1. veebruar 2016

Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga


Ilmus ERRis 01.02.2016




Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga





Seoses suure avaliku huviga, mis on seotud „UNTITLED-12“ kohtuasjaga, sooviksin avaldada toetust Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite tööle ning ühtlasi pakkuda käesolevaga hea kodanikutahte korras mõningat intellektuaalset toetust, sest avalikus ruumis asetleidva arutelukultuuri tase on kahetsusväärselt madal, mistõttu on tekkinud ja kinnistumas palju ohtlikke väärarusaamu ja need võivad kahandada õiguskaitseorganite avalikku mainet.
Kasutan selleks konkreetseid näiteid, mis avalikus ruumis ringlevad, kusjuures neist suure osa relevantsus kohtuasja suhtes on pelgalt näiv, aga just see näiv relevantsus kahjustabki õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Annan kõigepealt kümme retoorilise praagi tüüpnäidet, siis kaks täiesti üldist märkust kultuuriprotsessi kohta ning seejärel põgusa visandi kahtlustava psühholoogilisest profiilist ning ettepaneku, kuidas teda tuleks kohelda.

Tüüpnäide 1.
„See, kes teost läbi lugenud pole, ei ole pädev kaasa rääkima.“ - see väide on väär.
Põhjedused leitavad TÜ kunstifilosoofi Marek Voldi doktoritööst "The epistemic and logical role of definition in evaluation of art" (TÜ 2007, netis saadaval)
Usaldavamad lugejad võivad piirduda nn lapseversiooniga – Marek Volt Vahetu kogemise roll kunstiteose hindamisel: ontoloogilised ja episteemilised eeldused, Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, 1-2

Tüüpnäide 2.
„See ei ole lapsporno, see on kirjandus!“ - sellesse retoorilisse sõlmpunkti põimub palju vigu, mis on seotud lihtsa ontoloogilise veaga: eeldatakse, et üks ja sama asi ei saa korraga olla nii lapsporno kui kirjandus. NB! Asja muudab kurisoosseks see, et iga lapsporno teos on korraga mingi muu kunsti osa. Ei saa eksiteerida „puhast lapspornot“, iga konkreetne lapspornoteos on samal ajal ka filmikunst, fotokunst vms.
Lühimalt: totaalne kunstivabadus tähendab seda, et selline asi nagu lapsporno ei saagi eksiteerida.

Tüüpnäide 3.
„Riik tahab hakata määrama, mis on kirjandus ja mis on mitte“ - eelnevaga lähedalt seotud juhtum: riik ei otsi kirjandustunnuseid, vaid lapspornotunnuseid ja kui need on ühe objekti küljes, siis kannatavadki mõlemad. See on samasugune viga, kui öelda: „Riik saadab noori isasid välisriikidesse püssi alla!“. Ei saada, sõdureid saadab, aga sõdur on ka vahel noor isa.

Tüüpnäide 4.
„Kas on üldse vaja meenutada, et kui riigid lähevad sõtta kirjanike ja kunstnike vastu, siis sõltumata asja konkreetsest lahendusest jäävad ajaloo silmis kaotajaks nemad?“(PEN) - taas kahe eelnevaga seotud viga. Eeldatakse, et omadus kirjanik on ontoloogilises hierarhias kõrgeim. Pareerida saaks vastuküsimusega: „Kas kirjanikel on sellise taseme puutumatus, et nad lausa ei saa kuritegu sooritada?!“ Küüniliselt võiks lisada, et kuna riik ka ei saa määratleda, kes on ja kes pole kirjanik, siis oleks kõige lihtsam end enne mistahes kuritööd kirjanikuks kuulutada.

Tüüpnäide 5.
„Teose loomisel ei kanntanud ükski laps ja fiktsionaalsed lapsed ei kannata“ - lihtne retooriline viga. Fiktiivne karakter ei kannatagi, aga see ei tähenda, et fiktsioonil poleks võimet reaalseid kannatusi tekitada.

Tüüpnäide 6.
„See on jälk ja iiveldama-ajav tekst, mitte porno, mille eesmärk on tekitada iha ja erutust“ - unustatakse ära eesliide laps-. Iga lapsporno ajab normaalse inimese iiveldama st antud väide ei päde taoteldava eristusena.

Tüüpnäide 7.
„Keegi ei sunni seda lugema ja selle saamiseks peab lausa vaeva nägema“ - samuti see iseloomustab igasugust lapspornot.

Tüüpnäide 9.
„Kas läheme arengus tagasi, et hakkame järk-järgult kättevõideldud vabadusi piirama“ - eeldakse infantiilselt, et iga vabaduse lisamine on alati progress, pluss tehakse tüüpnäites 2 toodud viga.
Kunstivabaduse ahenemine mõnes sfääris võib olla moraalne progress teises sfääris st tegu on väärtushierarhia teisenemisega. Seda, et karusnaha kunsti, loomapiinamiskunsti (tsirkus, härjavõitlus) jms piiratakse ja välja tahetakse rookida ei pea ju allakäiguks. Või ülimalt virtuoosse timukakunsti kadu. Ka räigema kunsti üha rangem piiramine suureneva empaatia ilming. Filmides ei või isegi lehmi enam põletada!

Tüüpnäide 10.
„Kenderi karistamine on esmene märk diktatuurist ja vaikivast ajastust, täna Kender, homme Kivirähk jne“ see on demagoogiavõte Libe tee (slippery slope) vrdl „täna koooseluseadus, homme pedofiilia, siis nekrofiila ja abielu laternapostiga“.



Märkus 1.
Põlastusega vaatame aegadele ja kultuuridele, kus abiellutakse lastega, me oleme uhked, et meie tundlikkus on suurem. Varem tundunuks mõeldamatu, et riidemoodi – disainerite kunstiloomingut ja rätsepade loomevabadust – hakataks piirama öeldes, et see ei vääri puuris virelevate loomade valu.
Nii nagu tsirkus ja härjavõitlus on kunstid, aga nende jäle loomus on nüüd teinud meid selle suhtes tundlikumaks. Neid keelates tajume ometi progressi. Pange tähele: keelates tajume progressi! Mitte uutele jälkustele eluõigust andes ja aplodeerides nende leiutamisele, vaid värdvorme järjest ajaloo prügikasti saates. Ei saa täielikult nõustuda Walter Benjamin mõttega, et igasugune kunsteos on ühtlasi barbaarsuse asitõend, et kindlasti tasuks mõelda, milline kunst väärib oma värdjalikku sünnikaaslast ja seda maailmas, mis upub niigi nii kunsti kui barbaarsusesse.
„Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin, karakter sellise maailmakirjanikult, kelle elu viimasest teosest võime leida mõtte, et miski ei vääri süütu lapse pisaraid. Kindlasti ei maksa isegi riskida – riskida! - ühegagi neist, neid on niigi liiga palju.

Ja muide, vaadake karistuspraktikate ja vanglate ajalugu – selles peegeldub Euroopa tundlikkuse kasvamise ajalugu!

Märkus 2.
Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.
Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.
See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigusriigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).
Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”
See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski peagi algavat ajastut. Aga tasapisi on Euroopa selle suure inimetundja näpunäidete järgi liikunud. Probleemiks jäävad sellises ühiskonnas need inimesed, kes ikkagi tahavad teha kurja. Ja nad ka saavad.
Kuidas karistada inimest, kelle lausa iseloomulikuks tegevuseks on teha seaduse raames teistele haiget ja tüli, lihtsalt oma lõbuks või huligaansuskirest? Meie õigusüsteem selliste lustlike märatsejate eest ei kaitse, sest ei saagi kaitsta.
Pealegi, kas kohtunik, kes karistaks ilmset mölakat, sest saab, ei sünteesiks nõnda JOKKi ja Robin Hoodi parimad omadused?

