Inimene, sest Sa oled seda väärt!

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel:

Ivor: „Tavaline moraal on vaid tavalistele inimestele (Ordinary moral is only for ordinary people)“Aleister Crowley

Anah: „Oo, ja kes meist ei tahaks ennast ebatavaliseks pidada!“

Eikuk: „Eks igaüks ole omamoodi ebatavaline. Inimesed ei ole ei ühtemoodi, ega ka võrdsed. Kes pikem, kes lühem, kes tugevam, kes nõrgem, kes rikkam, kes vaesem. Isegi seaduse ees ei ole võrdsust: kel suurem rahakott saab parema advokaadi . Kõik on ebatavalised ja erinevad.“

Ivor: „Jah, tegelikult umbes seesama ka Crowley mõte, kes on rõhutanud, et iga inimene on täht (ehk siis unikaalse olemuse ja eesmärgiga olend) ja iga inimese moraal saab lähtuda vaid tema enda unikaalsest loomusest ja eesmärgist.“

Eikuk: „Unikaalsus-kordumatus teebki meid ebatavaliseks.“

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Eikuk: „Sarnasuse kohta kehtib ehk kõige rohkem üks ameerika nali. Olid rikkad, olid vaesed, olid paksud, olid peenikesed. Siis aga tuli Samuel Colt ja tegi kõik võrdseks.“

Mikun: „Raskolnikov lähtus samast teesist – tavaline moraal on tavalistele inimestele“.

Jäägu üllad digimonid edasi vaidlema ja saagu nüüd tsiteeritud Ilmar Vene, sest tema läbinägelikkus on suur.

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me kõik ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on oldud hädas kõigil aegadel. Ainult üks kõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.“ („Pahustumine“)

Crowley lähtub väga levinud tänapäevasest intuitsioonist: unikaalsus = väärtus. See on nüüd selline asi, kus pisimgi edasi mõtlemine, eriti veel detailidesse laskumine!, mõjub hukutavalt.
Mis tähendab unikaalsus? Kas iga inimene on unikaalne nii nagu iga kümnesendine on unikaalne? St tegu on kvalitatiivse identsusega – kõik omadused on samad, aga omaduste kandjad pole samad. Kui hävitada konkreetne kümnesendine, siis SEDA kümnesendist enam tagasi ei saa, küll aga täpselt samade omadustega. Väärtust on siin väga raske näha...
Kristlus andis siin väärtuse nähtamatuse-sfääri – Jumala kätte.

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Õige. On kümnesendisused ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised. Iga inimese väärtus tuleb jumalanäolisusest ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised.

Alternatiiv? Kõik inimesed on füüsiliselt unikaalsed ja unikaalsus-kordumatus on väärtus. Tore, aga nii kui väikegi kainus peale tuleb, pudeneb asi koost. Nooh, millised need kordumatud ja unikaalsed kvaliteedierinevused, millest väärtus peaks võrsuma? X nokib nimetissõrmega nina, aga Y pöidlaga; Z-ile meeldib kange õlu, aga T-le lahja vein.. nin-nän-nin-nän.. kus siin see väärtus?

Kehv lugu: võrdsus ja väärtus on vastastikku välistavad nähtused. Sest väärtuse empiiriliseks-psühholoogiliseks sisuks on „parem kui teised“.

(Kõige taandamine rahale ehk selle maailma vürstile on selle sama seaduspära ilming: ainus väärtus on vahetusväärtus. Kui „sinu X on minu jaoks parem kui teised“ ja „minu Y on sinu jaoks parem kui teised“ – vahetame! Siit teadagi probleem: osade X-id ja Y-id pole kellegi maise jaoks parem kui teised... Jeesus ütles, see on kehv süsteem, Isa jaoks olete kõik, sh kerjused ja pidalitõbised, väärtused).

Ateistlik kristlus ehk sotsialism annab siin huvitava pahupidisuse: kui kristlikku elutunnet iseloomustas isikliku elu kogemine võlgnevusena, siis sotsialismis on vastupidi: lapsuke sünnib ja maailm ehk ühiskond on talle kohe täiega võlgu. Iroonilisel kombel on see psühholoogiliselt märksa ruineerivam, sest selline inimene tajub pidevalt, et talle on liiga tehtud ja teda pole vääriliselt ehk tema väärtusele vastavalt koheldud.
Heaks näiteks on LMV raamat või ZAUM'i kooliartiklid. Mis on viimaseid kandev paatos? Pahameel selle üle, et ühiskond ei kohtle neid nende väärtusele vastavalt!
Sotsialismi keskne väärtus olla vendlus. Psühholoog Dostojevski ilkus nende üle juba õige varakult – tõeline vend on see, kes hindab teisi, mitte ennast ja ei nõua; vend on see, kelle esmane instinkt peaks olema küsimus, kuidas oma ligimesi paremini teenida, mitte protest, et teda ennast ei teenita tema väärtusele vastavalt. Dostojevski ütles, et lääne inimeses puudub vendluse alge (postuleeris selle vene hinge ja kadestas selle eest vihkamiseni juute).
Protsess on muidugi kenasti elujõus, kristlus ilmalikustub edasi. Indigolapsed --

"need lapsed on tõesti erilised ning moodustavad valdava enamuse praegusel ajal sündivatest lastest kõikjal üle kogu maailma!" --

on samuti suurepärane näide. Kolm esimest iseloomustavat punkti on selle sama pahupidisuse (ehk siis sotsialismi-sotsialisti) psühholoogia:

1.Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).

2.Nad usuvad, et „väärivad siinolemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.  

3.Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on”.

Mugavalt ei saa nad end just tunda, sest omasuguste kontsentratsioon kasvab – igaüks on Suurim Väärtus ja on arusaadav, et inimene tegelebki suurima väärtusega ehk siis iseendaga. Nojaa, aga väärtust peab siis vähemasti Jumala asemik ehk Riik tunnistama... Tehtagu! Riik ei hooli piisavalt, naah! Kool, haigemaja, meelelahutus, kunst, tsirkus, spordiringid – kus, krt, on see institutsioon, kes pidevalt mu Asendamatu Unikaalse Väärtuse pealt maised dividende välja köhiks....
Nojah, Riik võib ju laenu võtta....

Meie igapäevast kirjandus inismi

Näe, vaata siia!
a)Postimehes ilmus meite kirjanduselu üle reflekteeriv artikkel, kus põlistatakse patriarhaalseid hierarhiaid.

b)Või peaksin lööma silmad maha ja pobisema (oeh, habemesse!): „Minul, mehel, ei sobi siin reageerida..“?
c)Või vihaselt käratama: „Kurat, jälle põlistatakse igandlike patriarhaalseid hierarhiaid, rsk!“?
d)Või kehitama õlgu: „Ah, miski beauvoir-femka väljendab ennast jälle.“?
e)Või siis kinnitust leidnud konservatiivses õdususes heatahtlikult naeratama: „Päike loojub läände, kalake ujub vees ja Kärt Hellerma põlistab patriarhaalseid hierarhiaid.“?

a) tundub kõige antropoloogilisem. Alati hea lähtekoht edasiseks.
c) on kõige moraalsem, aktiivne ja hoiakuga.

d) ja e) on sugulas-solvangud, patroneerivad hoiakud. Kummalgi juhul ei omistata artikli autorile täisväärtuslikku moraalset agentsust.
Meie väiksel kirjandusmaastikul on mõlemad üsna levinud.

Esimesel juhul võetakse autorilt täisväärtuslikkus mingisse (väetisse ja poputusväärilisse) üldhulka kuulumise tõttu: „X on ju debütant/noorpoeet/noor/naiskirjanik ei maksa teda kohe Pärismõõdupuuga kõrvutada“.
„X(Y,Z ja T) on naiskirjanik(ud) ja seetõttu peaks teda rohkem hoidma!“ on juba nii eksplitsiitne patronism, et seda ükski mees-inimene ehk protopatriarh välja öelda ei saa.

Küll aga saab seda konstrukti kasutada süüdistusena a la „Näe, milline jõhkrus!: X on kõigest debütant/tüdruk/vms, aga Y kohtleb teda juba kui Päris Autorit!“ [ja siis peetakse oma patro- või matronaaži kõlbeliseks saavutuseks või lausa mõneks võrdõigusluseks või isegi feminismiks!]
Kärt Hellerma kurdab ülalviidatud artiklis, et patriarh käitus jõhkralt, tegi väetimatele liiga. Seda, et sellise kaeblemisega ta kinnistab patriarhi patriarh-olemist, ei pane ta muidugi tähele.

Ja on miski naiselikkus, milla avaldumisvorme pärsitakse, (kes pärsivad? No ikka va Võimu ja Tõe Valdajad, habemega varustatud heterofunktsionäärid!). Ja kaanonisse pääsevad eelkõige need naisprosaistid, kes kirjutavad „nagu mehed“. Veelkord kinnitatud: on naiselik kirjutamisviis ja on mehelik kirjutamisviis. Ja seal kõrval: „Paid Jõulised, ärge tehke meile, naistele liiga!“
On ka kuraasikam hüüd: „Tehtagu korda! Kehtestatagu võrdsus!“, sisu konkretiseerudes midagi säärast: „Kuradi patriarh, nah! Meil on siin võrdõiguslikkus, Euroopa ja Butler, tee kohe oma võimusau pooleks ja anna pool siia!“ Ja peab oma alt üles esitatud nõuet pea kuklas hoidmiseks...
Kuid ollakse ikka veendunud, et isasus on emasusest üle – kehv lähtekoht võrdõigusluseks, tõepoolest kehv.

e) See on moraalsest agentusest ehk tõsiseltvõetavusest ilma jätmine, ütleme, pärisnimelisuse läbi. Ka väga levinud. „No kuule, see on ju X.X.! Ta ongi selline! Ta käitub alati nii!“.
Pärisnimele viitamine saab justkui ammendavaks selgituseks: „Heh, see on ju Kivisildnik/Jürgen Rooste/Kärt Hellerma/Peeter Helme/Berk Vaher/jne.“ {olen kõiki neid nimesid argumentidena ja lõpliku selgitusena kohanud}.

Halbhalb! Ökonoomsus sööb ära toimivuse ja funktsionaalsuse.

Traditsioonilised (ja) sotsiaalselt monstrueeritud sookollid

Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:

Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?

Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud

Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.

Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:

1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):

Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.

Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.

Petitsioonide lehel ilmus humanistliku kristluse manifest.

6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.

Darwini ohtlik idee

Ilmus Eesti Päevalehes 03.09.2011
See on tutvustus Daniel Dennettiraamatule „Darwini ohtlik idee“. Vaevasin päris pikalt pead, kuidas seda päevalehes tutvustada, sest tegu on väga mahuka, akadeemiliselt kuulsa ja raskusastmete ebaühtluse tõttu väga raskesti lühiülevaate formaadile allutatava teosega. Toimetaja ja kujundaja tegid aga päris põhjaliku lihvi: pildid-skeemid, ports õrritavaid teese ja koloriitsemaid tsitaate nii autorilt kui tuntumatelt oponentidelt, pealkirjaks märksa kutsuvam: „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ jne. Hea töö, pole midagi öelda, tulemus sai märksa päevalehekõlbulikum. Seekord sain tiitliks biosemiootik...
Pealkirja minupoolne versioon - „Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist“ - vihjas sellele, et kui keegi midagi nii pööraselt ja fanaatiliselt jaatab ja absolutiseerib, on tulemus risti vastupidine, nagu keegi ei kahjusta islami või kristluse mainet rohkem, kui selle marulised ja andunud jaatajad.

Paar head sisulist (ja seetõttu päris pikka) arvustust on näiteks:
AllenOrr Boston Review (lühem)
Rod Swenson EcologicalPsychology (pikem)

Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist

Mihkel Kunnus

Daniel Dennetti “Darwini ohtliku idee” tõlke ilmumist saab ainult tervitada, sest nii on viisakas. Tegu on (bioloogia)filosoofide seas hulganisti tähelepanu ja tsiteerimist pälvinud säravalt orginaalse teosega. Selles originaaluses peitub aga nii tugevus kui nõrkus. Tugevuseks on uudsuse meelivärskendav ja perspektiive avav toime, nõrkuseks aga suhteline põrumine selles, mida autor õigupoolest taotlenud: anda ammendav ülevaade evolutsioonimehhanismidest ja nende rakendusvõimalustest teistes teadustes ning on sümptomaatiline, et viimases ta mingeid piire ei näe: jäise põlgusega suhtub ta neisse, kes arvavad, et “[L]oovutage moodene bioloogia osaliselt või kasvõi tervikuna Darwinile, kuid sealt kaugemale taganeda ei tohi! Hoidke darvinistlik mõtteviis eemal kosmoloogiast, psühholoogiast, inimkultuurist, eetikast, poliitikast ja religioonist!” (lk 79). Siinjuures on oluline märkida, et darvinistlik mõtteviis ei ole siin argiteadvuslikult sünonüümne evolutsiooni reaalseks tunnistamisega, mis vastandub mõnele mütoloogilisele vaatele (nt kreatsionismile), vaid üsna spetsiifiline teoretiseerimislaad erinevate evolutsioonikäsitluste seas, mille pärgamine Darwini nimega on paljus pelgalt ajalooline sattumus ning viisil, kuidas seda teeb Dennett, lausa “äärmiselt eksitav, sest mida ka ei öelda Darwini ja tema rolli kohta evolutsiooniteooria ajaloos, polnud ta kohe kindlasti mitte neo-pütagoorlik reduktsionist nagu Dennett (või Dawkins)” (Rod Swenson,”Evolutionary Theory Developing:The Problem(s) With Darwin's Dangerous Idea”, ECOLOGICAL PSYCHOLOGY, 9(l), 1997, lk 50)

Dennetti sõnul “Darwin oli avastanud algoritmi väe” (lk 62) ning kõnealuse raamatu keskne idee seisneb revolutsioonilises rõõmusõnumis, täpsemalt Dennetti veendumuses, et mistahes protsessi saab vaadelda algoritmilise protsessina (lk 73).
Kui pütagoorlaste usu võttis kokku maksiim “Maailm on arv”, siis Dennetti nägemusele vastaks: “Maailm on algoritm”. Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks. Tõsi, reklaam on võimas, nimelt Dennetti pakutud “[a]uhinnaks on - esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde”(lk 28).Selliste vekslite välja käimine teaduse sildi all võib osades inimestes kutsuda esile sama mürgist sarkasmi kui kellegi püüe veenda, et tal on nüüd töötava igiliikuri projekt või et ta lahendas lõpuks keha ja vaimu probleemi. Aga ainult osades! Dennetti ideedel on ka küllaga tänulikke vastuvõtjaid. Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants pakub Dennetti pütagoorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt tervikliku ja koduse maailmanägemuse.

Dennetti “Darwini ohtlik idee” ei ole tervikuna kohe kindlasti lihtsakoeline, siin on terveid peatükke, mis polemiseerivad nüüdisaegse (vaimu)filosoofia eesliinil olevate elukutseliste filosoofidega ning ideedega, mis vaevalt suudavad kõnetada kedagi väljaspool akadeemilisi ringkondi. Samas selgitatakse aga mõnes teises peatükis vanemliku kannatusega bioloogia aabitsatarkusi ja puistatakse sekka üldharivaid peatükke kolmandal ja neljandal teemal ning üpris spetsiifilisi mõtteharjutusi analüütilise filosoofia vaimus. Siit kerkib probleem, millele on osutanud ka mitmed varasemad selle raamatu arvustajad ja tutvustajad - millisele lugejale mõeldes see raamat õieti kirjutatud on?

Kui palju on neid, kes kirjutaksid alla sellele, et “Alan Turing ja John von Neumann olid 20.sajandi kõige väljapaistvamad teadlased” (lk 266) või et “[a]rvutite tulek on arvatavasti kõige olulisem epistemoloogiline edasiarendus pärast täpsete ajamõõtmisseadmete leiutamist” (lk 223)? Selliste väidete mõistev omaksvõtt eeldab päris avaraid taustateadmisi ning üsna spetsiifilist intellektuaalset eelseadistust.
Rõhutades seda, et on palju neid, keda Dennett ei hakka kunagi veenma, ei taha ma teda üheselt marginaliseerida, vaid osutada tõsiasjale, et on küllaga dialektiliselt sama võimekaid erudeeritud inimesi, kelle arusaamadega soosivaks suhestumiseks puudub neil Dennettiga sellegi poolest adekvaatne metakeel. Headeks näideteks sobivad nii ees pool mainitud Lovelock kui Sahtouris või ka Andreas Weberi, kellelt ilmus äsja samas sarjas raamat “Kõik me tunneme”. Viimane on veel iseärnis paslik, kuna ka Weber usub, et bioloogia seisab teadusrevolutsiooni künnisel, ent tema nähtud murrang on kardinaalselt erinev Dennetti omast. Väga jämedates joontes: Weber ihkab absolutiseerida elule lähenemise seest poolt, Dennett väljaspoolt. Kainem ja vähem kirglik inimene, kellel on suurem võime taluda teadmatust ja püsida agnostilisel positsioonil (mida ei maksa siiski segi ajada kõige tavalisema nürimeelsusega), suudab vast näha neid vaatepunkte komplementaarsete ja õpetlike liialdustena. Kõrvutamiseks sobivad nad küll ainult kui näited väga erinevatest lähenemissuundadest elule, sest nii erudiidi kui dialektikuna on Dennett Weberist ainuüksi vanuse tõttu mitu suurusjärku üle ning suudab oma suunas palju kaugemale minna, arendada välja oma hoiaku viimasedki konsekventsid, teisisõnu ekstrapoleerida oma teooria absurdi, mis on filosoofiline suursaavutus ilma igasuguse irooniata.

Kui mõne raamatupoe otsingumootorisse sisestada sõna “kvant”, siis on tulemuseks üheksal juhul kümnest mingi lihtsakoeline esoteeriline eneseabiõpik. See Teadmist markeeriv sõnavargus kõneleb ajast, mil füüsika oli suurima metafüüsilise mõjujõuga teadus. Enne füüsikat oli selleks astronoomia ning väide Maa asukohast või liikumisest ilmaruumis võis inimese enesetadvuses kutsuda esile pöördumatuid tagajärgi. Nüüd on kord bioloogia käes ja iga suuremat hõlmavust taotlev bioloogiateooria omandab paratamatult religioosse maigu.

Sarja “Roheline Raamat” aga soovitan soojalt, Clive Ponting’i “Uut maailma rohelist ajalugu” lausa tungivalt.

Autorifunktsioonist

„Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi,“ pragab Marek Tamm Ülo Mattheusiga (sest viimane ei ole Hvostovi teost arvustades arvesse võtnud kunagist Hasso Krulli samasisulist pragamist).

„Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab,“ pragab Berk Vaher Kaarel Tarandiga.

Nii-nii..

Kas Kaarel Tarand on pigem loll või mölakas (st kas ta tegi arutlusvea või eksis moraalselt)?

Kas Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas (st moraalselt eksida)?

Täpsustame:

 Kas Kaarel Tarand kui kriitik on pigem loll või mölakas?

Kas autor Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas? Veel täpsemalt: kas Kristiina Ehini luulekogu jutustajal on võimalik olla mölakas?

Kas Tarand on loll, sest kärgib instantsiga, millel puudub moraalne agentsus?

On üks kujutlus romantilisest loojast kui meediumist, (oma) Geeniuse ripatsist, kes on väljaspool head ja kurja, sest ta on (oma) Geeniuse ees võimetu.  Luule räägib läbi tema ja Poeet oma deemoni eest ei vastuta.
Teispool head ja kurja peaks olema ka osutaja (meenub Walter Benjamin: „Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata[loe: osutada]“.), sest, lühimalt: ta kuulub samasse perekonda teadlasega.
Milan Kundera sugulastab romaani just sel viisil teadusega: „romaanil on oma moraal (seda ütles Hermann Broch: romaani ainus moraal on teadmised; romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seniajani teadmata eksistentsist, on ebamoraalne; seega on „asjade hinge tungimine“ ja hea eeskuju näitamine kaks erinevat ja lepitamatut eesmärki); tal on eriline suhe autori „minaga“ (et võida kuulda „asjade hinge“ salajast, vaevu kostvat häält, peab romaanikirjanik, erinevalt poeedist või muusikust, oskama vaigistada omaenese hingekarjeid);“ („Eesriie“ lk 61)

NB! Kundera teeb siin olulise eristuse poeedi ja romaanikirjaniku vahel.

Ene Mihkelson laidab (tema romaanitegelaste) prototüüpide otsimise maha: „Prototüüpide otsimine ise on mulle arusaamatu ja mõjub nõnda, nagu tahetaks mingi teoses kirjeldatud nähtus, situatsioon või tegelane tirida või maandada tagasi ellu, et tekiks teose valdamise illusioon“. 

Ja üldistus taandatakse heuristiliselt vähemväärtuslikuks konkreetsuseks.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ annab poolthääle kirjandusteose autonoomiale ka Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ lk 102)

Milan Kundera kirjutab kui pöördumatult mõjus talle teadmine, et Prousti Albertine’i kuju oli inspireeritud ühe noormehe poolt:
„Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsionn end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Kas „Viimase monogaamlase“ ja „Emapuhkuse“ oleks saanud kirjutada jässakas, seasilmne ja lastetu talutütar Mall Pütt, kes tõstab 32-se mannergu sirge käega piimapuki otsa?

Vist ikka mitte. Autorifunktsioon on siin sootuks teine kui (kunderaliku) romaani puhul.

Albert Camus’ meenutab „Sisyphose müüdi“ alguses Nietzschet: lugupidamisväärne filosoof õpetab eeskuju kaudu, tegu on mõtteautentsuse garant.
 

Kas Camus on „Sisyphose müüti“ kirjutades siiras? See on oluline küsimus!
Kas Tolstoi on „Pihtimustes“ siiras? Jällegi väga oluline küsimus!

Kas Dostojevski on „Idioodis“ või „Vendades Karamazovites“ siiras? Kas Thomas Mann on „Doktor Faustuses“  siiras?  Kas Andrei Hvostov on „Võõrastes lugudes“ siiras?

„Lollakad küsimused! Elementaarne: nad ei räägi ju oma häälega!“

„Ja et tuntud USA kirjandusajakirja „The Bitter Oleander” ülejärgmises numbris on Kristiina Ehin „featured poet” – see tähendab, et ajakiri pühendab 30 lehekülge tema loomingule. Neid kirjastusi ei huvita Sirbis ilmunud kriitika, neid ei huvita ka autori isik, nemad on lähtunud tekstist,“ teavitab Tarandi arvustust tasakaalustanud Ilmar Lehtpere.

Küllap ikka huvitab „The Bitter Oleandrit“ päris kõvasti autori isik. Jässakas seasilmne Mall Pütt, kes tõstab sirge käega 32-se mannergu piimapuki otsa, ei läheks mitte.  Julgen oletada ka eksotiseerimist (ugrimugri ja otseühendus maavaimudega etc), aga päris kindel olen selles, et seal on autori foto.

„Niisiis, XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuld iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele,“
kirjutab Lotman artiklis "Õigus biograafiale" (kui iganenult see pealkiri kõlab!).
Ja veel:
„Semiootilise situatsiooni komplitseerudes ei esine teksti autor enam puhtpassiivse, igasugusest oma käitumisest ilmajäetud tõekandjana, vaid omandab sõna otseses mõttes looja staatuse. Tal tekib valikuvabadus ja autoris hakatakse nägema aktiivset jõudu. Ühelt poolt viib see olukorrani, et tema suhtes saab rakendada kavatsuse, selle realiseerimise strateegia, valiku motivatsiooni jms. kategooriaid, s. t. — autor omandab käitumise , kusjuures seda käitumist hinnatakse kui erandlikku. Teiselt poolt — tema loodud tekst kaotab oma aprioorse tõesuse: üheaegselt valikuvabadusega tekib eksimise või tahtliku vale võimalus.
Mõlemad nimetatud seigad on ajendeiks, mis lõppkokkuvõttes kindlustavad teksti autori õiguse biograafiale . Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.” 

Tänapäeval tähendab see muuhulgas seda, et autor peab paratamatult oma guugel-hügieeni eest hoolitsema. Ja blogosfääriliste mõjude eest. Johanna Rossilt on hea analüüs Nirti blogi mõjust tema esikromaani kirjanduslikule toimivusele ("Vikerkaar" nr 6, 2010).

„Valus elu andis aluse raamatuks“ on pealkirjaks leheloole, mis tutvustab Nirti romaani. Selle seosega taotletakse teose kaalukust.

Või kuidas üldse mõista seda va (uus)siirust – luulele praegu nii igatsetud kvaliteeti – kui empiiriline autor on tagandatud teose läbi tunnetamatuks an sich’iks?

Romaanile ja Poeedi/Poetessi loomingule rakenduvad siin sootuks erinevad vastuvõtumehhanismid. 

Siin on oluline teha märkus, et luule saab samuti olla autorist täiesti lahus, aga räägin siin praegu just sellisest luulest, mis on loojaga seotud ning kus see suhe on võtmeline.

See, et Galilei ja Newton olid liialdamata täielikud tõprad ja väga vastikud ja reetlikud inimesed, ei pisenda neid teadlastena kuidagi, poeediga on aga hoopis teisiti, sest “ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. […]Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.” (Juri Lotman “Kirjaniku biograafia kui loomeakt”)

Muidugi kriitik võiks keskenduda eelkõige tekstile, kuigi ühiskondlikus vastuvõtus on nägu ja guugel-pilt vältimatult olulised, peaks kriitik järgima Sokratese nõuannet: jätame keha ja tema meeled kõrvale. Vähemalt kirjanduskriitikas! Mein Gott! Olgu logosel kuskilgi kuiv saareke kesk võimsalt pealetungivat AudioVisuaalia pasamerd!

-------------------------

Autorifunktsioonist on üpris inspireeriv Foucault’ „Mis on autor?“ (kogumikus „Teadmine, võim, subjekt“, Varrak, 2011), Barthes’i „Autori surm“ ei vääri eriti poleemikat.

Üpris huvitav on see, et kui Strahhov (kirjas Tolstoile) materdab Dostojevski romaane, siis toob ta ühe argumendina välja selle, et Dostojevski oli sügavalt õnnetu inimene, seevastu nooremapoolsel Puškinil oli jällegi hädaks see, et ta oli liiga õnnelik! Teadagi, mis romantiline poeet see on, kes elab õnnelikku pereelu?!
(Lotman toob oma Puškini monograafias kellegi J. Ušakova kommentaari: „Nad olid jälkuseni õnnelikud!“)

Ka Piigi-Oidsalu jutt enesetehnilisusest taaselustab (täpsemini: püüab kanoniseerida!) XIX sajandi romantilist kujutelma Luuletaja ja tema loomingu lahutamatusest.

Sellele tasub juurde lugeda Hasso Krulli esseed "Mis on luule?"

----------------------

Käesoleva sissekandega tahtsin õigupoolest edasi arutleda eelmise sissekande kommentaariumis pooleli jäänud mõtet, aga osutusin oma deemoni ees kaitsetuks...

"Ja kui ma vaatan, kui resoluutselt Berk Vaher väidab, et "[Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde –] autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab", siis tuleb mõte, et ehk see (ja ainult see) ongi see põhimine ilukirjanduslikkuse-kunstitekstilikkuse (vaikivkokkuleppeline) tuum.
Dennett peab oma sõnade eest vastutama, olema nendede väljaütlejaga identne, aga kunstitekstide autor, mitte ainult ei pea, vaid lausa ei saa... [pean seda mõtet veel edasi arendama..]"

Süva- ja pinnakriitika ja -pimedus

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

(Robert Musil „Omadusteta mees“)

Kas Ulrich võiks kirjutada muusikakriitikat?

Kas kastraat võiks olla missivalimiste žüriis?

Kas Felix Krull võiks olla teatrikriitik?

Kas Ervin Õunapuu võiks hinnata missa või palvuse kvaliteeti?

Kas sünnist saati täiskarsklane saaks juhtida AA-d või karskusliikumist?

Kas Ülo Mattheus võiks arvustada Andrei Hvostovi?

