Aisting ja argument

Sokratese suhu on pandud järgmised sõnad:

„Kas nüüd see ei teeks seda kõige puhtamalt, kes, niivõrd kui võimalik, läheneb igale sellisele [probleemile, küsimusele] mõtlemisvõime endaga: kes ei lisa nägemist mõtlemisele ega tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa, vaid kasutab segamata selget mõtlemisvõimet ennast selle enda kohaselt ning taotledes kätte saada igat olevat [lahendust, vastust] segamata selguses, nagu see enda kohaselt on, jätab niivõrd kui võimalik kõrvale silmad ja kõrvad, lühidalt öeldes kogu keha, sest see tekitab ainult segadust ega lase juures olles hingel, saavutada tõde ja arukust?“

(Phaidon 66a, nurksulgudes oleva lisasin siinset konteksti arvestades)

See teeb ka trükisõna nii unikaalseks meediumiks – see ei „tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa“. Olen sellest ka pisut põhjalikumalt kirjutanud.

Ja nii mõneski arvustuses üpris agressiivselt reageerinud muude tajude kaasamisele kirjandusretseptsiooni.

See ei vaja mingit väga pikka tõestust, et intellektuaalseks tegevuseks peab ihu olema ilusti vaigistatud, puhanud ja söönud, ruum soe ja vaikne. [Nii palju võib ehk märkida, et Atkinsi dieet ajule küll hea pole, sest aju saab energiat ainult glükoosist ning seda ei saa ei rasvade ega valkude üheski lõhustumisfaasis. Sahharoosi ehk tavalist suhkrut pole ka eriti mõtet pruukida, sest see ajab insuliini üles, mis teeb omakorda uimaseks. Seega: mitte muna, peekon ja tass suhkruga kohvi, vaid kaerahelbepudru, küüslauk ja meega tee :)]

Aju on väga ebademokraatlik organ, sokraatiline lähenemine äärmiselt elitaarne (ja ressursimahukas). Üldiselt võidab demokraatlikud valimised ilusam (ja pikem) presidendikanditaat (esteetiline sümpaatia on võrratult ökonoomsem valikukriteerium kui mõistuslik-argumentatiivne). Ilu on spontaanselt väljaspool head ja kurja. Siin tuleb teha ajakohane täpsustus: ilu all ei mõtle ma seksuaalset atraktiivsust (selles on pahelisus tihti tajutav, tihti oluline komponentki), kõige ühesemalt on teispool head ja kurja Kindchenschema, nunnu. Mida vähem nunnu, seda vähem võib avalik tegelane eksida ja seda rohkem on ta sunnitud end muude kvaliteetidega vääristama.

(Parim komplekt: väike lõug ja nina, suured silmad, kumar laup. Halvim komplekt: suur nina, suur lõug, väiksed silmad, taanduv/nurgeline laup, massiivne turi).

Kui tahad tekitada positiivseid reaktsioone võimalikult suures massis ja eranditeväheselt, siis pead olema võimalikult selline:

lühidalt, võimalikult:

ja võimalikult vähe selline:

lühidalt, võimalikult MITTE:

Tahtsin sellest rääkida seoses homodebatiga, täpsemalt: miks seal mõistuslik argumentatsioon ei tööta. Lühimalt: ei töötagi sellepärast, et see ei suuda lülituda modaalsusesse, kus mõistuslik argumenatsioon on võimalik. Kommentaarides tuleb see hästi välja. Domineerivad arhailised käitumismustrid ja enesekuvandid nt tulihingeline revolutsionäär ja õigluse märter ühel pool, vastuliikumises lausa nõiakütid (vrdl Pulleritsu artikkel ja Lotmani tsit selles kommentaariumis), (eesti) vabadusvõitleja („On asju, mille eest antakse või elu, ega heietata semiootiliselt: 'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“ sic! vt). Eriti levinud olid muidugi esteetilised (st tajuga seotud) argumendid, mille arhetüüp on muidugi „aga olgu nad silma alt ära!“ ja hüüatus "rõve!" teisendid; sinna alla läheb ka äge tõrjereaktsioon paraadi suhtes (paraadi argumenatiivne väärtus on muidgi..khm, njah, aga tajuvälja häirivana märkimisväärne). Üks markantseim näide: „Kumba on jäledam vaadata, kas tänaval suudlevaid mehi või paljast s..ttuvat kortsus vanamutti?“. 

Tähendab argumendina tuuakse tugev esteetiline vastumeelsus. See on vastumeelsuse kõige ürgsem ja primitiivsem, somaatilisem vorm, samuti kõige antikristlikum (ja-ehk antihumaansem). Nietzsche evangeeliumi - „Tragöödia sünni“ - üheks põhiideeks ongi vabastada eluterved instinktid Sokratese ja Kristuse taagast. Füüsiliselt inetu aga lõikava mõistusega Sokrates on mütologeemina teadagi mõistuse võit ilu üle, Kristus tähistab kaastunde ja ligimesearmastuse võitu füüsilise eemaletõukavuse üle (korjas kokku igasugused vigased, kaltsakad eluheidikud jms, kristlikud askeedid suudlevad pidalitõbiste mädaseid haavu jne).

Instinktiivselt ja loomuldasa pole inimestes uusaegsus kohale jõudnud (pean silmas ilu, headuse ja tõe autonoomiat). Rängim viga, mida presidendiproua teha saab, on sobimatu kleit ja vähedieeditatud ihu ning pentsik kübar: see ajab massid hoobilt tagasõrgadele. Kes peab massidele meeldima, see peab olema ilus ja hoolitsetud. Popmuusik on par excellence näide. Ene Mihkelsoni ja Madonna enese vormis hoidmise strateegiad on piisavalt näitlikustavad.Ühtlasi kriipsutab see alla, et Nietzsche osutatud opositsioon (muusika vs Kristus+Sokrates) on väga pädev. Iseasi on pooli valida.

Keeles on see eelmodernsus hästi säilinud. Moraalselt hukkamõistetav tegu on inetu tegu, näotu, kole. „Ei ole ilus teisele halvasti öelda,“ õpetab hea ema last (pedagoogina olen sunnitud muidugi tunnistama, et see pole sugugi kõigile nii endastmõistetav, et öelda kellelegi, et ta on kole, on äärmiselt jäme kõlbeline eksimus).

Siin on ka üks psühholoogiline barjäär. Nimelt selleks, et laps õpiks hea ja kurja vahel eristust tegema, peab peale juhtunud täiskasvanu reaktsioon olema kiire (see on intuitiivselt üsna mõistetav, aga see on ka teaduslikult dokumenteeritud). Näiteks kui lapsuke retsib kassi ja sellele peale sattuv täiskasvanu ütleb rahuliku häälega: „Oot-oot, mis sa siin nüüd teed? Istume ja mõtleme selle üle veidi.“ ning siis hakkab rahulik-kõhkleval häälel vaagima poolt- ja vastuargumente („Nii-nii, ühelt poolt esteetiline mõnu vingerdavast kehast ja kräunumisest, võimunauding, teiselt poolt arvatav kannatus..") ning lõpuks jõuab järeldusele, et see ikka ei ole õige käitumine, siis see lihtsalt ei toimi. Reaktsioon peab olema välkkiire ja intensiivselt aistitav (kõrgendatud hääl + valuaisting). Primaartaseme moraal välistab oma funktsioonis mõtlemisaja (sest keeld on keeld, mitte mingi advokaatlus ja „'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“).

Suur osa homodebatist aga käib samal eelmõistuslikul esteetilisel tasemel (mistõttu ka minu kirjutistest on kohale jõudnud ainult hääletoon ja suund, argumendid jõudsid kohale vist ainult neile, kes seda enam ammu ei vaja).

Netikommentaarium pole küll ülearu representatiivne, aga midagi siiski.

Oijah..

Pole tähtis, et oleksid hea!
Ole ilus ja ole kurb...

Baudelaire



------------------------------------------------------------------
Suurendamiseks klõpsa pildil!

Erinevus rikastab ebameeldivusi

Ilmus "Eesti Ekspressi" "Areenis" 14.07.2011.
See esseeke kannatab sünnist saati tugeva ruumipuuduse all, mis tõttu analüütiliselt teravapilgulisem lugeja peab lähenema leplikult ja heas usus, bona fide.
Toimetamisel läksid kaduma esilestõstud ja liigendus peatükkideks.
Eelmine sissekanne on mingis mõttes kommentaar sellele.

Erinevus rikastab ebameeldivusi

Mihkel Kunnus

1.

Tolerantsus on midagi väga ebameeldivat. Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse. Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse. Tolerantsus on samavõrd iseseisvalt positiivne väärtus kui abort. Abordi pooldajad ju ei arva, et mida rohkem aborte, seda parem, ei, nad arvavad, et abordi keelamine oleks veelgi hullem. Üleskutse „Rohkem tolerantsust!“ pole sõna-sõnaliselt vähem värdjalik kui üleskutse „Rohkem aborte!“

Nii nagu abordi pooldajad jagavad abordi vastatstega ühist seisukohta, et mida vähem aborte (vaja on), seda parem, niisamuti arvavad tolerantususe kuulutajad, et mida vähem tolerantsust (vaja on), seda parem. „Rohkem tolerantsust!“ ja „Erinevus rikastab!“ on lihtsalt hüüdlaused, plakatid, mille abil võidelda tolerantsuse ja seisukohtade erinevuste vastu. Sest ka erinevused on midagi väga vastikut. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Inimesed diskuteerivad, vaidlevad, argumenteerivad, et kaotada erimeelsused ja saavutada üksmeel. Ka kampaania „Erinevus rikastab“ ja OMA festivali eesmärgiks on saavutada üksmeel neile olulistes asjades: nad taotlevad rahva hulgas maksimaalset üksmeelt selles, et seksuaalvähemused on neutraalne või positiivne ilming ning seetõttu neisse enam ei peaks suhtuma tolerantsiga.

2.

Tolerantsuse ainus mõistlik sisu on see, et ei üritata hävitada, ära kaotada vastuvõetamatut ilmingut.

Lihtsustatult: homoaktivistid tahavad ära kaotada konservatiivsust, äärmuslikumad konservatiivid homoseksuaalsust, rahvuslased kosmopoliitsust, vasakpoolsed rahvuslust jne. Ma ei räägi loomulikult inimeste füüsilisest hävitamisest, vaid hävitada tahetakse ilming, see, mis neile teistele, erinevatele on paraku määravalt oluline, mis loob nende identiteeti; neid inimesi tahetakse muuta, panna nad endaga jagama samu veendumusi.