Kaur Kenderi psühholoogiline profiil

Ülimalt sümptomaatilise koondpildi leiab ajalehest „Äripäev“08.01.2016, kuhu Kaur Kender kirjutas artikli „Eesti vihkab noori“ ja kõrvalpildil on ta tema tavapärases riietuses ja olekuga.
Annan punkthaaval olulisemad tunnused (kuna analüüsitav on avalikus meediapildis väga esindatud, võib mu tähelepanekutes hõlpsalt ise veenduda).
-käitub ühiskonnas kohmakalt, ei taju hästi kultuurinorme, otsib piire, ületab neid tihti ja on tihti teiste reaktsioonidest üllatunud ja ka lõbustatud
-otsib noorte sõprust,
-sõnakasutus ja üldine käitumine on provotseeriv, ropendab palju, olek on väljakutsuv
-tegeleb ohtralt enesekehtestamisega,
-kultuurihuvideks arvutimängud, räpp
-tahab lõhkuda just neid vabadusi, mille on kehtestanud vanemlikud agendid kultuuris (õpetajad, politsei, lapsevanemad), nõuab õigustust mõnuainetele, ropendamisele, igasugusele mitteviisakusele jne (st vabastustaotlused on enesekesksed ja hedonistlikud)
-meeldivad autod jt prestiižkaubad
-riietub alati nagu teismeline ja identifitseerib end nende kogukonna liikmena.

No viimane punkt tegi vahest asja ka igaühele selgeks, iga põhikooliõpetaja noogutas juba ammu äratundmisest. Tegu on täiesti tavalise teismelisega.
AGA. Ja nüüd tuleb aga. Täiesti tavaline energiat ja krutskeid täis teismeline, kes on vangistatud keskealise mehe kehasse. Ta ei tunne end seal mugavalt, kõik on nihkes ja hing segaduses. See vaene mürsikuhing on vales kehas – Kaur Kender on transager.
Õnneks hiljuti kajastati meedias ühe transseksuaali juhtumiga päris põhjalikult, milline piin on olla vales kehas. Ja ometi ei saa vaest poissi vangi panna, kellel on isegi raske. Lisaks haigusele veel vanglakaristus lisaks! Mõelge, mis tunne oleks tavalisel teismelisel eluvennal, kellelt kõik eeldavad täiskasvannu käitumist, kõik inimesed käituvad temaga, nagu ta oleks keegi muu, kellena ta end tunneb ja identifitseerib. See on põrgu!
Seega oleks minu ettepanek – meenutagem meie kultuuri tundlikkuse kasvamise ajalugu! – et riik mitte ei represseeriks, vaid aitaks teda, ning rahastaks täies mahus tema eavahetusoperatsiooni. Pärast oleks kõigil segadust vähem! Turniks vanadel hoonetel üks õbluke ümmarguse näoga poiss rohkem, vinn põsel, koni hambus, piidleks pahuralt möödakäijaid, kiruks õpse ja mente ning joonistaks müüridele peeniseid ja lemmikräppari logosid. Kõik täpselt nagu peab.

foto: Delfi






Mihkel Kunnus, kultuurieugeenik

01.02.2016, Tartu

40 kommentaari:

  1. Fiktiivne lapsporno pole muide Euroopas enamasti illegaalne. Filmitud-pildistatud lapsporno kriminaalsus ongi selles, et selle tegemiseks kasutatakse reaalseid lapsi. Siin on väga oluline vahe. Joonistatud, animeeritud, kirjutatud jms. lapsporno võib olla piiratud, hoiatustega jne. kuid kohtu alla see ei lähe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Margus Kiisil on õigus, Lääne-Euroopa progressiivsetes eliitides on pedofiilia sõnas ja pildis ammuilma aktseptaabel ja nii näevadki nende sabas kappavad Ida-Euroopa progressiivsed eliidid kurja vaeva, et idaeurooplasi juukseidpidi progressiteel Lääne-Euroopale järele lohistada. Ent mitte ainult pedofiilia sõnas ja pildis, ka praktikas on see progressiivsete eliitide poolt ammuilma normaliseeritud – omadevahel igal juhul. Mitte ainult nö vaimusilmas pole pedofiilia progressiivsete eliitide poolt „emmatud“, vaid kõige lihalikumas mõttes. Ikkagi väga võigas on lugeda Spiegelist dokumentaalset järjejuttu sealsete roheliste ja vasakradikaalide pedofiilsetest praktikatest, mille üle nood ise niiii uhked olid (küllap on tänini, ka ajutise tagasilöögi päevil). Või kuulda ikka ja jälle 1970ndate aastate pedofiilsest eksperimentaal-lasteadnikust ja pedofiiliateoreetikust Daniel Cohn-Bendit'st kui too nn Euroopa parlamenti kandideerib (vastavalt sellele KUI vihased tagurlikud massid tema pedofilia puhul on, siis kas Saksas või Prantsuses kandideerides) ja nn Euroopa Föderatsiooni projekte lauale laob... Poola eelmine, libera(li)stlik ja ülimalt nii Brüsseli- kui USA-meelne valitsus näitas üle-ookeani-patroonile kõige kindlameelsemat trääsa pedofiil Polanski väljaandmise asjus! Kujutage ette, muidu libedalt kuulekas liberasmus, aga kui ilmakuulus pedofiil USA tagurliku kohtusüsteemi küüsist päästa, siis viimse veretilgani Polanski eest väljas...

      Britanniast kõigi nende elitaarsete poplkultuura- ja poliitilise establishmendi pedo-kiskjatega, kes kultuurarevolutsiooni kulminatsiooni päevil avalikult homo-pedo-õiguslust edendasid ja kus alles äsja leiboristlik lord Jenner, silmapaistev juudiliider ja holokaustiharidustöö üks juhtivamaid ikoone pedofiilse kiskjana võimude kaitset nautis, enne kui mõned nädalad tagasi kohtu all seismata kõnges... , jah sellest va Britanniast kõnelemata.

      Mis mind tõepoolest aga imestama paneb, on see, et kui homoseksualismi propaganda ja pedofiilia propaganda aastakümneid lausa ühtsel sammul võidu poole marssisid, siis miks küll vaid homoseksualismus täna täieliselt privileege naudib ja pedofiilia väljaspool elitaarseid ringkondi ikka veel nö vaeslapse ossa jäetuna häbimärgistub? Millest sihuke loogikavaba lõtk progressimehhanismuses? Ikka veel liiga keeruline tagurlikele massidele taolist normi maha müüa? Sõnad on otsa saand?

      Kustuta
  2. Slippery slope on termin meelevaldse seose kohta. Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Meil ei ole ajaloost ühtegi näidet kus saksofoni mängimine oleks lõppenud kodumaa reetmisega. Seevastu sõnavabadust on piiratud palju kordi ja homovärk on ka käinud aastakümneid. Ning Euroopat ja Põhja Ameerika ning mõned teised riigid on reaalsed näited reaalsest elust ning kui keegi väidab, et Kenderi tsenseerimine ja kooseluseadus võivad lõppeda sellega, mis hetkel Lääne Euroopas toimub, siis ei ole see demagoogiavõte vaid täiesti reaalselt toimunud protsesside kirjeldus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nn sõnavabaduse kontseptsioonil on ÜHISkondlikus mõttes minu meelest vaid 1 ratsionaalne iva ja rakendus ühiskonna elik sootsiumi jaoks. Ainult 1, see-eest otsatult oluline samuse inimkoosluse kui terviku jaoks: sõnavabadus elik vaba ja tsenseerimatu avalik ühiskondlik arutelu tagab kõige efektiivsemalt sellesama ühiskonna säilimise ühiskonnana, samas antud inimkoosluse enesekohaseid ja „üldaktsepteeritud“ (st ühiskonnaliikmete enamuse poolt, minu pärast või RÕHUVA enamuse poolt tõsiselt võetavaid) eesmärke edendades. NB! Ja aidates võimalikult valutult ja efektiivselt korrigeerida ühiskonna liidrite valearvestustest sündida võivaid vigu, samuti kohandada sotsiaalseid strateegiaid ümber vastavalt ähvardavatele ohtudele jne.

      Justnimelt SEE ja ei miski muu mida ma tõsiselt suudaks võtta, on nn sõnavabaduse-kontseptsiooni ainuke tõsiseltvõetav enesepõhjendus alates Antiik-Kreekast kuni nn varajase või modernse ajastu alguse klassikalise nn liberalismi ideoloogiani Euroopas (misuke tänaseks päevaks muidugi ammuilma iseenese vastandiks elik „poliitiliselt korrektseks“ liberasmiks vägistet).

      Sõnavabadusel on eelkirjeldet tänuväärne ühiskondlik funktsioon olemas VAID siis, kui ühiskond ON ühiskond – ühiste tõekspidamiste (moraal, esteetika jne väärtushinnaguline koherentsus) ja eesmärkidega (enesesälitimine sellesama ÜHISkonnana „läbi aegade“).

      Multikultuslik, erinevatest ühiskondade jäätmetest kokku mikserdatud gemüüse (liberastlikud multikultsed režiimid), mille ühiskonnaülesed/-välised liidrid omadel huvidel kokku segavad, EI SAAgi nn sõnavabadust ülalkirjeldet mõttes säilitada – sest erinevate „osa-ühiskondade“ ühiskondlikud taustad on omavahel vasturääkivad, eesmärgid üksteisele vastutöötavad, väärtussüsteemid tihtipeale põhimõtteliselt vastastikku välistavad. Taolises anti-ÜHISkondlikus gemüüses töötab nn sõnavabadus ühiskonnaüleste-väliste liidrite huvidele vastu.

      Ja sestap ongi liberastlikes režiimides sõnavabaduse asemele nn Poliitilise Korrektsuse doktriinistik kehtestatud ja kriminaliseeritud. Et asi kunagistele sõnavabadusega harjunud ühiskondadele liiiiga „tototot“ elik totalitaarne „ei tunduks“, on multikultuslike režiimide alamatele kingitud asendusvabadus(ed): vabadus praktiseerida krt-teab-mis „seksuaalvabadusi“, seda nii kõnes kui kirjas kui praktikas – nii individuaalselt kui grupiviisiliselt, niis sümboolselt kui naturaalselt NAUTIDA „täiega“ NEID kingitusi ja unustada OMA ühiskond.

      Liberastia poliitiliskultuuriline ajalugu (julgelt üle saja aasta) ongi kõigiti adekvaatselt kirjeldatav kui ühiskondlikpoliitilise sõnavabaduse kaotamise ja selle ropendamis- ja pornovabadusega asendamise ajalugu. Tõsi: ropendamis- ja pornavabastusliku revolutsiooni eestvedajad, kes ise oma saavutusi dokumenteerind ja nendega hooplevad, keelduvad karmilt ja ühemõtteliselt mündi teist poolt, st samaegset poliitkorrektset tsensuurisüsteemi karmistumist tsensuurisüsteemiks nimetamast. Aga see nende loitsimine ei muuda reaalsust.

      Illusioon, et Kenderi pedo-sado-porno ühiskondlikpoliitilist „sõnabadust kaitseb“, on saadanlik optiline pete. Või nõnda uskuja naivistlik enesepettus. Nagu Kenderi arvukad ja tänaseks „klamuuritud“ eelkäijad USAs ja Lääne-Euroopas, toimib Kender liberastliku režiimi suhtes jäämurdjana liberastliku düstoopia edasise „arenguetapi“ poole. Minu isiklike kahtlustuse kohaselt ka vastava(te) Eesti-välis(t)e instututsiooni(de) utsitusel ja soosingul. Nõnda ongi enam kui tõenäoline, et „päeva lõpuks“ mõistab libera(li)stlik kohtusüsteem kunstliku „usukannataja“ Kenderi auavalduste saatel õigeks. Nagu nad ise sääl imbetsilses Nihilistis praalivad, on nemad „ajaloo õigel poolel“, antud juhtumis oma seaduslikke kohustusi täitev prokuratuur ent töötab (veel) „tagurluse lainel“.

      Kustuta
    2. Ja muidugi, selles on Sul õigus, et Nihilist on kultuurimarksismi vedur. Selles pole midagi uut, juba 2007 prooviti meile skeptik.ee kaudu teaduspõhise maailmavaate sildi all homovärki, kanepit, holokausti ja multikultuuri serveerida.
      Samuti serveeriti meile Nihilisti tsenseerimata alternatiivina peavoolumeediale. Aga ei läinud keegi skeptiku õnge ega lähe Nihilisti õnge ka. Kogu kultuurimarksismuse häda on asjaolu, et üks väga ja vana rahvas on kõiki oma asju ajanud infomonopoli tingimustes ning ei oska infoühiskonnas inimese näoga loomi ohjata.

      Kustuta
  3. Lapsporno valmistamise kriminaliseerimisel on normi kaitsealas pornograafilise teose valmistamisel osalenud lapseealise normaalne vaimne ja seksuaalne areng. Seega kaitstakse reaalseid lapsi. Selliste laste pisarad on väärt kaitsmist. Väljamõeldud lapsi ei pea karistusseadustikuga kaitsma. Seega kui keegi valmistab lapspornot ja kasutab selle valmistamisel alaealisi lapsi (näitlejana, modellina), siis tuleb lapsporno valmistajat karistada, et kaitsta osalenud lapsi. Fiktiivseid isikuid (Kenderi tegelased) ei saa aga kuidagi kahjustada ja seega ei ole neid ka vaja kriminaalõiguslikult kaitsta.
    Täpselt samuti on tapmine karistatav, aga tapmisest kirjutamine ei peaks olema karistatav (kui ei ole just tegemist vihakõnega). Mul ei tule küll mõttesse karistada Dostojevskit Raskolnikovi kuriteole kaasaaitamises.
    Mis iseeneset ei tähenda, et Kenderi UNTITLED-12 oleks midagi väärt - täielik rämps ja näitab nii mõndagi kirjutaja kohta. Kuigi Kender ise mainis kunagi mingi taolise motiivi, et pani päris mõtlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Valdemar, paraku eksid. Õigusteaduslik seisukoht on selline: KarS § 178 - Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine - eesmärgiks on vähendada lapsporno nõudlust ja demotiveerida lapsporno tootmist, mille tulemusena peaks vähenema laste kasutamine pornog. materjalide tootmisel. (KarS Kommenteeritud väljaanne, § 178 komm 1 lk 472)

      Kustuta
    2. Mis on laste kasutamine - kas see, et laps on modellina või näitlejana pornofilmis või fotol - loomulikult tuleb siin karistusõiguslikult sekkuda, et vähendada laste kasutamist pornograafilise materjalide tootmisel. Aga tehke mulle selgeks, kuidas kasutas Kender lapsi, kelle pisarad vääriksid kaitsmast. Siin ei ole ju laste kasutamist ega ka laste kaitsmise vajadust. Ega me ei kaitse ju neid lapsi, kes on potensiaalsed lugejad - need lapsed ei peaks lugema ka tapmistest ja muudest pahadest asjadest.

      Kustuta
  4. Hea tekst, tuleb enamvähem kõikide tähelepanekutega nõustuda.

    Teaduslikust vaatepunktist oleks huvitav tuvastada, mis põhjustab Kenderi ja teiste nihilistide vaimse arengu seisakut teismelise tasemel. Paraku saavutas Kender-Pärnits oma intellektuaalse tipptaseme umbes 14-aastaselt, sellest ajast alates on nad koha peal tammunud. Kujutlegem 80-aastast Kenderit vanurikäru najal gängsta-poosi võtmas. Kahju, et pole vastupidi - välimus iginooruslik, aga vaimsed võimed muudkui arenevad.

    VastaKustuta
  5. Sven Anton, kes on KarS 178 tähenduses "isik"?

    VastaKustuta
  6. Toetan artiklit, kuigi enne lugemist oli samuti sõnavabaduse kaitsjate leeris. Tõepoolest, paljud väited on demagooglisede (loogiliselt mitte-kehtivad). Samuti pole sõnavabadus absoluutne ja on piiratud (nagu teisedki õigused) teiste õiguste kaitsmisel. Õiguste konfliktis peabki otsuse emma-kumma õiguse kasuks tegema - minu isiklik seisukoht on, et alaealise vaimne tervis ja seksuaalne areng peaksid olema rohkem kaitstud väärtused, kui sõnavabadus.

    Õigusteaduslik seisukoht on selline: KarS § 178 - Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine - eesmärgiks on vähendada lapsporno nõudlust ja demotiveerida lapsporno tootmist, mille tulemusena peaks vähenema laste kasutamine pornog. materjalide tootmisel. (KarS Kommenteeritud väljaanne, § 178 komm 1 lk 472)

    Kusjuures kommentaarides on eraldi rõhutatud, et ka fiktiivsete alaealiste kujutamine porno-stseenides on karistatav. Seega tegu on kriminaliseeritud ja on prokuratuur talitanud õigesti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ilukirjanduslik tegelane on seaduse mõistes isik (nagu Sina ja prokuratuur KarS 178 tõlgendate), kas ma saan siis Eric Cartmani ettevõtte juhatuse liikmeks panna ja James Bondi käendusel finantskohustusi võtta?

      Kustuta
    2. Siin on järjekordne näide seadusandja lohakast tööst. Ma saan aru küll, et laste seksuaalne väärkohtlemine on jube asi ja lapsi tuleb kaitsta. Kuid lolliks ei maksa ikka minna. Rõhutan veelkord, kaitsta tuleb last, seda last, keda võidakse kasutada pornograafilise teose valmistamisel. Fiktiivseid Kaur Kenderi tegelasi ei ole vaja kaitsta, sest nad ei vaja kaitset, ükskõik kui hoolivad ja armastavad me oleme. Ma ei saa aru, mismoodi Kenderi taoline tüüp suudab alaealiste vaimset tervist ja seksuaalset arengut kahjustada, et teda tuleb kriminaalkorras karistada.

      Kustuta
    3. Kaitsta ei tule mitte ainult last, keda võidakse kasutada pornograafilise teose loomisel, vaid kaitsta tuleb last igasuguse (võimaliku) pedofiilse ärakasutamise eest.

      Ja sellisel juhul pole oluline, kas süvapornograafilise sisuga kirjutises on lapse osatäitja täiesti väljamõeldud tegelane või on Kender vaid nime ära muutnud (aga reaalset äkšõnit on ta tegelikult ikke ise näinud või sellest lausa osa võtnud) või on ta kirjutades fantaseerinud reaalset isikut ette kujutades vms.

      Oluline on see, kas antud kirjandusteos võib pedofiili erutada ja teda tõugata oma kirge rahuldama lihast ja luust lapse kallal. Just see peaks olema seaduse mõte, mis keelab pedofiilsed pornofantaasiad kirjasõnas. Ja just seetõttu peaks põhimõtteliselt igasugune pedofiilse pornokirjutiste tootmine olema keelatud ja karistatav.

      Küsimusele, kas Kenderi kirjutisel on pedofiilidele ergutav või hoopis keemiliselt mittekastreeriv mõju, vastavad loodetavasti eksperdid. Need paberitega.

      Kui Kenderi kirjutisel on pedofiilidele innustav mõju ja kohus ta süüdi mõistab, siis ei vala ma ühtegi pisarat ei Kenderi ega ka "sõnavabaduse" pärast (Kenderi ja tema liitlaste "sõnavabaduse" olemuse on ülalpool ära selgitanud Aqual.).

      EP, EŠ

      Kustuta
  7. Mihkel Kunnus, kui:

    „Riik tahab hakata määrama, mis on kirjandus ja mis on mitte“ - eelnevaga lähedalt seotud juhtum: riik ei otsi kirjandustunnuseid, vaid lapspornotunnuseid ja kui need on ühe objekti küljes, siis kannatavadki mõlemad. See on samasugune viga, kui öelda: „Riik saadab noori isasid välisriikidesse püssi alla!“. Ei saada, sõdureid saadab, aga sõdur on ka vahel noor isa.

    Miks siis "Lolita" keelatud ei ole vaid koolikirjanduse nimekirjas?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest pornograafia mõiste on subjektiivne - Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus (lühend - PorTS) kohaselt on pornograafia – selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob: Seega mingi subjektiivne komisjon sedastab, et Lolitas on lisaks seksuaalsetele stseenidele ka inimlikke seoseid ja seksuaalsed toimingud ei ole labased. Subjektiivne värk, sõltub lugeja maitsest.

      Kustuta
    2. _Miks siis "Lolita" keelatud ei ole vaid koolikirjanduse nimekirjas?_

      Küllap oli keegi Eesti raffahariduskomissariaadi funktsionääridest Nobokovi sugulane-pärija, kel kultuskirjanikust maha jäävatest autoriõigustest oma osa saada - sokutas ilmakuulsalt pedokiimleva kuntstüki laste kooliprogrammi ja pärast teevad raffahariduskomissariga tulud pooleks.

      Teine võimalik variant on, et tegemist oligi kultuuripoliitiliselt motiveeritud valikuga: et sillutada tee kenderite-šmenderite pedo-sado-pornotükkide kooliprogrammi jõudmisele. Kes omakorda (Kender nimelt) hakab tsutikese aja pärast toimima alibina veeeeeeelgi jäledamatelt pedofiiliat vaimus praktiseerivale kohalikule staarvärdile, et tolle fännid võiksid näpu ninast välja tõmmata ja kehtiva kooliprogrammi peale osutada: "Miks siis Kender kooliprogrammis on ja SEDA kirjanikku tema produktiga taga kiusatakse?"

      Näh, just eila märkasin, et "Kender 2.0" juba ongi Nihilistis oma kanarinna õieli ajand ja vehib tähelepanunäljaselt tiivakönte.

      Kustuta
    3. Kui "Lolitat" peetakse maailma kirjandusklassikasse kuuluvaks ja sellega võimudel probleeme pole, siis võib kogu selle "Untitled 12" ümber toimuvat pidada lihtsalt väga laastavaks kirjanduskriitikaks. Mina kui lihtne lugeja teengi siit omad järeldused - tegemist on nii halva teosega, et prokuratuur peab lugejaid selle diletantluse eest kaitsma. Kui nii, siis nii.

      Kustuta
  8. "„Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin, karakter sellise maailmakirjanikult, kelle elu viimasest teosest võime leida mõtte, et miski ei vääri süütu lapse pisaraid. Kindlasti ei maksa isegi riskida – riskida! - ühegagi neist, neid on niigi liiga palju."

    Tekkis tahtmine tsiteerida siia juurde ühte Simpsonite tegelast: "Think of the children!". Wikipedia link: https://en.wikipedia.org/wiki/Think_of_the_children

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuigi Wikipedia pole alati kõige parem allikas, tahtsin kõigile, kes ingliskeelset teksti mõistavad ja lugeda viitsivad, tsiteerin sealt sellist lõiku:

      "Logical fallacy[edit]
      In their 2002 book, Art, Argument, and Advocacy: Mastering Parliamentary Debate, John Meany and Kate Shuster called the use of the phrase "Think of the children" in debate a type of logical fallacy and an appeal to emotion.[1] According to the authors, a debater may use the phrase to emotionally sway members of the audience and avoid logical discussion.[1] They provide an example: "I know this national missile defense plan has its detractors, but won't someone please think of the children?"[1] Their assessment was echoed by Margie Borschke in an article for the journal Media International Australia incorporating Culture and Policy, with Borschke calling its use a rhetorical tactic.[3]

      Ethicist Jack Marshall described "Think of the children!" as a tactic used in an attempt to end discussion by invoking an unanswerable argument.[2] According to Marshall, the strategy succeeds in preventing rational debate.[2] He called its use an unethical manner of obfuscating debate, misdirecting empathy towards an object which may not have been the focus of the original argument.[2] Marshall wrote that although the phrase's use may have a positive intention, it evokes irrationality when repeatedly used by both sides of a debate.[2] He concluded that the phrase can transform the observance of regulations into an ethical quandary, cautioning society to avoid using "Think of the children!" as a final argument.[2]

      In his 2015 syndicated article "Think Of The Children", Michael Reagan criticized the phrase's use by politicians.[27] According to Reagan, politicians needed to stop using children as tools when arguing for favored governmental programs.[27] He called the tactic an illogical argument, an act of desperation by those who felt they had a weaker case with reason-based arguments.[27] Noting that it has been used by Democrats and Republicans alike in the United States,[27] Reagan called the tactic "obvious political BS".[27]"

      Kustuta
    2. Häh, samuse "Think of the children" argumendi lööb tänaba niikuinii kärbsena maha ületrumpamatu argument "Think what Anne Frank would say about...", antud juhul siis "... about Kender's Martyrdom?" - ja asi vask, eks ole? Fašistlikul tagurlusel sussid püsti, prokuratuurist kõnelemata.

      *

      Tegelikult aga peaks tegemist olema mitte retooriliselt laste taha pugemisega, vaid täiskasvanu kombel antud vanemliku ühiskondliku kõrvakiiluga kirjeldamatult õelalt infantiilitsevale Kenderile - et sihuke tüüp täiskavanud ühiskonnaliikmete laste juurest võimalikult kaugele peletada. See on justnimelt täiskasvanute asi, täiskasvanute nimel antav kõrvakiil, mõistate? Mitte mingi varateismeliste "väitlusklubi" omavaheline mõõduvõtmine.

      Kustuta
    3. See on aga sinu arvamus, et talle tuleks kõrvakiil anda. See on täiesti selgelt lihtsalt moraaliküsimus, millest rääkides selle artikli autor peitub kujuteldavate laste pisarate taha. Ikkagi oleks huvitav teada, miks raamatupoodidest ei ole veel koristatud "Lolitat", "Jää ja tule laulu" raamatuid ning nii mõndagi muud. Siis juba tuleb küsimus, mis hetkest on kirjutatu keelamist vääriv. Kui ma kirjutan lause "vana mees seksis alaealise lapsega", kas ma olen kirjutanud midagi, mida ei tohi avaldada või ma peaksin minema detailidesse, et kohus peaks laskma mu kommentaari kustutada või mind selle eest karistada. Päris paljud pedofiiliat kajastavad uudised tuleks edastamata jätta. Või kehtib see ainult "fiktsiooni" kohta? Eks siis tuleb täpselt ikka paika panna, mis hetkest on pedofiilist rääkiv uudisartikkel loovteks, kui palju seal võib kõnekäändude ja sõnadega mängida, jne. Nagu sa oma kommentaaris ka mulje jätsid, praegu on see ühele inimesele - Kenderile - kõrvakiilu andmine väga ebamääraselt tõlgendatud seaduse järgi, mille vastu peaaegu kõigil teistel on lubatud eksida. Vanasti olid Maaja ajakirjas ka mõned kirjutatud stseenid lastega, eesti keeles on avaldadud Marquis de Sade tekste. Kas need tuleks tagantjärgi keelata, lisaks juba mainitud "Jää ja tule laulu" raamatutega, milles on kirjeldatud sekstseene alaealistega, noorena juhtusin lugema ka Stephen Kingi raamatut (oli vist "Raamatukogupolitseinik"), milles noort poissi, kui ma õigesti mäletan, siis anaalselt vägistati. See ühele inimesele ära panemine on, ma ütleks, mitme levinud definitsiooni järgi üpris lapsik, see artikkel siin "Kenderi isiku analüüsiga" ja sinu seda kaitsvana näiv kommentaar, veel isegi vist rohkem. Mis "täiskasvanute maailmast" me räägime, kus need "täiskasvanud" vabalt seadusi tõlgendades mõndadele meestele valikuliselt "kõrvakiile" annavad ja siis teised mehed neid kõrvakiile kaitstes toovad argumendiks, et "haa-haa, aga vaata kui lapsik ja infantiilne see Kender on, talle ju kohe peab kõrvakiilu andma!" Väga-väga täiskasvanute maailm see siin tõesti.

      Kustuta
    4. Jutt käis „ühiskondlikust kõrvakiilust“ Kenderile. Niivõrd-kuivõrd permentses seksuaalpoliitilis-revolutsioonilises situatsioonis, sihiteadlikult atomiseeritava Eesti puhul veel ON mõtet tõsisemalt „ühiskonnast“ kui millestki koherentsest kõnelda. Kui aga personaalselt minu positsioonist kõnelda, siis olen neljakordne vanaisa ja kui tabaksin Kenderi omaenda poistele mesijutte veeretamas, siis kohe kindlasti mitte ei piirduks asi tühipalja kõrvakiilutamisega, täiskasvanud mehe kombel peletaksin ta jäädavalt oma poiste mant.

      Mis sinu nimetet ammuilma legaliseerit pedofiilsesse kirjanduslikku produktsiooni puutub, siis lugenud olen vaid Lolitat. Mille kohta juba ütlesin, et tegemist on kultuurilispoliitilise revolutsiooni tuuletiivul kooliprogrammis maandunud produktiga. Nabokovi pedofiilne, seejures kahtlemata virtuoosselt sõnaosav kuntstükk on poliitiliskulturiliselt koššer kaup. Ja sellepärast see laste kirjandusprogrammi ka susati. Kui progressiivselt laste „piire“ kompav (jah, see kabistamiskujund on igati adekvaatne antud kooliprogrammi koostamise motiivide kirjeldamisel!).

      Kultuuripoliitiliselt koššer on ka Kenderi pedo-sado-porno. Ja sestap pole mõtet võltsmärtri „kannatuste“ puhul käsa ringutada ja kaftani katkit rebida – kindlapeale mõistab libera(li)stlik režiimikohus Kenderi tema pedo-sado pornotükiga õigeks. Ja nõnda saabki Kender selleks korraks oma missiooni lõpule viidud: minge prsse oma traditsioniliste kultuuriliste tabudesüsteemiga, eesti rahvas – SEE saab olema kohtu otsus.

      Ent pole halba ilma heata: asjalood kehtiva kultuuridoktriiniga saavad loodetavasti eestlaste enamikule selge(ma)ks – täiskasvanud osa eesti rahvast loodetavasti siiski mõistab teha adekvaatsed järeldused ja lõpetab oma ebausklikult doktrinäärse ja kriitikavaba kultuurakultuse, võttes vastutuse oma laste ja lastelaste tuleviku pärast omaenda kätesse.

      PS Üpris iseloomulik Kenderi ümber käivale talmuuditsevale nurgaadvokaatlikule „debatile“ on see, et tehakse nägu, nagu libera(li)stlikus Eestis EI oleks kohtuotsuse põhjal raamatuid põletatud – on küll: mittekoššer „Siioni tarkade protokollide“ tiraaž hävitati 1996. aastal Tartu ringkonnakohtu otsusel:

      http://epl.delfi.ee/news/kultuur/siioni-tarkade-protokollid-kas-aegunud-fiktsioon?id=50723360

      Kustuta
  9. Kui 13-aastane poiss saadab Kenderi "kirjandusteose" 12-aastasele tüdrukule, siis kuidas saab keegi väita, et ükski laps ei kannata?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su küsimusest väljenduvad mitu üpris kummalist eeldust ja järeldust.

      Esiteks, küsin, kuidas sa saad kindlalt väita, et laps sellises olukoras kannatab? Seda, kuidas pornograafilise materjali nägemine lapsi mõjutab, on keeruline teadlastel hinnata, aga üpris suure tõenäosusega on selles eas lapsed juba niigi pornot näinud. 90-ndatel, kui mina noor olin ja internet veel nii levinud ei olnud, käisid 12-13-aastased tüdrukud ise wc-s Maajasid sirvimas, tänapäeval intenetiga on üpris kindel, et pornot on näinud üpris suur osa noortest. Seda, et lasteporno lugemine (ma rõhutan, et just lugemine) kuidagi last rohkem traumeerib kui anaal- ja igasuguste muude sekside piltide ja videote nägemine, mida nad ilmselt korduvalt on näinud, on vist raske tõestada. Rohkem tuleks keskenduda ehk sellele, et vähemalt Ameerikas on probleem, et umbes 22% teismelistest tüdrukutest ja 18% poistest on juba ise endast alasti või poolalasti pilte kuskile postitanud või saatnud, (seksuaalse sisuga sms-e on vahetanud mõne uuringu järgi üle poolte) aimamata, et seda võidakse halvasti ära kasutada või isegi sellest hoolimata. Vaevalt nad selleks kuskilt lastepornost inspiratsiooni on saanud, pigem Paris Hiltonilt ja muudelt suurtelt artistidelt või lihtsalt sõpradelt.

      Teiseks, no olgu, oletame, et kirjaliku lastepornoteose lugemine mõjub neile halvasti. Siis on aga kirjaniku süüdistamine tüdrukule tehtud kahjus sama kaudne kui lauajala-tootja süüdistamine selles, et mõni 13-aastane poiss võib 12-aastasele tüdrukule lauajalaga pähe lüüa (üpris kindlasti kahjulikum kui mõne pornograafilise teksti peale sattumine, mille lugemise tüdruk võib omal valikul igal hetkel katkestada). Me ei hakka ometi lauajalgade tootmist illegaalseks kuulutama, sest mõni 13-aastane poiss võib lüüa mõnele tüdrukule sellega pähe?

      Lisan, et sellise teksti keelamine on eriti kummaline arvestades, et täiesti legaalselt on poelettidel Troonide mängu sarja aluseks olevad raamatud, kus on lastega seksimise stseenid, täiesti legaalne on välismaalt tellida või internetist alla laadida jaapani koomikseid-arvutimänge, milles seks alaealistega on levinud motiiv. Mõlema materjalig aon ilmselt noortel märksa suurem tõenäosus kokku puutuda, sest jaapani anime dja hentaid on populaarsed ja Troonide mäng on üks maailma populaarsemaid telesarju. Tänapäeva maailmas sellise asja keelamine, et keegi kirjutab sõnad "laps" ja "seks" ühes lauses või joonistab sekspildi ja kirjutab juurde, et üks osalistest on laps, ja siis avaldab, on ikka üpris mõttetu. Mida kavatseb Eesti riik teha, et Troonide mängu tüüpi raamatud meile ei leviks, jaapani multikad ka mitte ja et raadios ei mängitaks Paris Hiltoni ja Miley Cyruse muusikat (kes märksa tõenäolisemalt on seotud noorte tahtmisega endast alastipilte teha)? See oleks üüratu ettevõtmine, hetkel on tegu lihtsalt ühe kirjaniku kottimisega.

      Kustuta
  10. Kuulge, vabandage, et ma pisiasjaga vahele segan, aga kui õige lõpetaks selle "lapspornotamise". Eesti keeles on "lasteporno", ükskõik mida ka seadus ütleb (ütleb selles asjas halvasti ja valesti). "Lapsporno" on ehe keeleporno (lapspornotaja ütleks muidugi "keelporno").

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lapseporno või lasteporno kõlab keeleliselt nagu pornograafia, mida tarbib laps.

      Kustuta
    2. jajah, ja lastearst on nagu arst, kes tarbib lapsi. Ära muuta selline jõledus, peab olema lapsarst!

      Kustuta
  11. Ütleme nii, et selle keissi juures esinevad mitmed pooltoonid, mis ei lubavad seda käsitleda pigem võitlusena sõnavabaduse kui et pedofiilia vastu.
    1. Esiteks Kenderi isik, teatud osa ühiskonnast kohanematus Kenderiga nagu ka Kenderi kohanematus ühiskonnaga. See võib selle n.-ö. "normaalse ühiskonna" soovini karistada neid, kes tema normidega ei kohane ja lõppkokkuvõttes, kuidas suhtuda neisse, kes ei kohane: kas nad on haiged või kurjategijad. Siit võiks viia juba paralleele sügavamate taustsüsteemideni, kasvõi Foucault'ni, kuid selle varase hommikutunni jaoks oleks see juba too much. Lisaks veel see aspekt, kui selle "suurepärase teose" oleks loonud nt Uugametsa Kolla, kas ühiskonna reaktsioon oleks samasugune?
    2. Tänu meediakampaaniale on see teos omandanud suurema vastukaja kui ta oma kirjanduslikult väärtustelt vääriks. Mina lugesin selle diagonaalis läbi lihtsalt sellepärast, et sellest niipalju jahuti. Ei ole mingeid probleeme sisuga, igasugust horrorkirjandust loen vabalt, kuid see lugu oli niivõrd igav ja ebaatraktiivne, et süveneda küll ei suutnud,ma ei kujuta ette, et see võiks laiemale publikule meeldida.
    3. Pedofiiliasüüdistus peaks eeldama ikkagi mingisugust taotluslikkust, soovi tekitada lugejaskonnas vastavaid ehk siis pedofiiliasõbralikke emotsioone, kirjeldama seda positiivsetes toonis jne. Kriminaalselt karistatava teo portreteerimist ei saa võrdsustada teo toimepanemisega, sest siis peaks juba Thomas Harrist karistama Hannibal Lecteriga tegelaskuju eest, sest seal oli inimsööjat kujutatud küll palju positiivsemas võtmes kui Kender pedofiiliat. Tõepoolest, kas ma võin James Bondi laenu käendajaks võtta?
    Pedofiilia kui nähtus kahjuks ühiskonnas siiski esineb ja sellest pole võimalik vabaneda sellest möödavaatamisega, mis on sisuliselt sama, kui väita, et Juku pea ei ole kandiline.
    Seepärast saan ma kokkuvõttes näha kogu keissi põhiliselt kahte ajendit:
    1. Teatud ühiskonna kohanematus Kenderiga ja soov teda selle eest karistada. Siin on ajendid ilmselt rohkem isikupõhised ja ei kehtiks mõne teise isiku puhul.
    2. Teatud osa ühiskonnast poolt esitatav sotsiaalne tellimus rangete reeglitega ühiskonna järgi, mis on Eestis nagu kogu Ida-Euroopas üsna tugev, kus karistamine on juba kultuuriline fenomen - põhiline et riik oleks paks, ordnung majas ja naabri-Juhan ei möliseks. Loomulikult eeldab iga taolise tellimuse esitaja, et tema seisab alati õigete poolel. Ajalugu väidab küll enamasti midagi muud.

    VastaKustuta
  12. Kui Mihkel Kunnuse 'Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga' oleks avatud avalikuks allkirjastamiseks, siis kirjutaksin sellele kõhklematult alla.

    VastaKustuta
  13. Ei ole kahtlust, et Kender viimaks võidab kõige kõrgemas kohtuastmes.

    Ja siis on tore seda blogi lugeda. Seni palun jätkake tuule tallamist. Ja palun ärge seda siit ära kustutage.

    VastaKustuta
  14. Mihkjel Kunnus: „AGA. Ja nüüd tuleb aga. Täiesti tavaline energiat ja krutskeid täis teismeline, kes on vangistatud keskealise mehe kehasse. Ta ei tunne end seal mugavalt, kõik on nihkes ja hing segaduses. See vaene mürsikuhing on vales kehas – Kaur Kender on transager.
    Õnneks hiljuti kajastati meedias ühe transseksuaali juhtumiga päris põhjalikult, milline piin on olla vales kehas. Ja ometi ei saa vaest poissi vangi panna, kellel on isegi raske. Lisaks haigusele veel vanglakaristus lisaks! Mõelge, mis tunne oleks tavalisel teismelisel eluvennal, kellelt kõik eeldavad täiskasvannu käitumist, kõik inimesed käituvad temaga, nagu ta oleks keegi muu, kellena ta end tunneb ja identifitseerib. See on põrgu!
    Seega oleks minu ettepanek – meenutagem meie kultuuri tundlikkuse kasvamise ajalugu! – et riik mitte ei represseeriks, vaid aitaks teda, ning rahastaks täies mahus tema eavahetusoperatsiooni. Pärast oleks kõigil segadust vähem! Turniks vanadel hoonetel üks õbluke ümmarguse näoga poiss rohkem, vinn põsel, koni hambus, piidleks pahuralt möödakäijaid, kiruks õpse ja mente ning joonistaks müüridele peeniseid ja lemmikräppari logosid. Kõik täpselt nagu peab.“
    --

    Jah. Vaieldamtult see ON Pakosta võrdõigusluskontori haldusalla kuuluv keiss. Mihkel Kunnus ei liialda mitte üks milligramm. „Transagerism“ elik „eavahetuslus“ on täpipealt niisama tõsiselt ja sügavalt samuse võrdõigusluse teema kui „soovahetuslus“ ja muu taoline õigusluskräpp, mis tänapäeva kohustuslikku poliitiliskultuuralist ideoloogiat domineerimas.

    Üks näide mujalt maailmast („kuhu me nii väga...“ jne), mis õiguslus-õndsa eeskujuna esiletoomist väärib:

    A 52 year-old man is living as a six year-old girl. You read that right. 
    The man, formerly known as a Paul Woscht but who now goes by Stefonknee, left his wife and seven children to go live as a little girl with adopted parents.
    "I’ve moved forward now and I’ve gone back to being a child," Woscht said in an interview with The Daily Xtra. "I don’t want to be an adult right now, and I just live my life like I couldn’t when I was in school."

    Originally, Woscht was going to live as an eight year-old, but his "sister" wanted Woscht to be the little sister, so Woscht decided to be six years old instead. 
    "We have a great time," Woscht said in his naturally deep voice. "We color, we do kids stuff. It’s called play therapy. No medication, no suicide thoughts. And I just get to play."

    http://www.dailywire.com/news/1707/fifty-two-year-old-man-lives-six-year-old-girl-aaron-bandler

    Artikkel on illustreeritud fotoga, heitke pilk õnnelikule „ea- JA soovahetaja“ peale. Ma ei imestaks mitte üks teps, kui Kenderist JA Nabolokvist inspireeritud autor, kes alles äsja sessamas Nihilistis omaenda lapsporno-kirjatüki avaldas, leiaks inspiratsiooni vaimusilmas sellesama soo- ja eavahetajaga krijanduslik-graafiliselt kujutet pedofiilsesse ja vägivaldsesse vahekorda astuda.

    (jätkub)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga see selleks, oluline on, et „eavahetuslus“ ON progressiivse õigusluse, sealhulgas Pakosta kontori poolt normaalsuseks kinnitatav. Ja Kenderi puhul lisandub silmaganähtvalt veeel üks samaväärne õigusluse aspekt: „rassivahetuslus“ - kuivõrd niipaljukest kui mina Ühendrikide getoneegritest jagan, siis Kender oma maneeridega etendab tüüpilist gängstaneegrit (isegi tema Untitled olla kirja pandud Detroidis!). Kender on NII „soovahetuslane“ KUI „rassivahetuslane“, seega juba kehtiva ideoloogilise doktrini alusel TOPELT-kaitstuse alla liigituv kretuur. Kes kõigele krooniks tegeleb valges pärismaises ühiskonnas mitte ainult antud ühiskonnas eksisteerivate moraalsete piiride kompamise-käperdamisega, vaid kõige progressiivsemal revolutsioonilisel kombel nende piiride puruks peksmisega.

      Seega on sihukese kraadiga kreatuuri puhul šanss, et liberastlik režiimikohus teda milleski süüdi mõista võiks, ümmargune 0 (null). Seevastu aga riikliku kultuurapreemia väljavõtmise šansid „päeva lõpuks“ hiiglama suured.

      SEE on poliitiskultuuraline reaalsus, milles Kender oma võidutanze tanzib. Ja tema ümber balletitrupp, kes ühe suupoolega "sõnavabadust kaitseb", teise suupoolega poliitilist tsensuuri kehtestab ja vihaselt poliitilise "vihakõne" vastu võitleb.

      Kustuta
    2. Vabandan näpuka pärast ülal hr Mihkel Kunnuse nime kirjutades.

      Kustuta
  15. Tread softly… I, being poor, have only my dreams.

