliseks algoritmiks või bürokraatlikuks aruandeks ehk millekski, mida akadeemiline maailm üha ägedamalt nõuab.

Kas lunastab amnestia või amneesia?
Kogumiku koostaja ja Tiina Kirsi õpilane Aija Sakova kirjutab eessõnas: „Et tegemist on esimese puhtal kujul Tiina Kirsi enda mõttemaailma esindava raamatuga, ei ole ehk asjakohatu peatuda mõnel Tiina elu ja loominguga seotud faktil, mis vaieldamatult on vorminud tema kujunemist mõtlejaks ja uurijaks. Ehkki „Sõel“ ei ole kuidagi isiklik või elulooline raamat, väljendavad selles sisalduvad artiklid väga sageli (või peaaegu alati) ka Tiinat ennast, tema mõtlemist ja maailmas olemise tunnetust. Ja just nii see peabki olema, sest nagu hea kirjandus on enamasti isiklik, ei välista ka hea kirjandus- või muud laadi uurimus kirjutajat-uurijat ennast.“ (lk 12)
Olen Sakovaga väga nõus. Tunnetusliku empaatia üks osa on adekvaatne kujutelm sellest, kust jookseb piir puhtisikliku ja üldinimliku vahel, mil määral ja kus saab öelda „nagu mina“. Uurijana tähendaks see oma autoripositsiooni võimalikult head teadvustamist (taas miski, mida ei ole lihtne formaliseerida või algoritmi põhjal teha). Siinkirjutaja on juba kõige esmaselt nähtavate tunnuste alusel käsitletavast autorist väga erineva elutajuga – ma olen vähemasti põlvkonna jagu noorem, teisest soost, olen sünnist saati elanud kodukultuuris, üdini paikne ja kohalik jne. Aga võib-olla suurimaks erinevuseks oleks vaistlikult vastandsuunaline suhtumine unustusse ja ebaõiglusesse, katkuhauda.
Selgitan seda veidi pikemalt, sest see tundub olevat suurema üldistusjõuga osutus. Milan Kundera kirjutab romaanis „Nali“: „[E]namik inimesi laseb end petta kahest väärast usust: nad usuvad igavesse mälusse (inimeste, asjade, tegude, rahvaste mälusse) ja sellesse, et olnut (teod, vead, patud, ülekohus) saab olematuks teha. Mõlemad usud on väärad. Tegelikkuses on kõik just vastupidi: kõik unustatakse ja miski ei muutu olematuks. Olematuks muutmise ülesannet (kättemaks ja andeksandmine) täidab unustamine. Keegi ei tee tehtud ülekohut olematuks, kuid kogu ülekohus vajub unustuse hõlma.“4
Kuidas sellesse suhtuda? Kas ikkagi panustada mäletamisele ja heastamisele või hoopis lunastavale unustamisele? See küsimus on kõike muud kui triviaalne. See küsimus on väga sügav. Sügav, nõnda nagu Niels Bohr seda määratles, tähendab seda, et kui triviaalse väite antitees on absurd, siis sügava tõe antitees on teine sügav tõde (siin võib tõe asemel öelda ka näiteks eksistentsiaalne häälestus või hoiak).
Romaani „Nali“ kirjutas Kundera aastal 1965, aga unustuse ja mälu vahekorra selitamine on saatnud teda kogu teadliku elu (nagu Tiina Kirssigi, võib siin vist öelda). Nelikümmend aastat hiljem kirjutatas ta mahuka essee „Eesriie“ (e.k 2008), kus leidub lausa alapeatükk pealkirjaga „Romaan kui utoopia maailmast, milles puudub unustamine“.
Aastal 1994 kirjutas Milan Kundera, olles traumeeritud sellest, kui vabalt tõlkijad käisid ümber ta romaaniga „Nali“, seletuse kuuekümne kahele sõnale, mis on ta loomingus olulised. Tsiteerin ühte:
„UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui selle romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.“5
Mul on tunne, et kuskil siin on see radikaalne erinevus olemishäälestustes, millele osutasin ja mida eeltoodud Kundera tsitaadid aitavad ehk välja valgustada. Keskne erinevus on lausa teoloogiline: selles ristuvad suundumused, mille lõppekstrapolatsioonides on katse unustada unustamatut ja katse taluda talumatut. Kui Kundera näeb unustuses ravimit, lunastajat ja lohutust, siis Tiina Kirsi mõttemaailm esindab pigem vastandsuunda – sellised võimed omistatakse mäletamisele. Käsitledes Siberisse küüditatute elulugude kogumikku, kirjutab Kirss lõpetuseks: „Niisiis mõjuvad elulood nagu Ariadne lõngakera labürindis ekslevale Theseusele, võimaldades tal ohuta väljuda Minotauruse mürgisest puurist. Kui labürindile vastab eesti rahva kollektiivne mälutrauma ühel pöörasel sajandil, siis ehk pakuvad Siberi-lood oma raviva jutulõngaga teed tagasi päikese juurde.“ (lk 369) Ja kui rääkida Tiina Kirsist kui õpetajast – ja ta on mu hinnangul Õpetaja suure algustähega –, siis seisneb tema mõju just selles, kuidas ta isikliku karisma ja eeskujuga juhatab inimest unustuse ja unustamatuse pingeväljas. Näiteks, mille ta on edasi andud oma õpilasele Aija Sakovale? Mul on tunne, et see on just nimelt suhe isiklikkusesse ja mäletamisse, mitte aga mingi teoreetiline instrumentaarium. Kas vaadata pimedusse, võidelda sellega, või keerata nägu valguse poole ja minna lihtsalt selles suunas? Kas vooruste taotlus või pahedega võitlemine? Kas Freud või Jung?

