Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90

Ilmus Postimehe nädalavahetuse lisas AK 06.04.2019

Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90

Möödunud esmaspäeval, 1. aprillil sai üheksakümne aastaseks Milan Kundera, üks XX sajandi silmapaistvamaid Euroopa romaanikirjanikke.

Mihkel Kunnus

Eesti lugejal õnnestus Milan Kundera loominguga formaalselt tutvuda juba 1965. aastal, mil Loomingu Raamatukogu avaldas kolm tema lühijuttu. Ütlen formaalselt, sest need lood olid väga napid ja kirjutatud enne Praha kevadet, sündmust, mis mõjutas sügavalt ja pöördumatult Milan Kundera elu ja loomingut. Praha kevade kuulutajana visati ta välja kommunistlikust parteist, kuhu ta Saksa okupatsiooni mäletava hilisteismelisena oli esmakordselt astunudⁱ, ja tema loomingu avaldamine keelustati [tema eluloost ja loomingust saab hea maakeelse ülevaate SIIT]. Seitsmekümnendate alguses emigreerus ta Prantsusmaale ja pidi seal jahmatusega avastama, et ta on sealsete inimeste jaoks „Ida-Euroopa põgenik“. „Tõepoolest, prantslaste jaoks kuulus minu kodumaa Euroopa orienti. Ma ruttasin kõigile selgitama meie olukorra skandaalsust: omariiklusest ilmajäetuna oli meid annekteerinud mitte ainult teine riik, vaid terve teine maailm, Euroopa idaosa, mille juured ulatusid antiikajastu Bütsantsi, millel on oma ajaloolised probleemid, oma arhitektuuriline välimus, oma usk (õigeusk), oma tähestik (kirillitsa, mis pärineb kreeka kirjapildist) ning oma teatud tüüpi kommunism (keegi ei oskaks iial oletada, milline oleks välja näinud Kesk-Euroopa kommunism, kui poleks olnud Vene ülemvõimu, kuid igal juhul poleks see sarnanenud kommunismiga, mille me läbi elasime).

Aegamööda hakkasin mõistma, et minu sünnimaa oli see a far away country of which we know littleⁱⁱ. Mind ümbritsenud inimesed pidasid poliitikast kõrgelt lugu, kuid geograafiateadmisi neil peaaegu polnudki: nende silmis olime me “kommunismistatud”, mitte annekteeritud.“ⁱⁱⁱ

Milan Kunderast kolm päeva varem sündinud Lennart Mere esimesel surma aastapäeval kirjutas MihkelMutt, kuidas Meri tegi pühendunult tööd, et „Lääs aduks, et Eesti ei ole midagi muud kui nemad ise, on üks nende kaotsiläinud suguvõsadest /.../Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et me oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni. Ta tõestas seda parimal mõeldaval viisil, omaenda isiku najal.“^iv Selles asjas käisid Meri ja Kundera ühte sammu.

*

Kundera järgmine teos jõudis eesti keelde alles 1991. aastal, olles selleks ajaks tõlgitud juba kahekümne nelja keelde. Selleks oli romaan „Nali“, teos, milles erinevate minavormis esitatud tegelaste kaudu „on näidatud „reaalse sotsialismi“ inimvaenulikkuse ja moraalse allakäigu põhjusi. Selles mõttes on „Nali“ eesti lugejale lähedane ja arusaadav, teos nagu meie endi elust“.

„Nali“ oli jõudnud trükki 1967. aastal ja samal aastal asus Lembit Remmelgas seda ka tõlkima, ent kui Brežnevi tankid 68. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse tungisid, jäi töö pooleli, sest Moskva glavlit keelas kõigi Praha kevadet ennustanud ja kuulutanud kirjanike mainimisegi, rohkemast rääkimata.