Kas Kaarel Tarand võiks arvustada Kristiina Ehinit?*

[*ka see küsimus on retooriline nagu eelmisedki; pole Ehini teosega tutvunud ja ei saa konkretiseerida ning käesolev sissekanne ei polemiseeri Berk Vaheri kriitikagaTarandi aadressil, vaid on sellest pelgalt inspireeritud]

Kardetavasti ei kõlbaks Felix Krull eriti teatrikriitikuks, sest mäletab oma etendusejärgseid muljeid nõnda: „Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

Ulrich arvatavasti muusikakriitikuks ei sobiks, sest teda „ei ahista üldse eelarvamus, et muusika peab olemas olema“.

Ulrichil ja Krullil on siin sarnane viga – nad ei suuda kaasa minna asjaga, mille toime ongi selles, et sellega kaasa minna. See osa, mis muusikas peaks lahustuma, Ulrichis ei lahustu: muusika ei haara teda kaasa, muusika ei suuda lavastada ta meeleseisundit, ta pole võimeline laenama hinge, tema afektistruktuuri üheks komponendiks on emotsionaalne ja temporaalne autonoomia, afekti-inertsus, mistõttu väline viisistusjõud ei suuda ta seesmust kiigutamiseks sülle haarata ning seetõttu vaid väntsutab ja rebib. Laulupeol ei kandu ta võimsa tundetulvaga kaasa, vaid ootab kärsituse ja piinaga, millal see üldpaanika läbi saab.

Felix Krull ei suuda meigist ja kulissidest mitte läbi näha. Tal on teatav süütus kadunud ning ta on teatrielamuseks sama võimetu kui siiraks jõuluvanaootuseks.

Ja kui loeb kuulutuselt, et Hedvig Hanson hakkab kuupäeval XX, kell YY, sel laval siirast igatsust ja hingevalu tundma, siis kergitab korraks kulme ja läheb edasi.

Võibolla võrdlus wrestlinguga oleks kõnekas. Ma nimelt ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudab wrestlingule hingega kaasa elada ja seda tõsiselt võtta. Ometi paljud ameerikamaal suudavad.

Iluuisutamine on väga paljudele kaasahaarav, kui midagi kaunist, õhulist, imelist, muinasjutuline kergus ja kooskõla, kahe inimese harmoonia... mitte aastatepikkuse treenigu järel terassitkeks vinnutatud musklite ränk pinge, punnitatud kolmminut.

Üpris kõnekas on ka see, kas glamuur tähendab sellele inimesele midagi positiivset või negatiivset, teatavat perfektsust või totruse maksimumi.

eneseTEST: Kas vasak või parem pilt on keskmisega sarnasem?

Hea kultuurikriitik või hea kirjanduskriitik (see, kes analüüsib Kirjandust) peaks olema arvatavasti just eriti läbinägelik ja suure analüüsivõimega. Kui tegu on inimtüübilt sellise inimesega, siis pind ongi talle läbipaistev. Nii nagu wrestling on meile totter ilma analüüsita („oot-oot, kui 100+ kg musklihunnik lööb teisele kinnastamata rusika või saapaga näkku ja teine ei saa isegi sinikat, siis on midagi mäda ja ...“).

Teiselt poolt võib öelda, et see habitueerunud süvapilk on pinnapimedus, võimetus näha pinda ja seega ka võimetus olla sellest lummatud (kujutage ette inimest, kellele nt hülgebeebi ei mõju üldse nunnuna).

Kas selline inimene sobib arvustama, ütleme, pinnakunste? Näiteks lüürilist luulet (või on heal lüürilisel luulel ka midagi pinna all? Mitte ainult kaasahaaratavaid kaasahaarav eneseimetlus).

Ühelt poolt: selline kriitik on pinnapime, ta vaatab põhilisest mööda! Teiselt poolt: ta lisab midagi, mida süvapime pinnanägija ise kätte ei saaks.

Aga kas need on komplementaarsed pilgud või sööb üks vaatenurk teise vaatenurga ära nagu „süvaanalüütiku“ poolt maha rebitud habe hävitab jõuluvana, muudab ta pöördumatult naabrionuks?