Kui isiklik on poliitiline?
Teemad, mida Tiina Kirss käsitleb, on rohkem või vähem isiklikud. Ja pigem ikka rohkem. Kogumiku alguses on pühendus ema perekonnale, kellest peaaegu kõik hukkusid 1944. aastal, kui neid vedanud põgenikelaev põhja lasti. Tiina Kirsi ema elas ainsana oma perekonnast selle laevahuku üle, ent sellest saadud trauma ja sellega võimsalt resoneeruv kodumaa kaotamise trauma ning sellest omakorda väga tugevalt mõjutatud kodune atmosfäär on kaheldamatult andnud põhihäälestuse Tiina Kirsi kui akadeemilise uurija kujunemisloole ja eluvalikutele. Raamat on jagatud viieks osaks, millest ainult viimane ja lühim räägib spetsiifilistest ühiskondlikest kitsaskohtadest, täpsemalt ülikooli põhifunktsioonide kahjustumisest üha kiirenevas kaasajas, teised neli osa on ikka kuidagi seotud üksikinimese kannatusega suurtes üleisikulistes ajalooprotsessides. Siberi-lood, paguluse ja küüditamise traumad ning neile näkku vaatamine, nendega toime tulemine jne. See kõlab võib-olla küüniliselt ja jõhkraltki, aga see, et ta enese elulugu sisaldab neid asju, tuleb kogumikule tunnetuslikus mõttes kasuks. Ometi tasub meenutada Mary Ellmani teravmeelset vastust süüdistusele, et naised võtavad kõike isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“6
Inimene, kelle elukogemus kattub arvestataval määral uurimisobjekti omaga, satub ju paratamatult vastakuti tunnetusliku probleemiga: mil määral on mingi kogemus ja sisekaemuslikult kaardistatud fenomen universaalne ja vähemalt tüübi tasandil üldinimlik ning mil määral ainukordne ja puhtisiklik?7
Siit johtub Tiina Kirsi puhul mitu traagilist tõsiasja. Näiteks neid inimesi, kes vajavad sedalaadi pagulusest ja küüditamisest üle saamise teraapiat, jääb üha vähemaks. Traagilisus ei seisne muidugi mitte selles, et uusi küüditamiskogemusi ei tule peale, vaid selles, et need tekstid muutuvad ravimist hauakivide kaaskirjadeks. Teatud leinapaatos on Kirsi tekstides üsna valdav (ses mõttes on kogumiku pühendus iseäranis tabav ja kõnekas) ja ma ei taha sellega öelda, nagu oleks siin mingit sentimentaalsust ja pisaraid (sest neid pole), vaid osutada sellele, et Tiina Kirsi kirjutatu kohta kehtib sama, mida ta ütleb Maire Jaanuse kohta – need on „Harold Bloomi mõttes „jõulised lugemised“: neile on raske, kui mitte võimatu vastanduda, neis on sisendav veenvus, ilma et nad välistaksid teisi (näiteks uushistoorilisi) võimalikke samade tekstide lugemisi“ (lk 192).
Kui võtta tema tekstide suhtes tubli filosoofiatudengi hoiak ehk selline lugemisviis, millega loetakse teaduslikke tekste, teisisõnu hoiak, mis on maksimaalselt kriitiline ja ebausaldav, siis ei ole oht paljastada enese või Tiina Kirsi loogiline küündimatus või arutlusvead, vaid olla taktitundetu ja ebaviisakas. Nii nagu paadunud insener oleks matustel ebaviisakas („Surnd mis surnd, siin pole midagi teha. Auk kinni ja eluga edasi!“). Seega leinapaatos on siin kohmakas koondtähis hoiakukompleksile, milles põimuvad trauma, pöördumatus, psühholoogiline reaktsioon ja kaduvikku pööratud pilk, miski, millega vaidlemine oleks mingit sügavamat sorti kategooriaviga.