Hiljem on Kundera öelnud, et sel ajal oli ta hinges tulekahju ja tema eksistentsiaalmällu graveeriti teadmine, mida „ükski prantsalne või ameeriklane ei saa iial teada: ma tean, mida tähendab inimesele üle elada oma rahva surm“. Ja ta kirjutab: „väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“^v

Eeltoodud tsitaatides peaks hakkama aimduma tasand, millel Kundera toimetab. See on fenomenoloogiline vaade maailmale seda kogeva subjekti seisukohalt ning seda ka siis, kui ta kirjeldab suuri ajalooprotsesse – Kundera ei elanud üle oma rahva surma, tal oli tunne, et elab üle oma rahva surma. See on valdkond, kuhu positivistlikul ajalooteadusel on raske ligi pääseda. „Näiteks aastatel pärast 1968. aasta Vene invasiooni Tšehhoslovakkiasse eelnes inimeste vastu suunatud terrorile koerte ametlikult korraldatud hävitamine. See episood on täiesti unustatud ega oma ajaloolase või politoloogi jaoks mingit tähtsust, kuid selle antropoloogiline tähendus on erakordselt suur! Selle ainsa episoodiga lõin ma „Lahkumisvalsi“ ajaloolise õhustiku. Teine näide: otsustaval momendil romaanis „Elu on mujal“ sekkub ajalugu maitselagedate ja inetute aluspükste näol; teistsuguseid polnud sel ajal saada; oma elu kõige kaunima armuelamuse lävel kardab Jaromil aluspükstes naeruväärne olla, ei julge lahti riietuda ning põgeneb. Maitselagedus! Veel üks unustatud ajalooline seik, ja kui tähtis inimese jaoks, kes pidi elama kommunistliku režiimi all.“^vi

Kommunistlik režiim on kadunud, aga on jäänud Jaromili hinge vallanud tundespekter, mille kujutamise ja kaardistamise nõtkus võidab Kunderale ka tänapäeval tänulikke austajaid.

*

Vabas Eestis on praeguseks kenasti järele tõlgitud kõik Milan Kundera loomingulise kõrgvormis ilmunud romaanid ja küllalt operatiivselt ka need, mis on jooksvalt ilmunud (viimati „Tühisuse pidu“, orig. 2013, e.k. 2016). Kundera stiili on nimetatud nullstiiliks. Tema laused on lihtsad ja lühikesed, kujundid täpsed, aga napid. Ses mõttes hästi tõlgitavad. Küllap on see keeleline lihtsus üks tema populaarsuse allikaid. Kuigi see lihtsus on pindmine. Küsimused, mis ta esitab, on rasked ja keerulised. Tema kohta teoste kohta võiks öelda: kergelt neelatav, aga raskesti seeditav.

Kui ilmus romaani „Teadmatus“ tõlge, kirjutas Valle-Sten Maiste sel puhul põhjaliku ja avava essee („Elu kui tantsuõhtu“, Sirp 4. VIII 2006), kus alustab Žižekile viidates kujundliku uperpalliga, mille järgi suur truudus mingile mõtlejale võib seisneda just nimelt selle pahupidi pööramises ja „nii pole võimatu, et keegi ka Kundera veenvalt vaoshoitud konservatiiviks või milleks tahes väänab. Ilmutas Kundera ju silmatorkavaid kainusehetki juba ka oma kuulsamates romaanides postmodernse orgia palavamatel päevadel. Täna tundub siiski, et Kundera oli postmodernse lahtisuse ja lodevuse lipukandjate seas, lastes ila tilkudes (mõnuga ähkides) voolata kõigel, millele iha külge hakkab. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, sõda konkreetse ja selge tõega, iroonia, maailma mitmemõttelisuse ilmsikstoomine ja seisukohtade tõsikindluse välistamine, mida meiegi suurhedonist Kalev Kesküla (Vikerkaar 1992, nr 7) joovastunult ja lummavalt on kiitnud, näib aastaid hiljem aga üsna ühepoolsena.“

Nüüd, tagantjärele targana võin ehk öelda, et eks see pidigi aastal 2006 nõnda paistma. Nõukogude aja rusutust mina omal nahal ei mäleta (s. 1982), sest liivakasti raudse kardina vari ei langenud, küll aga mäletan 2006. aasta eufoorilist õhustikku, Ansipi võidukalt vibutavat kätt ja kahekohalist majanduskasvuprotsenti, meeletut kinnisvarabuumi ja üldist joovastuseisundit. Küllap need aastad enne pronksiööd (2007) ja 2008. aastal alanud suurt majanduskriisi olid omal nahal kogemiseks kõige kaugemad võimalikud kogemused totalitarismisurvest ja stagnatsioonisumbusest – vabadus, jõukus ning veelgi jõukamana terendav tulevik. Sellesse õhustikku sattununa pidigi Kundera „üsna ühepoolsena“ paistma, sest totalitaarne režiim oli põrmu varisenud ja avatud aknasse pole mõtet õhuauke lõhkuda. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, on ju ühtlasi vasturohi totalitarismile ehk millelegi, mida siin uue milleeniumi esmakümnendi esimese poole joovastuspäevadel ohuna ettekujutadagi ei suudetud.
Kunderat iseloomustab veel see, et antitotalitaristlikkuse põimis ta ka orgaaniliselt romaanikunsti teooriasse: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.“^vii

