Mis on Ruuben Kaalepi tehtud käemärgi tegelik tähendus?

Ilmus 05.04.2019 EPLi arvamusküljel


Mis on Ruuben Kaalepi tehtud käemärgi tegelik tähendus?

Mihkel Kunnus

Natsimärgist

Vastne riigikogu liige Ruuben Kaalep tegi ametivande andmisel käega žesti ja peagi rullus üle sotsiaalmeedia võimas vulgaarsemiootika laine. Kas tegu on natsi-märgiga või mitte?

Selle selgitamiseks on enne hea üle korrata semiootika ehk märgiteaduse baasteadmised.

Esiteks tuleb rõhutada, et märgi tähendus ei ole märgi omadus (nagu mass või pikkus-laius on keha omadused), vaid suhtlusakti mõõde. See tähendab, et kõik vaidlused selle üle, mis on mingi märgi tegelik tähendus, on juba eos valedel alustel. Märkidel ei olegi iseseisvat tähendust, mis oleks suhtlusaktist eraldi. Märk ise polegi midagi muud kui suhtlusprotsessi osa.

Teiseks tuleb rõhutada, et märgi tähendus sõltub kontekstist, ütleme, märgi tegijast ja märgi nägijast. Näiteks märkide või sõnade tähenduse suhtelisust teadvustavad ka rahvuskonservatiivsed inimesed päris hea meelega, kui on vaja seletada, et sõnal „neeger“ pole eesti keeles ajalooliselt halvustavat tähendust olnud, või et Lihula monumendil kujutatud SS-mundris mees ei tähendanud austusavaldust natsi-režiimile, vaid meil, eestlastel, on sel teine tähendus ja meile tähendab see vabadusvõitlejat.

Kolmandaks tuleb ka öelda, et iga sõnum on mitmeselt kodeeritud. Näiteks üks tasand kodeerib lause sisu, teine selle, millena seda lauset tuleb võtta (naljana, ähvardusena, faktiväitena jne).

Neljadaks. Erinevatele vastuvõtjatele on märk erineva tähendusega ning üks ja sama märgi kasutaja võib korraga saata välja erinevaid sõnumeid sõltuvalt märgi adressaadist.

Küllap on kõige tulemuslikum vaadata seda konkreetset žesti konkreetses kasutuses.

Niisiis on kõige esmasem märgi lahti seletamise struktuur järgmine: kui A näitab B-le C, siis see tähendab D.

Näiteks, kui Ruuben Kaalep teeb OK-žesti, siis Sinise Äratuse kambajõmmidele (ja teistele, kellele ütleb midagi 4chan jms) tähendab see iroonilist viidet valgete ülemvõimu tunnistamisele. Nad näevad seda ja itsitavad vandeseltslaslikult pihku. Enamikele inimestele, kes selle spetsiifilise koodiga kursis pole, tähendab see lihtsalt OK-žesti – „kõik on korras“. Natsikütid aga teavad ka seda koodi, mille järgi tähistab see žest sinise ärataja käega näidatuna valgete ülemvõimu taaskinnitust ning nad ärrituvad. NB! Märgil ongi siin mitu tähendust ja seda sõltuvalt vastuvõtjast.

Sekundaarsed koodid

Jääb üle küsida veel teisese koodi järele. Miks Ruuben Kaalep selle žesti tegi? Ei andud ta ju selle märgiga mingit erilist infot (a la „Revolutsioon algab sel ajal ja sel kohas“), vaid tegi just sellise kelmika märguande. Sellega sai ta korraga lüüa meeldivalt klaase kokku kambajõmmidega ning ühtlasi naerda näkku natsiküttidele. Kui viimased lärmi tõstavad – mida nad kindlasti teevad – siis saab aga jällegi näidata, et vaadake, see on ju sõgedus, natsikütid on peast puhta lollakad, näevad tavalises OK-žestis natsi-märki. Ja et enamikule inimestele see ongi pelgalt OK-žest, siis nad siin nõustuvad Kaalepiga ja tulevad teda kaitsmagi ning trolliv meediaoperatsioon on õnnestunud.

Ja oligi.

Kui foto selle žestiga FB-s levis, siis nii mõnigi Kaalepi mõttekaaslane väljendas rahulolu, vastates kinnitati üle sõnumi mõistmist (nt „Top kek!“ - otsene viide subkultuurile, kust Ruuben Kaalepi taktika pärineb. Ja kui Mikk Salu artiklid EE-s muud ei tõestanud, siis vähemalt seda, et Kaalep on selle subkultuuriga kindlasti ja lähedalt tuttav), Selliste sõnumite suhtes tundlikud vasakpoolsed reageerisid omakorda protestiga ning lõviosa inimestest, tähendab mass, teatas veendunult, et selle märgi tegelik tähendus on ju see, et kõik on korras, ning toppisid oma FB-vood täis erinevaid fotosid sellest, kuidas erinevad lugupeetud inimesed seda žesti teevad. Ka see on igati ennustatav ja loomulik käitumine. Hispaania filosoof José Ortega y Gasseti sõnadega: „Mass on iga säärane inimene, kes ei hinda ennast – kas heas või halvas mõttes – eripära alusel, vaid tunneb end „nagu kõik“ ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, tundes, et on teistega ühesugune“. („Masside mäss“, Vagabund, 2002, lk 15). Mass tunneb, et nii, kuidas nemad selle märgi tähendust tajuvad, ongi õige, et see ongi tegelik tähendus. See on mõistagi semiootiline kanapimedus, aga mis parata.
Selles mõttes võttis Ruuben Kaalep siin PR-operatsiooni maksimumpunktid. See oli väga õnnestunud trollimine, meediatähelepanu kaaperdatud nagu naks.