Madam Verhovenskaja traagika
Oma romaani „Kurjad vaimud“ tegelasse Stepan Trofimovitš Verhovenskisse on Dostojesvki koondanud jooni Aleksander Herzenilt ja Timofei Granovskilt, ta on idealistlik liberaal, kes oma õnnetuseks inspireerib hulga nihilistlikke revolutsionääre. Tiina Kirsi ja Verhovenski võrdlus on ebamugav eelkõige seetõttu, et Dostojevski kujutab Verhovenskit üsna õela satiirilisusega, aga see paradoks, kuidas mingid parimas mõttes õilsad ideed muutuvad väikese lihtsustuse ja „pööbeldumise“ tingimustes lausa enese vastandiks ja hakkavad algsetele sihtidele vastu töötama, tundub olevat adekvaatne ja tabav. Eriti mis puudutab Tiina Kirsi ühte peateemat, nimelt feminismi: see on teinud praeguseks läbi üsna sarnase teisenemise, mille tegid Stepan Trofimovitši õilsad ideaalid Dostojevski kirjeldatud ajal. Aga see iseloomustab näiteks ka inglise keele rolli ülikoolis. Hea inglise keele oskus on rahvusvahelistumiseks hädavajalik, aga selle pöördumine maises ebatäiuslikkuses enese vastandiks tuleb Kirsi kogumiku lõputekstides hästi välja: „Kuigi ideaalis tähendab ingliskeelne õppekava, et kõrvuti ja õlakuti istuvad seminaris eesti ja välisüliõpilased, kes koos sünergiliselt üksteist täiendavad, on samahästi võimalik, et nad saavad veelgi poolikuma hariduse“ (lk 559). Kaks aastat hiljem kirjutatud artikli pealkiri kõneleb juba enda eest: „Estlish ja no-language“ (lk 561).
Heaks näiteks on ka artikkel „Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist“, kus (õigustatult!) kurdetakse õppesüsteemi liigse formaliseerumise üle, väliste mõõdikute ja muu taolise domineerimise üle. „Õppejõu, kahe õppekava juhi ja professorina tean, et õppekava täitmine ei ole haridus. See on vaid hariduse väline ja ametlik vorm, millele on hakanud viimase viie aasta jooksul kuluma üha rohkem õppejõu jõudu. [---] Õppekava täitmine (ehk „mõistlik edasijõudmine kraadi poole“) tähendab paratamatut akadeemilist raamatupidamist ja mõõtmist (üliõpilaste atesteerimist). Tegelikult ja elulähedasemalt tähendab see halastust, isiklikke kokkuleppeid, pikenduste andmist ning suvepuhkuse ajal magistrantide ja doktorantide kirjatööde lugemist.“ (lk 557–558).
Halastus on üks voorus seaduse ja normi eiramiseks. Isiklik kontakt tähendab mitteformaliseeritud kontakti, sellist bürokraatikast puutumata ruumi tudengi ja õppejõu vahel, millesse mahub sooline diskrimineerimine. Nagu ka valik, kelle töid vabast ajast, suvepuhkusel lugeda. Verhovenskilik traagika seisnebki kujundlikult selles, et „Sõela“ viies, ülikoolis toimuvaid murekohti kajastav osa kirjeldab vähemasti osaliselt seda lämbumistunnet, mille on tekitanud neljandas, naisküsimusi käsitlevas osas esitatud soovide ja kõlbeliste ideaalide realiseerumispüüd. Igasugusest inimlikkusest tulenevaid diskrimineerimisi saab bürokraatlike mehhanismidega kaotada, aga selle hinnaks on ka muude inimlikkuste võimaluste – näiteks halastamise ja isiklike kokkulepete – kadu. Ma saan aru, miks Marju Lepajõe – üks võimsamalt inspireerivamaid isiksusi praeguses humanitaarias – pidi oma õpetamisõiguse säilitamiseks kaitsma doktoritöö, aga midagi üheselt juubeldamisväärset ei näe ma selles, et ta selleks sunnitud oli.