*

Kunstiteose retseptsioon on ju paljus ajastu nägu ning iseloomustab sageli rohkem oma ajastu mentaliteeti kui konkreetset kunstiteost – nii nagu ühel ajal tundub Pearu sümpaatsem kui Andres ja teisel ajal vastupidi. Kui klassikat iseloomustab aegumatus ja püsiv värskus, siis Kunderat võib klassikuks pidada küll. Tema kohta kehtivad iseäranis hästi sõnad, mida kirjandusteadlane Daniel Palgi ütles Tammsaare kohta: „Tal oli tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“. Ühes tema peateoses on lausa toodud sõnastik mõistetest, mida erinevad inimesed radikaalselt teist moodi mõistavad. Inimeskistentsi suurte küsimuste, soosuhtluse ja vananemisega seonduvad teemad teevad ta teosed üsna aegumiskindlaks, kuid kindlasti on seal ka mõõtmed, mille saatuseks olla eelkõige ajastudokument.

Näiteks Milan Kundera tekstikorpusesse on kätketud moraalne aegruum, millele võib oletada hääbumist koos vanameistri enesega, kuigi neid initsieerinud seesmised impulsid on inimhinges jäävad. Üks mõõde selles on poliitilis-ideoloogiline. Näiteks oli Kundera üks kolmekümnest Euroopa intellektuaalist, kes kirjutas alla käesoleva aasta jaanuaris ilmunud Euroopa manifestile^viii (Kundera elab üldiselt varjus, ei võta avalikult sõna ega anna intervjuusid), kus hoiatatakse Euroopa idee nõrgenemise eest, totalitaristlike ilmingute taastuleku eest.

Aga teeksin siin väga milankunderaliku tähelepanunihke ja liiguks üksikisiku ihule lähemale, intiimsfääri. Selles liigutuses on Kundera kui psühholoogi suurus – ta oskab meisterlikult lahata seda, kuidas totalitaristlikud ilmingud avalduvad intiimsfääris ja kuidas intiimsed psühholoogilised impulsid motiveerivad totalitaristlikke süsteemide ehitajaid (viimase heaks näiteks sobib ka meie oma „Seltsimees laps“).

Ka selles pingeväljas võime näha ühe moraalse aegruumi vajumist perifeeriasse (et mitte väljenduda dramaatilisemalt). Siin võib näitlikustamiseks võtta ühe ta tuntuima teose, raamatu, mille pealkiri on nii lummav, et on praeguseks vist parafraseerituim raamatu pealkiri üldse – „Olemise talumatu kergus“. Seda raamatut võib ka üsna julgelt nimetada mitme põlvkonna kultusteoseks.

Kohe selle teose alguses antakse ülevaade peategelase Tomaši maailmas-olust ja elutundest: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihkab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ja vastupidi – keegi ei tohi tema elule pretensioone esitada. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.

See maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. Lapsed arusaadavalt sellesse maailma ei mahu, sest lapse suhe vanemasse on sõltuvussuhe. Kõik suhted tuginevad rangele vabatahtlikkusele ja (mis tahes) vägistamine on rängim kõlbeline eksimus. Samas selles vabade indiviidide vabade tahete raamistuses on aga kõik lubatud. Küllap see on üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas. Muidugi Kundera on kõike muud kui idealist või utopist ja see moraalne pürgimus on just nimelt moraalne, mitte aga mingi õndsuse saavutamise retsept. Tomaš on traagiline, kannatav karakter. Nii ta peab ja teisiti ta ei saa.
Traditsioonilisemale kristlikumale pilgule võib Tomaš paista moraalse langemise maksimumina, ta on vaat et patoloogilisuseni liiderlik, samas on see ühe emantsipatsiooni-igatsuse kristallatsioon^ix ning ühe moraalse pürgimuse loomulik jätk (see temaatika on põhjalikumalt lahti kirjutatud SIIN). Kuna seksuaalsus on (tehnoloogiliselt) lahutatud sigimisest, siis see ei kuulu enam üldse moraalsfääri – intuitsioon, mis katoliiklikumale meelelaadile täielikult üle jõu käib –, ning moraalse ranguse teravik suundub sootuks mujale, sinna, kus võime ka praegu näha erinevaid noori, moraalsetest tunnetest ajendatud aktiviste, tähendab loomakaitsesse ja loomaõiguslusse: „Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud,“kirjutab Kundera.^x