Selles, et endast erinevate inimest füüsiline hävitamine on täiesti vastuvõetamatu, oleme meie, õhtumaalased, õnneks suuresti üksmeele saavutanud. On ka inimesi ja kultuure, kel on siin erinev arvamus. See on arvamuse erinevus olulises asjas, tähendab, midagi väga vastikut, ja ma arvan, et selline kultuurierinevus tuleks hävitada. Vähemasti õhtumaises kultuuriruumis ja kui vaja, siis jõuga. Erinevusi pole vaja kaitsta, erinevused on vastik isetekkeline tõsiasi. Ühtsus ja üksmeel on see, mida tuleb pidevalt taasluua ja pärandada.

3.

Tolerantsus ei võrdu homoabielude pooldamise ja võõrkeelsele töökaaslasele naeratamisega, nende tingimuste täitmine ei anna garantiikirja „Tolerantne“, mille omaja võib siis, nagu pahatihti juhtub, kõikjal mujal süüdimatult laiata ja märatseda, solvata ja mõnitada. Tolerantsus on mõiste, mis kirjeldab suhet. Tolerantsus tähendab tegevusetult taluda mõnda erinevust või suhtumist, mis on sulle sügavalt vastumeelne. Vahel lihtsalt ei jää muud üle. Siis, kui ei suudeta leida olulistes asjades üksmeelt. See on sel juhul halbadest variantidest vähim halb. Eesmärgiks seda inimlikkuse pankrotti seada aga on enam kui sõge.

4.

Minu arust on härjavõitlus negatiivne nähtus. Ma arvan, et see kultuuripraktika tuleks hävitada. Ma ei tolereeri härjavõitlust. Väga paljud ei tolereeri, ometi on see traditsioon säilinud, sest selle roll identiteedikujundajana on osadele inimestele väga oluline.

11-aastane Mehhiko härjavõitleja Michelito püstitas aastal 2009 rekordi sellega, et tappis ühel võistlusel kuus noort härga. Esimese looma tappis ta 6-aastaselt. Ka tema isa oli matadoor. Härjavõitlus on nende inimeste identiteedi tuum.

Richard Rorty ütleb väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.

Härjavõitluse jõuga ära keelamine, ametlik iganenuks kuulutamine tähendaks paljudele inimestele nende identeedi sandistamist, kesvat valu ja nad protesteerivad selle vastu, mistõttu on see säilinud ka Hispaanias, riigis, mis esimesena laiendas teatud põhilisi inimõigusi mitteinimestele.

Hääletada härjavõitluse kaotamise poolt, tähendab ka poolthäält kõigi nende inimeste alandusele, kelle identiteedis on härjavõitlus olulisel kohal. Identiteedi keskseteks elementideks võib olla ka rahvus, religioon, kehtiv põhiseadus, soorollid jne. Tõhusaim viis tekitada inimesele kastvat valu on neid alandada, näidates, et need on tühised ja aegunud.

5.

Nietzsche on öelnud, et inimese teeb suureks tema tunnete kestvust, mitte nende intensiivsus. Noorel inimesel on seda eriti raske mõista, sest ta saab olla kogenud ainult intensiivsust, aga mitte kestvust. Seetõttu on loomulik, et talle mõjub revolutsiooni põhutuli kütkestavamalt kui traditsiooni tasane leek ning ta eelistab pidu õppimisele, teatrit raamatukogule, kirgehoogu truudusele, muusikat empaatiale, meeleavaldust dialoogile jne (olenevalt siis sellest, millisel sügavusel on ta motivatsioonidominant, Punamütsikesest Kirillovini). Ometi on iga arenev inimene, kes kõike ise, oma ahta mälu ja tundeintensiivsuste põhjal otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel.

6.

Noorena on lihtne oma veendumusi muuta, samuti nagu mürsikueas poikasid-prutasid vahetada — pole minevikku, mälestusi ja kestvust, mida kaotada, on ainult omadused, mida saab kõrvutada. Siis ei tundu veider varustada „igavest armastust“ epiteediga „uus“ või „möödas“ ning ei tundu ka midagi vastuolulist ettepanekus kehtestada „uued põhiväärtused“.

Kazuo Ishiguro on öelnud, et oma teostes vaagib ta seda, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on oma elu rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse. Mida kiiremad on ühiskondlikud protsessid, seda rohkem on selliseid inimesi.

Kas hävitada peremudel, millel on keskselt identiteetiloov roll paljudele minu põlvkonnast, enamatele mu vanemate põlvkonnast ja veel rohkematele mu vanavanemate põlvkonnast?

Olgu, hääletan hävitamise poolt, sest progressi-ingli rekkat pole mõtet küljepeeglit pidi pidurdada isegi siis, kui see tormab tundmatusse, kus aimdub (alati) kuristik. Aga ma ei saa seda teha selles üheselt progressivõitu nägeva revolutsionääri iseka naeratusega, vaid silmi maha lüües.

Tolerantsuse vähenemine ja moraalne progress

[žanr: virisev idealist provotseerib mõtlema]

Euroopas on üks ilus ühine alusväärtus: inimest ei tohi maha lüüa, kuitahes ebameeldiv ta ka pole.  Väärt väärtus! Ja mulle meeldib, et seda surutakse jõuga peale ka neile, erinevatele,  kes seda ei jaga (nt aumõrvad jms on aktsepteerimatud).

Aga see väärtus on konsensuse, üksmeele absoluutne miinimum. Selle väärtuse ühiskonda korraldav vägi on üliväike.
 

Järgmine üliväikse korraldusväega väärtus on tolerantsus. Mingis mõttes võib isegi öelda, et see on eelmise paratamatu kõrvalnähe. Kui keegi kohe üldse ei meeldi, aga maha lüüa ei või, siis ei jää muud üle, kui teda tolereerida, taluda

.

Tolerantsusest on tehtud suurväärtus selle mõiste ebanominalistliku, kaaperdava sidumisega õhtumaise üldsuundumuse (st ilmalikustuv liberalistlik demokraatia) etteotsa. Sellest on tehtud varjav plaktat, mis on asetatud sinna, kuhu osutab sajandeid vana progressiingel (ei, mitte see, kes selg ees läheb).

See ei ole väga progressiivne võte. See on isegi üpris tagurlik. Sest see indutseerib (nagu tihti: heade taotluste kiuste) moraalset hukkamõistu ja vihkamist – kõik, kes selles suunas minna ei taha, saavad vihkamisele kutsuva sildi „ebatolerantne“. Mis kõige hullem, enamikel inimestel pole selle suuna vastu midagi (see on nö idiviidiülene ja õhus), vaid nende tõrge ja konflikt tekib kiirusest.   Empaatiatud pseudotolereerijad ei suuda mõista, et inimesele ei ole omane vahetada moraalseid veendumusi mitu korda eluea jooksul ja suurte pööretega (Robert Cialdini sõnutsi on see üldinimlik: tuulelippe ei sallita üheski ühiskonnas vrdl ka poliitilised värvivahetajad).

Vaatasin ka paari OMA festivali raames toimunud konverentsi ülesvõtet (seda ja seda).

Oeh, nii väga tahaks, et ees otsas marssijad oleks natuke paremad, natuke arenenumad, natuke progressiivsemad! Ei, ausalt väiklased omamätta kuningad! 

Sealne õdus üksteisele õlale patsutamine (mis on sellise kitsarinnalisuse juures väga hõlbus) on kokkuvõetav nt Ulrika Laane sõnadega:

„pean suurema tolerantsuse all silmas homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist ja samasooliste abielude legaliseerimist[...] The Economist on juba paarkümmend aastat samasooliste abielude legaliseerimise eest seisnud, argumenteerides, et homoabielude vastu ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, poolt aga on mitmeid“

a) toleransus pole neile suhteline mõiste, vaid tähendab nende poolt olemist, nende veendumuste jaatamist. Teisisõnu: nad käituvad ausate vanatestamentlastena: kes pole meie poolt, on meie vastu.

b) „meie veendumuste vastu pole ühtegi argumenti“. See on tüüpiline suletud maailmapildi väljendus, empaatia-, mõistmis- ja dialoogivõimetuse sümptom. Nad ei saa aru, et vastuargumente pole ainult nende maailmapildi/ideoloogia sees, nad on võimetud mõistma erinevaid maailmapilte ja ühiselukorraldamise süsteeme, kus on argumendid. Kui nt usklik ütleb, et see on patt, siis selle mitte pidamine argumendiks, on lihtsalt natuke ennastimetlevam viis öelda, et ma ei aksepteeri sinu maailmapilti ega selle nõudeid.

Tunnus b) on ühtalsi kinnituseks kainele arusaamale, et tegu pole salakavalate ideoloogidega (nagu nt hiljuti kirjutas Priit Pullerits ja minu suureks kurvastuseks  ka Ülo Vooglaid), vaid siiraste lapsukestega, kes tõepoolest usuvad, et teenivad Tõde ja Progressi. Priit Pulleritsu ja Reimo Metsa vaidlus meenutab kahte ullikesest rongisõitjat, kellest üks on suunaga rahul ning peab end seetõttu veduriks ning põlastab kuidas aga jaksab teist, kes pole suunaga rahul ja peab end piduriks.

See pole isegi enam piinlik, vaid vaat et juba armas, kuidas OMA festivali konverentsil öeldakse, meie, tolerantsed, aga näe need vastikud homofoobid ja konservatiivid, kellel on ainult emotsionaalsed argumendid.

Njah... ainult homofoob saab olla homode suhtes tolerantne. Ja vastupidi, ainult mittekonservatiiv saab olla olla konservatiivsete suhtes tolerantne.

Milline oleks tolerantne homo tänapäeval? See, kes sallib ja ei taha hävitada maailmavaateid, mille järgi on ta kõrvalekalle, ebanormaalne, patune, haige jne.

Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Nagu kirjutab Marju Aas oma suurepärases ülevaates (LOE!):

 „Sallivuse paradoks seisneb seega järgmises: reeglina vaadeldakse sallivust voorusena indiviidi tasandil ning kohustustusena ühiskonnatasandil.
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?
Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.“

*

Mis on progress (ilmalikustuva liberaalse demokraatia järgi)?

