„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski 1875 aasta paiku midagi totalitaarse heaoluühiskonna taolist („leiva ja mugavuse eest võetakse mult isiksus!“).
Ta soovib ühiskonda, millele praegune Eesti (ja Õhtumaad üldisemalt) küllaltki sarnanevad, see on ühiskond, kus indiviidi vabadust hinnatakse väga kõrgelt ja isiku moraalne pale jäetakse isiku enese kujundada.
Sellise ühiskonna õdususe määravad suuresti seda moodustavad indiviidid. Viisakus, teineteisega arvestamine, mõistmine jms ning NB! enda heaolu koomaletõmbamine teiste huvides – üldisemalt vendlus, jääb üksikisiku kanda.
„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.“
kirjutas Dostojevski aastal 1863.
Mare Tralla kirjutas hiljuti, kuidas ta
„mõni aeg tagasi kohtus[] ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu. Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.“
Vene intelligentsi kolmest kuulsast küsimusest - Mida teha? Kes on süüdi? Kus on mu prillid? - piisab siin esimesest. Mida teha?
Kuidas riik peaks sellise häbematuse korral reageerima?
Ma vastaks dostojevskilikult: ei peagi ega tohigi. Selline käitumine jäägu käitujate südametunnistusele. Kommentaaride sündsust ja pilkude suunda reguleerigu indiviid ise st häbitunne, mitte riik.
Sest kujutage ette riiki, kus sellised asjad oleks juriidiliselt reguleeritud!
Mida arvata riigist, mis reguleeriks oma kodanike vaatenurka, jõllituse kestvust ja hüüatuse valjust ja sisu? Tegu oleks päris õudse diktatuuriga.
Mare Tralla sõnastus on juhtumisi üpris täpne: ta sõbranna pidi taluma „nende häbitult jõllitavaid pilke“.
Probleem on siin osade kodanike liiga vähe arenenud häbitundes.
Kas sõnade „pederast“, „neeger“ jms. kasutamist peaks reguleerima riik? Ei. Inimesel peaks häbi olema kasutada sõnu, mis solvad, on labased, vaenulikud jne.
(Anonüümne netikeskkond on erand, sest pole anonüümset häbi.)
Ja kaaskodanikud aitavad lahkelt oma nõdremaid ligimesi, kelle enda häbitunne pole piisavalt arenenud.
Näiteks nii: „Mina, Mihkel Kunnus ütlen, et see, kes mürgitab avalikku diskussiooni emotsionaalselt laetud ja stigmatiseerivate väljenditega nagu näiteks „pederast“ ja „neeger“, on labane, nõme ja primitiivne inimene ning veel eriline mölakas on ta siis, kui teeb seda ilmse kavatsusega kedagi solvata ja alandada“. Aga riiklikku keelatud sõnade nimekirja ma küll ei taha.
Aro Velmet kirjutab Eesti Ekspressis „Kurikatest ja sõnavabadusest“ ja pahurdab Priit Pulleritsu väite peale, et “häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu”. Ja lisab samas, et „Lõppeks süüdistatakse inimõiguslasi silmakirjalikkuses, kuna nende tolerantsus näib kehtivat vaid üliliberaalsete veendumuste puhul, samal ajal kutsutakse aga avalikult üles põlgama homofoobe, mitte andma sõna rassistidele ja vältima šoviniste. Jutlustatakse sallivust, kurikas selja taga.
Seda viimast väidet on raske pidada millekski muuks kui taotluslikuks liberalismi karikatuuriks – arvata, et iga inimese iga mõttevälgatus peaks olema kaitstud sõnavabaduse egiidi all, on ühtaegu absurdne ja ebareaalne.“
Rohuks pakub Velmet:
„just ühiskonnal lasub kohustus modereerida avalikke sõnavõtte. See tähendab klassikalist toimetajatööd ajakirjanduses ja muus meedias, aga ka seda, et homofoobsele arvamusavaldusele järgneb avaliku vabanduse nõudmine, et nördinud lugejad nõuavad dogmatismi langenud inimõiguslaselt oma arvamuse põhjendamist ning et ühiskonnas toimib aktiivne diskussioon selle üle, milliseid väljaütlemisi tuleks seadusega karistada ja milliseid mitte. Lühidalt, kõike seda, mida murettekitavalt sagedasti on hakatud nimetama rünnakuks sõnavabaduse vastu.“
See on nüüd toredasti õigete kohtade peal ümaraks keeratud. Ja nii ebamugav kui mul ka pole, pean siin õiguse andma Pulleritsule. Ma ei suuda praegu meenutada ühtki (liiki) homofoobi, kes mõnes avalikus sõnavõtus oleks taotlenud jõu kasutamist oponendi vastu (parandage, kui eksin). Küll aga meenuvad mitmed juhtumid nn valvehomoõiguslaste puhul.