Aga tasub teha veel mõned tausta avavad märkused.

Punkar Kaalep

Mingis mõttes on tähelepanuväärne ka see, kus ta oma vigureid tegi. Kui traditsioonilisemas mõttes konservatiivset eluhoiakut iseloomustab muu hulgas aukartus väärikate institutsioonide ees, siis noort Kaalepit see ei iseloomusta. Ta vigurdab Eesti riigi ühes tähtsaimas institutsioonis ametivannet andes (NB! vande andmine on seotud pühadusmõõtmega). See käitumine iseloomustab rohkem punk-mentaliteeti, demonstratiivset mittehoolimist ühiskondlikest tabudest ja korrast.

Ma arvan, et Ruuben Kaalep ei sobi hästi riigikokku, sest ta on veel liiga noor ja ebakompetentne ning samuti tundub, et ta ei saa hästi aru, kuidas kuskil sobib käituda. Ta ei taipa, millised tagajärjed ta naljadel ja rollimängudel võivad olla. Eriti ohtlikud on igasugused natsi-naljad välissuhtluses ning Venemaa on iga sellise kingituse eest väga tänulik, mis võimaldab Eestit näidata väikese natsiriigina. Vanemad parteikaaslased peaksid teda üksjagu kantseldama. Ometi on Ruuben Kaalepi poisikeselikud üleannetused mitmes mõttes palju ohutumad asjad, kui näiteks Peeter Ernitsa täiesti külma näoga teadlik valetamine (sellele osutas ka Urmas Vaino viimases „Suud puhtaks“ saates) ja muu taoline.

EKRE postmodernistlikkus

EKRE imagoloogia juures tuleks tähele panna ka seda, et tegu on de facto vägagi postmodernistliku kooslusega, kus on uus ja vana segamini nagu puder ja kapsad. EKRE koloriitsemad mõjutajad mängivad oma identiteediga sama loovalt ja disainivalt kui sõgedaimad vikerkaarlased oma seksuaalsuse ja sooga. EKRE kehandiks on hulk endisi rahvaliitlasi, maa soola selle sõna parimas tähenduses, need on lõviosas tublid ja asjalikud inimesed, märgiline on aga seegi, et aupresidendiks on piltlikult öeldes valgete juustega suurkolhoosnik (et mitte öelda ekskommunist), esiotsas kaks disainitud identiteediga „musta kaabut“ – trumpiliku populismi eeskujulikd õpilased. Neid toetab kodanikuühendus SAPTK, kus paar kohalikku eesti meest on ennast nietzscheaaliku tahtega Ibeeria ristirüütleks disaininud. Identiteedid virdavad ja vulavad nii, et vähe pole! Noorteliikumist veavad USA-netikogukondadest innukalt õppivad punkarid, kellel vana nahktagi asemel on pintsak ja kukeharja asemel korralik soeng.

Tuleb rõhutada ka seda, et pungil on elujõulises ühiskonnas oma funktisoon. See peabki ärritama, pilku värskeks lööma, uinumist takistama.

Klanitud ja viisakas välisvorm võimaldab korrumpeerida palju tõhusamalt, sest väliselt on kõik korrektne ja sujuv. Praegu hakatakse unustama, miks liikumine Aitab Valelikust Poliitikast kunagi ellu kutsuti, kuidas Sirpi on juba korralikult räsitud ja suukorvistada püütud, kuidas täitevvõimu tegevuses juba oli ideoloogiline panetumine ja kuidas personalipoliitika juba põlistas teatud negatiivseid suundumusi. Seepärast ma ka tervitan virila näoga praegust koalitsiooni (kuigi minu isiklik valiku saanud erakond ei ületanud künnistki), sest see on praegustest kehvadest valikutest parim. Muidugi konservatiivusega pole EKRE-l suurt midagi pistmist. EKRE on kõrvakiil klanitud vormi taga toimuvale roiskumisele. EKRE toimib mõnes mõttes nõnda Pussy Riot Putiniga lähedalt kokku mängivas Vene õigeusu kirikus.

Igati viks, viisakas ja poliitkorrektselt kombeline Reformierakond on hunt lambanahas. EKRE on aga pigem lammas hundinahas. Tekitab hirmsalt ärevust ja lärmi, aga tegelikult üsna kahjutu loom ning üheselt paremaid alternatiive meil selle valimistulemuse pealt võtta ka polnud. Ning öeldes, et EKRE on lammas hundinahas, kardan, et see kujund on palju tabavam kui mulle meeldiks.