    Kenderil on peaaegu õnnestunud näidata, et Eesti kultuur ei tule toime ilma vanemliku (riikliku) järelvalveta. Et see on alaealine kultuur, võimetu ja jõuetu ohu ees ning suur osa sellest on tänapäevase inimese jaoks kasutu ja mõttetu.
    Ühelgi ennast tõestanud edukal eestlasel ei jää mitte midagi puudu ilma temata. Ja mida ongi öelda haritlaskonnal, kes on vaikimisi heaks kiitnud täiesti reaalse psühholoogilise sõja. Loobunud illusoorse heaolu, kujuteldava vabariigi nimel mõtlemise ja teadmise vabadusest.

    See on väga tõsine asi. Kui meil praegu on tegemist autoriga, siis pärast lõplikku süüdimõistmisest – kui see peaks niimoodi minema – saame me Autoriteedi. Ma eelistaksin midagi muud.

    Aga, Aqualung, my friend, miskis mõttes ei erinegi ta siis niiväga sinust. Eks kirjutanud sa midagi sarnast Lotmani blogis?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. „Aga, Aqualung, my friend, miskis mõttes ei erinegi ta siis niiväga sinust. Eks kirjutanud sa midagi sarnast Lotmani blogis?“
      --

      js, võehh, sellest su lausest võib ju jääda lausa mulje, nagu oleksin Lotmani blogis mingi kvaasi-kenderliku pornonikerdise postitand!

      Aga seda sa loomulikult öelda ei üritand. Nuputasin ma sinu kommentaari puhul mis ma nuputasin, järeldada ei osand ma muud kui seda, et küllap sa viitad millelegi, mida ma hr Lotmani blogis artikli all „Pikkade käte öö“ poetasin selle kohta, kuidas ma ise 'autoriteeti' („Autoriteeti“) suhtun:

      „...(minul nimelt pole miskit Autoriteedi austamise vastu, pigem ikka vastupidi: kui on tegemist ausa, Tõe poole püüdleva, ka intellektuaalses mõttes kompromissitult ausa /seejuures loomulikult ka inimliku eksimisvõimega/ mõtlejaga, siis taolist austan ma väga, sama kehtib ka ausa avaliku võimuautoriteedi kohta; samuti pean ma elementaarsuseks, et mõned arvamused lihtsalt ON suurema tõeväärtusega kui teised) ...“.

      Aga mis krdi kombel peaks see minu vaatepunkt mind Kenderile sarnaseks muutma? Sügavas sisulises mõttes ei ole mul võimalik Kenderile isegi „vastanduda“, kuivõrd minu „personaalse universumi“ seisukohast pole Kenderi näol tegemist isegi mitte võõrliigi, vaid lausa reptiloidiga.

      Kustuta
    2. Ei mingit kvaasi-kenderlikku nikerdist! Aga ma mõtlesin seda mõttearendust "Pikkade käte ööst" – "ML: „Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.“

      „Aamen selle peale,“ ja sealt edasi. Väga terav haritlaskonna kriitika, kas pole? Teravam kui ühelgi nihilistil, niipalju kui mina tean.

      Ja Autoriteet oleks too "allilmast" siis. Keegi, kellel on streetcredí enam kui kellelgi teisel. Keegi, kes on saanud auhinna, mille kõrval kahvatuvad kõik riiklikud kultuuripreemiad.

      Kustuta
    3. Ah seda pidasid silmas, js? Ent ka seal sisaldub (ehkki spetsiaalselt rõhutamata) mu arusaam, et Kenderi infantiilnihilistid pole eestikeelses peavoolu-kultuuri-mehhanismiga mitte opositsioonis, vaid sellesama kultuurimarksistliku peavoolu avangardne rünnakrühm, mis pingutab selle nimel, et va kultuurarevolutsioonilist peavoolukronu piitsutada pikemale sammule saada. Kenderi eesrindlikud noored toimivad kui turbo või nitro kultuuramootoris, mitte ei pidurda, vaid ergutavad. Neil on silmnähtvalat kõrini nendest silmakirjalikest lehvitustest matsiraffa suunas, mida peavoool tunneb oma kohusena vahetevahel oma tänitamiste ja hurjutamiste vahele teha (et publikum lõplikult Pühast Loomeraffast ei võõranduks – mitte enne konkreetsete kultuuraheeroste surma, sest sissetulekud ja aupärjad ning -järjed on tahes-tahtmata põlastusväärse matsiraffa olemasoluga ju seotud).

      Mina seevastu pole eestikeelse kultuuraraffaga ei instutsionaalselt, ei emotsionaalselt seotud. Mina vaatan kõrvalt, samas enesele aru andes, et mitte ükski minu poolt sellele kultuuraadministratsioonile, -aparaadile ja selle poolt väljastet produktsioonile antud ja antav hinnang - kuitahes põlglik – ei saa mõjuda sellele parasiitlikule monstrumile hävitavalt. Nad ise hävitavad nii eesti ühiskonda kui iseend. Ja ei mitte mina kui kõrvalseisja.

      Niipaljukest siis minu personaalküsimusest. Mis otseselt teemasse ju ei puutu.

      Kustuta
  16. Et mõista Kenderi nime all initsieeritud kultuurilis-poliitilis-juriidilise jandali tõsist kultuurilis-poliitilis-revolutsioonilist tausta, siis selleks on ülimalt hüvaks materjaliks tagasivaade Ühendriikides XX sjandil peetud ropprevolutsioonilise kultuurisõja motiivistlikku ja mehhanismusse, sealhulgas juriidilisse mehhanismusse:

    Unclean Lips: Obscenity and Jews in American Literature
    by
    Joshua N. Lambert
    Co-chairs: Jonathan E. Freedman and Anita Norich
    This dissertation examines Jews' literary, social, and legal interventions in
    controversies about obscenity in the United States in the 20th century. Scholars
    acknowledge obscenity debates as crucial in the development of modern American
    literature, but the roles Jews played in this history as publishers, lawyers, judges, and
    authors have not yet been interrogated. Insisting that no single explanation adequately
    accounts for the range of American Jews' influential interventions, the dissertation
    proposes four ways in which obscenity mattered to American Jews, as Jews, given their
    specific historical circumstances. The production and defense of obscenity contributed to
    Jews' attempts to counter sexual anti-Semitism; to obtain cultural capital that was
    otherwise denied to them; to defend contraception; and to advocate for minority rights.
    The decentralization of authority in Diasporic societies and resulting diversity also helps
    to explain the vigor with which some American Jews intervened in these debates.

    Kenderi logo all tehakse lihtsalt Eesti kultuurilispoliitises ruumis kiirendatud korras "mahajäämust tasa", kapates nüüdisaegsete vahenditega samamoodi, nagu juunikommunismi juurutades oli eestikeelne juriidiline ja kultuuripoliitiline aparaat sunnitud kappama suvel 1940.

    Lamberi asjalik dissertatsioon (2009) on veebis loetav, mõned aastad tagasi ilmus see ka raamatuna. Ühendriikide juudi kultuuriväljaande The Tablet Magazine'i intervjuu Lambertiga raamatu ilmumise puhul on Tableti kodulehel ka oma kõrvaga kuulatav.

    Muidugi pole Lambert ainuke, ammu siis esimene XX sajandi poliitilise kultuurasõja võitjaraffa poeg või tütar, kes seda teemat triumfaalselt dokumenteerib. Ent seda iseloomulikum, et neid triumfaalseid kultuuriloolisi fakte eesti keeles niiiii pingsalt ignoreeritakse.

    VastaKustuta