Kuidas konkreetselt peaks toimuma see ühiskonna poolne sõnavõttude modereerimine? Ideoloogilisi toimetajaid küll ei sooviks, saati riiklikke ideoloogiatoimetajaid. Jääb ikka häbitunne ja assisteeritud häbitunne. Viimane tähendab seda, et kui keegi midagi eriti nõmedat ütleb, siis kutsutakse ta korrale. Korrale kutsujaks peaks kusjuures olema omad, sest just neid kahjustatakse kõige rohkem. Mingit liikumist või ühtse identiteediga kooslust kahjustab alati kõige rohkem sõge ja fanaatiline pooldaja, mitte võimekas oponent. Kes on kahjustanud islami mainet kõige rohkem? Sõgedad ja fanaatilised pooldajad. Samuti on kristlusega, konservatiivsusega, darvinismiga, liberalismiga jne.
Mühakas meesšovinist loob feminismile positiivset kuvandit, tatik-feminist aga kahjustab, kusjuures suhteliselt palju rohkem.
*
„Ma olen üsna kindel, et on ka neid naisi, kes seksuaalseid kommentaare ja tundmatute meeste tähelepanu tänaval naudivad. Mina ühtegi sellist naist ei tunne. Ka oma kogemustest tean, kui ebameeldivalt sellised, tavaliselt gruppidena liikuvate meeste õhatused minu aadressil mulle mõjuvad. Naisena ei tunne ma end neist meelitatuna, vaid pigem on see minu vastu suunatud teatud vägivalla ilming.
Mu tuttav arvas, et oli ise oma riietusega selliste reaktsioonide põhjustaja, ja tundis ennast süüdi. Kuid kas on tegelikult põhjuseid, miks naine ei või riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana, ilma et ta peaks selle eest kuidagi emotsionaalselt maksma, end soovimatu tähelepanu ohvrina tundma ning kartma, et see võib kasvada seksuaalseks vägivallaks?“
kirjutab Mare Tralla.
Ta tajub selliseid kommentaare vägivallana. Kas naisel on õigus „riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana“? On, tähendab,lausa peab olema! Meie liberaalses ühiskonnas lausa peab! Arvan, et tal on õigus ka lausa palja rinnaga käia ja ma olen isiklikult valmis vastavasisulisele petitsioonile oma allkirja andma.
Küll aga ma oleks valmis päris kõvasti assisteerima selle labase mimmi häbitunnet, kes on piisavalt mölakas, et seda õigust kasutada.
Selline tatikfeministi kirvevõrdõiguslus on üpris lähedane sugulane väitega, et praegune abieluseadus kohtlebki juba kõiki inimesi võrdselt. Tõepoolest, seaduses ei mainita seksuaalset orientatisooni poole sõnagagi: kõigil (nii homodel kui heterodel) on võrdne võimalus ja õigus abielluda omale meelepärase vastassoo esindajaga.
(ja on üks trepp nii ratastoolisurutule kui tervele)
Õiguslus vastandub oma tuumas nii vendlusele kui empaatiale. „Mina pean oma teed juua saama!“
„Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega“ - kae-kae!
Toorfeministile tehakse liiga! Keegi kutsus mupo!
Ei tea miks kutsus? Miks üldse peetakse ebasündsaks palja ülakehaga naisterahvast tänaval?
Toorfeministile on see suva, sest tema kehtestab oma õigust.
Kumb on suurem rünnak isikuvabaduse vastu, kas pilgusuuna ja -kestvuse ning hääle valjuse ja sisu reguleerimine või inimese ahistav riietesse surmine isegi palava ilmaga?
Tralla tunnetab nilbet märkust enda vastase vägivallana. Väike härra Friedemann tapeti dekolteega. Nagu ka 28aastane paksude prillide ja konnanäoga neitsi Raphaël Tisserand.
Toorfeminist muidugi ei tule selle pealegi, et mõelda, millist mõju avaldab tema käitumine teistele, sest ta tegeleb ju oma õigusega!