Lõpetav joonealune
Kõik eelöeldu oli kirjutatud eeldusel, et Keele ja Kirjanduse lugejale ei pea kuidagi Tiina Kirssi tutvustama. Need olid mõned tähelepanekud, mis olid tehtud ühelt küllaltki kaugel asuvalt mättalt. Ja ehk neidki tasub vahel tähele panna. Tiina Kirsi feministlikud aluseeldused tunduvad mulle sarnased, nagu aiman Marek Tamme aduvat Lauri Vahtre positsioone, või teisisõnu: Simone de Beauvoiri ja Hannah Arendti kõrvutuses olen selgelt viimase poolel, või kolmandat moodi: Sherry Ortner kehastab mu jaoks üpris kontsentreeritult seda, mis feminismis valesti („Pean naiste universaalset sekundaarset staatust eelduseks ja jätkan juba sealt“8). Ent Tiina Kirss on üks neist, kes on mind pannud sookvootidesse pisut tõsisemalt suhtuma. Ja seda mitte oma sõnade, vaid isiksusega. Või täpsemalt: oma õpilastega. See, et kõige suurema pedagoogilise mõjuga on karismaatiline isiksus, mitte aga n+1 kraadiga ja meetripikkuse CV-ga igavene täiendkoolituja, on minu jaoks päevselge9. Aga tundub, et see innustav eeskuju ja isiksus kipub paremini toimima, kui õpilane on samast soost (umbes nii nagu „tüdrukute kümnest populaarsemast juutuuberist kaheksa on naissoost, poiste kümne eelistatuma sekka ei mahu naisi aga üldse“10) . Vaja on mõistagi nii nais- kui ka meesisiksusi, kvoot saab aga määrata pelgalt sugu, sest sugu on formaliseeritav, aga isiksus pole, seega ega kvoot nüüd mingi eriti funktsionaalne vahend kindlasti pole. „Sõela“ neljanda osa „Kui küsimusi esitavad naised“ aluseetost lahutab vimmakoolkonnast11 vist just selline varjundierinevus ja põlvnevussuhe, mille geniaalne psühholoog Dostojevski püüdis Verhovenski kujusse ja mõjusse.
Aga pole ka võimatu, et totaalse sooneutraaluse igatsust mäletatakse ehk juba sajandi pärast pelgalt kui  veel ühte XX sajandi utoopilist püüdlust, mitte nii väga kauges suguluses rassipuhtushõllanduste ja tuhandeaastase kommunistliku rahuriigiga. Ja mulle ei meeldi see, mida ma usun.



1F. de Waal, Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad? Tlk. O. Renno ja T. Randus. Tänapäev 2018, lk 26
2Samas, lk 27
3Samas, lk 21
4M. Kundera, Nali. Tlk L. Remmelgas. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 221.
5M. Kundera, Romaanikunst. Tlk Triinu Tamm. – Loomingu Raamatukogu 1998, nr 11–12, lk 123.
6E. F. Keller, Mõtisklusi soost ja teadusest. Tlk M. Hinrikus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 23
7Selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idiosünkraatiline sattumus, olen nimetanud originaalsusängiks või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla anxiety of idiosyncrasy). Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (ingl anxiety of influence), poeedi painav õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend. Vt M. Kunnus, Päästepaadieetika. Pärnu: Ji, 2018, lk 172.
8S. Ortner, Kas naise ja mehe suhe on sama mis looduse ja kultuuri suhe? Tlk K. Kaer. –Ariadne Lõng 2004, nr 1, lk 129.
9Soovitaks siia illustratsiooniks Vilja Kiisleri järelhüüdu Tõnu Luigele. Sirp. 1. III 2019
10M. Kalev, „Tere-tere kõik see pere! Neegrinülgija 14 siin!“ – Kes on laste lemmikjuutuuberid? – Eesti Ekspress 20. II 2019.
11 Panen siin selle sõna ühendama Harold Bloomi School of Resentmenti ja grievance studies'i, millele osutab Märt Väljataga Vikerkaare blogi oktoobri 2018 lugemissoovitustes: „Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian [---] süvenesid postmodernistliku kultuuriteaduse literatuuri ning hakkasid produtseerima varinimede all hulgi jampsartikleid (ühes näiteks tõsteti ümber lauseid „Mein Kampfist”, asendades „juudid” „meestega”). Kiiresti valmisvorbitud 20 artiklist aktsepteeriti eelretsenseeritavates teadusajakirjades seitse. Veel mõned olid teel avaldamise poole, enne kui autorid pidid oma blufi paljastama. Müstifikaatorite sihtmärgiks olid soouuringud, maskuliinsuse uuringud, queer studies, seksuaalsuse uuringud, tüseduse uuringud, sotsioloogia (tõsi, selles distsipliinis ei õnnestunud jalga ukse vahele saada) ja pedagoogika. Raske on salata, et midagi peab olema mäda nende valdkondadega, mille müstifikaatorite trio ristib – ilmselt liiga laia joonega, sest seal tegeldakse küllap ka muude asjadega – „vimmateadusteks” (grievance studies). Täpsema ülevaate avaldatud absurdsustest ning eelretsensentide positiivsetest hinnangutest saab Areo võrguajakirjast.“ (http://www.vikerkaar.ee/archives/23773)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar