Ilmus pisut kärbituna ning
retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015
Glamuur, reetmine ja litost
Viimne voor, autor
Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart
Sander ja Rauno Polman.
Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris
„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu
sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks
ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.
Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist,
mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles
näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi
ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat
kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki
või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise
analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.
Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks
nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis
kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia
ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada,
kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult)
enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel
Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju
rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.
Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist
psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab
omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate
formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne
inimene teise inimese litost’i nähes,
teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.
Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese
üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i
tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda
viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost
on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”
Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene
muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik
ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart
Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi
Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige
vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava
huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud
enesepõlguses st üldises misantroopias.
Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus
mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori
kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika.Kino
2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad
iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada
lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul
mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis
ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase
küljest ja kustutanud lavalt ka enda.
Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid –
Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu
pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi
mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.
Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega,
aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise
ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander
kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja
selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli
blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma
evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid
kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.
Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid
lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni
Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole
veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja
aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.
Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele,
et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud
Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker
erutus, koomiline lein.
Mihkel Kunnus
Tsitaadid: Milan Kundera Naeru
ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156
(Niisugust
üleskutset kuulsin ma Varssavi trammis konduktorilt; pakun seda lipukirjaks
suurele ja võimsale Internatsionaalile, mida ei saa iialgi olema.)
Me mõtleme nagu
konservatiivid, kui arvame:
1. Et mitte kunagi ei ole olnud ega
ka tule inimelu sellist paranemist, mis mõne nurga alt ei tooks kaasa elujärje
halvenemist, ning seepärast peame igasuguseid reforme kavandades endalt küsima,
milline on nende hind. Seda võib sõnastada ka teisiti: on hulgaliselt hädasid,
mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult
üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või
piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses
nautida; täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega
võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii
täielik vabadus kui ka täielik võrdsus. Sama kehtib ka planeerimise ja
autonoomia põhimõtte ning turvalisuse ja tehnika progressi kokkusobivuse kohta.
Teisisõnu – inimajalool ei ole happy end’i.
2.Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise ja kvaliteedi
seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud
traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid. Pole
vähimatki alust arvata, et nende vormide hävitamisega või irratsionaalseks
kuulutamisega me suurendaksime õnne, rahu, turvalisuse ja vabaduse võimalusi;
küll aga on alust oletada hoopis vastupidist. Nii ei tea me näiteks, mis
juhtuks siis, kui hävitada monogaamne perekond või asendada traditsiooniline
surnute matmise komme laipade ratsionaalse kasutamisega tööstuslikel
eesmärkidel. Kuid tõenäoliselt oleks oodata kõige hullemaid tagajärgi.
3. Et valgustusfilosoofia
eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest
ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui
neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus
kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid
tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka
hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust
on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi
kehtestamise kava käes hoida.
Me mõtleme nagu
liberaalid, kui arvame:
1. Et on endiselt jõus igivana
põhimõte, mille kohaselt riik peab tagama kindlustunde. See on jõus ka siis,
kui kindlustunde mõiste laieneb sedavõrd, et hõlmab peale isiku ja omandi
õigusliku kaitse ka mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi; et töötu ei peaks
nälgima või rahatu surema haigusesse, mida on võimalik ravida, et haridus peab
olema tasuta — kõike seda hõlmab kindlustunde mõiste. Ometigi ei tohi mitte
mingil juhul segi ajada turvalisust ja vabadust. Riik ei kindlusta vabadust
mitte sellega, et ta midagi teeb või reguleerib, vaid just sellega, et ta
midagi ei tee ja jätab mitmed eluvaldkonnad reguleerimata. Tegelikult saab
kindlustunnet tõhustada üksnes vabaduse arvel. Ka ei ole mingil moel riigi
ülesanne teha inimesi õnnelikuks.
2. Et inimkooslusi ei ähvarda üksnes
stagnatsioon, vaid ka mandumine ja lõpuks surm, kui nende organisatsiooniline
korraldus ei anna arenguruumi isiksuse initsiatiivile ja leidlikkusele. Võib
endale ette kujutada inimkonna enesetappu, kuid ei saa endale ette kujutada
inimsipelgate ühiskonda — sel lihtsal põhjusel, et me ei ole sipelgad.
3. Et on ülimalt ebatõenäoline
oletada, nagu säiliksid loomingu ja progressi stiimulid ühiskonnas, kus on
hävitatud igasugune konkurents. Võrdsuse suurendamine ei ole eesmärk omaette,
vaid kõigest vahend; teisisõnu: ei tasu pürgida suurema võrdsuse poole, kui see
toob kaasa üksnes paremal järjel olijate allatirimise, mitte aga ei paranda
mahajäänute olukorda. Absoluutne võrdsus on seega seesmiselt vastuoluline
ideaal.
Me mõtleme nagu
sotsialistid, kui arvame:
1. Et kui kasumisoov oleks ainuke
tootmise reguleerimise vahend, siis ei ähvardaks kaasaegset ühiskonda mitte
väiksemad, vaid võib-olla veel suuremad, ehkki hoopis teistsugused katastroofid
kui juhul, mil kasu oleks reguleeriva tegurina täielikult välistatud. On
kaalukaid põhjendusi, et piirata majandustegevuse vabadust enamuse turvalisuse
nimel ja püüelda sinnapoole, et raha ei kasvataks automaatselt raha; kuid
vabaduse piiramist tuleb nimetada vabaduse piiramiseks, mitte vabaduse
eriliseks vormiks.
2. Et silmakirjalik ja absurdne on
täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu
oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise
vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste
tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne,
äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli
rajatud Gulagi arhipelaag.
3. Et on vaja tõhustada ühiskonna
kontrolli majanduse üle, kuigi seetõttu vältimatult suureneb bürokraatlik
aparaat; ometi ei ole niisugune kontroll mitte kunagi võimalik ilma
esindusdemokraatiata ja seepärast on tingimata vaja mõelda, kuidas seista vastu
vabadust ähvardavatele ohtudele, mida sellise kontrolli tõhustamine endaga
kaasa toob.
*
Tundub, et
esitatud regulatiivsete ideede kogum ei sisalda endas vastuolusid. Sel juhul on
võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama
— ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid
mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal
iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline
inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.
Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes
sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks
kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline
pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui
teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ...
Lisa puuduvad ise!
I. Õiglane suhtumine
1.1. Sünkrooniline
õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes
puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas
mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse
pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes
minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!
1.2. Diakrooniline
õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka
põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid
maksiprobleemidest”):
„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja
Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed
rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja
mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi
kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste
väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks
saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks
natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama
Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele,
nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida
selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma
imperialistlike unelmate kammitsas.”
Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud.
Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele
nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.
II. Rassistlik
suhtumine
2.1. „Parempoolne
rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga
robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane
on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne,
ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha
teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri
ja selle kandja vahel.
Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega
suuremate õiguste ja privileegidega.
2.2. „Vasakpoolne
rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis
võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.
2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla
lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt
meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.
2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed
nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust
oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on
omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead,
kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.
Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam
jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse
rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel
parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.
III. Pragmaatiline suhtumine
Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on
parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll
õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja
rassismid, käitume nii ja nii, sest
3.1. siis nad pole enam viies kolonn
3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu
immigrant oleks veel hullem
3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab
jne
VI. Traumaatiline
suhtumine
Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas.
Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest,
küüditamisest, repressioonidest jne
Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad
päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina,
mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...
V. Dialoogiline
suhtumine Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.
Kõik noored
elumalevasse! Pehmod ja naised kaasaarvatud
Mihkel Kunnus
Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha
online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema.
Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav
väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks
mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit
on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust!
Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit
autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee
sündis sel suvel, Kaupo Vipi kokku
kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).
Leo Kunnas ütleb: „Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle
eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht
ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja
relvajõudude suurusest.”
See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse
ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand öeldes, et ka
naistele peaks olema ajateenistus kohustuslik, sest see annab noortele
vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: „Unistus Eesti
noorte ühisest kogemusest” (PM 16. XI). Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik:
just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju
meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist
kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi
kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise
vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks
kindlasti midagi muud!
Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane
Indrek Tarandi omale: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata
kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat
poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast.
Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist,
käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus,
millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?
Loosung „Kõik kohustuslikult ajateenistusse!” kõlab
tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks
rääkida igal võimalikul hetkel õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja
kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav
ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda
sellele ka teine nimetus, näiteks "elumalev". Üks osa võiks sellest ollagi midagi
kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga.
Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult
füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi
auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne
ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.
Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks
nooremates põlvkondades asetleidvaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama
ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A.H.Tammsaare, et kõige vähem
on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad
sünnivad ja mis neid vormivad (vt „Meie noorsoo arengust” KT nr 17). Ega lapsed
ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega
asised oskused.
Sellisel kõikehõlmaval „gümnaasiumi 13. aastal” oleks väga
palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.
1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga
palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi
pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks
maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele
jne.
2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt
välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja
nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).
3. Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult:
nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keelt, vennastatukse ühistes katsumustes ja
saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.
4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See
tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale
keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.
5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja
narkootikumide vaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport,
eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule
siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid
aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud
jääksidki suitsupriiks jne.
6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5),
iseärnis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia
muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et
elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende
peale, kes kelgivad, et „septembris ta ei joo”.
7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud
minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CV-s. Ja mis väga oluline –
tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.
8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest
vastest sõnadele „ei käi tööl, koolis ega koolitustel“), noortele, kes näevad
tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon
võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on
ühiskonnale väga suureks koormaks).
9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest
aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis
sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.
10. Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega,
saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).
Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad
elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on
veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore
seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele
kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust.
Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist
põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neete on ainult koormaks ja
toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).
Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!,
siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti
arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne
protsendi meestest (vt PM 9.VI „Noorte
meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama”).
Kulusid hoiaks kokku ka see, et oma ülalpidamisega kõige
laiemas mõttes tegeleks elumalevlased
võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja
valmistamiseni).
Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega,
kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks
näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele
aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse
erilaagrisse.
Kuidas olla
moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt
suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam
ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks?
Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees
„Haigus kui metafoor”, kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust
kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja
häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike
pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on
vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.
Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks,
sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku
loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus,
demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga
olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate
käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui
käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene,
kes käitus A.
Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt
moraali kui sellise põlu alla panemist.
Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult
valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali.
Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste
vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.
Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle
mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi
ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid.
Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse
liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale”.
Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel
tasandil, näiteks ümbernimetamisega.
Demokraatlik loogika on töötab täpselt vastassuunas:
inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid
võimalikult võrdselt jagada.
Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma
valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.
Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna
„lontrused” ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi
käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud
käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida”
ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis
nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida – valikut, kellega abielluda.
Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele
vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest
sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja
mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha
eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte
patustajat”, küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka
kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)
Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas
grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja
pojad”. Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või
täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.
Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik
ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt,
tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides.
Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil
käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.
Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on
paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui
kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka,
olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus.
Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset
seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!”
Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele
sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel
sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest
sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka
labaselt väljendujaid).
Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest.
14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus
kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade
kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka
need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud
üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust!
P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt
nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.
„Nurklik kirjutas kuskil, et
põlvkondadevahetus jääb ära. Mulle tundus sama, et eesti kirjandus jäeti
täiesti jubedate inimeste kätte ja muutus mutantkirjanduseks. See tuli nüüd
tagasi võtta. Põhjus, miks põlvkondadevahetust ei toimunud, oli selles, et eelmine
põlvkond on värvanud jubedaid noori vanainimesi nagu Mihkel Kunnus. Tema sobib
väga hästi seda põlvkonnavahetuse ärajäämist illustreerima – põhimõtteliselt
räägib ta sama juttu, milleni jõudmiseks läks Rein Veidemannil 60 aastat.”
Seda, et Kender&co kirjanduse
headesse kättesse tagasi võttis (ja pahad vanurikäed tühjaks jättis), ma ei
kommenteeri, aga põlvkonnavahetuse problemaatika väärib väikest ääremärkust
küll. Eriti seoses paari sissekandega tagasivõidetud nooruse esindussaidil
Nihilist.fm.
Mikk Pärnits kirjutab seal: „Nüüd
on nii, et meie noored peame asju ajama järjekordselt omakeskis. Ausalt saame
arutada omavahel ja need onud ning tädid telekas elavad täiesti teises, külmas
reaalsuses. /.../ Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni
lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi
küsima. Sest te ei saa ise hakkama. Te politiseerite, te mängite mänge millest
noored läbi näevad./.../ Me teeme Kauriga teie silmakirjalikkusest
müügiartikli. Mingi hetk variseb teie pask kokku ja varemetes seisavad
ellujääjad, mina ja need noored kes praegu vaikides loevad ja taipavad.”
Olgu. Nemad on nemad. Tõde
laksust käes ja puha, värsked silmad pole ähmastatud ei elukogemuse ega
haridusega.
Aga kes on need, kellele vastandatuna see meie
on konstrueeritud? Sealt samast võib lugeda: „Teie,
õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud, olete JUBA loonud
olukorra, mille viljad näitasid end 27. oktoobril: skisofreeniline ühiskond,
mis on teie endi kätetöö.”
No üsna selge.
Mul täitub septembris 2015 kümme
aastat õpetajana ja veebruaris 33. eluaasta. See ei jäta just suurt
lahtrivalikut.
Oma mõtteid aga pole mul ikka
veel, vabandust, enam pole ja seepärast tsiteerin Mihhail Lotmanit:
„Teenager’ite (millele eesti
«teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi
neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta
vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu
on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle
üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel
– esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut
käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne
omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.
Ameerika publitsist Diana West
pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge
alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni
allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest.
Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus
asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam
täiskasvanud inimesi.
Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane
mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja
lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise
Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia
Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri,
Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud
Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist
ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda
14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest
noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte
abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua
perekonna.”
Põlvkonnavahetusega võib olla
pisut kehvasti küll, kui kohe kolmekümnene mässaja (saati 40+ „noorkirjanik”)
astub 15-aastase kõrvale ja käratab koos temaga: „Meie, noored! Aga teie -
õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud... ”
Eluaastatesse ei maksa muidugi
liialt klammerduda. Põlvkonnavahetus peaks tähendama ju ikka seda, et
pealekasvavad inimesed võtavad üle väljakasvavate inimeste funktsioonid.
Mõistagi on siin vanusega tugev korrelatsioon, aga kindlasti ei ole põhjuseks
üldine varaküpsus, vaid pigem ikka see, millele osutab ka Mihhail Lotman.
Selles oma noorusaja-essees (siis
mul natuke veel oli oma arvamusi ja mõtteid), millele viitab ka Kender,
kasutasin järgmist kujundit: [mässajad noored on kui] „räpparid, väga
allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise
põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega
trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et
viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma
keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga
(kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule
südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb
ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu
ja tagumik isepuhastub.”
See on looduslikult nii, et
inimene sünnib väga abituna ja tema eest peab keegi hoolitsema. Beebil on
karjumine pea ainus väljendusvahend ja sellega nõuab ta siis tähelepanu ja
hoolitsust, olgu tal siis kõht tühi, olek jahe või püksid täis. Loomulik on ka
see, et sellest faasist välja kasvatakse.
Nukraks läheb asi siis, kui
inimene jääb väga pikalt faasi, kus tema peamine suhe ühiskonda on: „Ääääää!
Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”.
Laps teatab oma hädast,
täiskasvanu lahendab. Selline on funktsioonijaotus.
Kuna ma olen isikliku arvamuse
faasist täiesti välja kasvanud, siis pean jälle tsiteerima. Seda puhku Jiri
Opeliki, kes kirjutab: „Kundera noorukid on põhimõtteliselt edevad lollpead,
joobunud ainsast, mis neil on, tasuta saadud bioloogilisest vitaalsusest ja
vähepruugitusest, vaid iseendale keskendunud ekshibitsionistid, kes seetõttu on
nii kergesti manipuleeritavad. /.../ Aga see pole veel kõige hullem. Nii nagu ikka, on kõige
haletsusväärsemad need, kes on paavstist paavstilikumad, seetõttu valib Kundera
pilke tõeliseks märklauaks täiskasvanud, kes on omaks võtnud vaid noorte puhul
mõistetava ilmavaate /.../”
Siin rõhutaksin ikka A.H.
Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor”. Just. Aga ainult noorelt.
Kui kuuekuune endal mähkud täis
teeb ja siis kisab, pole selles midagi häbiväärset, ilma igasuguse irooniata.
*
Üks asi, mis teeb lastearsti
elukutse nii keeruliseks, on see, et laps ei oska hästi oma kaebusi väljendada,
väike laps võib oma valu lokaliseerda täiesti mööda. Murdeiga pole palju parem
– hingeline segadus on murdeealisele endale sageli väga arusaamatu. Analoogia on rakendatav ka ühiskonnale tervikuna, sestap on
läbinägelik analüüs alati vajalik ja hinnatud.
Ikka on ka kirjandus olnud üheks
selliseks vahendiks, mis tegeleb ühiskonna eneserefleksiooniga. Aga mõistagi
mitte iga kirjandus. Kirjandus võib tegeleda samuti meelelahutusega, utoopiliste
visoonidega, keelemängudega jne. Ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole
„kanaarilind kaevanduses” või ajastu ja inimhinge üldtendentside
teravapilguline läbinägija. Viimases on A.H. Tammsaare tänini ületamatu, Mihkel
Mutt enam palju sõna ei võta, Mats Traat ja Ene Mihkelson pole argimeediasse
vist üldse trüginud. Avaliku intellektuaalina ütleb sõna sekka vahel Rein Raud,
iganädalasi kommentaare annab Andrus Kivirähk jne
Mikk Pärints tajub sõnavabaduse
ahistamist ka ropendamise taunimises. Siin ei oska muud öelda, kui et t**a,
p**s, m**n, v**t jms on kenad rahvakeelsed sõnad küll, aga nende analüütiline
väärtus pole just teap kui suur.
Ega ka esteetiline. Ja ma ei taha
siin niiväga moraliseerida kuivõrd osutada tõsiasjale, et ropendamine ei aita
kuidagi kaasa, kui taotluse all on analüütiku staatus.
Sõnavõtud a la „Tra, ühiskond on
täiega p*tsis ikka! Süsteem imeb täiega, kõigil saja p***ga kopp ees!” pole just eriti läbinägelikud
ühiskonna-analüüsid. Pigem on tegu poolartikuleeritud variatsiooniga
juveniilfaasi peamisest eluavaldusest: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke
see asi korda!”
*
Samuti ei taha ma kuidagi
pisendada (kirjasõnalist) tegevust, mille sisuks on mingile vähemusele või
rõhutud grupile hääle andmine. Näiteks arst, kes oskab hästi hinnata, kust
lapsel valutab, on tõeliselt vajalik inimene. Ja oleks suurepärane, kui oleks
keegi, kes annaks hääle segaduses noorukitele, suudaks artikuleerida nende
hinge. Salingeri „Kuristik rukkis” on selles vallas üks paremaid näiteid, nii
hea, et enamik noorteromaane tunduvad variatsioonidena sellest.
Titekisaga on see asi, et ikka
peab täiskasvanu, see va lapsevanem mõistatama, mis lapsel on viga. Ja siis
olukorrale lahenduse otsima. See on lapsevanema üks funktsioone. NB! See on:
lahendada probleeme, mis pole tema tekitatud. NB2! Kui väikse lapsega midagi
juhtub, siis vastutab just ja ikka täiskasvanu. Selline on funktsioonijaotus.
Põlvkonnavahetus jääb ära siis,
kui lastest ei saa enam täiskasvanuid ehk inimesi, kes võtavad vastutuse
(hädade eest, mida nemad pole põhjustanud), inimesi, kes hakkavad ühiskonnas täitma
konstruktiivset funktsiooni.
„Jaoskonnas küsiti: kas ma
tunneks end süüdi või vastutavana kui keegi eelmise loo tõttu nüüd tulistama
läks? Mida? Mina olen siiani elanud arusaamaga, et mõrva eest vastutab mõrvar
ja vägistamises on süüdi vägistaja. Süü lasub teo toimepanijal. Filmid, muusika
ja kunst üldisena kedagi vägivallaks ümber ei proge, pohhui mida see vana känd
oma vanainimese uuringuga pobiseb. Seda müüti on kedranud konservatiivid juba
aastasadu. Praegu on see periood, kus kõik tahavad süüd endalt ära veeretada:
vanematelt, koolilt ja meedialt. Vaadata tuleks just kõigepealt nende otsa.”
Lühemalt: mina ei saa süüdi olla,
sest üks inimene ei saa teist inimest kuidagi käituma panna, aga süüdi on
teised, sest nad panevad teised nõnda käituma ja tahavad siis süüd endalt ära
veeretada.
Veel lühemalt: Ääääää! Mul on
miskipärast halb! Tehke see asi korda!
Veel pisut läbinägelikku ühiskonna-analüüsi ja teravapilgulist sotsiaalkriitikat:
Sel aastal sai Nobeli
kirjandusauhinna Patrick Modiano. Ma ei teadnud temast suurt midagi, aga kõik
lühiiseloomustused, mida ta kohta nüüd näinud olen, sobivad kohe päris hästi ka
peatse sünnipäevalapse Ene Mihkelsoni kohta. „Kirjaniku romaanide põhiteemaks
on traagilised inimsaatused nii sõja, okupatsiooni kui rahu tingimustes, kuid
ka süütunded ja identiteediotsingud,” vahendab „Postimees” (9.okt) „Le
Monde’i”. „Modiano ütles 2013. aastal, et ta inspiratsiooni allikaks on
autobiograafiline materjal, kuid sellega tuleb osata ringi käia ning õigesti
välja mängida.” Sobib Ene Mihkelsoni kohta kenasti. Ja näiteks Holger Kaints on
öelnud, et Nobeli preemiale kõlbaks
Eestis üldse vist vaid Mihkelsoni üles seada. Ei saa eriti vaielda.
Üks, kellele taas mõningase tõenäosusega Nobeli auhinda
ennustati, oli Milan Kundera. Mõtlen, et Mihklesoni ja Kundera kõrvutamine
aitaks ehk põlvkondi pisut lähendada. Teda on Mihklesoniga on temaga ilmekas võrrelda, sest neil on suuri
kattuvusi ent ka kardinaalseid lahknevusi. Näiteks julgen üsna kindlalt väita
on neil väga sarnane arusaam romaanikunstist ja romaani eetikast. Milan Kundera
kirjutab kompromissitult ja defineerivalt: „Algusest peale on romaani vallanud
see „tunnetuskirg” (mida Husserl) peab euroopaliku vaimsuse tuumaks, mis sunnib
teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise” eest,
pidevalt suunama oma valgusvihke „eluilmale”. Selles mõttes mõistan ja jagan ma
kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan
võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd
senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal”[1].
Pean seda vajalikuks rõhutada ja tsiteerida, sest mul on
tunne, et vähemasti nooremale põlvkonnale pole see kaugeltki mitte iseenesestmõistetav
ning võib vahel isegi üllatav-ootamatu alternatiivina tunduda.
Kundera kirjutab veel: „Olles mudel maailmast, mis põhineb
inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse
süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab
dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see
pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal
Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri
materjalist.[2]”
Dostojevski kirjutas juba õige noorukesena oma vennale, et
teda huvitab inimese saladus ja ta tahab pühendada oma elu selle mõistatuse
lahendamisele isegi siis, kui pole suuremat lootust tulemuslikkusele. See hoiak
on siin defineeriv. Ja on ka mõistetav, et puhtformaalselt on see raskesti
määratletav ja kuhugi Kulka aruandesse või põhikirja seda ei kirjuta. Ütleme,
Mihkelson on päris kirjanik. Kes mõistab, see mõistab ja häda bürokraatidele!
Milan Kundera on ka päris kirjanik, ütleme, kirjutab verega.
Mis puudutab aga vormi, siis siin on Kundera ja Mihkelsoni
erinevus radikaalne. Milan Kundera on sihtinud omamoodi nullstiili, maksimaalset
selgust ja ühetimõistetavust, valguse-ilma ja mõistuslikku haaratavust
maksimaalsel tasandil. Mihkleson seevastu on kirjeldatavaga maksimaalselt ühte
sulanud, unenäoline ja lausa loitsiv. Kui Kundera järgib mõtlemise kutset, siis
Mihkelson järgib unenäo kutset. Aga mõlemad otsivad uurivad inimese tegu, seda palju on inimese teos
kaalutlust, palju olusid, palju vaistu, palju sundi, palju spontaansust, palju
printsiipe, palju ennast, palju teisi... kas inimene on süüdi kõiges
(Kierkegaard?) või ei milleski (Camus?).
Mulle oleks meeldinud, kui Milan Kundera oleks saanud selle
„maksimaalse tunnustuse”. Sest ta on arendanud lõppu ühe eksitentsi
võimalikkuse, mis on tänini sireenina kutsuv ja aktuaalne. See on, ütleme,
maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse
hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja
seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. See on ehk üks põhjus, miks Kundera
noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse
igatsemise elufaas.
Kundera tuntuima teose ”Olemise talumatu kergus” alguses on peategelase Tomaši
maailmas-olu ja elutunde lahtikirjutus: ta on naisest lahutatud, pojaga ei
suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihakab ja
pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine
mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ta sihiks on atomaarne tahe
ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.
Ja kohe romaani alguses turgatab Tomašile ühel kõhklushetkel
pähe, et „et tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab:
Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu
ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida
seda tulevastes eludes. Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi? Pole
ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas
mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma
ettevalmistuseta”[3].
Nõndaviisi artikuleerib Kundera ühte väga aktuaalset
intuitsiooni, mille kõlbeline mõõde on igati relevantne, selle edasiarendus on
näiteks mitmesugune loomaõiguslus (milleni jõutakse ka „Olemise talumatus
kerguses”) kui ka veresideme teisejärguliseks muutumine eesrindlikes
perekonnamääratlustes. Aforistlikult: ema ja isa on rassistlikud ja fašistlikud
kategooriad.
Või kui kasutada Oswald Spengleri sõnastust, siis
„[m]aailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid, [keda iseloomustab]
taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis
konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu)”[4].
Kui aga läheneda inimesele loodusteaduslikumalt, siis avaneb
sootuks teistsugune pilt. Inimene ei ela esmakordselt, keegi ei ela.
Õigupoolest elu polegi üldjoontes midagi muud kui kordamine.
Evolutsioonibioloog näeb igas tunnuses aastamiljonite sadestust, korduvusi ja
kohanemisi, käitumismustreid ja sättumusi. Psühholoogid näevad lapsepõlve ja
personaalse mineviku kaja igas tänapäeva tundes ja valikus, iga inimese olemine lohiseb (inim)olemusel
sabas. Justkui prantsuse kõõrdsilmade kiuste.
Inimloomus pole tühjagi muutunud, kipuvad erudiidid
kinnitama. Ikka korduvad samad kired, samad arhetüübid, samad situatsioonid. Ka
Mihkelson on öelnud, et kirjanduse temaatikas võib sajandite lõikes võib näha
muudkui korduvusi, mistõttu vorm saab väärtuseks ja pilguvärskendajaks.
Hannah Arendt on nimetanud romaani tõeliselt uusaegseks
kunstivormiks. Tõsi, siin on ta
Mihkelsoni ja Kunderaga samas paadis. Kui Dostojevskil veel vertikaal valutas,
siis neil see enam isegi ei valuta. Selleks pole aega. Vaadake või seda, kuidas
Proust rapsis, eks ole. Mida sa siin vertikaalitsed, kui horisontaalgi libiseb
pöördumatulkt kättesaamatusse olematusse. Nagu ütleb Arendt, et „kindlalt
ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi
– on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise
konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu
sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem
– sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades.[5]"
Ene Mihkelson on lõinud siin tõesti sügavale, teda innustab
tung minna lausa „läbi põhja”. Eks sel ole oma hind, näiteks see, et ta on
teenitult akadeemikute ja asjatundjate poolt üks enimtunnustatud eesti
kirjanikke, toimuvad pühenduskonverentsid ja ilmuvad artiklikogumikud, ent
raamatukogu laenutuste pingereas mitte just kuigi ees otsas. Aga see pole ka
põhiline.
Ene Mihkelson kehastab parimat osa Tartu vaimust, süvenemist, mida võib
nimetada ka eskapistlikuks või vandlitorni ronivaks. No nimetatagu!
Indrek Paasi kummitas pidevalt tundmus, et kõik suur on möödas. Mulle meeldib
vahel müelda, et see on optiline pete, mis kaasub minevikku vaatamisega. Seal
ju torkavad silma ju eelkõige suured ja möödas nad ju on, sest pilk on ju
minevikku. Tammsaaret tahtsin mainida seetõttu, et tema loomeaeg jäi enne Teist
maailmasõda ja Pearu sai häbenemata „vänget verd” oma Bodenile taotleda. Arne Merilai koostatud pühenduskogumik „Päevad
on laused. Ene Mihkelson” (TÜ Kirjastus 2005) algab Janika Kronbergi esseega,
millel on väga tabav pealkiri – „Tõu tõlk”. Toredaks kokkukõlaks oli ka see, et
selle sõnaga – tõug – vältisid „Õhtumaa allakõigu” tõlkijad seda Teise
maailmasõja järgsest ülitabu, mida ma
siin isegi ei maini. Aga Spengleri jaoks, kelle suurteose vajutatud jäljed on sügaval
ka Tammsaare loomingus, tähendab „rahvas hingelist
ühtsust. Õigupoolest pole ükski suur sündmus ajaloos rahvaste kätetöö, vaid rahvad tulid esile tänu neile
sündmustele.[6]”
Vat eesti rahva selliseid sündmusi ongi Ene Mihkelson
uurinud ja seda haruldase pühendumuse ja julgusega.
[1] Milan Kundera
„Romaanikunst” LR 11-12, 1998, lk 13
[6] Oswald Spengler „Õhtumaa
allakäik” Ilmamaa ,2012, II kd, lk 217 Rõhutus originaalis. P.S. Spengler ütleb
seal ka: „Tuleb ikka ja jälle korrata, et see füsioloogiline päritolu on olemas
ainult teaduse ja mitte kunagi rahva teadvuse jaoks, ning et ükski rahvas pole
kunagi vaimustunud sedalaadi [st bioloogilis-daevinistliku – M.K.] „puhta vere”
ideaalist.” Lk 218