„Tsiviliseerumiprotessi pinnalisusele viitab nukker tõsiasi, et tegelikult on enamvähem ainult üks sfäär – see kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – kus sünni- ja/ehk eapäraste privileegide ärakasutamist peetakse üheselt hukkamõistetavaks.
Jah, kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – füüsiline jõud. Kui noor mees kasutab vana mehe või naise peal füüsilist vägivalda, siis selline käitumine mõistetakse ühiselt hukka. See on ka kõige lihtsamini tuvastatav. Inimkonna üldise tsiviliseerituse madalust näitabki see, et see on enamvähem ainus vägivallavorm, mida ta taunida suudab (loomulikult eelkõige idees, mitte niivõrd praktikas!).
Kui noor isane kuulutaks särasilmil kõigile õigust olla füüsiliselt üleolev, siis on see vist ainus koht, kus on sellise käitumise tobedus enamikule läbinähtav.
Nooruspringi biitsepsi üleolev hoolimatus suudetakse paika panna, nooruspringi rinna solidaarsustundetule paremsirgele kiputakse verd sülitades teed andma. Rääkimata paljust muust.“
kirjutab Elli.
„Aga kui mehed võivad palja rinnaga käia, siis võin mina kaa!“
Bitte schön, see nemad-on-mölakad,-siis-on-võrdõigus-minul-ka õiguslus on päris tore, ehk tahate ka
õigust meeste rindu mudida ja kannist krabada? Pealgi, parafraseerides antiikklassikuid – seal, kus on mu kämmal, pole sinu kanni, ja seal, kus on su kann, pole minu kämmalt. Ladina
individuus on sama mis kreeka
atomos.
Viimane on muidugi retooriline liialdus. Tsiviliseerumisprotsessi käigus on jõust saanud üha hõlmavamal määral riigi monopol. Ja see protsess kestab. Ka õpilase-õpetaja konfliktis võib kasutada ainult riiklikku jõudu – politseid. Nüüd tahetakse ka peresisesed võrd-atomosed varustada võrdtugeva riigimuskliga (mille rakendamist otsustab muidugi riigistatud õiglustunne).
Toetan (kuigi tehnilised raskused panevad projekti suhtuma skeptiliselt).
Rõõmu teeb ka see, et
toorfeministi avantüüri katkestamiseks kasutati riigi, mitte (häiritud) indiviidi musklit.
Ja kordan veel korra üle, et igal naisel on kahtlemata meestega võrdne
õigus olla täielik tropp ja mölakas.
(Muide, nägin kord, kuidas üks jorss tänaval kõlava kärtsu peeru lasi ja siis sõpradega maruliselt naeru lõhverdas. Politseid ei kutsunud keegi. Järelikult on meestel õigus tänaval kõlavalt peeretada. Mina seda nii ei jätaks... kui õigused, siis juba kõigil ja võrdselt!)
Aga ühiskondlik reaktsioon sellele ei tohiks mitte mingil juhul olla mitteriikliku jõu kasutamine! Kaaskodanikule jäägu ainult häbitunde assisteerimine (näiteks nii nagu mina praegu).
Poetess tundis end häirituna, et üks mees tegi talle teatrifuajees poolsosinal „väga kõlvatu ettepaneku“ ning kord krabas üks turske ja nokastanud ajakirjanik ta möödumisel sülle. „
Kui Eestis kiiremas korras ei jõustu vastavad seadused, mis mind nende elukate eest kaitseksid, siis lubatagu mul kanda muistse Eesti naise kombel nuga puusal ja kirvest vööl“ lõpetab ta resoluutselt. Ma arvan, et jõu monopol võiks siiski jääda riigile (ei mingeid nuge ega kirveid). Aga jumala eest, mitte sellisele riigile, kus pole võimalik isegi teatrifuajees ja poolsosinal kõlvatuid ettepanekuid teha!
Riik saab palju funktsioone enda kanda võtta, õigusmõistmise ja jõukasutuse, mõne vanaema funktsiooni (lasteaed), mõne leivahankija funktsiooni (lastetoetus, toitjakaotuspension), mõne vanema funktsiooni (kool) mõne lapse funktsiooni (pension) jne. Dostojevski arvas, et riik ei saa meie eest häbi tunda, mölakas, türann või teistega arvestav inimene olgu ikka igaüks ise. Ma arvan ka.
Mitte et see oleks alati hiiglama tore ja õdus, aga kõik muud variandid on veel hullemad.