***

Ütlesin, et tõenäoliselt taandub see eetika perifeeriasse. Siin võiks küsida, et kust siis see uuspuritaanlus peale tungib, vasakult või paremalt? Selline küsimus on sama ekistav, kui küsimus, kas XX sajandi esimesel poolel ohustas Euroopat punane või pruun katk, parem- või vasaktotalitarism? Loomulikult mõlemad ja korraga. Nõnda mingis mõttes ka praegu.

Seksuaalmoralistlik puritaanlus tungib peale nii vasakult kui paremalt. Selle pealetungi edukus kummalgi rindel on omaette teema nagu ka see, kellel selle suundumusega lihtsam või raskem kohaneda. Paremkonservatiivse tiiva puhul see ei üllata, sest see tendents sisaldub seal loomuldasa ning valimisõhustukus suudeti lausa abordi-debatt hauast üles kaevata ja ellu äratada. Kõnekam on aga vasakrinde innukas suubumine uuspuritanismi. Kui traditsioonilisemaid ühiskondi iseloomustab muu hulgas väga rangelt reglementeeritud seksuaalkäitumine, siis nüüd – eelkõige #MeToo-liikumise tuules – taotlevad seda liikumised, mida varasemalt seostati emantsipatsiooniga, musternäiteks on siin feminism. Läänes käivad asjad paar sammu meist ees ning seal on juba küllaga suurkorporatsioonides ametijuhendeid, kus on reguleeritud kallistamise ja silmavaatamise lubatud kestused töötajate vahel, progressiivsemate maade vägistamis- ja ahistamisvastased seadused teevad üsna rangeid ettekirjutusi sellele, milline on lubatud flirt ja eelmäng. Progressiivse portaali „Feministeerium“ üks administraator on meilgi välja andud kena uuspuritaanliku regulatsiooni sookäitumisele^xi. Seksuaalses lävimises „on tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist. Aga võiks olla,“ kirjutab teine Feministeeriumi vedaja Kadi Viik vasakpooleses kultuuriajakirjas^xii ning seal kõmisev range puritanistlik paatos on õige sama kõlaga kui katoliklikust fundamentalismist tõukuvatel SAPTKi-poistel. Sama on sihtki – allutada seksuaalkäitumine rangele reeglistikule ja sanktsioneerimisele. Ja see on igati mõisetav, sest kiirelt muutuvas ühiskonnas peab iga põlvkond ise ja omal nahal avastama, et vabaduse hinnaks on ka ses vallas tagasilöögid turva- ja kindlustundes ning erootilise kapitali jaotuse võrdsuses^xiii. Ja nii on mõistetav, et viktoriaanlikkuse ja hipinduse vahel kõikuv pendel liigub taas teises suunas.

***

Veebiväljaanne Quillette pealkirjastab Milan Kundera juubelit tähistava artikli pealkirjaga: „Milan Kundera hoiatas meid ajaloolise amneesia eest. Ometi nüüd see juhtub jälle“^xiv. Ewan Morrison arutleb seal selle üle, et kuidas on juhtunud, et kommunism on noorte seas jälle pop. Kuidas nii kiirelt unustatakse kuriteod, mille puhul mitte kuigi ammu vannuti, et ei iial enam? Morrison osutab sellele, kuidas kommunistlikud režiimis on ise aidanud oma kuritööde unustamisele aktiivselt kaasa ja kuidas dokumentide hävitamise funktsiooni on astunud vastupidine tendents – faktid uputatakse tohutusse ja vastuolulisse infolaviini. Info üleküllus võib asetuda samasse funktsiooni info puudusega.Aga lasen parem Kunderal endal viidata allikate suunas. Läbinägeliku psühholoogina mõistab ta suurepäraselt, et nähtus ei juurdu mingis idees, ajuviiruses. Idee on kaugelt liiga tserebraalne nähtus.