Tsiteerin siin mugavasti Richard Rortyt („Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“):

„Minu käsitluse järgi on tõepoolest olemas moraalne progress ja see liigub tõesti suurema solidaarsuse suunas. Kuid seda solidaarsust ei mõisteta kõikides inimestes ühise tuummina või inimolemuse tunnetamisena. Pigem mõistetakse seda võimena pidada üha rohkemaid traditsioonilisi (näiteks hõimu-, usu-, rassi-, kommete- jms) erinevusi tähtsusetuks võrreldes sarnasustega, mis puudutavad valu ja alandust“

[NB! Mitte „Erinevus rikastab!“ vaid „Erinevused on tähtsusetud!“]

Rorty ütleb seal samas raamatus ka väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.

Silmaklappidega pseodotolereerijad ja revolutsionäärid näevad muidugi kitsalt ainult omade alandusi, nad ei suuda mõista (sest nad ei vaevu kuulamagi, sest nad on juba kord Tõe esindajad), et identiteedi tuumaks, selleks, mis inimestele oluline ja tähtis, ja mille väetiks ja aegunuks tunnistamine on tõhusaim viis tekitada kestvat valu,  võivad olla ja ongi ka traditsioonid, religioon, kehtiv põhiseadus, rahvus, soorollid jne. (sellepärast neid ka nii tuliselt kaitstakse!)

Siit üks ärgitav küsimus:

Millist laadi kannatuse vastu võitlevad homoaktivistid?

Kui olla järejepidevalt ilmalik, siis on ka Koraan ja Piibel inimeste loodud tekstid, mille funktsiooniks on ühiskonnakorraldus [ja eneseregulatsioon] st nende funktsioon on paljus sama, mis  ilmalikus ühiskonnas konstitutsioonil, seadustikul.  Sõnal „Jumal“ on sama funktsioon mis sõnal „õigus“ — tegu on kultuurilise mõistega, mis legitimeerib antud teksti (usk õigusesse tagab teksti toimivuse). Võiks küsida, mis laadi entiteedile viitavad vähemusõiguslased kui räägivad (inim)õigusest? Vähemusõiguslased-aktivistid (loomulikult mitte kõik!) on õigusfundamentalistid, nad usuvad ühte kultuurilist konstruktsiooni, võiks öelda, et nende kannatus on religioonipsühholoogilist laadi: nad usuvad/tajuvad endas kultuuriliselt konstrueeritud entiteeti, mida on rüvetatud. Kaine ja rahulik ettepanek, „kuulge, olge nüüd mõistlikud, me oleme ka inimesed, kohendame pisut seadusi!“ on pigem harv, mis on motivatsiooniteoreetiliselt igati mõistatav, sest alandustunne on ägedam motivaator, mistõttu on usuliselt solvatu retoorika ka levinum . See on tõeline valu, nagu islamifundamentalistil näha karikatuuri Muhamedist või kristlikul konservatiivil abielu ümberdefineerimist.

Kõrvakiil ühenduses au mõistega võib tappa, ütles Musil.

Kriitika ja motivatsioon

 Märt Väljataga piiritles ühes „Sirbis“ (28.10.2005) kirjanduskriitika taotlusi. Kuna neid internetis miskipärast pole, aga nii mõneski vähetühises allikas viidatud, siis tsiteerin seda rahvavalgustuslikes huvides täies pikkuses:

„

PAAR PALVET RETSENSENDILE

Raamatuarvustuste pideva lugeja, toimetaja ja kirjutajana (harva isegi objektina) on mind saatnud tahtmine formuleerida enda ja teiste kirjutajate jaoks mõned keelud, reeglid või näpunäited. Ajakiri „Keel ja Kirjandus“ on küll hakanud iga kahe aasta tagant avaldama kriitika ülevaateid, kuid nendes on seni valitsenud kõrge akadeemilis-kirjandusteoreetiline vaatenurk. Raamatute arvustamine on aga enamasti üsna praktiline ajakirjanduslik tegevus, millel on mitmeid erinevusi akadeemilisest kirjanduskäsitlusest. Põgusa kaalumise järel sain paberile 15 näpunäidet.

1. Pea silmas, millisele väljaandele kirjutad. Kui kunagi kurdeti, et ajalehtedes ilmuvad retsensioonid on liiga pikad ja keerulised, siis nüüd on häda pigem selles, et ka „Loomingusse“ ja „Vikerkaarde“ tuuakse lobedalt lihtsakoelisi lehetekste.
2. Ära eelda seda, nagu oleks lugeja arvustatavat raamatut juba lugenud. Niisugune eeldus võis olla omal kohal veel nõukogude ajal, mil raamatu trükiarv oli suurem kui arvustusel. Nüüd on asjad vastupidi.
3. Seetõttu peaks arvustus andma aimu, millest raamat räägib. Proosaraamatu puhul tähendab see ülevaadet tegelastest ja sündmustiku kokkuvõtet (muidugi puänte välja lobisemata). Mitteilukirjandusliku teose arvustus võiks kirjeldada selle liigendust, luuleraamatu retsensioon sisaldada tsitaate.
4. Lisaks sellele, millest raamat räägib, peaks iseloomustama ka seda, kuidas räägitakse, st stiili. Kui raamatu stiil lugedes silma ei hakka, siis see ei tähenda, nagu seal stiili polekski.
5. Kunagi pole liigne mainida olulisi fakte autori kohta. Lugeja ettevalmistust ei maksa üle hinnata. Kahjuks on meil peaaegu täiesti kadunud sedasorti arvustus, mille kirjutamiseks loeb kriitik läbi kirjaniku kogu varasema toodangu ja asetab uue teose selle konteksti.
6. Mõistagi oleks hea, kui teos asetatakse veel mitmesugustesse muudessegi kontekstidesse.
7. Arvustaja võiks üritada tabada autori kavatsust või seda sisemist vedru, mis autori tiksuma paneb. (Selle peale on küll üks mu kirjanikust tuttav väitnud, et pole midagi ebameeldivamat, kui arvustus, mis ta kavatsusi tuvastab valesti.)
8. Ära käsitle teost ainult kui (autori psüühika, ühiskonna, keele) sümptomit, vaid ka kui teadliku töö vilja.
9. Arvustus peaks andma hinnanguid, olema diskrimineeriv, tegema vahet hea ja halva vahel. Eriti akadeemilise taustaga kirjandusarvustajad kipuvad vältima autori kavatsuse ja teose väärtuse küsimust. Kirjanikest arvustajatel on nende teemade jaoks parem ettevalmistus, kuid neid kammitseb solidaarsus.
10. Pole mõtet kulutada arvustust teiste arvustajatega polemiseerimise peale. Kui aga selleta läbi ei saa, siis tuleks poleemika objekti piiritleda täpselt. Ei maksa võidelda üldistatud varjudega nagu „peavoolu kriitika“, „üldlevinud maitse“, „valitsev arvamus“, „teatavad vähemusringkonnad“ jne. Samuti ei maksaks viidata kuluaarikriitikale.
11. Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali.
12. Pea silmas, et arvustuse väited omandavad oma täie tähenduse kriitiku varasemate arvustuste taustal. Arvustuse puhul ei ole tähtis üksnes see, mida öeldakse, vaid ka see, kes ütleb. Samal hinnangul on erinev tähendus olenevalt sellest, kas see tuleb kurja mainega või lahke mainega kriitikult.
13. Esimese isiku kasutus on arvustuses seda õigustatum, mida tuntum või mida staažikam on kriitik.
14. Ära kunagi alusta arvustust nii: „Kui toimetaja mulle selle raamatu arvustamiseks andis, siis ...“ Toimetaja ja kriitiku vahelised töised rituaalid võiksid jääda arvustusest välja.
15. Ära kirjuta anonüümset raamatututvustust esimeses isikus. (Seda juhtub „Õhtulehes“, „Sirbis“ jm.)

Lõpuks tunnistan, et olen enamiku punktide vastu ka ise korduvalt eksinud.

Märt Väljataga

„

Eks ma ole neist enam-vähem iga vastu eksinud, küll rohkem, küll vähem ebaõilsatel põhjusel. Kommenteerima kutsuvad samuti kõik, aga jaanijärgses rahvuslikus solidaarsusähmasuses mainiks põgusalt ainult seda, mille vastu eksimine on kontseptuaalsem, ja teist, mille jaatamine ägedam.

Punkti 11 („Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali“) vastu olen ma eksinud arvatavasti kõige rängemalt, aga selle põhjendusega olen ka mittenõustunud kõige ideoloogilisemalt ja programmilisemalt. Eelkõige siis kirjutises „Humanismi õnnetusi“, kus kirjutan lahti probleemid, mis (iseärnis arvestades praegust kultuurisituatsiooni) on seotud liigselt võimalikule potentsiaalsusele toetumisega.
 

Ka Tolstoi on oma kurikuulsas traktaat-essees "Mis on kunst?" artikuleerinud sugulasintuitsioone nt :  „Kuid vähe sellest, et kunstile kulutatakse nii tohutult palju tööd ja vaeva – talle, niisama kui sõjalegi, ohverdatakse otse inimelusid: sajad tuhanded inimesed pühendavad noorest east peale terve oma elu sellele, et õppida väga kiiresti jalgu keerutama (tantsijad); teised (muusikud) sellele, et õppida väga kiiresti klahve või pillikeeli sõrmitsema, kolmandad (maalikunstnikud) sellele, et osata värvidega üles joonistada kõike, mida näevad; neljandad sellele, et osata mis tahes sõnakõlksu igat kanti väänata ja leida igale sõnale riimi. Ja niisugused inimesed, sageli väga head ja targad inimesed, suutelised mis iganes kasulikuks tööks, metsistuvad selles sõgestavalt ühekülgses harjutustegevuses ja muutuvad nüriks kõigi tõsiste elunähtuste suhtes, kitsarinnalisteks ja enesega täiesti rahul olevateks spetsialistideks, kes ei oska muud, kui vaid jalgu, keelt või sõrmi keerutada.“

Pean möönma, et „enesega täiesti rahul olevaid spetsialiste“ pole ma kohanud, küll aga üksjagu depressiivseid...ee.. nojah, ütleme lihtsalt, et vist ikka ei maksa väga mahitada massiliselt inimesi kunstile pühenduma (eriti XXi saj. teise kümnendi Eestis). Kunst sellest vaevalt võidab, küll aga sünnib palju õnnetuid linnaseid („Linnased, tuletan meelde, on kuivanud idandid, terad, mille pöördumatu kasvuprotsess on ühel hetkel katkenud ja mis ei hakka enam kunagi kasvama ka heale  mullale langedes,“). 

[Siin on vist ikkagi vaja korrata, et a) põhimõtteline kainus, poputamisest keeldumine ei tähenda üleskutset kägistamisele, b) kriitika pole kaugeltki ainumäärav, c) talendile kätt ette ei pane, jne]

„7. Arvustaja võiks üritada tabada autori kavatsust või seda sisemist vedru, mis autori tiksuma paneb. (Selle peale on küll üks mu kirjanikust tuttav väitnud, et pole midagi ebameeldivamat, kui arvustus, mis ta kavatsusi tuvastab valesti.)“

Selle punkti tõin praegu välja, sest see puudutab minu arust üht keskseimat küsimust, mis romaanikunsti õigustab. Kirjandus võib olla lugeja jaoks väga paljudes erinevates funktsioonides alates ajaviitest ja unistamiskargust. Aga väga paljudele neist funktsioonidest on tehnoloogiline areng andud kõvasti võimsamad ja tõhusamad konkurendid, aga sellele funktsioonile mitte.

Vastus küsimusele, „miks inimene nii käitub nagu ta käitub?“ on üks keerukamaid ja üks põhjapanevamaid, ühtlasi on sellele vastamise viis üks kõnekamaid infoallikaid konkreetse inimese sisemaailmast. Primitiivne inimene omistab teisele inimesele primitiivseid motivatsioone. See on mind uuema kodumaise kirjanduse puhul eriliselt häirinud, see, et inimesed (peale lüürilise minajutustaja) on enamvähem sisemaailmata, parimal juhul on nad miksrile või akutrellile sarnanevad black-box’id.

"Inimesed reostavad, sest nad on hoolimatud", "Inimesed šoppavad, sest nad on amoraalsed", "Inimesed võtavad SMS-laenu, sest nad on lollid", "Poliitikud käituvad nii, sest neid huvitab ainult omakasu", "X annetas raha, sest ta on eneseimetleja", "Arvustaja kirjutas nii, sest ta on kade", "Raskolnikov käitus nii, sest ta oli loll", "BP juht reostas Mehhiko lahe, sest ta hoolib ainult rahast".

Kui aga vaadata suurimaid romaanikirjanikke, siis üheks, mis teeb neid nii suureks, on just inimese motivatsioonidünaamika ja afektistruktuuri peen ja nüansseeritud läbinägemine ning kogu selle komplekssuse adumine. Viimane on demokraatliku liberalismi ehk suure individuaalse vabaduse ajastul eriti oluline. Komplekteerides loengumaterjale keskkonnaeetika loengukursuse jaoks tuli tihti tahtmine kogu konkreetselt sellealane kirjandus kõrvale jätta. Alates Thoreaust Peter Singerini, Lynn Whitest Aldo Leopoldini — nende arusaam (vaba) inimese motivatsioonidünaamikast on nii öökima ajavalt primitiivne, et sellega konkureerivad ainult akadeemilise eetika klassikud ja sotsioloogia standardmudelid ning tuleb tahtmine alustada Dostojevskist (mis on vist küll stardiks liiga kange; ehk Maslow?). 

„Enamik liigi Homo sapiens täiskasvanuid liikmeid on toimijad: tegutsevad ratsionaalsed olendid, kes on võimelised valikuteks ning tegutsemiseks väärtustest või väärtushinnangutest lähtudes,“ kirjutatakse 2007 aasta „Akadeemias“! SIC! [isegi Punamütsikese muinasjutt toetub adekvaatsemale inimkäsitlusele, Gottverdammt!]

Lisan mõne lohutava tsitaadi:

"Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist." (Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess")

Veel tõesti Suure Romaani — George Saiko „ Triivimisi“ e.k. 2010 — järelsõnast:

„Jutustajale on seesmised protsessid niisama tähtsad kui välised, lugejapsühholoogiliselt tähtsaim on talle aga vastastikune mõju seesmiste ja väliste protsesside vahel. Oma teoreetilist lähenemist nimetas Saiko ise „maagiliseks realismiks“. See silt võib abiks olla, kuid alles selle täpne seletus Saiko enese suust lubab seda täielikult mõista:
„„Seesmise inimese“ uus realism, see maagiline realism ei piirdu aga ühe või mitme põhimotiiviga, hingelise nähtumusmaailma süvapsühholoogiliste põhjendustega, kõige vähem keskse hirmumotiivi kui tolle hirmuga, mis saadab igasugust olemist ja on seeläbi meile kaasa antud.
Selle realismi ammendamatuks teemaks on afektiivsed kujutlused ja nende seosed, instinktiivsus, subjektiivsed sümbolid, lühidalt, teadvuse-eelsed ja alateadlikud ning tegelikult kujustavad jõud, mis mängivad üksikisiku eksistentsis nii otsustavat osa. Kuid romaanikirjaniku ülesandeks on näidata, kuidas see „sügavuse tõukejõud“, need maa-alused salapärased väed murravad läbi pealmisest konventsioonikihist ning lisavad tegelikud põhjused astmelisele konfliktile.
Alateadvuse avastamine [seda on omistatud mh Dostojevskile – M.K.] on andnud kunstile, eriti tänapäeva eepikale, tohutult ruumi juurde.““

 Ja üks näide Musililt (mis pole eksaktnäitlikustav, aga see oli mul juba üheks varasemaks asjaks arvutisse löödud):

„Nii oli eeskiri nüüd aseaineks maailma kaotsiläinud osavõtlikkusele, ja Moosbrugger mõtles: „Sul on pikk nöör kaelas ja sa ei suuda näha, kes sellest tõmbab.“ Ta oli otsekui ümber nurga välismaailma külge seotud. Inimesed, kes suuremas osas ei mõtelnud üldse tema peale, jah, isegi temast midagi ei teadnud või kellele ta parimal juhul tähendas ainult niipalju kui tavaline kana tavalisel külateel ülikooli zooloogiaprofessorile, toimisid kõik koos, et valmistada talle saatust, mille kehatut rebimist ta endas tundis. Keegi kantseleipreili kirjutas lisanduse tema toimiku juurde. Keegi registraator käsitles seda kunstiküllaste mälureeglite järgi. Keegi ministeeriuminõunik valmistas ette uusimat juhtnööri karistuse täideviimiseks. Mõned psühhiaatrid pidasid erialast vaidlust palgalt psühhopaatilise kalduvuse eristamise kohta teatavaist langetõvejuhtumitest ja nende segunemistest teiste haiguspiltidega. Juristid kirjutasid pehmenduspõhjuste vahekorrast leevenduspõhjustega. Keegi piiskop võttis sõna üldise kombelõtvuse vastu ja keegi jahirentnik kurtis Bondea abikaasale rebaste võimustvõtmise üle, mis tugevdas tolle kõrge funktsionääri häälestust õiguspõhimõtete vankumatuse kasuks.“

Õigusegeen ja õpitud sugu

Ilmunud: „Sirp“ 10.06.2011

Sirbis on see peaaegu poole lühem, välja on jäetud paljud näited ja ka mõned tervikteemad. Kärpe tegin ise, mitte toimetaja.

Õigusegeen ja õpitud sugu ehk õige sallivuse kehtestamine

Enamike autorite ebaküpsus pöörab aktuaalse temaatikaga kogumiku taotluse peaaegu vastupidiseks ja laiaulatuslikud müüdilammutusplaanid realiseeruvad ühe spetsiifilise müüdi monoloogilises näitlikustamises

Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta  Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. 144 lk.   

Mihkel Kunnus

„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“

Robert Musil „Omadusteta mees“

„Vaadake, noored on suuremeelsed, see tähendab, et suuremeelsed ning impulsiivsed on head noored, kuid sallivust on neil vähe.“

Fjodor Dostojevski „Tasane“

1.

See kogumik on nagu buumiaegne küprokmaja linnaäärsel põllul st ühiskondlike ootuste palavikupuhangust ja utopistlikest unelmatest kehutatud amatöörteostuse traagiline lõpptulem, mis ei kannata eriti sihtotstarbelist kasutust ega kainet pilku. Aga erinevalt rämpsehitistest võib siin mõni täiendav kommentaar olla üsnagi päästev ning senised arvustajad on tõestanud, et on võimalik ka nii ootustesõbralik möödalugemine, millele antud võrdluses vastaks kas majast mööda kolimine või elutuppa püstitatud telk. Suurimad positiivsused, mis kõnealuse kogumikuga seostuvad, on tunnistus tegijate kiiduväärt teotahest, ühe olulise diskursuse kõnelemise selgus senises retseptsioonis ning lõpptulemuse kõrge antropoloogiline väärtus luhtunud taotluste kiuste.

2.

Vähemustest rääkides on keskseks mõisteks teadagi sallivus. Iga progressiivne inimlaps teab, et vähemusi tuleb sallida (loe: kriitikavabalt ja a priori soosida) ja punkt. Sellest positsioonist lähtuvad ka senised kriitikud, eelkõige Mart Niineste (EPL 28.01.2011„Kapiuksed valla”: kaeme kiikriga Kapimaale, mida kõike teada saame) ja Mele Pesti (EE 10.03.2011 Kapis ei olnudki midagi koledat), aga pisut ka Aro Velmet (Sirp 07.04.2011 Tee läbi avatud kapiuste?). Niineste ja Pesti irratsionaalselt ülistavad arvustused (või õigemini tutvustused) on kogumiku peamise mentaliteediga kongeniaalsed, korrates ka selle rängimaid vigu: refleksioonitu veendumus enese seisukohtade õigsuses ja võimetus mõista alternatiivseid vaatepunkte koos varjamatu põlgusega nende vastu. Ka Velmet ei sea oma poolehoidu vähemuste sallimisele ja õigusloome parendamisele kuidagi sõltuvusse antud kogumiku kvaliteediga ning kirjutab samuti eelhoiakulise ja remontiva heatahtlikkusega, ent ei ohverda kriitilist meelt siiski päris täielikult ning suudab justkui mõne põgusa köhatusega artikuleerida kogumiku keskset müüti paremini kui ükski artikkel kogumikus. Kohe kõigest detailsemalt.

3.

Niineste kirjutab: „Üldisest toonist irdub ainsana endrokrinoloogi-günekoloogi Maie Väli essee transseksualismist, keha ja vaimu konfliktist. Rangelt meditsiinilisest vaatepunktist kirjutatud tekst sõnastab asja haigusena, soodüsfooriana, mille raviks kasutatakse hormoonravi ja soovahetusoperatsiooni. Ravi tulemuslikkust mõõdetakse patsiendi rahulolus pärast konflikti lahenemist hormonaalsel-kirurgilisel teel. Samal ajal võib sellist käsitlust võtta kui omalaadset huumorit, irooniat nende arvel, kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad.“

            See on väga representatiivne lõik. Esiteks, kogumikul on tõepoolest mingi „üldine toon“, kuigi toimetaja ütleb sissejuhatuses, et kokku on kogutud lausa „äärmiselt erinevad LGBT teemad“. Need teemad võivad äärmiselt erinevad tunduda ainult sellele, kes istub selle sama kitsa mätta otsas, kus põhilised autoridki.

Teiseks, Maie Väli igati asjalik essee on tõesti kirjutatud täiesti teise mätta otsast ja seetõttu ta nii üksildasena irdubki.

Vahemärkusena olgu öeldus, et eelneva ja järgneva kriitika alt jäävad peale Väli välja ka Helen Talalaevi neutraalne ja informatiivne käsitlus Eesti geiliikumise ajaloost (võrrelduna USA, Lääne- ja Ida-Euroopaga) ning Kätlin Kaldmaa põgus ülevaade „veendunud vanapoistest“ eesti kirjanduses. Need on hästi kirjutatud teksid ning väärivad ainult tunnustust, kuid neis puudub nii destruktiivne kui konstruktiivne mõõde, millega käesolevas kriitikas suhestuda.  

            Maie Väli erandliku käsitluse kaasamise on teinud võimalikuks tõik, et soodüsfooria moodustab seksuaalvähemuste seas märkimisväärse ideoloogilise erandi. Nimelt sel puhul tahab inimene ise olla teistsugune st ta hädasid ei põhjusta pinged sisemiste tungide ja ühiskondlike normide vahel ning seega ei saa ka teda serveerida kui ühiskonna ohvrit, kelle nimel „iganenud väärtusi“ purustada, ometi on just indiviidi enesemääramise vabastamine mis tahes normidest vähemusõiguslaste paleus. Haigus tähendab aga kõrvalekallet tervisest ehk normist, seega on meditsiin — Maie Väli mätas — kindlasti üks ideoloogiliselt kahtlane valdkond, mida näitlikustab ka tsiteeritud lõigu kolmas representatiivsus:  a priori üleolev ja põlglik hoiak meditsiinilisse seisukohta, automaatne agressiivsus neisse, „kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad“. Seda illustreerib suurepäraselt ka toimetaja Brigitta Davidjantsi reaktsioon kurikuulsale Peeter Mardna juhtumile (EPL 15.12.2008 Homohirm sööb hinge seest):

„Ma po­le psühhiaat­rias pä­dev ega tea, kas dok­tor Mard­nal on õigus. Kuid ar­ves­ta­des Ees­ti ühis­kon­na foo­biaid, on need sõnad oht­li­kud. Se­da enam, et sel­li­ne väi­de eel­daks just­kui min­git ra­vivõima­lust. Ja mis oleks ra­vi eesmärk? He­te­ro­sek­suaal­sus? Ka sel­leks, et mõis­ta, kui eba­tea­dus­lik on ho­mo­sek­suaal­su­se võrd­le­mi­ne zoo-, pe­do- või nek­ro­fii­lia­ga, ei pea ole­ma arst.“

            Samadelt alustelt lähtuvad ka Pesti ja Niineste: pädevus ega teise positsiooni mõistmine pole isegi mitte vajalik — ei Pesti, Niineste ega Davidjants argumenteeri ju Mardna või Väli vastu oma suuremast meditsiinilisest pädevusest! —, arstide täpsem ära kuulamine pole vajalik, sest nad saavad ainult eksida, kuna nende väited on vastuolus Tõega ehk vähemusõiguslaste iseenesestmõistetavalt ainuõigete kõlbeliste veendumustega!

            Homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedo- või nekrofiiliaga on väga ilusti teaduslik (kuigi enamasti kasutab seda tasalülitust, ütleme, traditsiooniline konservatiivne tervemõistus). Siinsed vähemusõiguslased ei suuda taibata isegi seda triviaalsust, et kui nende lähtekohaks olevas kõlblussüsteemis on sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon ühe tasandi nähtused — isiku (kaasasündinud) sattumused, mille alusel ei tohi kedagi diskrimineerimida —, siis bioloogilisest-meditsiinilisest vaatenurgast nähtuna need ei ole sama tasandi nähtused. Rass või sugu pole haigused, sest siin pole tegu ühegi bioloogilise funktsiooni häirega ja NB! kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired (sugutungi aktiveerumine ja kinnistumine bioloogiliselt vale objekti puhul) — tõsiasi, mis on üdini ebasümpaatne liberaaldemokraatlikele kõlbelistele intuitsioonidele. Kui 50-aastane mees „paneb“ 15-aastast tüdrukut, siis on bioloogiliselt kõik korrektne, funktsioonid toimivad, aga see ei ole mitte järjekordne tõestus, et meie kõlbelised intuitsioonid on „valed“, vaid järjekordne näide selle kohta, et bioloogiast ega meditsiinist pole väga mõttekas otsida argumente eetiliste tõekspidamiste tarbeks.

Kui aga loobuda igasugusest normatiivsusest, teleoloogiast ja funktsionaalsusest ka bioloogias ja meditsiinis, siis haiguse ja ebanormaalsuse kategooriad kaotavad tähenduse ning humanioria saab lihtsalt juurde ühe absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu füüsika. Kusjuures kõrbes nälga sureva lapse elustsenaarium on täpselt sama eneseküllane kui selle rasvunud õhtumaalase, kes oma basseini ääres infarkti saab. Sihti pole, mõtet pole, funktsioone pole — erinevad, aga võrdsed!

            Abielu pole bioloogiline funktsioon, see on sattumuslik formatsioon sellel suurema vabadusastmega tasandil, mida tavatsetakse kultuuriks nimetada. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega.

            Piinlik on aga see, et vähemuste sallimine (mis antud kogumikus tähendab sageli enda ja endasuguste sallimist!) on mõne arust nii ühemõtteline moraalse ülimuse garantii, et sellega kaasneb kogu muu ilmse üleoleku hulgas ka õigus teadlasi ja meditsiinitegelasi mõnitada, religioossetest inimestest rääkimata.

4.

Märkimisväärne osa kogumiku mahust pühendatakse mõistagi homofoobiale, üks eraldi käsitlus ja loomulikult palju pikki lõike ja alapeatükke teistes artiklites. Samuti kulutatakse palju energiat korduvale ja kattuvale selgitamisele, et sõna „homoseksuaalsus“ on väga heterogeense inimgrupi väheütlev üldistus. Täiskasvanud inimeste (vahelisi) mitte-heteroseksuaalsed orientatisoone ja identiteete eritletakse kohati rohkem kui kümnesse kategooriasse (lk 57-8). Tõsi, see on oma kaaskodaniku vastu ikka väga lugupidamatu, kui ei suudeta teise vastu niigi suurt huvi tunda, et ei ajaks sassi  genderqueeri ja transvestiiti, sooanarhisti ja biseksuaali.

            Siin on ka üks suurimad palke teraste pinnu-tuvastajate silmis. Soovitan kogumikku lugedes jälgida, kui suuri eristusi suudetakse teha sellises üldkategoorias nagu homofoob(ia). Ma arvan, et kui autorid ja toimetaja selle pilguga kogumiku uuesti üle loeksid, siis hakkaks neil ikka väga piinlik. Selles kogumikus homofoob ei ole inimene, ta on osake näotust massist, kes tuleks seaduse jõuga silma alt ära koristada. Homofoobil puudub isiksus, homofoob ei vääri fokusseeritud pilkugi, rääkimata dialoogist.

            Mida arvata energiakulukat tähelepanu ja eristusi nõudvalt vähemusõiguslaselt, kes ise tee vahet Peeter Mardna ja Varro Vooglaiu lähtepunktide vahel, ei erista skinheadi Tõnis Lukasest, anonüümset netikommentaatorit Joel Luhametsast? Ühed värdjad kõik, eks?

See on koht, kus austet vähemusõiguslased peaksid põhjalikult peeglisse vaatama. Kui tahta teada, miks kogu LGBTQIFASjne pahatihi ühte (taunitavasse) patta pannakse, siis võiks pisut ka juurelda selle üle, miks antud kogumikus kõik seksuaalvähemuste taunijad ja kriitikud ühes (taunitavas) pajas on.

5.

Keskmist arutluste kvaliteeti aitavad näitlikustada järgmised lõigud, mis on kogumikus lausa tüpograafiliselt esile toodud: „Kuidas on ühiskond lärmakate poliitikute eeskujul muutunud nii soorituskeskseks, et märkab erinevate seksuaalete orientatsioonide puhul vaid seksi ja näeb iga suguühte tagajärjel sündimas lastehorde?“ (lk 69, selliseid seoseid loob TÜ sotsioloogia doktorant, sic!), teisal: „Heteroseksuaalsed inimesed arvavad teadvat täpselt, mida ja kuidas homoseksuaalid tunnevad, kuidas käituvad ja mida teevad, ning üldjuhul põhinevad eksiarvamused lihtsal järeldusel: homod teevad kõike vastupidi kui heterod“ (lk 73) Sic!

            Mul on siiralt kahju, et see kogumik nii halb on. Tegijad pidanuks aduma, et mõjuvad paratamatult esindajatena, ning autorite valik oleks pidanud olema iseärnis hoolas (siin on ka häid autoreid, aga need jäävad paratamatult tagaplaanile). Prohmakad, mis siin sisse on lastud, on nii räiged, et kompromiteerivad kogu püha üritust: kõrvaltvaatajal on paremal juhul piinlik näha, kuidas nõutakse mõistmist ja tähelepanu ja eristust, kui ise ollakse mõistmatud, tähelepanematud ja ühehülbastavad. Kui EGN [kogumiku väljaandja MTÜ Eesti Gei Noored] tahaks oma moraalset kapitali pisutki tõsta, oleks elementaarne alustuseks vabandada oma pimedalt agressiivset käitumist nii Mardna kui Lukase suhtes. Kuni seda pole tehtud, jääb EGN vähemasti minu silmis kambaks ennastäis fanaatikuteks, kes peavad oma sättumust ja sellega kaasnevate isiklike huvide kokkulangemist õhtumaise kultuuri üldsuundumusega isiklikuks kangelasteoks.

            Loodetavasti suudab ka Reimo Mets varsti näha Lukases ja Mardnas ennekõike inimest (vahest isegi inimest, kes seisab väärtuste eest, millesse ta usub ja mille kandjaid esindab!), mitte homofoobi, kellele lajatada kohe kui mõni paragrahv vähegi võimaldab. Selline kurikas selja taga empaatiast rääkimine on lihtsalt tülgastav. Sõltumata rassist, soost, seksuaalsest orientatsioonist ...

6.

Kogumiku kesksetele autoritele on homofoobia ja heteronormatiivsus kaks ähmast udukogu, mis sageli ei eristu omavahelgi rääkimata siis lahterdustest ja eristustest nende sees. Samas on vähemusõiguslased öökimiseni tüdinud homoseksuaalsuse kõrvutamisest pedo-, zoo- ja nekrofiiliaga. Siin laiutab sügav sümmeetriline dialoogivõimetus.

            Mõttemustrid on siin kaunikesti samad. Lühimalt väljendudes: Vale sisse ei hakka keegi eristusi tõmbama. Kui ma tean, et 2+2=4, siis ma ei viitsi isegi kuulata neid, kes väidavad midagi muud ja pole vahet, kas nad väidavad, et 3 või et 5, vahet pole: vale on vale. Pole ju mingit mõtet valet täpsustada! Kui heteroseksuaalsus on ainus õige seksuaalsus, siis pole vahet, kuhu võpsikusse see täpselt kaldunud on, pedo-sse või zoo-sse. Kui igal inimesel on kaasasündinud vabadus seksuaalsele enesemääratlusele, siis pole oluline, mil põhjusel seda konkreetselt eitatakse. Vale on vale, rohkem eristusi pole tarvis. Veendunud vähemusõiguslasele on eristus ateistliku psühhiaatri ja kristliku konservatiivi vahel sama mõttetu nagu heteronormatiivsele eristus homoseksuaali ja zoofiili vahel.

            See on kogumiku üks põhipuudusi, millest võrsuvad paljud teised: kesksed autorid on Tõe haldajad, oma müüdi vankumatud sallimatud jutlustajad. Milline siis on see müüt?

7.

 „Tänapäeva ontoloogia püüab paljastada meie liigenduste, mõtlemismallide ja kogemuste ajaloolisust, selleks et näidata, kuidas meie poolt iseenesetmõistetavaks peetud praktikad on ajaloo tulemus ja võivad seega olla teisiti. Selle keskne püüd on avada võimalus kujutada alternatiive, kaotades selle unustuse, mis liitub valitsevate praktikate algupäraga. See toimib kriitikana, näidates, kuidas teatud ontoloogilised korrad on peitnud oma ajaloolisuse ning paistnud vältimatute ja küsitamatutena“ resümeerib Johanna Oksala („Feministlik filosoofia tänapäeva ontoloogiana“, Ariadne Lõng 1/2, 2005/2006, lk 93). Tõsi, umbes nii see käib.

            Aro Velmet rõhutab kogumiku avaessee olulisust:  „[see annab võtme  ka] „Kapiuste” teiste, empiirilisemate tekstide mõistmiseks. Raili Põldsaar rõhutab, et normatiivsed terminid „mehelikkus” ja „naiselikkus” toimivad eelkõige traditsiooniliste võimusuhete põlistajatena (lk 6–11). Mehed ei nuta, naised hoiavad kodu jne. Minnes poliitilisemaks: mehed teenivad mehe palka, peavad sõda ja tegelevad äri ja poliitikaga. Ei ole raske näidata, et need stereotüübid ei ole mitte looduse poolt paika pandud, vaid ajalooliselt  kujunenud[...]“. Looduse poolt paika pandud/kaasa sündinud vs ajalooliselt kujunenud/kultuuriline on üks põhilisi atribuute tänapäeva ideoloogilistes kemplemistes, seisukohtade de- ja remütologiseerimises. Ka selles kogumikus kulutatakse kõvasti energat, et näidata paljude väärtuste ja normide ajaloolisust jne, et lammutada nende enesestmõistavus ja avada tee alternatiividele. Müüdiline teadvus vajab konstante ning historiseeriv ajalooteadvus mõjub neile lammutavalt. Ega müüdilisusest muidugi pääseta ka ise.

            Müüdi, mis on kogumikus üheselt ja võimsalt domineeriv, paar keskset seisukohta on järgmised: igal inimesel on kaasa sündinud õigused (inimõigused) ning sugu on sotsiaalne konstruktsioon. „Täpselt vastupidi!“ karjataks arvatavasti iga bioloogia poolt alustav või kainem inimene. Õiguse ontoloogia on selle müüdi kandjale just selles unustuses, mis on liitunud valitsevate praktikate algupäraga ja kaotanud nõnda võimaluse kujutada alternatiive. Soovitan lugedes jälgida, kuidas räägitakse inimõigustest — nad usuvad tõesti, et need on kaasasündinud nagu mõni organ, kops või maks! Võib leida isegi retoorilise küsimuse: „Miks jätab suurem osa homoseksuaale seismata oma õiguste eest, mille puhul mõni teine mõtleks, et need on talle kaasa sündinud ja mis siin ikka tänaval vehelda?“(lk 65). Sic!

            Üldtoon ühiskonna suhtes on vaenulik: see põhiliselt ahistab ja represseerib ning kirjutab ette kammitsevaid norme. Näiteks sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Christian Veske kirjutab ülevaate sellisest jõletisest nagu „valitsev ideoloogia“ ja muu hulgas toob näiteks ka natsistliku Saksamaa, et ka kõige juhmim lugeja saaks aru, et „valitsev ideoloogia“ on midagi väga väga halba. Süsteem ja valitsev ideoloogia, mis kõige muu jõhkruse hulgas kirjutab ette soo ja soorollid, piirab inimese kaasasündinud õigusi ja tõelist autentset Mina! Siin tuleb küll tahtmine hüüda: „Oh, lapsukesed, õiguslased! Mõelge nüüd natuke, mis asi see õigus üldse on! Kuidas need õigused ikka kaasasündinud on?“ Kas teadlased on juba sekventeerinud inimõigusi kodeeriva genoomilõigu? Siis saaks neid teistelgi loomadel korrektselt tuvastada (nagu unistab Peter Singer) või teha näiteks inimõigustega GMO-rändrohutirtsu.

8.

Täiesti erilisel kohal on kõnealuses müüdis abstraktisoon inimene. Üldjuhul on autorid lausa sõgeduseni nominalistid, näiteks TÜ dotsent Raili Põldsaar annab avaessees mõista, et mehelikkusi on sama palju kui mehi: „[a]sjalikku diskussiooni mehelikkuse üle kipub pärssima eksitav harjumus rääkida mehelikkusest ainsuses, mistõttu jääb mulje, et tegu on ühtse mõistega või ehk koguni „loodusnähtusega“ ja jätkab: „mehelikkuste paljusus pole ainult ajalooline või geograafiline — ka täna on meie kõrval palju mehelikkusi, rämedast jõmmist tundliku esteedini“(lk7-8). Tõsi, soole viitavad sõnad ehk diskrimineerivad kategooriad on vaja tähendusest tühjendada, et keel ometi kord õigeks saaks ja inimesed ei moodustaks selliseid grammatiliselt korrektseid mõttetusi nagu „naiselik mees“, „mehelik naine“ või „puust raud“. Kui aga jutuks tuleb inimene (või homofoob või valitsev ideoloogia), siis muutuvad kõnealused über-nominalistid hoobilt paadunud realistideks: inimene on olemus, mille kõrval kõik aktsidentsid on sekundaarsed.

„Kõige tähtsam on ikkagi inimene,“ noogutab Pesti kokkuvõtlikult. „Siltidest hoolimata esmajoones inimene,“ paneb Rain Uusen oma artikli alapealkirjaks. „Seksuaalvähemuste „liigina“ kohtlemine on igas mõttes problemaatiline,“ kordab ka Maali Käbin ja lisab kohe: „Tegelikult on seda igasugune inimeste kategooriatesse jagamine“(lk 56). „Oluline on hoolida inimesest, mitte tema seksuaalsest orientatsioonist,“ kinnitab Agnes Alvela. „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi,“ rõhutab Janika Saul (lk 30).

9.

Janika Sauli ulm biseksuaalsusest (lk 29-34) ja Maali Käbini fantaasia „LGBT identiteetide konstrueerimisest“(lk 48-61) on antropoloogiliselt ühed tänuväärsemad, sest nad arendavad kõnealuse müüdi sisemise loogika kaugemale kui teised. Kusjuures nii kaugele, et dialoog eelmise põlvkonnaga üldhoiakuga muutub enam-vähem võimatuks, kuna nende moraalsed väljundid saavad lausa antiteetiliseks. Nimelt kristluse sellisel ilmalikustumise astmel muutub heteroseksuaalsus amoraalseks — väide, mis tundub paljudele tervemõistuslastele nii jabur, et seda pole mõtet lähemalt uurima hakatagi. Ometi heteroseksuaalsust hakatakse tajuma amoraalsena, sest see on diskrimineeriv: see on hoiak, mis väljab teatud inimgrupi teatud võimalustest ning seda nende sünnipärase omaduse tõttu, teisisõnu, see arendab edasi seda sama kõlbelist intuitsiooni ja loogikat, mis seab põlu alla rassismi, seksismi jms. Heteroseksuaalsus on seksism privaatsfääris (analoogne on lugu homoseksualismi või mis tahes muu jäigalt piiritleva seksuaalsusega). Seepärast rõhutab Maali Käbin, et inimene tuleb vabastada mistahes kategooriatest ning Janika Saul postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“(lk 30).  Parim, mis „paadunud heteroseksuaalil“(!) teha, on seda mitte välja näidata, tunnistada end biseksuaaliks (veel parem ja tähenduslikum termin: sooanarhist, vt lk 58) ning oma partneri sugu sattumuslikuks. Seda rõhutab ka Saul: „võtmesõna on võime. See sõna määrabki kogu biseksuaalsuse olemuse. Selle mõiste järgi ei pea biseksuaalne inimene enese tõestamiseks või täisväärtusliku biseksuaali tiitli saamiseks magama samast ja vastassoost inimesega[...]Biseksuaalne inimene on selleks lihtsalt võimeline“(lk 30).

            Oma heteroseksuaalsuse avalik rõhutamine on lihtsalt väga ebaviisakas. Seepärast kasutab  Pesti ka selliseid väljendeid nagu „agressiivsed heteropromo tegijad“ või „paduheterod“. Kuidas on üldse võimalik selline väljend nagu „paduhetero“? Lihtne: see on hukkamõistev väljend inimese kohta, kes huvitub seksuaalselt ainult(!) vastassoost ehk käitub seksuaalsfääris diskrimineerivana, ning vähe sellest — on nii matslik, et ei häbene seda kõva häälega välja öelda! Pange tähele, biseksuaal ei tähenda häbiväärset kõlbelist lodevust, vaid see on ihaldusväärne staatus, epiteediga täisväärtuslik! Häbi on olla hoopis paduhetero! Saul küll lohutab, et pole hullu: kui kohe üldse ei taha mõlemast soost inimesega magada, siis ei pea, võimest piisab. Huh...

            Ja on üsna arusaadav, et nii diametraalselt lahknevate kõlbeliste intuitsioonide korral on dialoog üpriski võimatu: ei vähemusõiguslased ega konservatiivid suuda näha üksteise hoiakute kõlbelist dimensiooni.

10.

Hüütakse kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“(lk 60).

Viimases tsitaadis valib Käbin õige vormi, sest nagu Voltaire on öelnud, kui miski on liiga tobe, et seda öelda, tuleb seda laulda. Tõepoolest, muusika mõjub mõistusele halvavalt ning see, kuidas siin konstrueeritakse suhtevaba suhet ja Teise vaba identiteeti, on nii napakas, et see oleks väljakannatatav ainult viisistatult. Sellest kõigest hoolimata on nad ühe piirangu, konservatiivsuse unustanud ja jätnud selle kahe silma vahele kui iseenesestmõistetavuse. Nimelt jätavad ka nemad veel alles ühe piirava essentsi: inimsuhte/armastuse kahevalentsuse. Tõeline Armastus tähendab neile ikka harudeta vektorit.

Kui juba perekonnaseaduse ümbertegemiseks läheb, siis tuleks perekonda defineerida kui ühiselulist üksust, mis koosneb kahest või enamast Inimesest. Küsimusele „miks piirata abielu kui täiskasvanud inimeste vabatahtlikku liitu arvuga kaks?“ ilmalikustuva kristluse loogika vastust ei leia. Ainus vastus võiks olla, et „meie kultuuris on alati ju kaks olnud“, aga see argumendistruktuur on nende endi poolt nii põhjalikult naeruvääristatud, et...

„Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“. Miks ainsus, seltsimees Saul? Kas Armastusel on siis säärane arvuline piirang, kitsendav olemus?

[PS. Eeskujuliku näite peremudelist, mida ei ahista igandlikkonservatiivne paarissuhte norm, pakub Majakovski elulugu (näide on hea, kuna see oli neil teadlik ja kontseptuaalne eeskuju) ning kohaseid näiteid on ka Tšernõševski märgilisest romaanist „Mida teha?“; selle kriitikat võib leida juba inimhinge tippinsenerilt Dostojevskilt romaanis „Nooruk“ ja loomulikult hipiliikumiste kriitikas ja vabaarmastuse kommunide piinlikus paaridesseloksumises. Päris huvitavat aasimist pakub ka Uku Masing loenguüleskirjutuse „Budismist“ lõpus.
Majakovski biograafiat tutvustades sellele ka vihjasin:

"Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole, ent erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarissuhet, mõistamata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus." 
{lähtun siinses ekstrapolatsioonis kõnealuse müüdi sisemisest loogikast ja seetõttu ei ole vajalik polügaamia, polüandria jmt näidete toomine muudest kultuuridest}]

11.

Konservatiivsematel inimestel tasuks meelde jätta, et vähemusõiguslus pole progresseeruv kombelõtvus ja moraalne langus, vastupidi, tegu on sõjaka kogenematusega, äärmuskalduvusega, moraalse liialdusega, mis möödub, kui inimene jõuab ikka, mil saavutamatus kaotab oma esteetilis-heroilise lumma ja pole enam väärtus ning inimene hakkab ideaalidele eelistama eesmärke. Vastasrindel aga soovitaks pisut kaineneda ning olla mõistvam ja sallivam.

----------------------------------------------------------------------------------------

Veel paar märkust:

a)

 Aastal 1776 teatas Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon: “Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et kõik inimesed on loodud võrdseina ja nende looja on neile kaasa andnud teatavad võõrandamatud õigused, mille hulka kuuluvad elu, vabadus ja õigus taotleda õnne.”

Sellele ka viidatakse, aga kultuuriloolist tausta, saati selle tähendust antud kontekstis ei aduta: kui pole Loojat, pole ka õigusi st iga inimese mõõdetamatut väärtust, mis ei sõltu tema (kaasasündinud) omadustest. Emake Loodus ei saa mingeid sääraseid õigusi anda ja ku va Peter Singer & co tahab läbinisti ilmalik olla, siis peaks ta nentima, et mitte kellelgi ei ole mingeid õigusi (mitte, et „avastab“ neid ka kiludel, ahvidel või võitlushärgadel!). See, et kõikidel inimestel on võõrandamatud õigused on kultuuriline konstruktsioon par excellence (ja kultuurilisele konstrueeritusele viitamine implitseerib teadupärast vähemasti muutmissoovituse kui mitte muutmisnõude!) ja on irooniline, et selle väljakuulutajad evisid kõige kahtlasemaid aktidentse ja korraga – nad olid valgest rassist, keskealised, kristlased, kolonialistid, heteroseksuaalsed  mees-tipppoliitikud.

b)

Omaette artikli võiks kirjutada Kundera teostega kõrvutades. Valle-Sten Maiste kirjutab Kundera tegelaste kohta väga õigesti: „Nad usuvad, et identiteet luuakse sartre’likult, jäigalt, valikuga, mitte subtiilse vastasmängu teel.“ Käbin läheb üsna sama liini mööda (selle mentaalsuse taustu on üsna hästi avanud Chalres Taylor raamatus „Autentsuse eetika“). Maiste on selle müüdi ajalugu avanud väga hästi ühes Vahingu käsitluses(„Keel ja Kirjandus 2009, nr 3“); Houellebecq juba üsna veriselt, eelkõige siis hipi-liikumise näitel (need arvasid ka, et kui kõik ahistavad piirangud ja kategooriad kõrvale heita, siis on oh-la-la-laa!).

„Kõikide poliitikute, kõikide parteide ja liikumiste esteetiliseks idealiks on kitš“ ja „see, mis teeb vaskpoolsest vasakpoolse, on Suure Marsi kitš,“ kirjutab Kundera „Olemise talumatus kerguses“(6. osa) ja seal samas toob ta näite heldimuspisarast, topeltpisarast, mis teeb kitšist kitši, see on pisar, mis ütleb, kaunis on heldida inimkonna ühise Suure Marsi pärast [st oma konkreetse kitši pärast].

„Marsiala oli väga turvaline. Sammusin 30meetrise vikerkaarelipu kõrval. Pisar tuli silma hetkel, kui halli taevasse lennutati värvilised õhupallid — see oli ilus ja vabastav“ („Kapiuksed valla“ lk 117)

c) Omaette käsitlust vääriks (sest on universaalsem) ka butlerduse (tema performatiivsus on samuti versioon teemal inimene on see, kelleks ta ennast teeb, kelleks valib) genees, väljakasvamine Indiviidi Tahte ülimustamisest ja jumalikustamisest (Nietzsche, Sartre, Beauvoir jne)

Jagav Kaus ja antikommunikatiivne Pulkkinen

Hakkasin lugema Riikka Pulkkineni „Tõde“.  Raamatututvustus on selline:

„Pulkkineni romaanid paistavad silma psühholoogilise viimistletusega, neis käsitletakse napi ja täpse poeetilisusega inimsuhete igavesi teemasid: unistusi, suguluse painet, vastutust, üksindust, surelikkust, armastuse ja saatuse seoseid, sügavate tunnete jäävust. „Tõde“ on ühtaegu lihtne lugu ja sügav üldistus.
Teose lihtsus väljendub üldinimlike teemade julgelt tundelises ja siiski täpses käsitlemises – läbi kolme põlvkonna ulatuvalt kirjeldatakse inimmeele ulatumist sügavast meeleheitest joovastava rõõmuni. Samas kumab Pulkkineni tekstist läbi tema filosoofiline taust ja hoiak, soov leida suhete, kujutluste ja mälestuste rägastikust üles miski, mis kordub ja püsib. Selleks on sügavate, inimesest isiksust tegevate tunnete kestvus – aeg teeb inimesega oma töö, kuid Pulkkineni vaates ei suuda aeg määrata ega väärata inimese olemust vormivaid tundeid ja mälestusi. Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha. Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.
Tema teine romaan “Tõde” (“Totta”, e k Pegasus, 2011, tlk Jan Kaus) kandideeris aga juba Soome suurimale kirjandusauhinnale, Finlandiale.“

Sügavalt üldistav, täpne, psühholoogiliselt viimistletud jne  — huviäratav, kahtlemata huviäratav. Noh,  raamatu tagakaanel olev tutvustus on muidugimõista reklaam, millesse ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda, aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus.

Õigupoolest on viimane mulle isiklikult suurim küsimärk. Loen ja aiva küsin: mis pagana pärast Jan Kaus tõlkis säärast ******? (mõistlikke ja tõlketeoni summeeruvaid võimalikke motiive leiab muidugi palju:  lühikesed laused ja lihtne keel, hea tasuvus, võimalik tutvus jne) Nimelt selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga. Lakoonilism iseloomustus  Pulkkineni „Tõe“ kohta oleks:  lahjendatud Baricco.  Kesksed positiivsused, mis ülal toodud tutvustuses esitatakse, on valed: psühholoogiline viimistletus, sügavus ja üldistusvõimelisus on nullilähedane. Loomulikult on iga teos dialoogiline protsess lugejaga, ent selle teose puhul peab üldistusvõime, analüütilisus, psühholoogiline läbinägelikus jms lugeja poolt olema, sest autor neid „Tõe“ puhul ise rakendanud pole.  Siin on ka veel üks võimalik põhjus, miks „Tõde“ Kausile meeldida võiks: kui „Hetke“ kasutada koodina „Tõe“ lugemiseks, siis on tulemus märksa väljakannatatavam (aga siiski, väärtus on kindlat „Hetkes“, mitte „Tões“).


Kaus ütleb „Tõe“ kohta: „Mulle väga meeldib selle romaani üks keskseid mõtteid, et ajal pole tugevatele tunnetele mõju. Aeg võib need tunded katta, neile mingi vaaba peale kasvatada, aga tunded ise jäävad alles, nad ei vanane.”

See ei ole „Tõe“ mõte, see on pigem  „Hetke“ mõte. „Hetk“ artikuleerib ühte taolist intuitsiooni (ja arusaadavalt on see intuitsioon Kausile väga kodune, enamgi: nii oluline, et ta pidas seda romaanistamisvääriliseks) ja mul on tunne, et on üpris tõenäoline, et Kaus võttis ka „Tõde“ selle sama intuitsiooni artikulatsioonina. Õigupoolest on see „Tõe“ ja sellelaadsete raamatute toimemehhanism: nad meelitavad sinna sisselugema ennast, paigutama sinna enese sisemaailm ja sügavus (viimane on aga teatavasti maksimaalne võimalik sügavus, eks).  Nad ei anna midagi uut, aga see vastunoogutus (peeglis) on nii meelitav, et seda peetakse tunnetuse avardumiseks.

Olen kirjutanud varem: „Kuigi Baricco kirjutab raamatuid, kuulub ta romaani vaimu vastasleeri: teda iseloomustab akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Baricco lullad on kantud muusika, mitte romaani vaimust ja võib kujutada ette, millist vastumeelsust tekitaks temas rõhutused, et kujutlus peab reaalsusega ühilduma, et „illusioonid põhjustavad agooniat“ ja „tegelikkuse eiramine põhjustab konkreetseid vaimseid, aga ka füüsilisi kannatusi“. Kui Musil ja Mann näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest.“

Tsitaadid selles tsitaadis kuuluvad Jan Kausile, kelle vastandasin seal leerile, mida esindab Baricco (ja ka Pulkkinen).

Jan Kausilt küsitakse: „Mis oli suurim tõuge «Hetke» kirjutamisele?“ ja ta vastab: „Eks siin oli mitmeid ja täiesti erinevaid asju. Suurimaks tõukeks oli see, et tahtsin kirjutada mitut lugu ühe loo sees. Mind on alati huvitanud inimsuhted. Kommunikatsiooniprobleemid, miks inimesed üksteisest aru ei saa.“

Full respect! Pulkkinen kuulub aga selgelt vastasleeri: nagu Bariccotki iseloomustab teda akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Võiks isegi olla veel järsem: mitte akommunikatiivsus, vaid antikommunikatiivsus. Kommunikatiivsusele töötatakse aktiivselt vastu. Kommunikatiivsusele eelistatakse alati privaatkujutlust ja ühisosa loomisele ja-või otsimisele eelistatakse selle aktiivset vältimist: jutustades kasutatakse hermeetilisi idiosünkraasiaid ja sattumusi — antikommunikatiivsus par excellence.

Mõned suvalised näited:

„Mul on koduigatsus, ööd, mil laman voodis tänavavalguse vihus ärkvel ja nutan igatsusest, unistan heinamaast, ujumisest üle öise järve, leibjuustust, tärgeldatud linadest ja sellest, kui olin üheksa-aastane ja veetsin unelevaid tunde koolipingis.“

„Sügaval, oma mina mingis kihis, peidab ta noort naist, kes ujub üle järve, tüdrukut, kes neljateist-aastasena rõõmustas suusavõistluse võidu üle, kallates endale pähe mustikasuppi.“

„Kindlasti nägi ta täpsel samasugune välja kolmeteistaastasena, kui naabripoiss meelitas teda nurga taha suitsu tegema ja neile tuli vastu vastasmaja ilus Loviisa, masinakirjutaja, kellesse kõik selle kandi poisid olid armunud.“

Kommunikatsioon tuleb ladinakeelsest sõnast communicare, mis tähendab paljudele ühiseks muutmist, jagamist. Mida teeb Pulkkinen? Täpselt vastupidist asja! Millestki rääkides viitab ta millelegi jagamatule, ta ei muuda asju ühiseks, vaid vastupidi — puhtprivaatseks, idiosünkraatiliseks; ta peidab, katab kinni sisemaailma. Ja-jah, me ju kõik teame seda minakihtidesse peidetud neljateist-aastast tüdrukut, kes suusavõistluse võidu üle rõõmustades endale mustikasuppi pähe kallas! Rohkem hermeetilisse konkreetsusesse annab ikka pugeda!

Veel üks representatiivne näide Pulkkineni sügavusest:

„Kui ta ütleb „tahan“, vaatab ta mu silmadesse, silmade taha, ja ma mõtlen, et õigupoolest on inimese nägu nagu mingi avavus, nagu metsalagendik. Kui inimene ütleb „tahan“, avaneb ta näol iga palve ja soov, hirm ja salajanegi rõõm, lapsepõlve rõõm, nagu astuks ta puude varjust valguse kätte“.

Pole midagi sügavamat tummast pilgust, eks, mistõttu ka siin on tegelased ülimalt napisõnalised. 

„Nad tõusid nagu kokkulepitult, vaatasid teineteist nagu inimesed, kes on imeliku tuju ajel paljastanud teineteisele kõik.“

Khm, ja millised on inimesed, kellel on võimalik (nt mõne imeliku tuju ajel) paljastada teineteisele kõik? Noh, eks ikka sellised, kellele paljastus tähendab riiete ära võtmist valgustatud oludes st inimesed, kellel täielikult puudub sisemaailm, inimesed, kes on oma fassaadiga identsed. Psühholoogiline sügavus, indeed!

„Ta tunneb, et on selles kleidis keegi muu.“ Mhm, kardan, et sellise psühhotüübi korral, kus riietus on konstitueeriv element, see võibki nii olla...

Kui püüda tuua „Tõe“ kvintessents välja ühe kirjelduse ja ühe dialoogina, siis oleks need järgmised:

„Ööbik puu otsas kuuleb neid, aga ei ütle midagi. Tema silm on helkiv, must koht kõiksuses. Tumma ja kõiketeadvana valvab lind neid, alles õhtul laseb ta oma nõuanded kõlava lauluna ilma peale laiali.“ (lk 45)

Silm kui sügavuse non plus ultra ja TUMM kõiketeadvus.

Representatiivseim dialoog (mis on mõistagi ühe kõnelejaga) on järgmine:

„„Sa ei tea sellest midagi,“ ütles ema korraga kustuval häälel. „Sa arvad, et sa tead, mis valu see on. Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi.““

Jah, see dialoog võtab kokku kogu „Tõe“ sügavusse ja sisu ja psühholoogilise viimistletuse ja üldistuse. Nagu kõik sellelaadsed teosed, on ka „Tõe“ eesmärk panna lugeja austusest ja hardusest vakatama, lummatult imetlema Sügavust ja Tundeid, mida ta isegi ette ei suuda kujutada (aga need on selle fassaadi taga kindlasti olemas!). „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“. Sina, väike ja tavaline, kes sa ei tea, mis on Tõeline Valu, Tõeline Ilu, Tõelised Tunded. Lihtsalt ole vait ja ole tänulik, et võid peesitada selle kordumatu Mineviku paistel! Baricco tegelased tulevad sageli mingilt reisilt (kust, seda ei teata) ning vaikivad, ei räägi sõnagi, nad lihtsalt kiirgavad oma Kohutavat Saladust, Tragöödiat.

Väga representatiivne on ka üks juhuslik kõnelus haigla ooteruumis:

„Naise haigus sundis teda teietama. Või ehk hoopis ilu.
„Te oleksite kindlasti parema meelega õues, ilus päev on.“
„Kas te teate, et ma suren,“ ütles naine.
Naine vaatas talle rahulikult silma, segas kohvi. See oli tõeste lausete territoorium. Mingil põhjusel öeldi siin, kus süda oli süda ja maka oli maks, ja kavatsus jäi kavatsuseks, aga tiitel oli sama kerge kui kuulujutt, vaid laused, mis olid läbinisti tõesed.
„Mu naine sureb samuti,“ ütles ta justki vastutasuks.
Korraga oli selle väljaütlemine kerge. Enne oli ta kartnud lausega kaasnevat kurbust, kuid nüüd kõlas see nagu tõsiasi.
„Kui palju talle aega anti?“ küsis naine rahulikult.
„Nad ei ütle, Kuid kui hästi läheb, siis jaanipäevast edasi, juuni lõpuni.“
Naine vaatas aknast välja.
„Kas te olite õnnelikud?“
Ta ei pidanud vastamisega viivitama.
„Olime. Viimastel aegadel on tundunud, et me olime väga õnnelikud.“
„Sellest saab alles tagantjärele aru,“ ütles naine.“

Tšš... hästikasvatatud inimene ei julge siin hingatagi, lööb pilgu maha, tajub korraga nii oma tühisust kui ka teenimatut õnne olla tunnistajaks dialoogile, mida peavad kaks inimest, kes on temast mõõtmatult suuremad, sest nad on mõlemad ühenduses Tragöödiaga. Tüünelt vahetavad nad oma nappe repliike, teadlikud väärikusest ja suurusest, mille annab neile nende Tragöödia. „Ma olen suremas,“ ütleb tervituseks üks, „mu naine ka,“ vastab teine.. aga sina? Kas sa arvad, et sa tead, mis valu see on? Ah? „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“! Lihtsalt kummarda nende Kannatuse ees nagu Zossima Dmitri Karamazovi ees!

See tuletab mulle meelde ühte treilerit, mis tõotab, et peagi presenteeritakse meile Dostojevski „Idioodi“ totaal-lamestamist, selle psühholoogilise šedöövri laiaks löömist vastu audiovisuaalefekte ja kujutlust, vastu seda tumma pilku, mis primitiivsele vaimule on suurim võimalik sügavus (meenub veel üks sarnane kujutluse eskalatsioon, vaimuvaba lameduse kõrgpilotaaž — „Girl with a Pearl Earring“). Loodetavasti on sellised gümnasiste võimalikult vähe, kes arvavad, et „Idioodi“ vaatamine asendab mingilgi määral „Idioodi“  lugemist.
Brhh...