„Prantsuse revolutsioonist peale nimetatakse üht poolt Euroopast vasakpoolseks ja teist seevastu märgistatakse kui parempoolset. On peaaegu võimatu defineerida nii ühe kui ka teise puhul mingeid teoreetilisi printsiipe, millel nad baseeruksid. Selles pole midagi kummalist: poliitilised liikumised ei baseeru ratsionaalsetel seisukohtadel, vaid kujutlustel, piltidel, sõnadel arhetüüpidel, mis ühtekokku moodustavad ühe või teise poliitilise kitši.

Suure Marsi kujutelm, mille kaudu laseb end joobnustuda Franz, on poliitiline kitš, mis ühendab kõikide aegade ja suundade vasakpoolsete vaadetega inimesi. Suur Marss, see on suurepärane teekond edasi, teekond vendluse, võrdsuse, õigluse, õnne poole ja veel edasi üle kõikide takistuste, sest takistused peavad olema, kui marss peab olema Suur Marss.

Proletariaadi diktatuur või demokraatia? Tarbimisühiskonna tagasilükkamine või või tootmise suurendamine? Giljotiin või surmanuhtluse kaotamine? Asi pole üldse selles. See, mis teeb vaskpoolse inimese pole üks või teine teooria, vaid selle inimese võime teha mistahes teooria kitši koostisosaks, mida kutsutase Suur Marss“^xv

See tsitaat on fragment pikemast esseistlikust arutelust Suure Marsi kitši üle, mis moodustab kuuenda osa romaanist „Olemise talumatu kergus“^xvi, mida soovitan koos „Nalja“ ja „Naeru ja unustuse raamatuga“ (e.k. 2014) praegusel, ühiskondlikult äreval ajal meelekosutuseks üle lugeda. Sest tundub, et kui võtta omaks Kundera tunnetuslikult nõudlik romaanimääratlus^xvii, siis võib nõustuda selleski, et „filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“^xviii.

UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.

- Romaanikunst 

***

iDetailsemalt elulooga tuvumiseks soovitan Kaarel Kressa artiklit „Milan Kundera – kui olemise kergus muutub talumatuks“ EPL 28. III 2009

ii„Kauge maa, millest teame vähe“, nende sõnadega olevat Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain õigustanud Tšehhoslovakkia loovutamist Saksamaale Müncheni lepingule alla kirjutades.

iiiMilan Kundera „Eesriie“ Tänapäev, 2008, prantsuse keelest tõlkinud Martin Kala, lk 45-6

ivMihkel Mutt „Õnnelik inimene Lennart Meri“ PM 14. III. 2007

v„Eesriie“, lk 144 ja 36

viMilan Kundera „Romaanikunst“ LR 1998, nr 11-12, prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, lk 37-38

vii„Romaanikunst“ lk 19

viiiEesti keelne tõlge on leitav: https://eestinen.fi/2019/01/intellektuaalide-appikarje-euroopa-laguneb-koost/

ixOlen selle teema pikemalt lahti kirjutanud artiklis „Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus“ Sirp 12. II 2016

x„Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992, tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar, lk 175

xiJaan-Magnus Tammepuu „Lühike õpetus: kuidas mitte ahistada“ EE 27. XII 2017

xiiKadi Viik „Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast“ Vikerkaar nr 12, 2018

xiiiVt „Appi, ma vajan armasust“ #metoo #incel“ raamatus Mihkel Kunnus „Päästepaadieetika“ Ji 2018, lk 205-224

xiv „Milan Kundera Warned Us About Historical Amnesia. Now It’s Happening Again“ https://quillette.com/2019/03/31/historical-amnesia-and-kunderas-resistance/

xv„Olemise talumatu kergus“ lk 156

xvi Kundera suur lemmik ja imetlusobjekt on Austria kirjanik Robert Musil (1880-1942), modernismi säravaim tipp, kes üritas loodusteadusliku täpsuse viia hinge fenonomenoloogiasse. Ja võib öelda, et Musil sai sellega hakkama, kuigi peateos „Omadusteta mees“ (e.k. 2006) jäi autori surma tõttu umbes 1800 lehekülje pealt pooleli.

xvii Vt „Romaanikunst“ ja „Eesriie“

xviii „Eesriie“ lk 83